KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-16-

) § 71 lg 2, VÕS § 115 ja §-de 1037-1039 alusel. 4 Selleks, et tuvastada, kui palju suuremat pinda kostjad kasutavad, tuleb võtta aluseks kinnistusraamatu andmed iga kostjale kuuluva korteri mõttelise osas suuruse kohta ja võrrelda neid hagiavalduse lisana 6 lisatud „X XXXXXXXXXXX korterelamu rekonstrueerimise“ tehnilise (ehitus)projekti andmetega. Hageja nõustub maakohtuga selles, et korter 1 kasutab suuremat pinda 7,6 m2 ja korter 2a 10,5 m2 võrra. Korter 7 on hõivanud pööningu pindalaga 10,8 m2 ja üldkoridori osa 1,9 m

1. Hageja ei ole maakohtu menetluses kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõuetest loobunud.
2. Kostjad I – III vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja IV jäi varem esitatud seisukohtade juurde. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. jaanuari 2019 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjate I – III kasuks välja menetluskulud 175 eurot kostja kohta ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni kulude tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendatult jätnud korteriühistu menetlusse kostjana kaasamata. Hageja on võimalik esitada korteriühistu vastu eraldi nõue. Maakohus lahendas õigesti asja hagimenetluses. Hageja on esitanud konkreetsete kaasomanike vastu nende kaasomandi kasutamisest tuleneva tasunõude ja esitatud asjaoludel saab lahend olla siduv üksnes hageja ja hagis märgitud kostjate suhtes. Maakohus ei rikkunud menetluses selgitamiskohustust. Maakohus on otsuses lähtunud hageja esitatud kahju hüvitamise nõudest. Kostjate I ja II vastu esitatud nõudes oli hüvitise osas kohtuotsus jõustunud. Hageja ei esitanud maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebust, milles ta oleks saanud vaidlustada maakohtu tuvastatut. Maakohus jättis põhjendatult hageja nõuded kostjate III ja IV vastu kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata. Hageja väitel soovib ta kahjuhüvitist kasutustasuna aja eest, mil kostjad III ja IV on kasutanud kaasomandi osa ettenähtust suuremas osas. Tegemist ei ole VÕS § 115 alusel esitatud nõudega, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi on kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel üldjuhul lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, maha tuleb arvata kulutused. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostjad III ja IV oleksid saanud kaasomandi osa kasutamise eest kasu. Hageja ei ole välja toonud ka asjaolusid, mis viitaksid kostjate III ja IV rikastumisele. Hagejal ei ole kostjate III ja IV vastu nõuet ka

§ 71lg 2 alusel.

See säte ei kohaldu, sest hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on vaheotsuses aegumise kohaldamise kohta leidnud, et kostjad III ja IV on „korduvalt kinnitanud soovi pind välja osta“, mõistes vajadust kasutatav lisapind teistele kaasomanikele hüvitada. Seega on kostjate tasu maksmise soov seotud kasutatud kaasomandi osa muutmisega eriomandi osaks. Hagejale oli asja materjalide põhjal kostjate III ja IV ostusoov teada. Ainuüksi korteri peal asuva väga väikese pööningu väljaehitamine ja enda tarbeks kasutamine ei ole aluseks hagejale perioodilise hüvitise väljamõistmisele. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta, märkides, et hageja ei ole maakohtu otsust selles osas mõistlikult arusaadaval kujul vaidlustanud.

