Obsah (9)

§ 173§ 657§ 656§ 438§ 436§ 348§ 329§ 230§ 331

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

§ 173lg 3 ja § 174 lg 6).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Valev Leeduks (hageja I) ja Pille Leeduks (hageja II) esitasid
2. augustil 2017 Tartu Maakohtule hagi kohtutäitur Taive Peedosaare (kostja I; kohtutäitur) ja Eksar-Transoil AS-i (kostja II) vastu, milles palusid tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 lubamatuks. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt on kohtutäituri menetluses täiteasjad nr 119/2017/443 ja 119/2017/
3. Esimeses täiteasjas on võlgnikuks hageja I ja teises hageja II. Mõlemas täiteasjas on sissenõudjaks kostja II ja nõude sisuks
4. juuli 2014 laenu- ja käenduslepingust nr 160 (edaspidi leping) tulenevad nõuded. Nõuded on tagatud
5. juuli 2014 hüpoteegi seadmise lepinguga, millega on koormatud hagejatele kuuluvad XXX (registriosa nr XXXXX), XXXXX (registriosa nr XXXXX) ja XXXXX (registriosa nr XXXXX) kinnistud. Täitemenetluses ei saa nõuda käendajatelt (hagejatelt) võlgniku kohustuse täitmist käendaja vastutust ületavas määras. Lepingu p 4.3 kohaselt on hagejate vastutuse piirmääraks 175 000 eurot. Tegemist on vastutust piirava kokkuleppega, mis välistab hagejatelt piirmäärast suurema summa nõudmist. Täitemenetluses on sissenõutavaks summaks 182 013 eurot 13 senti. Hagejad on rahalise kohustuse olulises osas juba täitnud. Hagejad on tasunud kostjale II 50 000 eurot. Hagejad viitasid
6. septembril 2013 ja
7. detsembril 2016 sõlmitud lepingutele. Samuti ei ole täitmisteatele lisatud arvestust kõrvalnõuete kujunemise ning nende suuruse kohta, mistõttu täitmisele võetud nõude suurus ei ole hagejate jaoks kontrollitav. Kostja II kohaldatav viivisemäär on vastuolus hea usu põhimõttega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel palusid hagejad vähendada viivisemäära seadusjärgse viivisemäärani. Viivisenõue on esitatud esmakordselt alles täitemenetluses. Seetõttu palusid 2 hagejad vähendada viivist selliselt, et viivise arvestus algab alles täitmisvalduse kohtutäiturile esitamisest.
8. Kostja I leidis, et ta ei ole kohtumenetluse pooleks, mistõttu tema osas tuleks menetlus lõpetada. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu.
9. Kostja II vaidles hagile vastu. 25 000 euro suurune makse tulenevalt
10. septembri 2013 lepingust toimus enne
11. juulil 2014 sõlmitud lepingut ning ei puutu praeguse vaidluse esemesse. 25 000 euro suurune makse tuleneb
12. detsembri 2016 lepingust ja kajastub kohtutäiturile esitatud võlgnevuse arvestuses. Kostja II ei ole kokkulepitud viivisemäära kohaldanud. Kostja II on nõudnud
13. juuli 2014 lepinguga kokkulepitud intressi (21% aastas). Intressiarvestused on edastatud hagejatele ning kajastuvad ka kohtutäiturile esitatud arvestustes. MAAKOHTU LAHEND
14. Tartu Maakohus tegi
15. märtsil 2019 otsuse, millega rahuldas hagejate hagi kostja II vastu osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 lubamatuks nõude osas, mis ületab 150 000 eurot. Maakohus jättis hagejate hagi kostja I vastu rahuldamata. Kohtuotsuse jõustumisel tühistas maakohus
