← Eesti

5-20-1/15

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-20

) lubatud mahaarvamisi 11 eurot ja 5 senti kõrgem kui toimetulekupiir. Sissetulekust sõltuvat toetust maksis Tallinna Kesklinna Valitsus

  1. aasta juuli kohta sama aasta augustis 20 eurot.
  2. AO pöördus Tallinna Kesklinna Valitsuse otsuste peale halduskohtusse. Tallinna Halduskohus leidis, et

§ 133

lõige 1 ei võimalda toimetulekutoetuse määramisel arvata isiku sissetulekust maha kulutusi retseptiravimitele, välistas seega kaebajale toimetulekutoetuse andmise ja rikkus seeläbi kaebaja põhiseaduse (PS) § 28 lõikest 2 tulenevat õigust riigi abile puuduse korral ja tema inimväärikust. Kohus tunnistas

§ 133

lõike 1 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis selle kohaldamata ja tühistas Tallinna Kesklinna Valitsuse otsuse mitte anda kaebajale

  1. aasta juuli jaoks toimetulekutoetust ning kohustas vastustajat seda küsimust uuesti otsustama. 5-20-1 TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS
  2. Tallinna Kesklinna Valitsuse otsus mitte anda kaebajale
  3. aasta juuli jaoks toimetulekutoetust oli kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega. Kaebaja sissetulekuna käsitatavast töövõimetoetusest tuli maha arvata eluasemekulud, temalt välja mõistetud elatis ja toimetulekupiir. Selle arvutuse kohaselt ületas kaebaja sissetulek toimetulekupiiri 11 eurot 5 senti. Kulu retseptiravimitele ei saanud kaebaja sissetulekust maha arvata. Niisugust kulu pole nimetatud

§ 133

lõikes 1, mis ei võimalda isiku sissetulekust maha arvata selles sättes loetlemata kulusid. Seda kinnitavad seaduse seletuskiri ja Riigikohtu praktika (halduskolleegiumi 1. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-16-1759, p 19). Kuna

§ 133

lõige 1 välistas retseptiravimitele tehtud kulutuste mahaarvamise kaebaja sissetulekust, siis osutus viimane toimetulekupiirist kõrgemaks ja kaebaja ei saanud toimetulekutoetust. 4.

§ 133

lõikest 1 tulenev keeld arvata toimetulekutoetuse määramisel sissetulekust maha kulutused retseptiravimitele riivas kaebaja õigust riigi abile puuduse korral (PS § 28 lõiget 2). Kuna kaebaja sissetulekust ei tohtinud maha arvata kulutusi retseptiravimitele ja talle ei saanud seetõttu anda toimetulekutoetust, siis jäi talle esmavajadusteks summa, mis oli väiksem 150-eurosest toimetulekupiirist. See tähendas tema jätmist puudusesse. Tekkinud olukord riivas ka kaebaja inimväärikust PS § 10 mõttes, kuna sundis teda valima, kas osta retseptiravimeid ja kaitsta oma tervist või teha kulutusi esmavajadustele.

