3-20-563/12

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-563 Määruse kuupäev

1. aprill 2020 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Kalle Räägu (Rääk) esialgse õiguskaitse taotlus RESOLUTSIOON
2. Vabastada Kalle Rääk riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
3. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kätte Kalle Räägule ja Viru Vanglale. ASJAOLUD
4. Tartu Halduskohtusse saabus
5. märtsil 2020 Kalle Räägu esialgse õiguskaitse taotlus. K. Rääk selgitas, et Viru Vangla direktori
6. märtsi
7. a käskkirjaga nr 1-1/45 keelati kinnipeetavate jalutuskäigud ning kinnipeetavad on suletud lukustatud kambritesse. Taotleja selgituste kohaselt on tal õhupuudusest tingitud terviseprobleemid (peavalu, iiveldus, lämbumistunne, kõrge vererõhk). Taotleja soovib, et talle võimaldataks esialgse õiguskaitse korras igapäevaselt vähemalt pooletunnine värskes õhus viibimine seni, kuni on paigaldatud tagasi ventilatsiooniavadelt eemaldatud katted. Taotleja kinnitusel esitas ta
8. märtsil 2020 Justiitsministeeriumile vaide eelnimetatud käskkirja peale ning
9. märtsil 2020 Viru Vanglale taotluse ventilatsiooniavade katete tagasi paigaldamiseks. Taotleja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest.
10. Viru Vangla selgitas
11. aprilli
12. a vastuses kohtunõudele, et esialgse õiguskaitse taotluses märgitud liikumispiirangud kehtestati Viru Vangla direktori
13. märtsi
14. a käskkirjaga nr 1-1/45, mida täiendati Viru Vangla direktori
15. märtsi
16. a käskkirjaga nr 1-1/
17. Vangla hinnangul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kuna vanglale teadaolevalt ei ole taotleja esitanud piirangute käskkirjade peale vaiet. Taotleja on esitanud pöördumisi, mis seonduvad jalutuskäikude võimaldamisega, kuid tegemist ei ole vaietega haldusmenetluse seaduse § 76 lõike 2 tähenduses. Vangla jääb piirangute käskkirjades toodud põhjenduste juurde. Tartu Halduskohus on
18. märtsi
19. a määruse nr 3-20-521 punktis 15 selgitanud, miks on jalutuskäikude mittevõimaldamine hetkel ainumõeldavaks lahenduseks vangide hulgas COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Taotleja soov kambri ventilatsioonisüsteemi muutmiseks ei ole põhjendatud, kuna see ei annaks praktilist kasu ning selle teostamine ei oleks liikumispiirangute tingimustes ka võimalik. 3-20-563
20. Viru Vangla
21. aprilli
22. a vastuses kohtunõudele edastati kohtule koopia K. Räägu kirjavahetuskaardist, millest nähtus, et K. Rääk on edastanud Justiitsministeeriumile kirjad
23. märtsil 2020 ja
24. märtsil 2020 ning saanud Justiitsministeeriumilt kirja
25. aprillil
27. Justiitsministeeriumi
28. aprilli
29. a vastuses kohtunõudele selgitati, et K. Räägu poolt esitatud vaided tagastati, kuna need ei olnud esitatud haldusakti andnud haldusorgani kaudu. Vastusele oli lisatud: - K. Räägu
30. märtsi
31. a vaie Viru Vangla direktori
32. märtsi
33. a käskkirjale nr 1-1/45; - K. Räägu
34. märtsi
35. a vaie Viru Vangla direktori
36. märtsi
37. a käskkirjale nr 1-1/46; - Justiitsministeeriumi
38. märtsi
39. a vaide tagastamise otsus nr 11-7/1963-2; - Justiitsministeeriumi
40. märtsi
41. a vaide tagastamise otsus nr 11-7/2049-
42. KOHTU SEISUKOHT
43. Kohus võib menetlusabina vabastada isiku riigilõivu tasumisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lõike 1 punkt 1). Vastavalt vanglasisese isikukonto väljavõttele oli taotlejal esialgse õiguskaitse taotluse esitamise hetkel konto lõppjääk 15,06 eurot. Kohus arvestab, et tulenevalt eriolukorra liikumispiirangutest puudub taotlejal lähiajal võimalus tööd teha ja töötasu teenida. Kohus vabastab taotleja riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
44. Esialgse õiguskaitse taotluses soovib taotleja, et talle võimaldataks igapäevaselt vähemalt pooletunnine värskes õhus viibimine. Nimetatud tegevus on välistatud liikumispiiranguga, mis kehtestati Viru Vangla direktori
45. märtsi
46. a käskkirjaga nr 1-1/45 ning mida täiendati Viru Vangla direktori
47. märtsi
48. a käskkirjaga nr 1-1/
49. Kohus mõistab taotlust selliselt, et taotleja soovib eelnimetatud käskkirjade kehtivuse osalist peatamist liikumispiirangu osas (jalutuskäigud värskes õhus).