1. Hageja palus kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 5
2. Riigikohus tühistas
3. septembri 2019 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega maakohus jättis hageja hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata, ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Samuti tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus kostjaid I ja II puudutavas osas. Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja hagi kostjate III ja IV vastu rahuldamata, samuti osas, milles jäeti rahuldamata hageja taotlus korteriühistu menetlusse kostjana kaasamiseks) jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Muutmata jäi ka ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus kostjaid III ja IV puudutavas osas. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtuga selles, et kõik hageja nõuded on lahendatavad hagimenetluses. Hageja esitas hagi maakohtule, kui kohaldus enne
4. jaanuari 2018 kehtinud TsMS, mille § 613 lg 1 p 1 järgi tuli osa hageja nõuetest lahendada hagita menetluses ning olid seega lahendatavad koos haginõuetega TsMS § 613 lg 4 järgi hagimenetluses. Kuivõrd seadusemuudatus ei kohustanud kohut valitud menetlusliiki muutma, võis kohus jätkata asja lahendamist hagimenetluses, kuid järgides hagita menetluse reegleid. Seega tuli kohtul hageja nõude lahendamisel järgida hagita menetluse reegleid. Samas ei ole ringkonnakohus asja lahendamisel hagimenetluses rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kõik asjassepuutuvad korteriomanikud on praeguse menetluse osalised. Lisaks tugines hageja alles apellatsioonkaebuses sellele, et asi lahendati ebaõigesti hagimenetluses. Samuti ei saaks asja lahendamine hagita menetluses hageja nõuete lahendust mõjutada. Hageja lõplikud nõuded kostjate I ja II vastu jäävad hagi täpsustusi arvestades ebaselgeks. Kuivõrd hageja nõuded olid sõnastatud eri menetlusdokumentides erinevalt, pidanuks kohus välja selgitama, kas hageja soovis kostjate I ja II vastu esitatud nõudest hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest loobuda või selle tagasi võtta, ning selle määrusega fikseerima. Kuna hageja menetluslik positsioon jäi maakohtu menetluses ebaselgeks, selgus hagejale alles kohtuotsusest, millised haginõuded olid lõplikult maakohtu menetluses. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pärast vaheotsuse jõustumist ei saa hageja esitada ja tõendada oma nõuet kostjate I ja II vastu hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus andis vaheotsuses hinnangu hageja VÕS § 1043 ja § 1037 lg 1 alusel esitatavate nõuete aegumisele, kuid mitte

§ 71

lg 2 alusel esitatava nõude aegumisele (ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on hageja nõue hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest esiletoodud asjaoludel kvalifitseeritav ka

§ 71lg 2 alusel).

Seega ei ole asjas otsustatud, et hageja nõue kostjate I ja II vastu

§ 71lg 2 alusel oleks aegunud.

Vaheotsus ei mõjutanud kohtu kohustust hinnata hageja nõude rahuldamise võimalusi kostjate I ja II vastu

§ 71lg 2 alusel.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, kas hageja nõuab kostjatelt I ja II ka hüvitist kaasomandi osa kasutamise eest, ning otsustada sellest tulenevalt hageja selle nõude lahendamise üle

§ 71lg 2 alusel.

Ringkonnakohtul tuleb anda poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnang, kas nõue

§ 71

lg 2 alusel on kostjate I ja II vastu aegunud ning kas nõue

§ 71lg 2 alusel kostjate I ja II vastu on kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles hageja nõuded kostjate III ja IV vastu jäid rahuldamata. Mis puudutab hageja nõuet kostjate vastu hüvitise saamiseks enam makstud fassaaditööde ja kommunaalkulude eest, siis hageja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et ringkonnakohus oleks rikkunud selle nõude lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme või kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus nõustus selle nõude osas maakohtu põhjendustega, märkides ühtlasi, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust selles osas mõistlikult ja arusaadaval kujul vaidlustanud. 6 Pärast maakohtu vaheotsuse jõustumist ei saa hageja enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. Seda hoolimata asjaolust, et kohtul tuli kaaluda TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise võimalust sõltumata sellest, kas hageja oli sellele menetluses tuginenud või mitte. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks kostjaid I ja II puudutavas osas, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine neid puudutavas osas TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. 11. Asja uuel läbivaatamisel palub hageja ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui ringkonnakohus leiab, et seda nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis palub hageja tühistada maakohtu otsus, hagi rahuldada ja mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 905 eurot 56 senti ja kostjalt II hüvitis 699 eurot 37 senti. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja selgitab, et tema nõude puhul on tegemist seadusest tuleneva kasutuseelise nõudega ja see tuleb rahuldada mh

§ 71lg 2 alusel.

Selleks peab olema tuvastatud, et kaasomanik(

1. ud)kasutab tema kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, sh kui kaasomanik(
2. ud)kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda. See on praeguses asjas ka tuvastatud.