  1. Kaebaja puudusesse jätmist ja abivajadust kinnitab see, et ravimitele tehtavaid kulutusi pole arvestatud toimetulekupiirile vastava summa sisse. Toimetulekupiiri sätestanud
  2. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjast ei nähtu äratuntavalt, et vastava summa määramisel oleks lähtutud ka ravimitele tehtavatest kuludest. Seda pole võimalik järeldada ka asjaolu põhjal, et kaudselt võib toimetulekupiiri aluseks pidada arvestuslikku elatusmiinimumi.
  3. Kui toimetulekupiiri kehtestamisel ei ole muu hulgas lähtutud ka kulutustest ravimitele, siis peab olema võimalik need kulutused vähemalt retseptiravimite osas toimetulekutoetuse arvutamisel sissetulekust maha arvata. Retseptiravim on arsti välja kirjutatud ravim, mis on inimese tervise hoidmiseks ja parendamiseks üldjuhul vältimatult vajalik. Iga-aastase riigieelarve seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse seletuskirjast ei selgu põhjendusi, mis õigustaksid seda, et retseptiravimitele tehtud kulutusi ei saa toimetulekutoetuse andmisel sissetulekust maha arvata.
  4. Kaebaja puudust ja abivajadust ei mõjuta võimaliku toimetulekutoetuse summa. See on tema sissetulekust ligi 10%, mida ei saa pidada ebaoluliseks. Niisamuti ei mõjuta puudust ja abivajadust kaebajale ravikindlustusseaduse § 47 alusel enne retseptiravimite ostmist võimaldatud täiendav ravimihüvitis. Ka selle rakendamisel jäi tema sissetulek pärast retseptiravimite ostmist alla toimetulekupiiri. Puudust ja abivajadust ei mõjuta ka Tallinna linna makstav sissetulekust sõltuv toetus. Kuna selle maksmine on omavalitsusüksuse kaalutlusotsus, mis eeldab eelarves raha olemasolu, siis pole tegemist toetusega, mis igal juhul kompenseeriks kaebaja retseptiravimitele tehtavad kulutused.
  5. Kokkuvõttes on

§ 133lõike 1 tulemusena jäetud kaebajale tagamata riigi abi puuduse korral.

Seetõttu rikub

§ 133lõige 1 kaebajale PS § 28 lõikega 2 antud õigust ja tema inimväärikust PS § 10 mõttes. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 2

(8)5-20-1 9. Riigikogu nimel arvamuse esitanud sotsiaalkomisjoni hinnangul ei ole

§ 133lõige 1 vastuolus PS § 28 lõikega 2.

Puuduse olemasolu on seotud toimetulekupiiriga, mille kehtestamisel on lähtutud esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust minimaalsest summast. „Muud kaubad ja teenused esmavajaduste rahuldamiseks“, millest toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse, hõlmavad muu seas ka hädapäraseid ravimeid. Seda kinnitab

  1. a menetletud sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse seletuskiri (Riigikogu IX koosseis, 681 SE seletuskiri), mille poole tuleb pöörduda toimetulekupiiri sisu avamiseks, kuna uues seaduses selles valdkonnas muudatusi ei tehtud. Ravimikulusid ei kompenseerita ainult toimetulekupiirist lähtuva toimetulekutoetuse kaudu. Ravimikulude hüvitamiseks on ette nähtud soodusravimite süsteem (kusjuures suurim soodustuse määr on 100%) ja täiendav ravimihüvitis neile, kelle ravimikulud aastas ületavad 100 eurot. Sotsiaalse kaitse pakkumine on ka kohaliku omavalitsuse üksuste ülesanne ja kohustus. Isikul on seega õigus saada abi ka omavalitsusüksustelt. Viimaks rõhutas sotsiaalkomisjon, et kui retseptiravimite kulutusi kohustataks sissetulekust maha arvama, siis oleks vaja lahendada mitmed tehnilised mured.
  2. Haldusasja kaebaja AO selgitas, et tema toimetulekumured tekkisid eelkõige seetõttu, et teda kohustati kohtuotsusega maksma elatist.
  3. aasta juulis toimetulekutoetuse maksmata jätmine jättis ta puudusesse. Sellega rikuti tema inimõigusi, sh PS § 28 lõikest 2 tulenevat õigust abile puuduse korral.
  4. Tallinna linn haldusasja vastustajana leidis, et

§ 133lõige 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Retseptiravimitele, aga ka käsimüügiravimitele ja arstlikele abivahenditele tehtavad kulutused on arvatud toimetulekupiirile vastava summa hulka kui

§ 131lõike 3 tähenduses kulutused „muudele kaupadele esmavajaduste rahuldamiseks“.

