lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Selliseks tõendiks võib olla muuhulgas dokumentaalne tõend. 5.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna müügileping sõlmiti suuliselt, peab hagejal juhul, kui ta soovib nõuda viivist lepingust tulenevas määras seda ka tõendama. Hageja on oma nõude põhistamiseks esitanud arved nr x ja nr x, millest nähtub viivis 0,25% päevas ning lisaks on hageja esitanud ka viivisarve nr V2019002 viivise 927,76 eurot perioodi kohta 22.04.2019 – 31.05.2019 (dtl 36). Kostja ei ole eitanud nimetatud arvete kättesaamist, seega pidi ta olema teadlik sellest, et hagejal on õigus nõuda viivist. Kuigi kostja on väitnud, et ta ei teadvustanud nõutava viivise suurust, nähtub võlgnevuse ajatamise kokkuleppest ka viivisarve nr x summas 927,76 eurot, seega on kostja hageja viivise nõuet aktsepteerinud. Viimatinimetatud võlgnevuse ajatamise kokkuleppest nähtub ka prognoositav viivis ning viivise tasumine esitatud viivisearvete alusel. Hageja on esitanud suhtluse poolte vahel nii SMS-i (dtl 6973) kui ka e-kirjade teel (dtl 83-86) enne võlgnevuse ajatamise kokkuleppe sõlmimist 26.06.2019, millest nähtub selgelt hageja nõue viivise maksmiseks arvetel märgitud ulatuses, mis oli hageja väitel ka üheks võlgnevuse ajatamise kokkuleppe tingimuseks ning mida kostja on aktsepteerinud. Seega leiab kohus, et kostja vastuväited ei veena kohut selles, et ta ei olnud teadlik hageja poolt nõutud viivise suurusest ning et puudus kostja nõustumus viivise maksmiseks. Ka ei ole kostja seadnud kordagi kahtluse alla viivise arvestuslikku õigust. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohutuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärge viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 6. Kostja esitas asjas ka vastuväite, et viivis on ülemäära suur. Riigikohus on leidnud, et tühine on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle 20 korra (Riigikohtu lahend 32-1-25-16, p 13). Kuivõrd käesoleval juhul on kokkulepitud viivisemäär väiksem kui 3 2-19-128558 kahekümnekordne seaduslik viivisemäär vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule, ei ole viivisemäära kokkulepe tühine. Seega on hageja nõue nii põhivõla kui ka viivise osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt
Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja menetluskuluks on maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv kokku 550 eurot. Vajadus riigilõivu kandmiseks tuleneb seadusest, st on põhjendatud ja vajalik riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud määras. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.