§ 71

lg 2 on iseseisnev nõudenorm ja selle alusel esitatakse nõue erikoosseisu alusel. Selle alusel esitatavale nõudele kohaldatakse TsÜS §

1. Hageja nõue kuuluks rahuldamisele ka muudel alternatiivsetel alustel (nii VÕS § 115 kui ka §-de 1037-1039 alusel). Selleks, et tuvastada, kui palju suuremat pinda kostjad kasutavad, tuleb võtta aluseks kinnistusraamatu andmed iga kostjale kuuluva korteri mõttelise osa suuruse kohta ja võrrelda neid hagiavalduse lisana 6 esitatud „X XXXXXXXXXXX korterelamu rekonstrueerimise“ tehnilise (ehitus)projekti andmetega. Seega kasutab korter 1 oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda 7,6 m2 ja korter 2a suuremat kasulikku pinda 10,5 m
2. Hagejal on korteri 3 omanikuna kasutuseelise väärtus järgmine: 1) korteri 1 puhul mõttelisest osast 7,6 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
3. jaanuarist 2013 kuni
4. novembrini 2019 on 543 eurot 36 senti (5066,62 x (191/1781); 2) korteri 2a puhul mõttelisest osast 10,5 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
5. juunist 2015 kuni
6. novembrini 2019 on 509 eurot 8 senti (4746,95 x (191/1781). Hagejal on korteri 4 omanikuna kasutuseelise väärtus järgmine: 1) korteri 1 puhul mõttelisest osast 7,6 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
7. jaanuaril 2013 kuni
8. septembrini 2016 on 362 eurot 20 senti (2611,66 x (247/1781); 2) korteri 2a puhul mõttelisest osast 10,5 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
9. juunist 2015 kuni
10. septembrini 2016 on 190 eurot 29 senti (1359,23 x (247/1781).
11. Kostjad I ja II paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja märgivad, et hageja arusaam geomeetriast on jätkuvalt ekslik. Tõenditest nähtub, et ühiskasutuses olnud koridori arvel on korter 1 saanud juurde ruumiosa suurusega 4,7 m
12. Korter 2 on saanud enda valdusse esiku (5,6 m2) ja duširuumi (4,3 m2) ehk kokku 9,9 m
13. Kas ja kuidas on korteri pind suurenenud eriomandi piires tehtud ümberehituse tulemusel, ei ole praegusel juhul oluline. Ringkonnakohus ei saa menetleda nõuet, mida hageja on esitanud korteri 4 endise omanikuna. Korteriomanike vahel on sisuline eriomandite muutmise kokkulepe korteriomandiseaduse (KOS) § 9 tähenduses.

§ 71

lg 2 alusel esitatud nn kasutuseelise hüvitamise nõue on aegunud ning vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 71

lg 2 kohaldamine võib tulla kõne alla sellistes kaasomanike vahelistes 7 suhetes, kus omanikud ei ole kaasomandit jaganud. Lisaks ei ole hageja faktiliselt midagi kaotanud. Hageja ei ole teinud ühtegi kulutust nende ruumiosade eluruumideks muutmiseks. Kostjad on omandanud korterid pärast koridori likvideerimist praeguse ruumilahendusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. TsMS § 693 lg 1 kohaselt ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Riigikohus tühistas
2. septembri 2019 otsusega Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari 2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-19005 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu
4. aprilli 2018 otsuse resolutsiooni osas, millega maakohus jättis Marje Johansoni hagi Nele Annuki ja Kadri Okase vastu rahuldamata, ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Samuti tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse kohta maa- ja ringkonnakohtus Nele Annukit ja Kadri Okast puudutavas osas. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles Tartu Ringkonnakohtu
5. jaanuari 2019 otsus tühistati ja saadeti uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, arvestades TsMS § 693 lg-t 2, mille kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus osas, milles Riigikohus saatis asja uuesti läbivaatamisele ringkonnakohtus, tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6. aprilli 2018 otsus muutmata. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asjakohatu on hageja taotlus asja uuel läbivaatamisel tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus on
7. septembri 2019 otsuses märkinud, millises osas Tartu Ringkonnakohtu
8. jaanuari 2019 otsus tühistati ja millises osas jäeti otsus muutmata. Tulenevalt TsMS § 694 lg-st 2 on Riigikohtu otsus jõustunud ja ringkonnakohtul puudub pädevus muuta Riigikohtu otsust, s.o ei ole võimalik enam täielikult tühistada maakohtu otsust.
9. Riigikohtu otsuse p-s 13 antud juhise kohaselt „…tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas hageja nõuab kostjatelt I ja II ka hüvitist kaasomandi osa kasutamise eest, ning otsustada sellest tulenevalt hageja selle nõude lahendamise üle