Seega on toimetulekutoetuse maksmisel need kulutused arvesse võetud. Eraldi probleem on kehtiva toimetulekupiiri kooskõla põhiseadusega. Retseptiravimite hüvitamine on riikliku poliitika küsimus ja seda saab korraldada mitmeti. Kuigi mõistlikum oleks korraldada hüvitamine täielikult tervishoiusüsteemi kaudu, on ka praegune Eesti Haigekassa soodusravimite loetelu ja soodustusega retseptide, täiendava ravimihüvitise ja toimetulekutoetuse koostoimes toimiv süsteem põhiseadusega kooskõlas. Lisaks andis Tallinna linn kaebajale

  1. aastal iga kuu sissetulekust sõltuvaid toetusi toitlustuse, retseptiravimite ja muude tervisega seotud kulude katmiseks. Juuli toetus maksti administratiivsetel põhjustel välja
  2. aasta augustis. Kuigi sissetulekust sõltuva toetuse aastane piirmäär on 250 eurot, maksti kaebajale
  3. aastal tema abivajadusest lähtuvalt kokku toetusi 391 eurot 40 senti. Üle piirmäära oli talle toetusi makstud ka aastatel 2014–
  4. Linnaosavalitsuse kaudu on kaebajale pakutud ka sotsiaalteenuseid, mille vajaduse hindamisest ta on keeldunud. Samuti on ta osaliselt keeldunud Eesti Toidupanga kaudu jagatavast toiduabist ja Euroopa Liidu toiduabist. Viimaks tuleb tähele panna, et

§ 133

lõike 1 asjassepuutuvas osas kehtetuks tunnistamine tähendaks, et kohalik omavalitsus peaks leidma toimetulekutoetuse maksmiseks kui riikliku kohustuse täitmiseks oma eelarvest vahendid, mida riik sinna pole eraldanud. 12. Õiguskantsleri hinnangul on

§ 133lõige 1 põhikohtuasjas kirjeldatud asjaoludel põhiseaduspärane.

Toimetulekupiiriks kehtestatud summa hõlmab ka kulutusi retseptiravimitele.

§ 131

lõige 3 võimaldab mõista, et kõik kaubad ja teenused, mida isik vajab esmavajaduste rahuldamiseks, on toimetulekupiiriga kaetud. Seega pole oluline, et puudub selge metoodika, mis võimaldaks hinnata, kuidas on Riigikogu jõudnud järeldusele, et kehtestatud toimetulekupiir katab äraelamiseks minimaalselt vajalikud kulutused. Iseküsimus on, kas toimetulekupiirile vastav summa ka päriselt katab sellised kulutused. Halduskohus seda samas kahtluse alla ei seadnud. Lisaks on eraldi küsimus, kas inimene peaks saama toimetulekupiiri eest kõiki talle eluks vajalikke retseptiravimeid. Seni on nii ravikindlustatud kui kindlustamata isikud saanud abi ka kohaliku omavalitsuse üksustelt ja osal juhtudel heategevuse korras. 3

(8)5-20-1 13. Justiitsminister on seisukohal, et

§ 133lõige 1 on põhiseadusega kooskõlas.

Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse

§ 133

lõike 3 kohaselt muu hulgas hädapärastest kulutustest ravimitele (vt Riigikogu IX koosseis, 681 SE seletuskiri). Toimetulekupiir vastas

  1. aastal ka arvestuslikule elatusmiinimumile, olles sellest 10 euro 89 sendi võrra kõrgem. Toimetulekutoetus on üks element sotsiaalkaitsesüsteemist, mille seadusandja on kujundanud PS §-st 28 tuleneva avaliku võimu kohustuse täitmiseks. Peale selle on abi võimalik anda ja saada ka tervishoiuteenuste ja ravikindlustuse süsteemi kaudu. Kui nende raames kehtestatud meetmed pole küllaldased, et tagada isikute PS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevat põhiõigust tervise kaitsele puuduse korral, siis tuleks kontrollida vastavate sätete põhiseaduspärasust. Sellist küsimust ei ole aga halduskohus praeguses asjas tõstatanud.
  2. Sotsiaalminister leidis, et

§ 133lõige 1 on põhiseadusega kooskõlas.

