Obsah (5)

§ 69§ 41§ 66§ 11§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 29. august 2019 3-19-707 R.V. kaebus Ta

§-i

2. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 2 3-19-707 8.
3. Üksuse juht ei ole kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades volitusi ületanud.

§ 69

lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus ning justiitsministri

1. novembri
2. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha muuhulgas otsus

§ 69lg 4 alusel. 8.2. Norm, millele kaebaja ilmselt soovib viidata ja millest kaebaja on järelduse teinud on VSk

E § 261, mis kehtestas regulatsiooni kinnipeetava ajutise kinnisesse osakonda paigutamise korral ja mille lõike 1 kohaselt oli vangla direktori otsustada õigusrikkumisse toimepanemise korral kinnipeetava kinnisesse osakonda paigutamine ja millest tuli lõike 2 kohaselt teavitada Justiitsministeeriumi. Viidatud regulatsioon tunnistati alates

1. aprillist 2008 kehtetuks. 8.
2. Nõustuda ei saa kaebajaga, et üksuse juht on tema suhtes kohaldanud täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult, kuna ühe meetmete kohaldamise asjaoludena arvestatud teo eest määratud distsiplinaarkaristus tühistati.

§ 69

lg 1 grammatiline tõlgendamine ei anna alust järeldada, et julgeolekuabinõude kohaldamiseks peab olema kinnipeetavat nende nõuete rikkumiste eest karistatud ning karistused peavad olema kehtivad. Sellise nõude olemasolu muudaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kui isikute elu ja tervise kahjustamise ennetamiseks ning vangla julgeoleku tagamiseks mõeldud meetme, sisutühjaks ja mõttetuks, kuna ohu ennetamiseks on vajalik reageerida koheselt, mida rikkumise osas algatatud menetluse tulemuse ootamine ilmselgelt ei võimaldaks. 8.

1. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Käskkirjast nähtuvalt on kaebaja tegevus olnud jätkuv ning vangla julgeolekut ohustav. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla
3. veebruari
4. a käskkirja nr 6-1/176 tühistamist.
5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega neid üle kordamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
6. Tartu Vangla
7. veebruari
8. a käskkirjaga nr 6-1/176 kohaldati alates
9. veebruarist 2019 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (vangistusseaduse (

) § 69 lg 2 p 1); kehakultuuriga tegelemise keelamist (

§ 69

lg 2 p 3) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (

§ 69lg 2 p 4) (tl 10p).

12.

§ 41

lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas.

§ 66

lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek

§ 66

lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike julgeolekut. 13.

§ 69

lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja 3 3-19-707 nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p-de 1-4 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. 14.

§ 69

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt

§-le 69. 15.

§ 11

lg 1 sätestab, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑33‑10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑88‑14, p 11). 16. Tartu Vangla põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes kahel alusel: ohutuse tagamiseks ja õigusrikkumiste toimepanemise võimaluste takistamiseks. 17. Riigikohtu halduskolleegium on 13. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-09

§ 70

lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist." Kohus on seisukohal, et samad reeglid on rakendatavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel ka käesolevas asjas. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12,
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11). 4 3-19-707
7. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on hädavajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud oma kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada.
8. Kohus soostub, et käskkirjas kirjeldatu andis vastustajale aluse põhjendatud kahtluseks, et tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule või toime panna raskeid õigusrikkumisi. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuli otsustada kiiresti, ei olnud vanglal võimalik koguda lisatõendeid kaebajast lähtuva ohu väljaselgitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel kaalumisvigu teinud. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, et konflikti olukordades võib kaebaja käituda verbaalselt agressiivselt ning ohustada seeläbi kõiki enda ümbruses olevaid isikuid, eelkõige ametnikke. Kohtule on usutav, et kaebaja käitumine tekitab pingeid ja vangla järeldusi ei saa pidada meelevaldseteks. Seega on väga tõenäoline, et järgmise mittemeeldiva selgituse, korralduse või otsuse puhul tekib uus konflikt, millega võib kaasneda kaebaja poolt ametniku suhtes verbaalne vägivald ja esineb füüsilise vägivalla oht. Seda tõendavad asja materjalid, täpsemalt
9. veebruari
10. a ettekanded nr 2-19-873 (tl 28) ja 2-19-877 (tl 29) ning varasemad ettekanded kaebaja tegevuse kohta (tl 30).
11. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66

lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

1. Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune käskkiri HMS §-le 54 ja § 55 lg-le
2. Tartu Vangla
3. veebruari
4. a käskkiri nr 6-1/176 on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning vastab vorminõuetele. Käskkirja on allkirjastanud Tartu Vangla üksuse juht M.T., kelle pädevuses oli vastavalt VSkE § 12 lg-le 1 allkirjastada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri. Pealegi ei tooks sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel kaasa haldusakti tühisust (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a määrus asjas nr 3-17-725, p 20). Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane. Seetõttu puuduvad ka alused käskkirja tühistamiseks.
7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu
8. mai
9. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud 5 3-19-707 hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 6