KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-58636 Tsiviilasi XX ko
) § 175 lg-d 1 ja 2, § 173 ning asus seisukohale, et võlgnik ei rikkunud menetluse ajal kohustusi määral, mis toob kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgnik ei ole küll kohustustest vabastamise menetluse käigus enamikku võlausaldajate nõudeid rahuldanud, kuid on seda põhjendanud halva tervisega. Pangaväljavõtetest nähtub, et võlgnik sai palka ebaühtlaselt, aga on siiski teinud väljamakseid võlausaldajatele. Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et tulenevalt tervisprobleemidest ei ole võlgnikul olnud võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku majanduslik seisund on raske ja kohustustest vabastamise menetluse kestel ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Võlgnik on isik, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. MÄÄRUSKAEBUS 5. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlausaldaja I leiab, et võlgnik ei ole kohtule esitanud selgitusi, kas ja mida ta on teinud tulutoovama tegevuse leidmiseks ega esitanud tõendeid tööotsingute kohta. Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud vaid võlgniku ütlustele ja selgitustele terviseprobleemide kohta, tõendatud ega tuvastatud aga pole kas ja mis ulatuses on võlgnikul osaline töövõime kaotus ning kas tõesti osalise tööajaga ametikoht on põhjendatud arvesse võttes ka võlgniku haridustaset/väljaõpet jne. 2
(4)MENETLUSE EDASINE KÄIK
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja III nõustus määruskaebusega. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
- detsembril
- RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta kohustustest vabastamise otsustuse osas muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.
- Võlgnik esitas määruskaebuse vastuses taotluse täiendavate tõendite (Sotsiaalkindlustusameti
- ja
- aasta otsused, Töötukassa
- ja
- aasta teatised, P OÜ
- septembri 2017 vastus, võlgniku pangakonto väljavõte perioodil
- jaanuar 2015 –
- detsember 2016) vastuvõtmiseks Esitatud tõendid tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel toimikusse võtta ja neid hinnata kaebuse lahendamisel. 9.
§ 173
lg 1 ja 2 kohaselt on võlgnik mh kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, ning teatama igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 10.
§ 175
lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (
§ 175
lg 2 p 2).
§ 175
lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et: 1) võlgnik on
§ 173
lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. 11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et esile toodud asjaoludel rikkus võlgnik süüliselt
§ 173
lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova tegevuse hindamisel ja selle otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse § 7 mõttes (vt Riigikohtu
- oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19). 11.
- Usaldusisiku aruannete järgi ei teinud võlgnik
- juulist 2014 –
- novembrini 2017 võlausaldajatele väljamakseid, kuna oli invaliid ja elatus invaliidsuspensionist. Võlgnikul oli Sotsiaalkindlustusameti
- mai 2013 otsuse kohaselt ajavahemikul
- aprill 2013 –
- oktoober 2013 töövõime kaotus 80%,
- oktoobri 2013 otsuse kohaselt
- oktoober 2013 –
- oktoober 2014 töövõime kaotus 70%,
- oktoobri 2014 otsuse kohaselt
- oktoober 2014 –
- aprill 2015 töövõime kaotus 70% ja
- aprilli 2015 otsuse kohaselt
- aprill 2015 –
- aprill 2017 töövõime kaotus 40%. 11.
- Töötukassa
- juuli 2017 teatise kohaselt on võlgnik töötuna arvel
- märtsist
- Usaldusisiku aruandele lisatud töölepingu kohaselt asus võlgnik P OÜ-sse tööle
- novembril 2017 ja igakuine sissetulek oli 524,16 eurot. Võlgnik tegi ajavahemikul
- november 2017 –
- november 2018 väljamaksed võlausaldajale II 136,38 eurot, Danske Bank A/S Eesti filiaalile (võlausaldaja I õiguseellane) 455,82 eurot ja võlausaldajale III 7,80 eurot ning
- november 2018 –
- juuni 2019 igale võlausaldajale 60 eurot. 3
(4)11.
- Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei saa võlgnikule ette heita, et ta ajavahemikul
- juuli 2014 –
- november 2017 ei teinud võlausaldajatele väljamakseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt terviseprobleemidest ei olnud võlgnikul võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid rahuldada. Samas ajast, mil võlgnik asus tööle, on ta võlausaldajatele väljamakseid teinud. Esile toodud asjaolude pinnalt ei saa väita, et võlgnik rikkus süüliselt
§ 173
lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. 12. Riigikohus on selgitanud, et
§ 2
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole
§ 175
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu
- aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja
- novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti pole tõenäoline, et võlausaldajad saavutavad võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega oma eesmärgi saada oma nõue rahuldatud.
- Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 14.
§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4
(4)