16. augusti 2017 määruse alusel hagi tagamisena kohaldatud täitemenetluste peatamise. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on lepingu p 4.3 kohaselt käendajate (hagejate) vastutuse piirmääraks 175 000 eurot. Tegemist on vastutust piirava kokkuleppega, mis välistab nendelt piirmäärast suurema summa nõudmist. Seega on 175 000 eurot ületava nõude sundtäitmiseks esitamine vastuolus käenduslepingu ja seadusega. Eluliselt ei ole usutav, et
17. septembri 2013 lepingu järgne summa läks vaidlusaluse,
18. juulil 2014 sõlmitud, lepingu järgsete kohustuste katteks. Seda ei kinnita ükski tõend. Asja materjalidest nähtub, et hagejatel olid ka varasemad võlasuhted kostjaga II. Samas ei nõustunud maakohus kostjaga, et
19. detsembri 2016 lepingu alusel laekunud 25 000 eurost on 22 600 eurot arvestatud laenulepingu intresside katteks ning 2400 eurot Kalevikivi OÜ poolt ostetud kütusearve katteks. Selle lepingu kohaselt oli müüjaks hageja I. Kohtule esitatud tõenditest ega lepingu p-st 3.1 ei tulene, et kostja II oli õigus seda kasutada Kalevikivi OÜ jooksvalt ostetud kütusearvete tasumiseks. Samuti ei kiitnud hageja I kohtuistungil sellist toimingut heaks. Seega tuleb kostjal II kogu
20. detsembri 2016 lepingu järgi saadud 25 000 eurot arvestada laenu- ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmise katteks. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-le 1, § 86 lg-tele 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-le 2, § 149 lg-le
21. Hagejad ei ole tõendanud, et viivisemäär 54,75% aastas, mis vähemalt eelduslikult on tüüptingimus, pruugiks olla tüüptingimusena laenusaajat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine või ebamõistlikult suur. Asjaolu, et laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi on käendanud füüsilised isikud, ei anna alust käsitleda seda laenulepingut tarbijakrediidilepinguna. Samuti ei ole tõendatud, et tehing oleks tühine muudel põhjustel, vastuolus heade kommetega või tõendatud VÕS § 162 lg 1 tingimuste esinemist. Kostja II ei ole ka lepingu p 1.4 alusel viivist nõudnud. Kostja II on nõudnud lepingu p 1.3 alusel intresside tasumist. Maakohtu hinnangul on kostja II tõendanud tema ja Kalevikivi OÜ vahel kompromissilepingu sõlmimist. Seda kinnitab lepingus fikseeritud eesmärk erinevate Kalevikivi OÜ ja kostja II vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute vormistamine üheks terviklikuks kohustuseks. Kompromissi tingimusena loobus kostja II sissenõutavatest viivistest summas 22 568 eurot 59 senti ja Kalevikivi OÜ seadis kostja II kasuks täiendavad tagatised käendajate ja hüpoteekide näol. Seega ei ole 3 tegemist pelgalt kohustuse täitmise tähtaja muutmise kokkuleppega, vaid kompromissilepingule iseloomulike vastastikuste järeleandmistega. Kostja II on lepingu 1.3 alusel kohtutäiturile esitatud avalduse kohaselt arvutanud Kalevikivi OÜ intresside suuruseks
22. märtsi 2017 seisuga 84 825 eurot 18 senti. Täiteasjades on intresside tasumise sissenõudmine hagejatelt piiratud nende vastutuse piirmääraga, st koos põhinõudega ei või see ületada praegusel ajal, kui hagejad on 25 000 eurot tasunud, enam 150 000 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
23. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Hagejad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 lubamatuks nõude osas, mis ületab 150 000 eurot ning osas, milles maakohus jättis hagejate hagi kostja I vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus menetlenud hagejate tõendite kogumise taotlust. Hagejad esitasid
