← Eesti

1-18-7807/58

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-18-7807

  1. mai 2020 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma Kriminaalasi Ago Kalmeri süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus Ago Kalmeri kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Küllike Kask
  4. aprill 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus osas, millega Ago Kalmer tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi, süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ning maakohtus tekkinud menetluskulud jäeti tema enda kanda.
  8. Mõista Ago Kalmer KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
  9. Muus osas, sh apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmise osas, jätta otsus muutmata.
  10. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
  11. Mõista Eesti Vabariigilt Ago Kalmeri kasuks välja 24 120 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 21 120 eurot maakohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest ja 3000 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  12. Ago Kalmer on kohtu alla antud süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt küsis A. Kalmer Pärnu Linnavolikogu liikmena oma ametiseisundist tulenevat mõjuvõimu ära kasutades
  13. jaanuaril 2018 Pärnu linnapealt Romek Kosenkraniuselt kolmanda isiku, s.o P OÜ huvides 72 000 eurot altkäemaksu. Alternatiivselt oli A. Kalmer raha asemel nõus saama linnale kuuluvaid kinnistuid. Vastutasuks lubas süüdistatav osaleda aktiivselt 1-18-7807 volikogu tegevuses ning toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste tegemist. Vara mittesaamise korral lubas A. Kalmer käituda vastupidi, st töötada koalitsioonile ja linnapeale vastu.
  14. A. Kalmer on ühtlasi P OÜ juhatuse ainuliige. P OÜ ja Pärnu Linnavalitsuse vahel on aastaid käinud vaidlus Xxxxx XXX kinnistu sundvõõranditasu suuruse üle. Osaühing on nõudnud AS-i K1
  15. novembri
  16. a eksperdihinnangust tulenevat hinda, s.o 92 000 eurot. Linnavalitsus seevastu on pakkunud tasuks 30 000 eurot. Selline hind oli määratud Pärnu Linnavalitsuse
  17. detsembri
  18. a vara omandamise korralduses ja tugines K2 OÜ
  19. detsembri
  20. a eksperdihinnangule.
  21. jaanuaril 2018 toimunud kohtumisel linnapeaga pakkus A. Kalmer kinnistu hinnaks 72 000 eurot. A. Kalmer rõhutas, et kui linnapea lahendab lõpuks P OÜ ja Pärnu Linnavalitsuse vahel aastaid kestnud vaidluse osaühingu huvides, ei asu ta volikogus koalitsioonile vastu tegutsema ega probleeme tekitama. Maakohtu otsus
  22. Pärnu Maakohtu
  23. mai
  24. a otsusega mõisteti A. Kalmer õigeks. Kohus leidis otsuses lühidalt järgmist. 3.
  25. A. Kalmer osales kohtumisel linnapeaga nii P OÜ esindaja kui ka linnavolikogu liikmena. Kui kõne all oli kohtuvaidlus ja õiglane hüvitis sundvõõrandatud kinnistu eest, tegutses A. Kalmer osaühingu esindajana. Kui linnapea esitatud nõudmistega ei nõustunud ega avaldanud valmisolekut kokkuleppe sõlmimiseks, hakkas A. Kalmer rõhuma oma volikogu liikme staatusele. Sellise käitumisega väljus süüdistatav kompromissi sõlmimise võimaluste otsimisest. 72 000 euro suuruse hinnapakkumise tegemine toimus kompromissiläbirääkimiste käigus, kus A. Kalmer oma ametiseisundit veel ära kasutada ei püüdnud. Sellise hinnapakkumise tegemist ei saa käsitada vara küsimisena KarS § 294 lg 2 p 2 tähenduses. P OÜ oli õigustatud kinnistu eest hüvitist saama. 3.
  26. Altkäemaksuna, mida A. Kalmer soovis linnapealt saada, on muu soodustuse tähenduses käsitatav linnavalitsuse otsuste tegemisse sekkumine ja nende tegemise kiirendamine. Kuna süüdistuses heideti A. Kalmerile ette üksnes vara küsimist, ei saa teda muu soodustuse küsimises süüdi mõista. 3.
