← Eesti

3-17-2637/37

Obsah (8)§ 230§ 44§ 158§ 41§ 229§ 58§ 107§ 108

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 158 lg 3 teine lause).

  1. c)VeeS v.r § 241 lg 5 tõlgendus pole vastuolus asulareovee puhastamise direktiivi art-ga 3, mis näeb samuti ette erandi. Erandi tegemise võimalus tagab direktiivi eesmärgi saavutamise (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-301/10: Komisjon vs. Ühendkuningriik, p 48). Lekkekindlad kogumismahutid tagavad, et reovett ei suunataks vahetult keskkonda. Praegusel juhul pole kahtluse alla seatud seda, et lekkekindlad kogumismahutid on odavam lahendus ning see kaitseks keskkonda samaväärselt kui kogumissüsteem. Euroopa Kohus ei ole välistanud raha puudumise tõttu erandile tuginemist. Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-395/13: Komisjon vs. Belgia ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav. Kohus ei analüüsinud seal asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg 1 kolmandas lõigus sätestatud erandit ega lahendanud küsimust, millal võib kasutada kogumissüsteemi alternatiive. Direktiivi art-test 3 ja 4 tulenevate kohustuste täitmata jätmist ei või õigustada riigisiseste (materiaalsete, tehniliste ja eelarveliste) raskustega (otsuse p-d 50 ja 51). Samas ei järeldu viidatud punktidest, et eelarvelistele kaalutlustele ei võiks tugineda art 3 lg 1 kolmanda lõigu sisustamisel.
  2. d)ÜVK arendamise kava muudatus ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-ga 1. See säte paneb kohalikule omavalitsusele üksnes veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise ehk tagamise, mitte ÜVK väljaehitamise kohustuse. Tagamiskohustuse võib täita ka nt salvkaevude või lekkekindlate mahutitega.
  3. e)Vastustaja ei ole teinud ilmselget kaalumisviga. Määrav pole kaebaja väide, et trassid jääksid Kristalli väikekohast umbes 300 m kaugusele. Piirkond tuleks ÜVK-ga liitumisel tervikuna välja ehitada koos liitumispunktide jm tehnovõrkude ja -rajatistega. Kaebaja kulusid tuleb arvestada, aga asjaolude väärtustamisel on vastustajal suur otsustusruum. Kaebaja ei ole kohtule esitanud kaalukaid asjaolusid.
  4. f)Planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 3 järgi ei otsustata üldplaneeringuga tehnovõrkude ja -rajatiste rajamise üle. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg 1 esimese lause kohaselt rajatakse ÜVK selle arendamise kava alusel. Kaebaja väited üldplaneeringu kohta ei näita vaidlustatud aktide õigusvastasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. E. Lillemaa palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.
  5. a)Ringkonnakohtu tõlgendus VeeS v.r § 241 lg 5 kohta ei ole kooskõlas asulareovee puhastamise direktiivi art-ga 3. See artikkel ja VeeS v.r § 241 lg 5 lubavad torustike väljaehitamisest loobuda vaid siis, kui nende ehitamine on liiga kulukas või sellest ei oleks keskkonnale tulu. Reovee kogumise ulatust ei saa kohalik omavalitsus ise kitsendavalt sisustada ning sellele erandeid kehtestada. Liikmesriik ei või seda kohustust praktiliste või administratiivsete raskuste tõttu täitmata jätta (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‑395/13: Komisjon vs. Belgia; Euroopa Komisjon, asulareovee puhastamise direktiivi juhendmaterjal, 2007, lk 21).
  6. b)Lekkekindlate mahutitega pole võimalik tagada samaväärset keskkonna kaitset (Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus nr 2016/2137; Välisministeerium, 2017. aasta ülevaade Eesti 3

