1-17-3888/40

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus

1. märts 2020 1-17-3888 Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik, Mati Kartau Süüdimõistetu Viktor Mikkeri (isikukood 38512252219) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine Tartu Maakohtu
2. veebruari
3. a määrus Vandeadvokaat Margo Normann Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Valdo Gerassimov Viktor Mikker RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Määrata Advokaadibüroole Normann ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Viktor Mikkerile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 97,20 (üheksakümmend seitse eurot ja kakskümmend senti), sh käibemaks 16,20 (kuusteist eurot ja kakskümmend senti).
8. Mõista Viktor Mikkerilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 97,20 eurot.
9. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtulahendi ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Viktor Mikker tunnistati süüdi Harju Maakohtu
11. juuni 2017 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning karistati vangistusega 4 kuud. Lisaks tunnistati ta süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning V. Mikkeri kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat vangistust, mida V. Mikker kannab alates
12. novembrist
13. Karistusaeg lõpeb
14. novembril
16. Vangla ja prokuratuur ei toeta V. Mikkeri vabastamist tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmiselt.
17. Tartu Maakohtu
18. veebruari
19. a määrusega jäeti V. Mikker karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna täitmata on KarS § 76 lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused.
20. Positiivsete asjaoludena tõi kohus välja V. Mikkeri töötamise majandustöödel, sotsiaalprogrammi „Sotsiaalsete oskuste arendamine“ läbimise ning riigikeele õppimise, õiguskuuleka käitumise ning säilinud suhted lähedastega ja elukoha. Need ei kaalunud kohtu jaoks üles toimepandud kuritegu ja V. Mikkeri isikut. V. Mikker kannab karistust kehalise väärkohtlemise ja vägistamise eest. Vägistamise asjaolud on rasked: kannatanu oli 13-aastane laps, kellele V. Mikkeri tegu oli vastumeelne. Ka kehalise väärkohtlemise asjaolud on rasked: V. Mikker haaras kannatanut kaelast, teades tema varasemast kaelatraumast. Vangla iseloomustuse kohaselt V. Mikker kuritegu ei tunnista, näeb ohvrina ennast ja süüdistab kannatanut valetamises. Sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbiviimine katkestati süü mittetunnistamise ja programmis osalemise mittemotiveerituse tõttu. Vangistus ei ole eesmärki täitnud. Kohtuotsuse aktsepteerimine ei oma tähtsust seni, kuni isik ei mõista kuritegude olemust, raskust ega tunnista süüd. Enne ei ole tal ka võimalik oma suhtumist muuta ja teha asjakohaseid järeldusi edaspidiseks. Kuna V. Mikkerit ei ole mõjutanud vanglas pakutavad taasühiskonnastavad tegevused, ei oleks programmi läbiviimisel vabaduses suuremat mõju.
21. Vangla iseloomustusese kohaselt on V. Mikker puudulike sotsiaalsete oskustega, mis väljendub näiteks huvipuuduses oma lähedaste tunnete ja tegemiste vastu ning vaenulikus meelestatuses naiste vastu. Olles küll esimest korda kriminaalkorras karistatud, on teda korduvalt karistatud väärteokorras, ent enda hinnangul ei ole ta midagi valesti teinud. Arvestades, et V. Mikker toime pandud seksuaalsüütegu ei tunnista, siis koosmõjus puudulike sotsiaalsete oskuste ja küsitava suhtumisega ühiskonnas kehtestatud reeglite rikkumisse esineb uue kuriteo toimepanemise risk. Kohus ei lähtunud vangla iseloomustuses esitatud protsentidest, vaid V. Mikkeri isikust ja tema enda väljendatust nii kohtuistungil kui vanglas. MÄÄRUSKAEBUS
22. Määruskaebuses palutakse maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus. Vabastada V. Mikker tingimisi enne tähtaega vangistusest allutades ta elektroonilise järelevalve alla 4-kuulise tähtajaga. Määrata V. Mikkelile katseaeg kuni
23. novembrini 2021 allutades ta seniks ka käitumiskontrolli alla.