  27. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kaitsja esitas arveid 205 töötunni eest summas 24 600 eurot, kuid taotluse kohaselt kulus õigusteenuse osutamiseks 258,5 tundi. Tunnitasu kindlakstegemiseks tuleb taotletud summa jagada kõigi töötundide arvuga, saades selleks 79,30 eurot (erinevalt taotluses märgitud 100 eurost). Kohtueelses menetluses tuleb õigusteenuse osutamise põhjendatud ajakuluks lugeda 64,5 tunni asemel 40,5 tundi. Kohtumenetluses on kliendiga toimunud konsultatsioonide ja istungiteks valmistumise põhjendatud ajakuluks 68 tunni asemel 18,5 tundi. Istungisalvestiste kuulamist 12,5 tunni ulatuses ei saa pidada vajalikuks toiminguks. Selle asemel tuleb lugeda põhjendatuks istungiprotokollidega tutvumine 3,5 tundi. Kokkuvõttes on põhjendatud hüvitada A. Kalmeri õigusabikulud 176 tunni eest summas 16 748,16 eurot (sh käibemaks). Apellatsioon
  28. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja. Prokuratuur taotles otsuse tühistamist ja A. Kalmeri süüditunnistamist. Süüdistatav ja kaitsja taotlesid otsuse tühistamist menetluskulusid puudutavas osas ja A. Kalmeri kõigi menetluskulude hüvitamist. Samuti taotlesid nad otsuse põhiosa muutmist, jättes sellest välja maakohtu seisukohad seoses A. Kalmeri poolt muu soodustuse küsimisega. 2

(8)1-18-7807 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Apellatsioonikohus tegi uue otsuse, millega tunnistas A. Kalmeri KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistas teda kaheaastase vangistusega. Mõistetud karistus jäeti 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu menetluses kaitsjale makstud tasu jättis ringkonnakohus süüdistatava kanda. Apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud põhjendatud tasuks luges kohus 2887,16 eurot (sh käibemaks) ning jättis selle riigi kanda. Otsuse põhjendused olid lühidalt järgmised. 5.
  4. Väär on maakohtu seisukoht, et kuivõrd A. Kalmer määratles end ametiisikuna pärast vara üleandmise ettepaneku tegemist, ei saa seda käsitada altkäemaksu küsimisena. Puudub mõistlik põhjus ühe elulise situatsiooni erinevateks osadeks jagamiseks. Aususe kohustuse rikkumise koosseisude puhul puudub tähendus sellel, millises järjekorras käitumisakte realiseeritakse või kas tegelikkuses tegusid üldse järgneb. Maakohtu eksimus on viinud altkäemaksu eseme vale määratlemiseni muu soodustusena. A. Kalmer pani toime altkäemaksu võtmise katse – ta küsis ametiisikuna altkäemaksu ehk vara (72 000 eurot või linna kinnisvara) ja pakkus vastuteenena koalitsioonile enda kui volikogu liikme hääli. A. Kalmeri eesmärk linnapeaga kohtumisel oli realiseerida oma pikaajalist erahuvi ja juba volikogu liikmeks astudes seadis ta isiklikud huvid avalikest huvidest ettepoole. 5.
  5. A. Kalmerile oli juba enne linnapeaga kohtumist teada viimase positsioon P OÜ-le makstava kompensatsiooni suuruse osas. Järelikult võis ta aimata, et varasematel tingimustel, hinnatasemel ja argumentidel ta soovitud eesmärki ei saavuta. Seega tuli A. Kalmeril leida veel midagi, mis veenaks või sunniks linnapead oma seisukohta muutma ja kompromissiga nõustuma. 5.