(7)3-17-2637 seisukohtade kaitsmise kohta Euroopa Liidu Kohtus, lk 31). Kohalik omavalitsus ei või direktiivi ega seadust tõlgendada meelevaldselt. ÜVK arendamise kava muutmisel ei ole vald ära näidanud erilisi asjaolusid. Vald on möönnud, et torustiku rajamine Kristalli piirkonda ei ole eriliselt kulukas. Kui kohalik omavalitsus leiab, et riigi pandud ülesande täitmiseks on eraldatud liiga vähe raha, on küsimus rahastamisskeemis ja finantsgarantiis. Kohustusliku ülesande täitmata jätmist ei saa õigustada rahapuudusega. Kohalik omavalitsus peab eelarvevahendeid planeerima. Asjakohane ei ole viide veeettevõtte rahalisele seisule. 10. Kohila vald palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.
  1. a)Kaebaja ei ole viidanud õigusnormile, millest nähtuksid konkreetsed tingimused VeeS v.r § 241 lg-s 5 sätestatud erandi tegemiseks. Direktiivi eesmärkide saavutamise viisi valik on majandusliku otstarbekuse küsimus. Kohus ei kaalu huve haldusorgani eest (nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-23-16 ja nr 3-3-1-15-08).
  2. b)Kristalli väikekohta ÜVK torustiku rajamine ületab oluliselt vee-ettevõtja ja Kohila valla finantsvõimekust. Eelnevat kinnitab nii vee-ettevõtja majandus- ja finantsanalüüs kui ka see, et KIK keeldus kogu Aespa alevikus ÜVK rajamise finantseerimiseks toetust andmast.
  3. c)Kulu põhjendatuse hindamisel tuleb analüüsida, kas omavalitsusüksusel oleks võimalik rakendada meetmeid, et rahaline raskus ületada (nt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-301/10: Komisjon vs. Ühendkuningriik, p 66). Kuna kogu projekti pole võimalik rahastada struktuuritoetusest, puuduvad alternatiivsed lahendused. Neid pole esile toonud ka kaebaja. Laenu võtmise, osakapitali suurendamise ja riigipoolse finantseerimise osakaalu on arvestatud juba majandus- ja finantsanalüüsis. Võimalik oli ÜVK rajada kas KIK toetuse ulatuses või üldse mitte.
  4. d)Vastustaja arvestas määruse nr 6 kehtestamisel ÜVK rajamise kulusid, elanike arvamusi ja arvu ning vajadust tagada projekti terviklikkus. Kaalutlusreegleid ei ole rikutud. Lekkekindlad kogumismahutid vastavad asulareovee puhastamise direktiivi lisa p-le A. Kaebaja õiguseid ei riku iseseisvalt asjaolu, et tema kinnistult tagatakse reovee kogumine lekkekindlate kogumismahutite, mitte ühiskanalisatsiooni kaudu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Eelnevate kohtu astmete otsused tuleb tühistada ja kaebus rahuldada (

§ 230lg 1 ja lg 5 p 5).

I

  1. Kaebaja vaidlustab ÜVK arendamise kava muudatust, millega Kristalli väikekoht Aespa alevikus arvati välja kavandatava ühiskanalisatsiooni alalt. See muudatus tehti esmalt volikogu määrusega nr
  2. Volikogu otsusega nr 1 lisati kavale muudatust selgitavad põhjused.
  3. Vaidlustatud haldusaktid tõid VeeS v.r § 241 lg 5 kohaselt kaebajale kaasa kohustuse võtta enda kinnistul kasutusse lekkekindel kogumismahuti. See mõjutab kaebaja vara kasutamise õigust (põhiseaduse § 32 lg 2).

§ 44lg 1 järgi on kaebajal sellest tulenevalt kaebeõigus.

Kaebeõiguse seisukohast pole määravat tähtsust seetõttu küsimusel, kas määrus ja otsus mõjutavad kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23). 14. Halduskolleegiumi hinnangul rikkus vastustaja vaidlustatud haldusaktide andmisel kaalutlusreegleid ja uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 ja § 6). Vastustaja pole nõuetekohaselt arvestanud asjakohaste normide eesmärki ning on jätnud uurimata ja arvestamata olulised asjaolud. Vastustaja on ekslikult käsitanud lekkekindlaid kogumismahuteid ühiskanalisatsiooniga võrdväärsetena (II) ning on pidanud määravaks rahaliste vahendite nappust (III). Samuti on vastustaja ühekülgselt hinnanud ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatust 4

(7)3-17-2637 ning on jätnud välja selgitamata alternatiivkulud (IV). Need vead on olulised ja sisulised ning toovad

§ 158lg 3 ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 3 lg 1 kohaselt kaasa haldusaktide tühistamise. 15. Vastustaja leiab ekslikult, et kaebaja on kassatsiooniastmes esitatud väidetega väljunud kaebuse piiridest. Vaidluse eseme ja seeläbi kaebuse piirid määravad

§ 41lg 1 järgi kindlaks kaebuse nõue ja alus.