50. HKMS § 249 lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab sarnaselt, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada ka vaidemenetluse ajal. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse hindamisel tuleb kontrollida, kas vaie on haldusorganile esitatud. Praegusel juhul esitas taotleja vaided Viru Vangla direktori käskkirjade peale otse Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium tagastas vaided ja selgitas, et vaie tuleb esitada Viru Vangla kaudu. Kohtupraktikas on leitud, et vaide esitamine ekslikult otse selle läbi vaatamise õigust omavale haldusorganile, mitte haldusakti andnud haldusorgani kaudu, ei muuda seda ebapädevale haldusorganile esitatud vaideks ega ole vaide tagastamise aluseks (Tartu Ringkonnakohtu
51. juuli
52. a määrus haldusasjas nr 3-17-1449). Analoogselt ei saa praeguses asjas vaide otse Justiitsministeeriumile esitamist lugeda selliseks puuduseks, mis peaks tingima vaide tagastamise. Kohtu hinnangul ei olnud taotleja vaiete tagastamine õiguspärane. Seetõttu oleks vaidemenetlus pidanud jätkuma ning Justiitsministeerium pidanuks saatma vaided ise Viru Vanglale. Kohus märgib, et kuigi pole kindel, kas taotleja on vaide liikumispiirangu kehtestanud käskkirjade peale Viru Vangla kaudu esitanud, siis arvestades eriolukorra jätkumist, piirangute jätkuvat kohaldamist ning ajalist faktorit, mis mõjutab taotleja subjektiivsete õiguste piiramist järjest enam, on tõenäoline, et taotleja on vastava vaide praeguse määruse tegemise hetkeks vanglale esitanud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei pea kohus vajalikuks pöörduda täiendava 2 3-20-563 kohtunõudega vangla poole. Kohus lähtub eeltoodud asjaoludest kogumis, järeldades, et vaidemenetlus peaks pooleli olema, ning lahendab esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt.
53. Taotleja soovib, et talle võimaldataks esialgse õiguskaitse korras igapäevaselt vähemalt pooletunnine värskes õhus viibimine.
54. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks peab taotlejal olema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kohus nendib, et vangla käskkirjadega kehtestatud liikumispiirangud on kinnipeetavate jaoks ebamugavad. Taotleja väidetavad terviseprobleemid (peavalu, iiveldus, lämbumistunne, kõrge vererõhk) ei pruugi olla põhjustatud värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisest. Siiski, kasutamata jäänud võimalust värskes õhus viibida ei asenda täielikult võimalus seda hiljem teha. Seetõttu ei saa kohus esialgse õiguskaitse vajadust täiesti välistada.
55. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lõige 3). Arvestades Eestis kehtestatud eriolukorda ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ning selle ohtlikkust, leiab kohus, et kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine viiruse levimise takistamiseks on põhjendatud. Kohus lähtub praeguse haldusasja materjalides kirjeldatud ning üldiselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta teadaolevast informatsioonist. Praeguse määruse koostamise hetkel on Eestis diagnoositud COVID-19 1185 isikul, haiglaravil viibib 139 isikut ning kõnealuse viiruse tagajärjel on surnud 24 isikut (www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus). Kohtu hinnangul on võimalikud negatiivsed mõjud, mis võivad tuleneda värskes õhus viibimise ajutisest piiramisest, väga suure tõenäosusega väiksemad nendest võimalikest tagajärgedest, mis võivad tekkida täiendavate inim- ja pindkontaktide lisandumisel nii taotlejale endale kui ka teistele kinnipeetavatele ja vangla töötajatele. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus kaaluma ka kolmandate isikute ja avalikku huvi. Kohtupraktikas on kinnitatud, et praegusel juhul on ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida (Tartu Halduskohtu
56. märtsi
57. a määrus haldusasjas nr 3-20-521, Tallinna Halduskohtu
58. märtsi
59. a määrus haldusasjas nr 3-20-523). Samuti on kolmandatel isikutel ehk ülejäänud kinnipeetavatel ja vanglatöötajatel õigustatud ootus tervise kaitsele. Seejuures tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel suurendaks iga täiendav kontakt ohtu nii taotleja enda kui ka teiste isikute ja avaliku huvi seisukohast. Kohus selgitab, et ka väljaspool vanglaid on kehtestatud järjest karmimaid meetmeid, et takistada viiruse levikut. Muu hulgas on ka väljaspool vanglaid isikute liikumisvabadust piiratud (www.riigiteataja.ee/viitedLeht.html?id=7). Eeltoodud põhjustel jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
60. Kohus märgib, et Viru Vangla direktori käskkirjade kohaselt hinnatakse eriolukorrast tingitud piiravate abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant. (allkirjastatud digitaalselt) 3