24. septembril 2017 taotluse, milles palusid maakohtul nõuda kostjalt II välja kõik tõendid selle kohta, kui palju Kalevikivi OÜ on kostjalt II kütust ostnud ning millise summa ulatuses on Kalevikivi OÜ ostetud kütuse eest võlgnevusse jäänud. Kostja II esitatud tabelist nähtus üksnes Kalevikivi ostetud kütuse kogukulu 10 aasta jooksul, mitte asjaolu, kui palju ja mis ajast Kalevikivil kostja II ees võlgnevus tekkis. Maakohus ei ole hinnanud kostja II nõuet. Kostja II ei ole esitanud ühtegi arvestust ega tõendit selle kohta, et ta nõuab intresside, mitte viiviste, tasumist. Hagejad on kogu menetluse vältel selgitanud, et kostja II ei ole Kalevikivi OÜ-le mistahes laenu andnud. Vastupidist ei ole kostja II ka tõendanud. Kuna maakohtu menetluses on tõendatud, et kostja II ei ole Kalevikivi OÜ-le laenu andnud, oleks maakohus pidanud välja selgitama võlgnevuse alused. Hagejad selgitasid maakohtus, et neil puudub teave võlgnevuse suuruse kohta ning, et kostja II ei ole Kalevikivi OÜ-le laenu andnud. Hagejatele teadaolevalt oli Kalevikivi OÜ võlgnevus kostja II ees ca 60 000 eurot, millest on tasutud 50 000 eurot. Maakohus ei selgitanud, et hagejate selgitused ei ole piisavalt põhistatud. Hagejad eeldasid, et kostja II oli kohustatud tõendama, et tal on hagejate vastu nõue. Maakohus ei ole hagejate viivise vähendamise taotlust lahendanud sisuliselt. Maakohus ei ole kontrollinud, kas kostja II nõue Kalevikivi OÜ vastu sisaldas ka varem nõutud intresse ja viiviseid. Kostja II pidi tõendama, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud
25. juuli 2014 laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduvatelt varasemate lepingute järgsetelt intressidelt ega viivistelt. Kostja II ei ole seda tõendanud. Kuna maakohus ei ole välja selgitanud, kas hagejad peavad kostjale II tasuma intressi või viivist, esitavad hagejad oma seisukohad nii viivise- kui ka intressinõude osas. Tulenevalt kehtivast kohtupraktikast ei mõisteta viivist välja põhinõudest suuremas ulatuses. Kuna maakohus ei ole selgitanud välja kostja II põhinõuet, ei saanud ta ka hagejate viivise vähendamise taotlust õiguspäraselt lahendada. Hagejatele teadaolevalt oli Kalevikivi OÜ võlgnevus kostja II ees ca 60 000 eurot, millest on tasutud 50 000 eurot. Seega ei oleks maakohus tohtinud lugeda viiviseid põhjendatuks suuremas ulatuses kui 10 000 eurot. Kostja II ei ole tõendanud, et tal on õigus nõuda hagejatelt viivist ja intressi suuremas ulatuses, kui seda on seaduses sätestatud. Kostja II nõue on vastuolus heade kommetega. Maakohtu vastupidine järeldus on põhjendamata. Selleks, et tuvastada, kas kostja II nõue on heade kommetega vastuolus, oleks maakohus pidanud välja selgitama kostja II põhinõude. Seda ei ole maakohus teinud. Praegusel juhul on tehing vastuolus heade kommetega, kuna tehingu tegemisel kasutati ära hagejate nõusolekut Kalevikivi 4 OÜ kohustuste täitmiseks. Käenduslepingu sõlmimisel ei ole hagejatele selgitatud ega esitatud tõendeid Kalevikivi OÜ võlgnevuse kujunemise kohta.
26. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
28. märtsi 2019 otsus tuleb tühistada ning Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi hagi Eksar-Transoil AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja nr 119/2017/444 tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 657lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 656lg 2).

