Obsah (5)

§ 200§ 263§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. märts 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-10601 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 200

lg 2 p järgi 4 aasta vangistusega ja

§ 263

lg 1 p 1 järgi 1 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 26.12.2015 kuni 27.12.2015, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestati alates I. Pärna viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 22.07.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 20.07.
3. Tartu Maakohtu 12.02.2020 määrusega jäeti I. Pärn tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
4. I. Pärn on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku. I. Pärna on karistatud vähemalt 2-aastase vangistusega ja tal on jäänud karistust kanda rohkem kui 2 kuud (

§ 76lg 3).

Seega esinevad formaalsed alused I. Pärna tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.

1. I. Pärna on kriminaalkorras korduvalt karistatud (käesoleval ajal 1 kehtiv karistus Eestis), sh välisriikides (Saksamaal ja Inglismaal). Käesoleval ajal kannab I. Pärn liitkaristust röövimise ja avaliku korra raske rikkumise eest. I. Pärna kuritegelik käitumine on püsinud muutumatuna juba pika aja jooksul ja seda kinnitavad ka I. Pärna selgitused, mille kohaselt on ta pidanud kinnipidamisasutustes kokku veetma 16-17 aastat oma elust. Viimati vabanes I. Pärn karistuse kandmiselt Inglismaal ja seda aastal
2. Vaatamata varasemalt mõistetud karistustele on I. Pärn jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist. Uue kuriteo, s.o avaliku korra raske rikkumise, on I. Pärn toime pannud juba detsembris
3. Grupiviisilise röövimise pani I. Pärn toime 17.07.
4. I. Pärnale varasemalt mõistetud karistused ei ole avaldanud mingisugust mõju. Seetõttu puudus maakohtul igasugune veendumus, et I. Pärnale on sellel korral mõistetud karistus avaldanud piisavat mõju ja vabaduses suudaks I. Pärn hoiduda uute (sh samalaadsete) kuritegude toimepanemisest. 2.
5. Vangistuse jooksul on I. Pärn läbinud sotsiaalprogrammi Agressiivsuse asendamise treening ja Eluviisitreening ning osales vestluses sotsiaaltöötajaga majanduslikust toimetulekust. I. Pärnal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vabanemise korral soovib I. Pärn elama asuda oma tüdruksõbra juurde aadressile XXX. Samuti on tal võimalik asuda tööle OÜ-sse Europe Workpower. Maakohus pidas positiivseks, et I. Pärnal on vabanemise korral tagatud kindel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. Töökoha olemasolu pidas maakohus eriliselt oluliseks, kuna I. Pärn kannab karistust ka röövimise eest (mille eesmärgiks on majandusliku kasu saamine, kuid mida I. Pärn ise eitab). K-raha andmetel (21.10.2019 seisuga) on I. Pärnal tasumata nõudeid kokku summas 7344,46 eurot. Töökoha olemasolu võimaldab tagada kindla sissetuleku ja seeläbi ka I. Pärna toimetuleku. Seeläbi võimaldab töökoha olemasolu maandada ka uute kuritegude toimepanemise riske. 2.
6. Maakohus on seisukohal, et I. Pärna tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Maakohus leiab, et I. Pärna tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige tema varasem elukäik, kuritegude toimepanemise asjaolud ja tema isik. Määruskaebused
7. Tartu Maakohtu 12.02.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I. Pärna kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, kes palub tühistada maakohtu määruse. 3.
8. Maakohtu järeldused ei ole põhjendatud või on sisuliselt põhjendamata ning koguni vastuolulised. Kaitsjal ei ole võimalik kohtu järeldustega nõustuda, kuna isik on vanglas käitunud korralikult ja läbinud mitmed asjakohased sotsiaalprogrammid, samuti juba läbinud vabanemiseelse nõustamise. 3.
9. Määruskaebuses tuuakse välja, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused, narkootikumide osas nii risk kui ka ohtlikkus puudub, eluaseme osas risk ja ohtlikkus puuduvad. Isik soovib muuta suhtluskeskkonda, et mitte toime panna õigusrikkumisi. Töökoha olemasolu pidas maakohus eriliselt positiivseks, seega leidis maakohus, et uute kuritegude riskid on maksimaalselt maandatud. Kaitsja arvates ei ole maakohtu kahtlused põhjendatud. 3.
10. Iseloomustuse järgi on isik seadnud eesmärgiks loobuda kuritegelikust käitumisest, seega käituda õiguskuulekalt. Hoiakute, mõtlemise ja käitumise osas peaks risk ja ohtlikkus olema tegelikult maandatud. Kriminaalse taustaga isikutega ta enam ei suhtle, selline kohustus on talle 2 ette nähtud ka kriminaalhooldusega. Iseloomustuse järgi kriminaalseid hoiakuid tegelikult ei väljenda. 3.
11. Maakohus ei osutanud konkreetsetele kuritegude toimepanemise asjaoludele, mis annaksid küllaldase põhjuse, et isik jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Eelnevate andmete põhjal ei peaks mitte kõrgeks hinnatud uue kuriteo risk realiseeruma, sest isik soovib täita kontrollnõudeid. Kaitsja arvates on maakohus jätnud positiivsed asjaolud ja isiku pingutused ning head tulemused arvestamata. 3.
12. Kaitsjal arvates ei ole võimalik maakohtu negatiivsete järeldustega nõustuda vastavalt kinnipeetava iseloomustusele ja perekondlikele asjaoludele. Isik on teinud vanglas kõik temast oleneva, et kuritegusid enam mitte kunagi toime panna: ta on vanglas korralikult käitunud ja sotsiaalprogrammidest osa võtnud. Alkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete keelu tõttu on isik katseajal kontrollitav ja rikkumise korral tagasi vanglasse paigutatav. Tingimisi enne tähtaega vabastamisel peab isik täitma kontrollnõudeid, mis teda tegelikult aitavad. Kaitsja taotleb maakohtu määruses toodud seisukohtade ümberhindamist, kuna need ei ole kooskõlas