§ 71lg 2 alusel.

Ringkonnakohtul tuleb anda poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnang, kas nõue

§ 71

lg 2 alusel on kostjate I ja II vastu aegunud ning kas nõue

§ 71

lg 2 alusel kostjate I ja II vastu on kooskõlas hea usu põhimõttega.“ Hageja on selgitanud ringkonnakohtule, et tema nõude puhul on tegemist seadusest tuleneva kasutuseelise nõudega ja see tuleb rahuldada mh

§ 71lg 2 alusel.

Hageja nõude kohaselt on tal korteri 3 omanikuna kasutuseelise väärtus järgmine: 1) korteri 1 puhul mõttelisest osast 7,6 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil

1. jaanuarist 2013 kuni
2. novembrini 2019 on 543 eurot 36 senti (5066,62 x (191/1781); 2) korteri 2a puhul mõttelisest osast 10,5 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
3. juunist 2015 kuni
4. novembrini 2019 on 509 eurot 8 senti (4746,95 x (191/1781). Hagejal on korteri 4 omanikuna kasutuseelise väärtus järgmine: 1) korteri 1 puhul mõttelisest osast 7,6 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
5. jaanuaril 2013 kuni
6. septembrini 2016 on 362 eurot 20 senti (2611,66 x (247/1781); 2) korteri 2a puhul mõttelisest osast 10,5 m2 suurema pinna kasutamise eest perioodil
7. juunist 2015 kuni
8. septembrini 2016 on 190 eurot 29 senti (1359,23 x (247/1781). 8 Kostjate seisukoha järgi on hagejapoolne pinnaarvestus ebaõige, sest korter 1 on saanud juurde ühiskasutuses olnud koridori arvel ruumiosa suurusega 4,7 m2 ja korter 2 on saanud enda valdusse esiku (5,6 m2) ja duširuumi (4,3 m2) ehk kokku 9,9 m
9. Samuti vaidlevad kostjad vastu hageja nõudele, mille ta on esitanud korteri 4 endise omanikuna, sest maakohtus ei ole sellist nõuet esitatud. Kostjate väite kohaselt on

§ 71

lg 2 alusel esitatud nn kasutuseelise hüvitamise nõue aegunud ning vastuolus hea usu põhimõttega. 15. Otsustamaks, kas hageja hüvitise nõue kostjate vastu kaasomandi osa kasutamise eest

§ 71

lg 2 alusel on aegunud või mitte, tuleb kindlaks teha, millal hageja on esitanud vastava nõude maakohtule. Hageja väitel esitas ta nõude kostjate vastu kasutuseelise hüvitamiseks hagiavalduses (I kd tl 2-8). Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja muuhulgas nõudnud kostjatelt kahjuhüvitist seoses kaasomandi osa vähenemisega (nn hageja kasutuseelise kaotus), kuid mitte kostjate kasutuseelise hüvitamist. Hageja on nõudnud kostjatelt

§ 71

lg 2 alusel kasutuseelise hüvitamist alles 23.05.2018 esitatud apellatsioonkaebuses (III kd tl 1-8). Samas tuleneb asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-st 13, et „/…/jäävad hageja lõplikud nõuded kostjate I ja II vastu hagi täpsustusi arvestades ebaselgeks. Kuivõrd hageja nõuded olid sõnastatud eri menetlusdokumentides erinevalt, pidanuks kohus välja selgitama, kas hageja soovis kostjate I ja II vastu esitatud nõudest hüvitise saamiseks kaasomandi osa kasutamise eest loobuda või selle tagasi võtta/…/maakohus andis vaheotsuses hinnangu hageja VÕS § 1043 ja § 1037 lg 1 alusel esitatavate nõuete aegumisele, kuid mitte

§ 71

lg 2 alusel esitatava nõude aegumisele/…/Seega ei ole asjas otsustatud, et hageja nõue kostjate I ja II vastu

§ 71lg 2 alusel oleks aegunud.

Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et maakohtu vaheotsus ei mõjutanud kohtu kohustust hinnata hageja nõude rahuldamise võimalusi kostjate I ja II vastu

§ 71

lg 2 alusel.“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast ringkonnakohtus leiab, et hageja esitas hüvitise nõude kostjate vastu kaasomandi osa kasutamise eest hagiavalduses 19.12.2016. Hageja on nõudnud

§ 71lg 2 alusel korteri 1 omanikult kasutuseelise hüvitamist alates 11.

jaanuarist 2013 ja korteri 2a omanikult alates

1. juunist
2. Hagi on esitatud 19.12.
3. Ringkonnakohtu arvates on tegemist seadusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 149 kohaselt kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul ei ole seaduses sätestatud teisiti ning arvestades väidetava nõude sissenõutavaks muutumise aega ning hagi esitamise aega ei ole nõue aegunud.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue kostjate I ja II vastu

§ 71

lg 2 alusel on vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tuleb jätta

§ 71

lg 2 kohaldamata.

§ 71

lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti.

§ 71

lg 2 alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Kohus võib jätta

§ 71lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Ts

ÜS § 138 ja VÕS § 6).

1. Samas ei tulene kasutuseelise hüvitamise nõue automaatselt sellest, et üks kaasomanik kasutab suuremat pinda, kui tema kaasomandi osa eeldab. Näiteks võib, sõltuvalt juhtumi asjaoludest, kaasomaniku hüvitisnõue olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille 9 järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14; nr 3-2-1-149-10, p 13). Tartu Maakohus on
2. aprilli 2017 otsuses tuvastanud, et hageja on olnud teadlik sellest, et korteri 1 ja korteri 2a kasutatav reaalne pindala on suurem kinnistusraamatusse kantud pindalast, juba korteri 3 ostmisel
3. aastal. Seega kostja I korteri 1 omanikuks saamisel 11.01.2013 ja kostja II korteri 2a omanikuks saamisel 25.06.2015 oli hageja teadlik nimetatud korterite reaalselt kasutuses olnud pindalade erinevusest kinnistusraamatusse märgitust. Asja materjalide kohaselt on hageja nõudnud alates kostja I poolt korteri 1 ostmisest kostjalt I kinnistusraamatusse märgitud korteri pindala ületava pinna väljaostmist. Nähtuvalt kostja I ja hageja vahelisest e-kirjavahetusest jaanuaris 2013 juba enne kostja I poolt korteri ostmist (I kd tl 135-136) selgitas hageja kostjale I, et ta peab välja ostma korteri 1 kasutuses oleva kaasomandi mõttelise osa, s.o kinnistusraamatusse märgitud korteri pindala ületava pinna. Kostja I on soovinud maksta hüvitist teistele kaasomanikele juhul, kui kaasomandi osa muutub eriomandi osaks, ning hageja on sellest teadlik (korteriühistu üldkoosolek 17.10.2016 – I kd tl 100-101). Kuna hageja ei ole nõustunud kostja I pakutud ja teiste korteriomanike poolt heakskiidetud 1 m2 väljaostu hinnaga, siis on siiani asi lahendamata ning kinnistusraamatu kanne ei ole vastavuses reaalse olukorraga.
4. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kostja I vastu kasutuseelise hüvitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus kostja I võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud hageja käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, et kostja I peab välja ostma kaasomandi mõttelise osa, mis on liidetud korteriga 1 (kasutuses oleva kaasomandi mõttelise osa väljaostmisega on kostja I ka nõustunud). Asja materjalidest (enne apellatsioonkaebust) ei nähtu hageja kavatsust esitada kostja I vastu kasutuseelise hüvitamise nõuet.
5. Ringkonnakohtu arvates on ka hageja nõue kostja II vastu kasutuseelise hüvitamiseks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja e-kirjavahetusest korteri 2a eelmise omanikuga (I kd tl 130-132) nähtub, et hageja on omanikku teavitanud korteri 2a koosseisus oleva kaasomandi osa väljaostmise vajadusest. Kostja on alates korteri 2a omanikuks saamisest soovinud maksta hüvitist teistele kaasomanikele juhul, kui kaasomandi osa muutub eriomandi osaks, ning hageja on sellest teadlik (korteriühistu üldkoosolek 17.10.2016 – I kd tl 100-101). Kuna hageja ei ole nõustunud ka kostja II pakutud ja teiste korteriomanike poolt heakskiidetud 1 m2 väljaostu hinnaga, siis on korteri 2a osas samuti asi lahendamata ning kinnistusraamatu kanne ei ole vastavuses reaalse olukorraga. Ringkonnakohus märgib, et kaasomanike vaikimisi sõlminud kokkulepet, mille järgi korteri 1 ja korteri 2a omanikelt ei nõuta kasutuseelise hüvitamist kaasomandi osa eest, mis on liidetud korteri 1 ja korteri 2a pindalaga, tõendab muuhulgas asjaolu, et hageja ei ole vastavat nõuet esitanud kostja I ja kostja II eriõiguseellastele, kuigi ta pidi olema teadlik, et korteri 1 ja korteri 2a kasutatav reaalne pindala on suurem kinnistusraamatusse kantud pindalast, juba korteri 3 ostmisel
6. aastal.
7. Lähtudes eeltoodust on hageja nõue kostjate I ja II vastu