24. Kohus eksib negatiivseid asjaolusid positiivsetest kaalukamateks pidades. Kohus leidis, et määrav on see, kas isik süüd tunnistab või mitte. Kohtuistungil selgitas V. Mikker, et aktsepteerib kohtuotsust. Tema süü küsimust istungil ei arutatud. Seadusandja ei ole KarS § 76 lg 4 sätestatud tingimuste loetlemisel pidanud silmas isiku enda väljendusi süü küsimuses karistuse kandmise ajal. Sellist eeldust ei näe ette ka vangistusseadus. Otsusest nähtub, et V. Mikker tunnistas end teo toimepanemises süüdi. Kinnipeetav peaks olema teadlik kriteeriumitest, mis on olulised ennetähtaegseks vabanemiseks. Kaitsjale teadaolevalt ei ole kinnipeetavale selgitatud, et süü mittetunnistamise korral võidakse teda mitte vabastada. Kohus on andnud sellele asjaolule ainumõjuva tähenduse. Kaitsja arvates ületas kohus kaalutlusõiguse piirid.
25. V. Mikker on vangistuses käitunud õiguskuulekalt. Puuduvad mistahes tõendid, et vanglas pakutavad taasühiskonnastavad tegevused ei ole süüdistatavat mõjutanud. Süü küsimus on V. Mikkeri suhtes otsustatud juba
26. aastal. V. Mikker on läbinud sotsiaalprogrammi „Sotsiaalsete oskuste arendamine“. Ka õiguskuulekas käitumine kinnipidamise ajal pikema aja jooksul (3 aastat) näitab, et karistus on isikule mõju avaldanud. Süüksarvatud tegu leidis aset 2014, kinni peeti V. Mikker aastal
27. Seega on ta toime pannud ühe süüteo ega ole retsidiivne. Iseloomustusest nähtub V. Mikkeri puudulik analüüsioskus ja enda väljendamise keerulisus. Inimesed ei ole võrdsete võimetega ja keeruline väljendusoskus ei saa olla negatiivne asjaolu tuvastamaks, et taasühiskonnastavad tegevused ei ole V. Mikkerile mõju avaldanud. Tartu Maakohtu lahendis on negatiivne prognoos tehtud selle järgi, et V. Mikker ei ole karistuse kandmise ajal ennast süüdi tunnistanud. Nimetatud kriteerium on väär materiaalõiguslikult. Lisaks ei põhjenda kohus üldse, miks ei ole elektrooniline järelevalve ja tõhus käitumiskontroll asjakohased abinõud.
28. V. Mikker kannab esmakordset karistust, tal puudub sõltuvus alkoholist või narkootilistest ainetest. Tal on säilinud suhted lähedastega, varalised kohustused puuduvad ja ta soovib asuda tööle. Kummaline on vangla seisukoht, et programm „Õige hetk“ tuli katkestada, kuna isik ei tunnista ennast süüdi. Vajalike programmide läbiviimisel saab kasutada mitmeid metoodikaid ja kaitsja arvates ei ole süü mittetunnistamine argument programmi mittevõimaldamiseks. Programmi „Õige hetk“ sihtgrupp on multiprobleemsed isikud ja programm eeldab eneseanalüüsivõimet. Eneseanalüüsivõime ja süüditunnistamine ei ole samastatavad mõisted. Kui sotsiaalprogramme saaks läbida ainult isikud, kes ennast tegudes süüdi tunnistavad, seab see kahtluse alla vangistusasutuse poolt oma eesmärkide ja taktika kasutamise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Oma seisukohta põhistab kolleegium järgmiselt.
30. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Praegusel juhul seisneb kaitsja peamine etteheide maakohtu määrusele materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises. Kaitsja arvates pidas maakohus kaalutlusotsust tehes määravaks peaasjalikult süü küsimust, jättis arvestamata V. Mikkeri õiguskuuleka käitumise pikema aja jooksul vangistuses ning muud positiivsed asjaolud (sõltuvuste puudumine, head suhted lähedastega, soov asuda tööle, varaliste kohustuste puudumine).
31. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus V. Mikkeri ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist põhjendanud veenvalt ning arusaadavalt. I astme kohus on analüüsinud nii V. Mikkeri uute kuritegude toimepanemise riskifaktoreid, kui ka positiivseid asjaolusid. Maakohtu määrusest nähtuvad selged põhjendused, miks süüdlase isik ei tekitanud maakohtus veendumust, et karistuse eesmärgid on täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei omistanud maakohus V. Mikkeri vabastamata jätmisel ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks.
32. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja arvamusega, nagu oleks V. Mikkeri vabastamata jätmine toimunud põhjusel, et ta süüd ei tunnista. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel tuleb arvestada osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal. Maakohus ongi põhjendanud, et V. Mikkeri karistuse eesmärgid ei ole selles osas täidetud. Nimelt puudus kohtul V. Mikkeri iseloomustust ja kohtus antud selgitusi arvestades veendumus, et süüdlane ei mõista oma kuritegude olemust ega raskust – seetõttu ei ole tal võimalik ka oma suhtumist muuta ega teha edaspidiseks eluks järeldusi. Kohtukolleegium möönab, et arvestades V. Mikkeri kuritegusid, esineb oht samaliigiliste kuritegude toimepanemiseks.
33. Ehkki V. Mikkeri käitumisele vangistusasutusel midagi ette heita ei ole, loeb ka ringkonnakohus süüdimõistetu negatiivsed asjaolud positiivsetest kaalukamateks. Olgu siinkohal märgitud nii maakohtu määruses juba käsitlust leidnud kuriteo asjaolud ja süüdlase isik, kui ka süüdimõistetu resotsialiseerumise võimalused. V. Mikkeri puhul on ohtlikkust ja riski täheldatud pooltes hinnatavates valdkondades nagu eluase, suhted ja elustiil, muud kuritarvitused, mõtlemine ja käitumine ning hoiakud. Kuigi isik kannab esimest karistust, sisaldab tema iseloomustus hulgaliselt asjaolusid, mis teadaolevalt suurendavad uue kuriteo toimepanemise riski. Näiteks on iseloomustuses viidatud V. Mikkeri puudulikule analüüsioskusele, impulsiivsusele, hetkeemotsiooni ajel tegutsemisele ning moonutatud ohvriempaatiale (KoTo, tl 5). Vabanemise korral asuks V. Mikker elama ühiselamusse, kuhu vabaneb hulgaliselt vanglast vabanenud kurjategijaid (KoTo, tl 4 pöördel). Lähedasena võib iseloomustuse kohaselt välja tuua vaid head suhted poolõega. Vangla iseloomustuse kohaselt näitab V. Mikkeri sotsiaalsete oskuste puudulikkust huvipuudus oma lähedaste tunnete ja tegemise osas (KoTo, tl 5). Kuigi iseloomustus kinnitab määruskaebuse väidet, et V. Mikkeril varalised kohustused puuduvad ja ta soovib asuda tööle, loeb kohtukolleegium vabanemisjärgsed tingimused arvestades teiste resotsialiseerumist soodustatavate asjaoludega kogumis V. Mikkeri vabastamist mittetoetavateks.
34. Kuna apellatsioonikohus ei tuvastanud maakohtu määrusest kaalutlusvigu, mis tingiksid vaidlustatava määruse tühistamise ja V. Mikkeri vabastamise praegusel ajal, siis jääb määruskaebus rahuldamata (KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 1).
35. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsjal kulus maakohtu määrusega ja V. Mikkeri kirjaliku avaldusega tutvumiseks 65 minutit ja määruskaebuse koostamiseks 75 minutit, mille eest ta palub määrata advokaadibüroole Normann ja Partnerid riigi õigusabi tasu suuruseks 152,40 eurot (sh käibemaks 25,40 eurot). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
36. juuli 2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ning 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Arvestades tehtud toimingute mahtu (määruskaebus 1,5 lk ja peamiselt korduvad argumendid ning ajakulu, mis kaitsjal võis kuluda maakohtu määruse ja V. Mikkeri seisukohaga tutvumiseks, leiab ringkonnakohus, et on põhjendatud rahuldada 1,5 h eest. Sellele vastava tasu suuruseks on 97,20 eurot (sh käibemaks 16,20 eurot). Menetluskulu jääb KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel V. Mikkeri kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Erkki Hirsnik Mati Kartau