Kulutused ravimitele on arvestatud toimetulekupiiri sisse. See selgub sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse seletuskirjast (Riigikogu IX koosseis, 681 SE). Toimetulekupiir on kooskõlas arvestusliku elatusmiinimumiga ja seetõttu ka sisuliselt põhiseaduspärane. PS §-st 28 tuleneva avaliku võimu kohustuse täitmise puhul tuleb arvestada, et toimetulekutoetus pole ainus viis inimeste abistamiseks puuduse korral. Ravimite kontekstis on asjakohane ravimihüvitiste süsteem ehk retseptiravimite soodustused ja täiendav ravimihüvitis. Samuti on asjakohane omavalitsusüksuste pakutav abi.

§ 134

lõike 3 kohaselt on omavalitsusüksused kohustatud hindama toimetulekutoetuse määramisel ka isikute muu abi vajadust. Üheks enam levinud toetuse liigiks on ravimitoetus, mida makstakse erinevas vormis 59 omavalitsusüksuses. Seejuures ei arvata omavalitsusüksuste toetusi toimetulekutoetuse määramisel isiku sissetuleku hulka. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

  1. Sotsiaalhoolekande seaduse § 133 lõige 1 sätestab: „Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohus peab praeguses asjas otsustama, kas

§ 133

lõikest 1 tulenev keeld arvata toimetulekutoetuse määramisel isiku sissetulekust maha retseptiravimitele tehtud kulutused rikub PS § 28 lõikes 2 antud õigust riigi abile puuduse korral. Kohus selgitab esmalt, kuidas kohaldada mainitud põhiõigust (I), ja hindab seejärel vaidlusaluse keelu põhiseaduspärasust (II). I

  1. PS § 28 lõike 2 esimene lause sätestab muude õiguste seas õiguse riigi abile puuduse korral. PS § 28 lõike 2 teises lauses seisab, et abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.
  2. Õigus riigi abile puuduse korral annab isikule puuduse korral õiguse nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 16 teine lõik; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 50; samuti halduskolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-16-1759/39, p 13). Puudusena 4

(8)5-20-1 põhiseaduse mõttes tuleb seega mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid.
  1. Õigust riigi abile puuduse korral on rikutud, kui riik jätab puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid tagamata. Puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite tagamata jätmist ei saa pidada PS § 28 lõike 2 riiveks, mida on võimalik õigustada. Minimaalse abi andmata jätmine puuduses inimesele alandaks tema inimväärikust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14 teine lõik). Ühtlasi moonutaks selle aktsepteerimine PS § 28 lõikes 2 antud õiguse olemust, mis oleks vastuolus PS §-ga
  5. Seadusandjal on samas avar otsustusruum määrata, mis on „puudus“, ja veelgi avaram otsustusruum määrata, kuidas täpselt peab selle korral olema tagatud „abi“ ehk äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15; töötuse korral antava abi kontekstis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 52). PS § 28 lõige 2 sätestab, et abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. On seadusandja otsustada, mil määral ja kuidas riik puudust kannatavatele isikutele abi osutab. Seadusandja ulatuslik otsustusõigus on tingitud asjaolust, et PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmine tähendab sotsiaalpoliitiliste valikute langetamist, mis sõltuvad olulisel määral riigi majanduslikust olukorrast ja millel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele.
  10. Puuduse (ehk millal on isikul õigus riigilt midagi nõuda) on seadusandja defineerinud peamiselt toimetulekupiiri kaudu: kui inimese või perekonna sissetulek jääb alla igaks aastaks kehtestatud toimetulekupiiri, siis ei piisa sellest minimaalsete esmavajaduste rahuldamiseks ja nad kannatavad materiaalset puudust (

§ 131lõiked 1–3).

Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (

§ 131; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5.

mai

  1. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 37; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). Orientiiriks toimetulekupiiri võrdlemisel põhiseadusliku puuduse piiriga saab pidada Statistikaametis arvutatavat arvestuslikku elatusmiinimumi (vt Eesti Statistikaamet

(2020). LE27: Ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus ja mittetoidukulutuste maksumus). Riigikogu seatav toimetulekupiir on siiski poliitilistest kaalutlustest kantud otsustus, mis ei pea üksüheselt vastama statistilistele vaesuse määratlustele.
  1. Abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Selle kohaselt on esmane vastutus sotsiaalsete riskidega, sh puudusega toimetulekul isikul endal, seejärel tema perekonnal ning avalikul võimul ehk riigil ja kohalikul omavalitsusel (vt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-d 5, 10 ja 11; samuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18;
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32;
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 5-18-7/8, p-d 120 ja 126). Üheks osaks sellest süsteemist, mille seadusandja on abi andmise kohustuse täitmiseks loonud, on toimetulekutoetus kui riiklik rahaline hüvitis. Selle eesmärk on leevendada ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust (

§ 131). 23.

Seadusandja puudusele antud definitsioon ja selle puhuks ette nähtud abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitavad. Arvestades aga, et abi põhiseaduslikult nõutav ulatus pole täpselt välja mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale suurt otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus 5

(8)5-20-1 õigustatud sekkuma vaid juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 16). Kohus võib sekkuda siis, kui puuduse piir on tõmmatud reaalsete oludega võrreldes ebaadekvaatselt madalale, või siis, kui abi liigid, ulatus, andmise tingimused või kord tervikuna ilmselgelt ei taga, et konkreetsel juhul puudus lakkaks.
  3. Konkreetsest kohtuasjast alguse saanud menetluses tuleb selgitada, kas kohtusse pöördunud isik jääb asjassepuutuva normi kohaldamise või õigustloova akti andmata jätmise tõttu puudusesse. Selleks tuleb isiku olukorda hinnata kõigepealt seadusandja defineeritud piiri järgi ja seejärel kõrvutada seadusandja tõmmatud piiri põhiseadusliku puuduse piiriga, arvestades seejuures abiga, mida isik on sotsiaalkaitsesüsteemilt kui tervikult vaatlusaluse perioodi jaoks saanud. II
  4. Halduskohus leidis põhiasjas, et kulutused retseptiravimitele on tervise tagamiseks vältimatud kulutused, mille tegemise vajadust pole toimetulekupiiri kehtestamisel arvesse võetud ja mida peab seetõttu saama toimetulekutoetuse määramisel isiku sissetulekust maha arvata.

§ 133

lõike 1 vastuolu PS § 28 lõikega 2 tulenes kohtu hinnangul asjaolust, et kaebaja sissetulek jäi retseptiravimitele tehtud kulutusi arvesse võttes alla toimetulekupiiri, kuid

§ 133

lõige 1 välistas nende kulutuste mahaarvamise sissetulekust ja seeläbi ka kaebajale toimetulekutoetuse andmise. Nõnda rikuti kohtu hinnangul kaebaja PS § 28 lõikest 2 tulenevat õigust saada puuduse korral riigilt abi. 26. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et

§ 133

lõikest 1 tulenev keeld välistas kaebaja toimetulekutoetuse saamisele suunatud nõude rahuldamise ja et

§ 133lõige 1 oli põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse mõistes asjassepuutuv säte.