  6. Kaitsja taotles apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi tasu hüvitamist summas 12 000 eurot. Ringkonnakohus hindas tunnihinda (120 eurot koos käibemaksuga) põhjendatuks ja osutatud teenuseid vajalikeks. Samas oli ajakulu põhjendamatult suur. Kohus luges põhjendatud ajakuluks 23 tundi, mille eest tuli hüvitada 2760 eurot. Sõidukulu hüvitamise taotluse jättis kohus osaliselt rahuldamata, lugedes põhjendatud sõidukuluks 127,16 eurot. Seejuures võttis kohus aluseks riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele sõidukulu hüvitamise reeglid. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  7. A. Kalmeri kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Kalmeri õigeksmõistmist. Alternatiivselt palub ta saata asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti vaidlustab kaitsja maakohtu otsustust jätta süüdistatava menetluskulud osaliselt hüvitamata. Maakohtu otsuse põhiosast palutakse välja jätta põhjendused, mis puudutavad altkäemaksuna muu soodustuse küsimist. Kassaatori seisukohad on lühidalt järgmised. 6.
  8. Tuvastatud ei ole, et A. Kalmer läks linnapea juurde selge eesmärgiga altkäemaksu küsida või et tal oleks üldse selline tahe olnud. Süüdistatav on püüdnud järjekindlalt saavutada kompromissi pikka aega kestnud haldusvaidluses.
  9. jaanuaril 2018 toimunud kohtumine oli üks paljudest kokkusaamistest. Puuduvad tõendid, et selle initsiaator oli A. Kalmer. Samuti ei kinnita tõendid, et telefonid jäeti kohtumisel kõrvale just A. Kalmeri ettepanekul. Läbirääkimised jätkusid poolte vahel ka pärast süüdistuses kajastatud kohtumist. 3
(8)1-18-7807 6.
  1. R. Kosenkraniuse ütluste kohaselt sai ta aru, et A. Kalmer tuli kokkusaamisele kompromissi saavutamiseks. Samuti ei hinnanud tunnistaja A. Kalmeri kohtumisel tehtud avaldusi mitte altkäemaksu küsimise, vaid ähvardamisena. Järelikult ekvivalentsussuhe puudub. 6.
  2. Kui samal ajal volikogu ja äriühingu juhatuse liikmeks olev isik küsib omavalitsuselt sundvõõrandatud maa eest hüvitist, lubades selle eest omavalitsusjuhile vastutasuks poliitilist toetust, ei täida ta altkäemaksu küsimise objektiivset koosseisu. Õigus hüvitisele võõrandatava maa eest on isikule kuuluv seaduslik nõue, mis ei saa olla altkäemaksu esemeks. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on väär. 6.
  3. Isikut ei saa altkäemaksu võtmise katses süüdi mõista selle eest, et ta on lubanud vara mittesaamise korral hakata kellelegi vastu töötama. Ametiseisundi kasutamine peab mingil viisil potentsiaalselt parandama ka soodustuse andmise ettepaneku adressaadiks oleva isiku varalist või sotsiaalset positsiooni. Olukorras, kus ametiisik ähvardab kasutada oma ametiseisundit teise isiku kahjuks, on altkäemaksu võtmise katse õiguslikult välistatud. Ringkonnakohus on A. Kalmerit sellises teos süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 6.
  4. Ringkonnakohtu otsusest ei ilmne, et A. Kalmer täitis kohtumisel avalikku ülesannet, st osales sellel ametiisikuna. A. Kalmer ei täitnud mitte volikogu liikme, vaid P OÜ juhatuse liikme ülesandeid. Kompromissiläbirääkimiste pidamine eraõigusliku juriidilise isiku nimel ja huvides ei ole käsitatav avaliku ülesandena. Järelikult ei ole A. Kalmeri tegevus kvalifitseeritav altkäemaksu võtmise katsena. 6.