Kaebaja on esitanud tühistamisnõude ning selle üldiseks aluseks on

§ 41lg 2 ja RVast

S § 3 lg 1 järgi kaebaja õiguste väidetav rikkumine haldusaktiga. Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 16). Vastuseks kolleegiumi küsimustele esitasid menetlusosalised asja lahendamisel Riigikohtus täiendavaid dokumente, nt ÜVK arendamise kava muutmist, Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlust ja Riigikontrolli auditeid puudutavaid materjale.

§ 229

lg 2 kohaselt lähtub kolleegium otsuse tegemisel haldus- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisetest asjaoludest ega hinda asja sisulisel lahendamisel uusi tõendeid. Sellegipoolest tuleb menetlusosaliste kassatsioonimenetluses esitatud dokumendid kui asjakohaseid õigusküsimusi puudutav taustteave

§ 58alusel asja juurde võtta.

II

  1. Pole vaidlust, et Kristalli väikekoht on hõlmatud reoveekogumisalaga, kus reostuskoormus on üle 2000 ie. VeeS v.r § 241 lg 4 sätestab, et kohalik omavalitsus peab sellisel alal tagama põhjavee kaitseks ühiskanalisatsiooni olemasolu. Sama paragrahvi lõike 5 järgi võib niisugusel alal ühiskanalisatsiooni asemel kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid, kui ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi. VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava.
  2. Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st
  3. Selle lõike esimeses lõigus on linnastute varustamine kogumissüsteemidega kehtestatud kui üldine kohustus, millest kolmas lõik teeb erandi, lubades teatud tingimuste esinemisel kasutada individuaalseid või muid asjakohaseid süsteeme. III
  4. Praeguses vaidluses ei ole vaja vastata küsimusele, kas asulareovee puhastamise direktiiv võimaldaks jätta ühiskanalisatsiooni rajamata pelgalt rahanappusele viidates. Liikmesriigil pole 5