§ 76

lg-s 4 sätestatud asjaoludega ja seega on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust (

§ 76lg 4 ja 56 lg 1) ning menetlusõigust (Kr

MS § 339 lg 2). Kaitsja hinnangul ei saa isikule ette heita karistatust kui sellist, kuna tema käitumine vangistuses on näidanud, et ta on teinud positiivsed järeldused jätkamaks edasist elu seaduskuulekalt. Kaitsja hinnangul võiks talle anda võimaluse näidata, et ta suudab vabaduses olla seaduskuulekas. 4. Tartu Maakohtu 12.02.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I. Pärn, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega vabastada I. Pärn ennetähtaegselt. Süüdimõistetu hinnangul on maakohus rikkunud kaalutlusõigust, hinnanud

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid valikuliselt ning omistanud liialt suurt tähelepanu varasemale elukäigule. Maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetu pingutusi vangistuses kui ka elutingimusi. Maakohus on rikkunud põhistamiskohustust. Süüdimõistetu leiab, et maakohtu määrusest tuleneb, et arvestades süüdimõistetu varasemaid karistusi on tema ennetähtaegne vabastamine alati välistatud. Süüdimõistetu ei ole rahul, et maakohus käsitles distsiplinaarkaristuste puudumist ja sotsiaalprogrammide läbimist ühes määruse punktis korraga ja leiab, et see ei ole põhjendamine ega arvesse võtmine. Käesolev vangistus on I. Pärna suhtes eesmärgi täitnud. Süüdimõistetu leiab, et ta on täitnud individuaalse täitmiskava ja tema elutingimused vabaduses on väga head.

1. Tartu Ringkonnakohtu 05.03.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 11.03.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jäävad need edutuks. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu määruse põhistusi.
4. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse 3 kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse pinnalt ega ka toimikuga tutvudes, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea ehk oleks arvestanud sobimatuid või ebaõigeid asju, jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või ei oleks üldse kaalutlusõigust teostanud. Lisaks tuleb märkida, et põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Samuti ei nähtu määruskaebusest, millised

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid on kaitsja hinnangul maakohus ebaõigesti kohaldanud.