  5. Ringkonnakohus on jätnud kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadele ja taotlustele osaliselt vastamata. Nii heitis kaitsja maakohtule ette süüdistuse piiridest väljumist, asudes A. Kalmerile vara küsimise asemel ette heitma muu soodustuse küsimist. Mõistes A. Kalmeri õigeks, ei olnud mis tahes viited tema tegelikule süüle lubatud. Samas jättis maakohus vastava järelduse tegemisel selgitamata, mil viisil oleks sellise soodustuse saamine toimepanija isiklikku või sotsiaalset olukorda parandanud. Veel vaidlustas kaitsja apellatsioonis maakohtu seisukohti seoses kaitsjatasu osalise rahuldamata jätmisega, kuid ringkonnakohus jättis need väited täielikult käsitlemata. Apellandi väidetele vastamata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust. 6.
  6. Ringkonnakohus eksis apellatsioonimenetluse kulude suuruse kindlaksmääramisel. Kohus hindas õigusteenuste osutamise ajakulu põhjendamatult suureks, kuid pidas osutatud teenuseid tervikuna vajalikuks (ja seega põhjendatuks). Need seisukohad on vastuolulised. Väär on kohtu väide, et apellatsioonis vaidlustati vaid menetluskulusid – kaitsja vaidlustas ka maakohtu otsuse põhjendusi. Samuti on ringkonnakohus alusetult lugenud toimingute tegemisele kulunud aja põhjendatuks oluliselt väiksemas ulatuses, kui taotluses märgitud. Kohus ei saanud sõidukulude kindlaksmääramisel lähtuda riigi õigusabi põhimõtetest, sest süüdistatavat esindas lepinguline kaitsja. Kassatsioonivastus
  7. Prokuratuur esitas kassatsioonile vastuse, milles leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kassatsiooni rahuldamiseks pole alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Kassatsioonimenetluse keskne küsimus on see, kas tuvastatud asjaoludel on alust nentida A. Kalmeri poolt KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist. Riigikohus selgitab esmalt, miks tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (I). Seejärel käsitleb kolleegium kaitsja etteheiteid seoses maa- ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud kulude osalise 4
(8)1-18-7807 hüvitamata jätmisega (II). Viimaks võetakse kokku kassatsioonimenetluse tulemus ja lahendatakse kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus (III). I
  1. KarS § 294 lg 2 p 2 näeb ette vastutuse ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse küsimise eest vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest. Tegemist on subjektilt erilist isikutunnust eeldava koosseisuga, mis tähendab, et selle saab toime panna üksnes ametiisik. Ametiisiku mõiste annab KarS § 288, sätestades, et ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Vaidlust ei ole selles, et linnavolikogu liige vastab toodud määratlusele ja on seega ametiisik.
  2. Kassatsioonis on kaitsja leidnud, et A. Kalmer ei täitnud linnapeaga kokkusaamisel avalikke ülesandeid ja järelikult ei saa ta ka ametialase süüteo eest vastutada. Riigikohus sellise seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on õige, et A. Kalmer läks kokkusaamisele eesmärgiga saavutada P OÜ jaoks võimalikult soodne kokkulepe sundvõõrandatud kinnistu hinna kohta. Rangelt vaadatuna pidas ta kompromissiläbirääkimisi seega tõepoolest osaühingu juhatuse liikmena ega täitnud avalikku ülesannet. Samas aga seadis ta oma edasise volikogu liikme ülesannete täitmise (st avalike ülesannete täitmise) sõltuvusse sundvõõrandatud kinnistu hüvitise osas kokkuleppe saavutamisest. Järelikult ei saa väita, et A. Kalmeri rollid äriühingu esindaja ja volikogu liikmena olnuks üksteisest täielikult eraldatud. Seega tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt osales A. Kalmer kokkusaamisel ühtaegu nii osaühingu esindaja kui ka linnavolikogu liikme ehk ametiisikuna.