§ 71

lg 2 alusel vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tuleb jätta

§ 71lg 2 kohaldamata ja hagi rahuldamata.

1. Kuna ringkonnakohus jätab hageja kasutuseelise hüvitamise nõude kostjate vastu rahuldamata, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, mitme m2 võtta on suurenenud korteri 1 ja korteri 2a pindala kaasomandi osa arvelt. Siinkohal peab aga ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuna poolte seisukohtade kohaselt on korterite suurenemine kaasomandi arvelt toimunud erinevas suuruses (hageja väitel on korter 1 suurenenud kaasomandi osa arvelt 7,6 m2 võrra ja korter 2a 10,5 m2 võrra; kostjate vastuväite kohaselt on korter 1 suurenenud kaasomandi osa arvelt 4,7 m 2 võrra ja korter 2a 9,9 m2 võrra ning ülejäänud osas on vaidlusaluste korterite pindalad suurenenud 10 eriomandi piires tehtud ümberehituse tulemusel), siis peaksid pooled vaidluse lahendamiseks arvatavasti pöörduma asjatundja poole, kes teeks kindlaks, kuivõrd on korterite pindalad suurenenud kaasomandi osa arvelt. Sellest, kui palju kasutavad kostjad oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda, oleneb hüvitise suurus teistele kaasomanikele väljaostetava kaasomandi osa eest.
2. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks kostjaid I ja II puudutavas osas ning jättis menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise neid puudutavas osas TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Samal alusel jäävad menetluskulud Riigikohtus samuti hageja kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostjate I ja II menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskulud ringkonnakohtus kokku 550 eurot (ilma käibemaksuta; asja eelmisel läbivaatamisel tekkinud kulud 175 x 2 + asja praegusel läbivaatamisel tekkinud kulud 200 eurot). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluses esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus märgib, et 550 euro suurused menetluskulud hõlmavad kostjate I ja II esindamist nii asja eelmisel kui ka praegusel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Seega tuleb hagejalt mõista kummagi kostja kasuks välja menetluskulud 275 eurot (550/2). VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb hagejatelt kostja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumiseni kuni täitmiseni välja mõista viivis. Riigikohtus ei ole kostjad I ja II menetluskulude nimekirja esitanud. Eelneva tõttu määrab ringkonnakohus, et Riigikohtus puuduvad kostjatel I ja II hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 11