Määruskaebuses korratakse veelkordselt üle maakohtu poolt arvestatud positiivsed asjaolud, need on individuaalse täitmiskava alusel toimunud tegevused ja distsiplinaarkaristuste puudumine. Küll ei ole süüdimõistetu rahul, et maakohus on analüüsinud distsiplinaarkaristuse puudumist ja 2 sotsiaalprogrammi läbimist ühes lõigus. Selline argument jääb kohtule arusaamatuks. Maakohus on arvestanud neid kui süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, seejuures ei ole oluline mitmes erinevas alapunktis neid käsitleti või kas nende käsitlemine on toimunud ühes või samas punktis. Oluline on nende sisu. Küll peab ringkonnakohus siinkohal vajalikuks tõstata süüdimõistetu probleemi alkoholiga.

1. Vangla iseloomustuse kohaselt on I. Pärn läbinud lisaks Agressiivsuse asendamise treeningule ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, mis on suunatud sõltuvusainete kuritarvitajatele/sõltlastele ja hasartmängusõltlastele, kelle puhul sõltuvus põhjustab õigusvastast käitumist. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetul on probleeme alkoholiga, mis on olnud kuritegude toimepanemise soodusteguriks. Vangla meditsiiniosakonna andmetel I. Pärnal alkoholisõltuvust diagnoositud ei ole. Küll tuleneb vangla iseloomustusest seoses Eluviisitreeningu läbimisega, et süüdistatav enda alkoholi tarvitamises probleemi ei näe ning enda hinnangul tal ka seda probleemi olnud ei ole, aeg-ajalt küll tarvitab alkoholi. Väidetavalt on saanud programmist uusi mõtteid ja tähelepanekuid seoses alkoholi tarvitamisega, kuid eesmärkide osas alkoholi tarvitamise osas muutusi teha ei taha, ei näe selleks vajadust. Samas on vangla iseloomustuses välja toodud, et nooruses läks kamba vaimuga kaasa, kuid hiljem on teadlikult eesmärgi nimel tegutsenud, rollid on olnud võrdsed. Korduvate varguste puhul varasemas elukäigus suurt tagamõtet väidetavalt ei olnud, sai joogisena rumalusi tehtud. Maakohtu istungil on süüdimõistetu välja toonud, et ta on alkoholist täielikult loobunud. Arvestades kõike eelnevat on ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetul probleeme alkoholi tarvitamisega, mida ta jätkuvalt eitab ning ei leia, et tal oleks probleemi, millega tegeleda, ometi paneb ta kuritegusid toime alkoholist tuleneva soodusteguri ajendil. See, et süüdimõistetu on sõnas väljendanud soovi maakohtu istungil loobuda edaspidi alkoholist, on küll positiivne, kuid arvestada tuleb ka asjaolu, et vangistuses alkoholi tarvitamine võimalik ei ole ning vabaduses on soodustegureid ja võimalusi alkoholi tarvitamiseks märkimisväärselt. Kuna süüdimõistetu ei leia, et tal oleks probleeme alkoholiga, siis jääb mõneti ka arusaamatuks sotsiaalprogrammist 4 saadud kasulikkus ning kohtul puudub veendumus, et sellest tulenevalt oleks uue kuriteo riskid oluliselt maandatud. Kaitsja toob määruskaebuses korduvalt välja, et süüdimõistetu suhtes puudub narkootikumidega seotud risk ning seda on võimalik maandada kriminaalhooldusega. Ringkonnakohtule ei nähtu maakohtu määrusest ega ka vangla iseloomustusest, et süüdimõistetule oleks ette heidetud narkootikumidega seotud probleeme, seega selle täiendav korduv äramärkimine ei oma kaalu.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga osas justkui maakohtu määruses toodud töökoha olemasolu maandaks uute kuritegude toimepanemise riski maksimaalselt. Tegemist ei ole ainukese asjaoluga, mis suurendab süüdimõistetu suhtes uute kuritegude toimepanemise riski. Samuti leiab ringkonnakohus maakohtust mõneti erinevalt, et töökoha olemasolule ei saa anda väga suurt kaalu I. Pärna ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel. Nimelt tuleneb vangla iseloomustusest, et süüdimõistetul oli töökoht ka varasemalt enne vangistust, kus ta töötas umbes aasta ehitusel. On märkimisväärt, et vabaduses elas