  3. Kuivõrd A. Kalmer oli läbirääkimistel ametiisik, on kolleegiumi hinnangul käesoleva kohtuasja esmane raskuspunkt küsimusel, kas A. Kalmeri poolt küsitut (hüvitis sundvõõrandatud kinnistu eest) saab käsitada varana KarS § 294 lg 1 tähenduses. Vastupidiselt ringkonnakohtule nõustub kolleegium maakohtu ja kaitsjaga, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Kolleegiumi hinnangul ei saa varana altkäemaksu eseme tähenduses käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. Vaidlust ei ole selles, et P OÜ-l oli seaduslik õigus hüvitisele. Seda õigust oli halduskohus tunnustanud, kindlaks oli jäänud määramata vaid hüvitise suurus. Seejuures oli kohus suunanud pooli kompromissi leidmisele. Kompromissi saavutamine eeldab läbirääkimiste pidamist ning vastastikuste pakkumiste tegemist, mille kaudu jõutakse lõpuks mõlemat poolt rahuldava tulemuseni. 72 000 euro või alternatiivselt linnale kuuluva kinnisvara küsimise puhul oli tegemist kompromissettepanekuga, mida A. Kalmer võinuks kokkuleppe saavutamata jäämise korral põhimõtteliselt ka kohtu kaudu nõuda. Järelikult pole alust käsitada seda varana altkäemaksu eseme tähenduses.
  4. Välistades A. Kalmeri kokkuleppe ettepaneku käsitamise altkäemaksu esemena, leidis maakohus edasi, et viimasena on muu soodustuse tähenduses hinnatav hoopis A. Kalmeri poolt edasise vestluse käigus küsitu, s.o linnavalitsuse otsuste tegemisse sekkumine ja nende langetamise kiirendamine. Kui A. Kalmer soovitud hinnakokkulepet ei saavutanud, asus ta rõhuma oma ametiseisundile ning sellele, millist kasu või kahju ta võib sellega linnapeale tuua. Seejuures ütles A. Kalmer vestluse käigus selgelt, et tema soov on, et 17 aastat kestnud vaidlus linnaga saaks ükskord lõpu (vt kohtutoimik, III kd, tl 18). Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. Erinevalt maakohtust ei välista kolleegium sedagi, et kohus saanuks süüdistatava kaitseõigust tagades anda sündmusele süüdistuses toodust 5
(8)1-18-7807 erineva õigusliku hinnangu. Nimelt ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus nr 1-17-5210/59, p 34). Kuna aga A. Kalmeri vastutus altkäemaksu küsimise eest on otsuse järgmises punktis toodud põhjusel igal juhul välistatud, ei pea kolleegium vajalikuks selles küsimuses käesolevas kohtuasjas lõplikku seisukohta võtta.
  3. Oluline on ka silmas pidada, et altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Riigikohus on selgitanud, et kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 21.1.) Praegusel juhul millestki sellisest ilmselgelt rääkida ei saa. Nimelt lubas A. Kalmer vaid äärmiselt abstraktselt toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni. Ühestki natukenegi konkreetsemast otsustusest või tegevusest vestluse käigus juttu ei olnud. Järelikult oli tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele.
  6. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et A. Kalmer ei pannud toime altkäemaksuna vara ega muu soodustuse küsimise katset. Järelikult tuleb ta KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. II
  7. Kassatsioonis heidab kaitsja ringkonnakohtule ette, et kohus ei lahendanud apellatsiooni osas, milles A. Kalmer ja kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osaliselt hüvitamata jätmist puudutavas osas. Riigikohus märgib, et kuna süüdimõistva otsuse tegemisel tuli süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 kohaselt jätta süüdistatava enda kanda, ei olnud ringkonnakohtul alust rahuldada kaitsja taotlust A. Kalmerile kõigi menetluskulude hüvitamiseks. Samuti ei pidanud ringkonnakohus sellises olukorras hindama valitud kaitsjale makstud tasu suuruse põhjendatust. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja mõistab A. Kalmeri õigeks, tõuseb kaitsjatasu küsimus taas, kuivõrd KrMS § 181 lg 1 järgi hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik. Järelikult tuleb otsustada, kas nõustuda maakohtu seisukohaga valitud kaitsjale makstud tasu osaliselt põhjendamatuks lugemise kohta.