Riigikohus on seega õigustatud kontrollima sättest tuleneva keelu põhiseaduspärasust (vt asjassepuutuvuse tingimuse kohta Riigikohtu üldkogu

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10;
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
  5. Halduskohus on praeguses asjas kahtluse alla seadnud ühe elemendi metoodikast, mille abil tehakse kindlaks, kas konkreetse inimese puhul on elamiseks kasutada jäänud summa toimetulekupiirist väiksem ehk kas konkreetne inimene kannatab puuduse käes, nii nagu Riigikogu on puuduse toimetulekupiiri abil kindlaks määranud iga-aastases riigieelarve seaduses. Praeguses asjas pole kohus seadnud kahtluse alla toimetulekupiiri enese ehk
  6. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. jaanuari
  8. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik;
  9. mai
  10. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48–51). Selleks poleks kolleegiumi arvates ka põhjust. Riigikogu ei olnud
  11. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga.
  12. Kaebaja seadusjärgne netosissetulek asjassepuutuval ajavahemikul oli põhiasjas tuvastatu kohaselt toimetulekupiirist kõrgem (ehk kehtiva õiguse kohaselt ta puudust ei kannatanud ja vastavat abi talle anda ei tulnud). Kui kulutused retseptiravimitele oleks sissetulekust maha arvatud, oleks sissetulek jäänud alla toimetulekupiiri (ehk kaebajat oleks tulnud lugeda puudust kannatavaks ja anda vajalikku abi (toimetulekutoetust)). Nõustuda võib halduskohtu seisukohaga, et vähemalt soodustusega retseptiravimitele tehtavate kulutuste puhul võib eeldada, et need on inimese tervise hoidmiseks, parandamiseks või inimväärse elukvaliteedi tagamiseks vältimatult vajalikud. 6

(8)5-20-1
  1. Kas kaebaja oli puuduses, sõltub kahest asjast. Esiteks sellest, kas tema asjakohane sissetulek pidi olema piisav minimaalseteks tarbimiskuludeks esmavajaduste rahuldamiseks, arvestades seda, et põhimõtteliselt peaksid kuuluma niisuguste kulude hulka ka kulud retseptiravimitele. Kas sissetulek vastab äraelamiseks minimaalselt vajalikule rahasummale, määrab aga ära see, kas toimetulekupiiri sisse jäävad ka kulutused ravimitele (ehk kas toimetulekupiiri kehtestamisel on lähtutud ka nende kulutuste tegemise vajadusest). Teiseks sõltus puuduse olemasolu kaebaja puhul sellest, millist abi pakkus talle sotsiaalkaitsesüsteem kui tervik. Halduskohus leidis, et toimetulekupiiri kehtestamisel ravimikulutuste vajadusest ei lähtutud ning et ülejäänud sotsiaalkaitsesüsteemi pakutavat abi ei saa arvesse võtta.
  2. Riigikohus ei nõustu sellega, kuidas halduskohus on mõistnud toimetulekupiiri ulatust ehk

§ 131

lõiget 3 ja eelkõige selle teise lause sõnu „muud kaubad ja teenused esmavajaduste rahuldamiseks“.

  1. Esiteks nähtub seletuskirjast eelmise sotsiaalhoolekande seaduse toimetulekupiiri sätte muutmise kohta, et muud kaubad ja teenused esmavajaduste rahuldamiseks on eelkõige ka hädapärased ravimid (Riigikogu IX koosseis, 681 SE, viidatud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 esimene lõik). See seisukoht on asjakohane ka kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse puhul, kuna selles küsimuses uues seaduses muudatusi ei tehtud (vt Riigikogu XIII koosseis, 98 SE, seletuskiri, lk 48).
  4. Teiseks lähtub Riigikogu toimetulekupiiri sätestamisel kaudselt arvestuslikust elatusmiinimumist. Nii kõnelevad
  5. (kui
  6. aastal uue sotsiaalhoolekande seaduse vastuvõtmisele järgnenud esimese eelarvesaasta) ja
  7. aasta riigieelarve seaduste seletuskirjad sellest, kuidas toimetulekupiiri tõstetakse, et see kataks elatusmiinimumi kuluartiklite (v.a eluasemekulud) maksumuse (
  8. aasta riigieelarve seaduse seletuskiri, lk 239), ja sellest, kuidas eesmärgiks on toimetulekupiiri hoidmine kooskõlas elatusmiinimumi näitajatega (
  9. aasta riigieelarve seaduse parandatud seletuskiri, lk 222). Arvestusliku elatusmiinimumi arvutamisel lähtutakse aga otsesõnu ravimikulutuste tegemise vajadusest. Arvestusliku elatusmiinimumi individuaalsete mittetoidukulutuste loetelu sisaldab ühe kulurühmana ka tervishoiukulutusi, mille kohta on selgituseks märgitud „ravimite ja mitmesuguste tervishoiuga seotud kaupade (kraadiklaasid, vitamiinid) ost ning ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste eest tasumine“ (Eesti Statistikaamet