(7)3-17-2637 keelatud võtta asulareovee puhastamise direktiivist tulenevaid keskkonnakaitsekohustusi üle miinimumist rangemalt (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu art 193). VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades.
  1. Omavalitsusüksustel tuli rahaliste vahendite planeerimisel VeeS v.r § 241 lg-ga 4 arvestada. Omavalitsustele ambitsioonikaid keskkonnaalaseid kohustusi pannes peab riik looma neile ka reaalse võimaluse nende kohustustega seotud kulusid kanda. Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud.
  2. Riik on asulareovee puhastamise direktiivi elluviimise korraldanud muu hulgas EL Ühtekuuluvusfondi struktuuritoetuste kaudu. Määruse nr 59 § 9 lg 3 p 2 nägi kuni
  3. veebruarini 2020 kehtinud redaktsioonis ette, et projekti abikõlblike kulude maksimaalne summa on 20 miljonit eurot. Sama määruse § 10 lg 1 esimese lause kohaselt on toetuse maksimaalne osakaal 85% projekti abikõlblikest kuludest. On tõsi, et määruse nr 59 § 13 lg 1 p 7 järgi peab toetustaotlus vastama ÜVK arendamise kavale ning sama määruse § 5 lg 6 järgi tuleb nõuetele mittevastava reoveekogumisala vastavus asulareovee puhastamise direktiivile tagada ühe omavalitsusüksuse piires ühe taotluse raames. See aga ei tähenda, et projekti elluviimiseks ei või lisaks toetusele kasutada muid rahalisi vahendeid.
  4. Lisaks EL fondide toetustele on kulutused vähemalt osaliselt võimalik arvestada liitumis- või kasutustasude hulka (ÜVVKS § 6 lg 6 p 1 ja § 14 lg 2 p 6), järgides veeteenuse hinnale kehtestatud nõudeid (sh ÜVVKS § 6 lg 3 ja §-d 141–142 ning VeeS § 100 lg 3). Investeeringu tegemise ja tagasiteenimise vaheliseks ajaks finantsvahendite leidmine on „rahaline ja administratiivne raskus“, mis tuleb kohalikul omavalitsusel koostöös riigiga asulareovee puhastamise direktiivi ja seda üle võtva veeseaduse rakendamisel ületada (vrd Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-395/13: Komisjon vs. Belgia, p 51; C-427/17: Komisjon vs. Iirimaa, p-d 36, 123). 22 VeeS § 100 lg 3 teise lause kohaselt ei või ühe leibkonnaliikme kulutused ÜVK teenusele ületada nelja protsenti tema aasta keskmisest netosissetulekust elukohajärgses maakonnas Statistikaameti andmete kohaselt. Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa selle piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. Vaidlusaluses kavas prognoositi ÜVK teenuste osakaaluks majapidamiste netosissetulekust kuni 1,7% (tabel 9.7). Kavas pole täpsemat analüüsi selle kohta, kas vaidlusaluse kanalisatsiooni valmisehitamise kulusid oleks vähemalt osaliselt võimalik katta liitumis- või kasutustasude arvelt. IV
  5. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära.
  6. Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. Riigikontrolli
  7. a aruandes „Riigi tegevus põhjavee kaitsmisel“ on tõdetud, et reovee äraveo teenus on 6
(7)3-17-2637 kogumismahuti korrektse tühjendamise korral suhteliselt kallis, mistõttu võib ühiskanalisatsiooniga liitumine olla kinnistuomanikule majanduslikult mõistlik. Vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu sellekohaseid arvestusi.
  1. Vaidlusalune piirkond oli algselt suvilapiirkond. Sellises asumis võib ühiskanalisatsiooni ehitamise vähene kasutegur ja tehniline keerukus olla tingitud asjaolust, et omanikud kasutavad kinnistuid vaid hooajati. Kulude põhjendamatust ei saa aga ka sellises piirkonnas eeldada, vaid seda peab ligikaudseltki kinnitama majanduslik analüüs.
  2. Selles kohtuasjas pole ka esitatud piisavalt andmeid piirkonna praeguse reoveelahenduse kohta, sh selle kohta, kui suur hulk majapidamisi juba kasutab nõuetele vastavaid mahuteid ning millises mahus tuleks majapidamistel alles hakata tegema investeeringuid seadusele ja direktiivile vastavate mahutite kasutuselevõtuks ja millised kulud kaasneks mahutite perioodilise tühjendamisega, samuti mahutite üle tehtava järelevalvega. Kohila vallas on küll volikogu
  3. aprilli
  4. a määrusega nr 6 kehtestatud reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri (RT IV, 04.05.2018, 92) ning elanikel on võimalik reovett purgida erinevatesse purglatesse, ent ainuüksi neist asjaoludest ei järeldu, et juba praegu vastavad piirkonna leibkondade kogumismahutid ja nende kasutus nõuetele ning lisainvesteeringuid ei ole vaja teha. ÜVK arendamise kava p-des 6.4 ja 8.1 märgitakse, et elanikud juhivad reovee kogumismahutitesse, mille olemasolu ja seisukord on kontrollimata. V
  5. Kolleegium selgitab, et vaidlustatud haldusaktide tühistamise tagajärjel taastub vastustaja ÜVK arendamise kava kehtivus varasemal kujul. Käesolev otsus ei välista kava uut muutmist, kui vald väldib seejuures praeguses asjas ilmnenud kaalutlus- ja menetlusvigade kordamist. 28.

§ 107lg 4 esimese lause kohaselt tuleb kaebajale tagastada kautsjon.

Muud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 esimese lause kohaselt vastustaja kanda.

Kaebaja menetluskuluks oli halduskohtus kahelt kaebuselt ning ringkonnakohtus apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, kokku 45 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.