  8. A. Kalmeri kaitsja esitas maakohtus taotluse tasu kindlaksmääramiseks 24 600 euro suuruses summas (sh käibemaks). Kaitsja taotluses oli märge, et ehkki tegelikult kulus kaitsjal õigusteenuse osutamiseks 258,5 tundi, siis arveid esitati kliendile 205 töötunni eest tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks). Arusaamatul põhjusel pidas maakohus vajalikuks jagada taotletud summa tegelikult kulutatud töötundide arvuga ja leida sel viisil n-ö tegelik tunnitasu suurus, saades selleks 79,30 eurot (ilma käibemaksuta). Nimelt leiab kolleegium, et õigusteenuse osutajal on õigus kliendiga selliselt kokku leppida, et isegi kui töötunde kulub tegelikkuses rohkem, siis arve esitatakse väiksema arvu 6
(8)1-18-7807 tundide eest. Kokkulepitud ajamahtu ületavad tunnid jäävad sel juhul tasustamata. Alust advokaadi tunnitasu ümberarvutamiseks selline kokkulepe ei anna.
  1. Maakohus sai kaitseülesannete spetsifikatsiooni põhjal hinnata, kas tehtud toimingud olid vajalikud ja kas neile võis kuluda vähemalt 205 tundi, mille eest A. Kalmer büroole tasus. Seda on kohus ka teinud, lugedes toimingute tegemisele tegelikult kulunud 258,5 tunni asemel põhjendatud ajakuluks 176 tundi. Maakohtu põhjendused ajakulu väiksemas mahus põhjendatuks lugemise kohta on seejuures igati nõustumisväärsed. Küll aga pidanuks maakohus põhjendatuks loetud tundide arvu korrutama kaitsja avaldatud tunnitasuga. Järelikult on maakohtu menetluses kantud õigusabikuludest põhjendatud hüvitada A. Kalmerile 16 748,16 euro (sh käibemaks) asemel 21 120 eurot (sh käibemaks).
  2. Kaitsja ei ole rahul ka sellega, et ringkonnakohus jättis kaitsjatasu taotluse osaliselt rahuldamata. Kaitsja taotles A. Kalmerile apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamist summas 12 000 eurot (koos käibemaksuga), millest ringkonnakohus luges põhjendatuks 2887,16 eurot (sh käibemaks). Erinevalt kaitsjast ei näe kolleegium vastuolu selles, et kohtu hinnangul olid tehtud toimingud küll vajalikud, ent neile kulunud aeg alusetult suur. Ringkonnakohus hindas iga toimingu vajalikkust ning motiveeris, miks taotluses märgitud ajakulu ei saa pidada põhjendatuks. Vastab küll tõele, et apellatsioonis ei vaidlustanud kaitsja maakohtu otsust üksnes menetluskulusid puudutavas osas, vaid lisaks ka osaliselt otsuses esitatud põhjendusi. Samas on ringkonnakohus apellatsiooni koostamiseks kulunud aja põhjendatuse üle otsustamisel hinnanud kaebust tervikuna. Seega ei anna ringkonnakohtu ekslik viide kaebuses vaid ühe probleemi tõstatamise kohta alust õigusabitasu suurendamiseks.
  3. Mis puudutab kaitsja sõidule kulutatud aja eest hüvitise saamise taotluse lahendamist, siis selles osas kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustu. Taotlusest nähtuvalt soovis kaitsja 540 euro hüvitamist Pärnust Tallinnasse ja tagasi sõitmiseks kulutatud nelja tunni eest. Ringkonnakohus leidis, et sellises summas taotluse rahuldamine ei ole põhjendatud ja pöördus tasu suuruse kindlaksmääramiseks riigi õigusabi tasu regulatsiooni poole. Kohus määras kaitsjale „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ (edaspidi kord) § 17 lg 2 alusel hüvitise sõiduauto kasutamise eest 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, s.o kokku 92,16 eurot (sh käibemaks), ja lisaks korra § 151 lg 1 p 5 alusel hüvitise sõidule kulutatud aja eest 35 eurot. Kokku määras kohus sõidu eest hüvitatavaks summaks 127,16 eurot.