süüdimõistetu enda sissetulekust, mida pidas rahuldavaks. Käesolevalt kannab süüdimõistetu karistust röövimise eest, mis on varavastane süütegu, kuid mille puhul süüdimõistetu väidab järjekindlalt, et ta ei pannud tegu toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. Süüdimõistetul on oma nägemus kuriteo toimepanemisest. Kuigi vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu on hiljem (peale nooruses kamba vaimus) tegusid toime pannes tegutsenud teadlikult eesmärgi nimel, jääb kohtule arusaamatuks, mis põhjusel süüdimõistetu kuritegusid toime pani, kui mitte varalise kasu saamise eesmärgil. Vaatamata sellele, et süüdimõistetule on garanteeritud töökoht räägib majanduslikust seisundist tuleneva jätkuva ohu kasuks asjaolu, et vangla iseloomustuse kohaselt sisaldab süüdimõistetu individuaalne täitmiskava endas ka töötamist vangla majandustöödel (iseloomustuse koostamise aja seisuga veel tööle suunatud ei olnud), kuid süüdimõistetu on juba vestluses andnud mõista, et ta suhtub teatud eelarvamusega tööle asumisse – miks ta peab tööle asuma ning miks tal ei lasta töökohta valida. Sellest võib järeldada, et süüdimõistetu on vaatamata eriala mitteomamisele töö suhtes valiv.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna täiendavat kaalu ka ülekordamine, et süüdimõistetul on olemas kindel elukoht. Maakohus on tuvastanud, et süüdimõistetul on olemas vabanemisel elukoht, mis on ka vabastamise üheks eelduseks. Ka sellele asjaolule ei saa ringkonnakohtu hinnangul ülemäärast tähelepanu omistada uute kuritegude toimepanemise riski maandamisel. Elukoht oli süüdimõistetul olemas ka enne käesolevat vangistust, küll ei ole tegemist asjaoluga, mis oleks motiveerinud süüdimõistetut õiguskuulekalt käituma. Seejuures ei nähtu ei määruskaebustest ega vangla iseloomustusest, mis on need asjaolud, mille alusel saaks asuda seisukohale, et just nüüd on süüdimõistetu teinud vajalikud järeldused oma käitumise muutumiseks. Süüdimõistetu maakohtus väljendatud seisukoha kohaselt on ta oma elust veetnud vanglas 16-17 aastat, kuid need aastad kohtu hinnangul süüdimõistetut motiveerinud varasemalt ei ole. Miks nüüd olukord teine on, kohtule ei nähtu. Maakohus on andnud ülevaate süüdimõistetu käitumisest, kuidas sisuliselt eelmisele süüteole järgneb lühikese aja pärast järgmine. Arvestades süüdimõistetu heitlikke seisukohti ning tema varasemat käitumist, puudub kohtul veendumus uskuda, et süüdimõistetu suhtes kriminaalhooldus õnnestuks ning I. Pärn oleks võimeline kontrollnõudeid ja kohustusi täitma. Ringkonnakohus ei vähetähtsusta programmide läbimist ning distsiplinaarkaristuste puudumist, kuid faktiliselt positiivsete asjaolude mõju on analüüsitud eelnevalt ning käesoleval ajal süüdimõistetu vabastamine oleks ennatlik. 5 Süüdimõistetul on võimalik vanglas töötades näidata, et tema motivatsioon muutuda on reaalne ning sotsiaalprogrammides omandatud oskused on leidnud kinnistumist. Millised on need perekondlikud põhjused, miks ei saa kaitsja hinnangul maakohtu järeldustega nõustuda, määruskaebusest ei nähtu. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et käesoleval hetkel tuleks anda süüdimõistetule võimalus näidata, et ta suudab vabaduses olla seadusekuulekas. Süüdimõistetu määruskaebuses toodud väide, et tema puhul on ennetähtaegne vabastamine tulenevalt minevikust alati välistatud, on emotsionaalne väide ning ei tugine maakohtu määrusele, kus on analüüsitud süüdimõistest tulenevaid asjaolusid

§ 76lg 4 asjaolude kogumina. 11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 2 tuleb jätta Tartu Maakohtu 12. veebruari 2020 määrus muutmata, kuid lisada sellele ringkonnakohtu määruse põhistused. Määruskaebused jäävad rahuldamata. (allkiri) (allkiri) (allkiri) Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 6