(2020). LE27: Ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus ja mittetoidukulutuste maksumus; Mõisted ja metoodika).
  1. Toimetulekupiir oli seega kehtestatud nõnda, et sellele vastav summa pidi põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele. Kaebaja kasutada olev toimetulekupiiri mõnevõrra ületav summa pidi olema esmavajadusteks piisav.
  2. Puuduse leevendamiseks seadusandja loodud terviklik sotsiaalkaitsesüsteem aga tagas vaatlusalusel perioodil kaebajale retseptiravimi soodustuse, täiendava ravimihüvitise, Tallinna linna toetused retseptiravimite ostmiseks, muudeks tervisega seotud kuludeks (sh korseti (ortoosi) omaosaluse hüvitamiseks) ja soodustuse toitlustamisel. Samuti pakkus see süsteem Tallinna linna kaudu sotsiaalteenuseid, mille vajaduse hindamisest kaebaja keeldus. Riigi ja linna pakutule lisaks oli kaebajal võimalik saada ka tema toidukulutusi potentsiaalselt vähendavat Eesti Toidupanga kaudu jagatavat toiduabi ja Euroopa Liidu toiduabi, millest ta samuti osaliselt keeldus. Lõpuks on oluline, et Tallinna Kesklinna Valitsus jagas kaebajale sissetulekust sõltuvat toetust aastail 2014–2019 kehtestatud piirmäära märgatavalt ületavas summas. Kaebaja abivajadusele on sotsiaalkaitsesüsteem eelneva valguses kohaselt vastanud. 7
(8)5-20-1 35. Arvestades toimetulekupiiri ulatust ja kaebajale avaliku võimu organite erinevas vormis abi osutamist või pakkumist, ei saa järeldada, et kaebaja oleks kannatanud puudust. Kuna kaebaja põhiseaduse mõttes puudust ei kannatanud, ei tekkinud tal ka õigust nõuda riigilt suuremat abi ega riigil kohustust sellist abi osutada. Seetõttu ei saa

§ 133

lõikest 1 tulenev keeld arvata toimetulekutoetuse määramisel isiku sissetulekust maha retseptiravimitele tehtud kulutused konkreetse asja asjaolusid arvestades rikkuda kaebaja õigust riigi abile puuduse korral.

  1. Kuigi praeguses asjas ei esinenud puudust, abi andmata jätmist ega seega ka PS § 28 lõikest 2 tuleneva õiguse ja avaliku võimu kohustuse rikkumist, ei ole see põhimõtteliselt välistatud mingitel teistel asjaoludel. On tõenäone, et ka retseptiravimite puhul (nagu mõne muu vältimatu esmavajaduse puhul) võivad tekkida olukorrad, kus kulutused on piisavalt suured, et isikut puudusesse viia. Avaliku võimu organid ei või siis unustada, et PS §-st 14 tulenevalt on neil kohustus oma ülesannete täitmisel tagada puudust kannatavale isikule tema PS § 28 lõikest 2 tulenev õigus riigi abile puuduse korral.
  2. Kokkuvõttes tuleb Tallinna Halduskohtu taotlus jätta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktist 6 juhindudes rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Villu Kõve, Hannes Kiris, Heiki Loot, Kaupo Paal, Ivo Pilving 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.