  4. Määrates kaitsjale hüvitise sõiduauto kasutamise eest, on kohus väljunud taotluse piiridest. Kaitsja ei taotlenud sõidukulu, vaid sõidule kulutatud aja hüvitamist. Taotlusest ei nähtu, et kaitsja oleks kasutanud isiklikku või advokaadibüroo pidaja sõiduautot. Korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Järelikult ei olnud kohtul ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. Mis puudutab hüvitist sõidule kulutatud aja eest, siis selles osas on ringkonnakohus korra § 151 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Viidatud säte näeb p-des 1–5 ette hüvitise suurused sõltuvalt õigusabi osutamise koha ja advokaadibüroo asukoha vahemaast. Seejuures lähtutakse ühe suuna pikkusest. Kuna Pärnu ja Tallinna vaheline kaugus on 128 km, tuleks selle edasitagasi läbimiseks kulutatud aja eest korra § 151 lg 1 p 3 kohaselt hüvitada 25, mitte 35 eurot. Tähelepanu väärib seegi, et ehkki ringkonnakohus on liitnud käibemaksu sõidukulule, ei ole ta seda miskipärast liitnud sõidule kulutatud aja eest määratud hüvitisele.
  5. Liiati ei ole ringkonnakohus arvestanud, et A. Kalmerile ei osutanud õigusabi mitte riigi õigusabi korras määratud, vaid lepinguline kaitsja, kelle tasule ja kuludele kord ei rakendu. Samas ei pea Riigikohus põhjendatuks tasu maksmist ka kaitsja taotletud summas. Seejuures märgib kolleegium, et kaitsja taotles sõidule kulutatud nelja tunni eest 540 euro hüvitamist, mis teeb tunnitasuks 135 eurot (sh käibemaks). See on rohkem kui kaitsja tunnitasu õigusteenuse osutamise 7
(8)1-18-7807 eest (120 eurot, sh käibemaks). Kolleegium ei hakka siiski seisukohta võtma, millises summas olnuks alust sõidule kulutatud aega hüvitada, kuivõrd tervikuna ei saa pidada ringkonnakohtu väljamõistetud õigusabikulusid summas 2887,16 eurot ebamõistlikult väikseks. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus selles osas muutmata. III
  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse osas, millega A. Kalmer tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 294 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi, süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ning maakohtus tekkinud menetluskulud jäeti tema enda kanda. Riigikohus mõistab A. Kalmeri esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  4. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada A. Kalmerile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. Taotluse kohaselt on kaitsjal kassatsioonimenetluses õigusteenuse osutamiseks (sh ringkonnakohtu otsuse, istungiprotokolli ja salvestise analüüsiks, kriminaalasja toimiku täiendavaks läbitöötamiseks, altkäemaksu küsimise katse alase õiguskirjanduse ja kohtupraktika täiendavaks läbitöötamiseks, kassatsiooni koostamiseks ja kliendiga konsulteerimiseks) kulunud 60 tundi. Advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingu järgi on A. Kalmer tasunud 41,6 töötunni eest 5000 eurot (sh käibemaks). Advokaadi tunnitasu on 120 eurot (sh käibemaks).
  5. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Kolleegiumi hinnangul saab kaitsja tunnitasu pidada mõistlikuks ja tehtud toiminguid üldjoontes vajalikuks, kuid neile kulunud aeg on selgelt ülemäärane. Seejuures võtab kolleegium arvesse, et kaitsja oli oma ülesandeid täitnud juba kahes kohtuastmes ning pidi seega olema end vastava õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga kurssi viinud. Samuti pidi ta olema kriminaalasja toimikuga põhjalikult tutvunud. Tegemist ei ole mahuka kriminaalasjaga ja vaidlustatava otsuse põhjenduste osa hõlmab 14 lehekülge. Kassatsioon on küll mahukas, kuid jääb osaliselt tagajärjetuks. Eelöeldut silmas pidades rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ning loeb mõistlikuks tasuks 3000 eurot (sh käibemaks). Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 sätestatud lahendi, tuleb vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt A. Kalmeri kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.