8.

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (nt Riigikohtu

1. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13;
2. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kohtu antav õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (nt

§ 348

lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1; vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (

§ 329

). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 teine lause).

Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks. Kohus võib seadusest tuleneva selgitamiskohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (

§ 331

lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (

§ 331lg 2).

9. Antud juhul ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud täitma

sätetest tuleneva kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse eelkõige seetõttu, et on jätnud juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Ringkonnakohus leiab, et

1. juuli 2014 leping ei ole käsitletav kompromissilepinguna VÕS § 578 mõttes, nagu on väitnud kostja II ning maakohtu on selles osas jätnud täitmata kvalifitseerimiskohustuse. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kuigi laenulepingu p 1.
2. kohaselt on lepingu eesmärgiks kompromissi sõlmimine erinevate Kalevikivi OÜ ja kostja II vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute vormistamiseks üheks terviklikuks kohustuseks ning kostja II loobub sissenõutavatest viivistest summas 22 568 eurot 50 senti ja pikendab laenu tagasimakse tähtaega, ei ole nimetatud leping käsitletav kompromissilepinguna. Kompromissilepingu saab sõlmida ainult niisuguse õigussuhte suhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi, sest kompromissilepingu tagajärjel 5 lepingupooled loobuvad oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Antud juhul ei tulene sõlmitud laenulepingust kostjale II mingeid kohustusi, kohustused on vaid Kalevikivi OÜ-l.
3. Lähtudes
4. juuli 2014 lepingu sisust, on ringkonnakohtu arvates tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgnev rahasumma muu õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Asja materjalide kohaselt on kostja II ja Kalevikivi OÜ sõlminud
5. juulil 2014 laenulepingu võlgnetava rahasumma kohta, mis väidetavalt tuleneb poolte vahel eelnevalt sõlmitud kütuse müügilepingutest, s.o pooled on kokkuleppel võlasuhte ümber kujundanud. Võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt võlatunnistuse tähendust, s.o kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkuses ei eksisteeri. Kokkulepe, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, omab üldjuhul deklaratiivse võlatunnistuse tähendust.
6. Vastavalt VÕS § 149 lg-le 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Tulenevalt VÕS § 149 lg-st 1 on asjakohased hagejate väited seoses sellega, et laenulepingust tulenevat kohustust ei ole sellises suuruses, nagu väidab kostja II, aga samuti see, et laenulepingus sisalduv rahasumma võib sisaldada endas viiviseid, millelt ei ole võimalik lepingus kokkulepitud intressi nõuda. Samas ei ole hagejad aru saanud, et tõendamiskoormuse ümberpööramise tõttu on võlgnik kohustatud tõendama, et tal ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Seetõttu on asjakohatu hagejate väide, et maakohus oleks pidanud nende taotlusel välja nõudma kostjalt II tõendid ja raamatupidamisdokumendid selle kohta, kui palju on Kalevikivi OÜ kostjalt II kütust ostnud ning kui palju on Kalevikivi OÜ selle eest maksnud. Hagejad, esitades põhivõlgniku eest vastuväite võlatunnistusega tunnistatud võla suurusele ja olemasolule, pidid ise tõendama, et Kalevikivi OÜ-l ei ole võlga kostja II ees või see on lõppenud. Lähtudes eeltoodust on põhjendamatu hagejate väide, et maakohus ei ole hinnanud kostja II nõuet ning jätnud välja selgitama võlgnevuse alused. Tõendamata on hagejate väide, et neile teadaolevalt oli Kalevikivi OÜ võlgnevus kostja II ees ca 60 000 eurot.
7. Hagejate väitel ei ole maakohus kontrollinud, kas kostja II nõue Kalevikivi OÜ vastu sisaldas ka varem nõutud intresse ja viiviseid ning kostja II pidi tõendama, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud
8. juuli 2014 laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduvatelt varasemate lepingute järgsetelt intressidelt ega viivistelt. Tõendamiskoormuse ümberpööramise tõttu peaksid hagejad ise esitama vastavad tõendid ja arvutused, kuid nad ei ole seda teinud.
9. Hagejate väitel on tehing vastuolus heade kommetega, kuna tehingu tegemisel kasutati ära hagejate nõusolekut Kalevikivi OÜ kohustuste täitmiseks ning käenduslepingu sõlmimisel ei ole hagejatele selgitatud ega esitatud tõendeid Kalevikivi OÜ võlgnevuse kujunemise kohta. Ringkonnakohus leiab, et hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, mis muudaksid käenduslepingu heade kommete vastaseks. Hageja I oli käenduslepingu sõlmimise ajal Kalevikivi OÜ juhatuse liige ning juhatuse liikmena oli ta teadlik (pidi olema teadlik) Kalevikivi OÜ võlgnevuse suurusest kostja II ees ning samuti võlgnevuse aluseks olevatest tõenditest. 6
10. Maakohus ei ole eelmenetluses pooltega arutanud õigussuhte võimalikku kvalifikatsiooni ega võimaldanud neil avaldada selle kohta arvamust. Õigussuhte võimalikust kvalifikatsioonist oleneb see, kummal menetluse poolel lasub tõendamiskoormus ning sellest sõltub omakorda tõendite esitamise vajadus. Kohus, täites kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, saab vajadusel teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks.
11. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (

§ 173lg 3 ja § 174 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson