Obsah (5)

§ 182§ 116§ 108§ 109§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-19-1439 31. märts 2020 Maria Lõbus Aleksei

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

3-19-1439 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla otsustas
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 6-1/521-1 paigutada kinnipeetav Aleksei Katšani (kaebaja) karistuse kandmise jätkamiseks ümber Viru Vangla kinnise vangla osakonnast Viru Vangla avavanglaosakonda.
4. Viru Vangla lubas
5. detsembri
6. a käskkirjaga nr 6-2/946-1 kaebaja tööle AS-i HKScan Estonia alates
7. detsembrist 2018 kuni vanglast vabanemiseni. Käskkirja punkti 6.6.3 kohaselt oli kaebajal keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal mobiiltelefoni.
8. Viru Vangla otsustas
9. aprilli
10. a käskkirjaga nr 6-1/168-1 paigutada kaebaja ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks ümber avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda. Kaebajat kahtlustati töökohal mobiiltelefoni kasutamises.
11. Viru Vangla määras
12. aprilli
13. a käskkirjaga nr 6-3/290-1 kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise viieks ööpäevaks vangla
14. detsembri
15. a käskkirja nr 6-2/946-1 punkti 6.6.3 rikkumise eest. Käskkirjast nähtuvalt kasutas kaebaja tunnistajate ütluste kohaselt
16. ja
17. märtsil 2019 õhtuses vahetuses töökohal mobiiltelefoni.
18. Viru Vangla otsustas
19. aprilli
20. a käskkirjaga nr 6-1/219-1 paigutada kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ümber Viru Vangla avavanglaosakonnast Viru Vangla kinnisesse osakonda. Ümberpaigutamine oli tingitud kaebaja karistamisest distsiplinaarkorras.
21. Viru Vangla tunnistas
22. aprilli
23. a käskkirjaga nr 6-2/274-1 samast päevast alates kehtetuks vangla
24. detsembri
25. a käskkirjaga nr 6-2/946-1 kaebajale antud loa töötamiseks väljaspool vanglat AS-is HKScan Estonia. Vangla selgitas, et kuna kaebaja paigutati tagasi Viru Vangla kinnisesse osakonda, langeb sellest tulenevalt ära tema võimalus töötada väljaspool vanglat.
26. Kaebaja nõudis Viru Vanglalt distsiplinaarkorras karistamisega, kinnisesse vanglasse paigutamisega ja töölt eemaldamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Viru Vangla jättis
27. augusti
28. a otsusega nr 6-16/61-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
29. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale.
30. Kohus võttis
31. jaanuari
32. a määrusega menetlusse kaebuse Viru Vangla tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning kohustas vanglat kaebusele vastama.
33. Viru Vangla palus
34. jaanuari
35. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. 2 3-19-1439
36. Kohus otsustas
37. jaanuari
38. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
39. Kaebaja esitas
40. veebruaril 2020 täiendavad seisukohad. Samuti taotles kaebaja, et kohus nõuaks vastustajalt täiendavalt välja mingid tõendid, mis ilmselgelt tunnistaksid kaebaja rikkumist, lisaks soovis ta tunnistajate ja nende ütluste avalikustamist.
41. Vangla vastas
42. märtsil 2020 kaebaja täiendavatele seisukohtadele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
43. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla on distsiplinaarkorras karistamisega, kinnisesse vanglasse paigutamisega ja töölt eemaldamisega tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat varalist ja mittevaralist kahju. Kaebaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Kaebaja ei ole mobiiltelefoni töökohal kasutanud. Viru Vangla ametnikud tegid kontrollkäigu kaebaja töökohta, kuid kaebaja valdusest ega temaga seotud paikadest mobiiltelefoni ei leitud. Vastustaja seisukoht ei ole veenev, sest see on rajatud paljasõnalistele ütlustele, mis ei ole mitte kuidagi faktidega kinnitatud. Avavanglaosakonnas viibimise ajal ei olnud kaebajal mingeid distsiplinaarrikkumisi, mis ilmselgelt tunnistab vastupidist vastustaja seisukohale. 2) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 lõike 1 punkt 3 kohustab menetlejat protokollima menetlustoimingut, kui tegemist on haldusorganile ütluse, arvamuse või seletuse andmisega. Vastustaja ei ole protokollinud ühegi tunnistaja ütlusi, kes väidab, et nägi kaebajat
44. ja
45. märtsil 2019 õhtuses vahetuses mobiiltelefoni kasutamas. Tunnistajate ütluste protokollimata jätmine piirab oluliselt kaebaja kaitseõigust ja rikub justiitsministri
46. novembri
47. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) §-des 97 ja 98 sätestatud vorminõuet. Vorminõude rikkumisega on vastustaja võtnud kaebajalt ära võimaluse tõendeid esitada ja uurida, sest puudub asjaolude detailne kirjeldus (kes, millal ja mida täpselt nägi/kuulis või arvas nägevat/kuulvat) ega ole teada tunnistajad, kellele saaks esitada küsimusi/vastuväiteid, kelle puhul saaks tõendada pahatahtlikkust ja/või omakasupüüdlikku motiivi valeinfo levitamiseks ning kelle kohta saaks taotleda kohtult usaldusväärsuse kontrolli. 3) Distsiplinaarmenetluse tõttu paigutati kaebaja
48. aprillil 2019 avavanglast kinnisesse vanglasse. Kinnisest vanglast ei pääsenud kaebaja enam AS-i HKScan Estonia tööle. Kaebajal jäi seetõttu igakuine töötasu saamata (kuupalk 750 eurot). Rahaline kahju on kuni 10 000 eurot. 4) Vastustaja ebaratsionaalne käitumine tekitas kaebajale menetluse jooksul mittevaralist kahju. Mittevaraline kahju seisneb alanduses ja frustratsioonis, mida valesüüdistused ja neile järgnenud repressioonid põhjustasid; lollusega võitlemisest tingitud stressis; hirmus, et vanglateenistujad võivad rutata „tõendama“ kellegi umbluud ja/või mõelda ise välja muinasjutte, mille lõpp ei tõota head. Mittevaralise kahju hüvitiseks tuleb maksta 5000 eurot. 5) Vastustaja
49. aprilli
50. a käskkirja nr 6-3/290-1 alusel viibis kaebaja ilma süüta kartseris viis ööpäeva. Iga ööpäeva eest nõudis kaebaja hüvitist 200 eurot. 3 3-19-1439
51. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Kaebus on täielikult põhjendamatu ja seetõttu on rahaline nõue alusetu. Rahaline nõue on igal juhul ka ülepaisutatud ning ei ole aru saada, milles seisnes mittevaraline kahju või millega on tõendatud varalise kahju suurus. 2) Kuna vanglal oli põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib olla toime pannud distsiplinaarsüüteo, esines justiitsministri
52. märtsi
53. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 22 lõike 1 järgi alus tema kinnisesse vanglasse paigutamiseks. Paratamatult kaasnes sellega ka piirang väljaspool vanglat töötamiseks. Otsus tehti menetlusreegleid järgides. 3) Menetluse lõppedes tuvastati kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanek, mistõttu kaasnesid sellega vangla otsused püsivalt kinnisesse vanglasse paigutamiseks, tööle lubamise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ning karistuse määramiseks. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, nagu ei oleks vangla olnud aktiivne tõendite kogumisel. Vangla, sh vangla teabe- ja uurimisosakond kogus ning talletas teavet kaebaja käitumise kohta töökohal ning leidis, et kaebaja pani toime rikkumise. Vangla veendumus, et kaebaja talle ette heidetud teo toime pani, kujunes tööandja töötajatelt saadud info põhjal. Julgeoleku tagamise eesmärgil ei olnud töötajate nimede avaldamine kaebajale (sh haldusmenetluse dokumentides) võimalik. Arvestades, et kaebaja on raske isikuvastase kuriteo toime pannud, on tunnistajate privaatsuse tagamise soov ühelt poolt mõistetav, teiselt poolt ikka veel aktuaalne. Vanglal puuduvad igasugused viited selle kohta, et kõnealustel töötajatel oleks olnud põhjust kaebajat alusetult süüdistada või tema kohta avaldada midagi sellist, mida kaebaja tegelikult teinud ei oleks. Ka kaebaja ei ole esile toonud, miks tööandja töötajad oleks võinud seda teha. 4) On iseenesest tõsi, et ettekande nr 6-20/1526-1 kohaselt kaebaja valdusest ega tema töökohalt telefoni ei leitud. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et vanglal ei ole võimalik teha vabaduses ligilähedaseltki selliseid toiminguid nagu vanglas, et leida kinnipeetavatele keelatud esemeid. Seetõttu ei saa asjaolule, et telefoni kaebaja valdusest ega töökohalt ei leitud, omistada põhikaalu. 5) Haldusmenetluses ei kohaldu täpselt sama tõendamisstandard nagu kriminaalmenetluses. 6) Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale õigust valida, millises vormis (kinnises vanglas või avavanglaosakonnas) ta karistust kannab. Kinnipeetava paigutamine avavanglaosakonda ning vanglavälise tööandja juurde ilma järelevalveta tööle lubamine põhineb usaldussuhtel. Vanglal peab olema tekkinud ja kogu kinnipeetava avavanglaosakonnas viibimise ajal püsima veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kinnipeetav peab arvestama sellega, et kui tema käitumine ei ole laitmatu, ei saa vanglal sellist usaldust olla. Kaebaja puhul tuleb arvestada sedagi, et tema käitumine kogu karistuse kandmise aja jooksul ei ole olnud laitmatu (vt nt Viru Maakohtu
54. jaanuari
55. a määruse nr 1-08-16551 põhjendusi) ja nn usalduskrediit seetõttu väiksem. Arvestades, et vanglal puudusid tõsiseltvõetavad põhjused kahelda kaebaja kaastöötajatelt saadud informatsiooni tõelevastavuses, oli igati põhjendatud kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamine ja vanglavälise töötamise võimaluse lõpetamine. 7) Kaebajat on koheldud vanglas õiguspäraselt ning temale osaks saanud piirangud on tulenenud tema enda õigusvastasest ja distsipliini rikkuvast tegevusest. 4 3-19-1439 KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
56. Kaebaja nõuab Viru Vanglalt distsiplinaarkorras karistamisega, kinnisesse vanglasse paigutamisega ja töölt eemaldamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Teisisõnu nõuab kaebaja Viru Vangla
57. aprilli
58. a käskkirjaga nr 6-1/168-1 ning
59. aprilli
60. a käskkirjadega nr 6-3/290-1, 6-1/219-1 ja 6-2/274-1 tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja on samade käskkirjadega tekitatud kahju hüvitamist nõudnud ka kohtueelses menetluses. Viru Vangla
61. aprilli
62. a käskkiri nr 6-1/168-1
63. Viru Vangla otsustas
64. aprilli
65. a käskkirjaga nr 6-1/168-1 paigutada kaebaja ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks ümber avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda.
66. Täitmisplaani § 22 lõike 1 esimese lause kohaselt võib kinnipeetava, kelle kohta on alust arvata, et ta võib olla toime pannud õigusrikkumise, ajutiselt paigutada distsiplinaarmenetluse ajaks kinnisesse vanglasse. Ajutise ümberpaigutamise aeg ei või ületada 30 päeva (täitmisplaani § 22 lõige 6).
67. Viru Vangla
68. detsembri
69. a käskkirja nr 6-2/946-1, millega kaebaja lubati tööle AS-i HKScan Estonia, punkti 6.6.3 kohaselt oli kaebajal keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal mobiiltelefoni.
70. Viru Vangla
71. aprilli
72. a käskkirjas nr 6-1/168-1 on selgitatud, et kaebaja vastu algatati Viru Vangla avavanglaosakonna juhataja Sven Paumere
73. aprilli
74. a ettekande nr 6-20/1526-1 alusel distsiplinaarmenetlus. Kõnealuses ettekandes on märgitud, et
75. märtsil 2019 kell 16.46 helistas AS-i HKScan Estonia personalijuht ja teavitas, et temale laekunud informatsiooni kohaselt kasutas kaebaja
76. ja
77. märtsil 2019 õhtuses vahetuses mobiiltelefoni.
78. aprillil 2019 kella 11.00 paiku käisid vanglaametnikud S. Paumere, Toomas Pastak, Oleg Morozov ja Kalev Arbus AS-is HKScan Estonia informatsiooni kontrollimas. Kontrollimise käigus kaebajalt mobiiltelefoni ei leitud. Siiski tunnistas üks kaebajaga samades vahetustes töötanud ettevõtte töötaja, et kaebaja kasutas oma töökohal korduvalt mobiiltelefoni, segades sellega koostööliini tööd. Vestluse käigus kaebaja ei tunnistanud, et on mobiiltelefoni kasutanud. Vangla selgitas
79. aprilli
80. a käskkirjas nr 6-1/168-1, et tööle lubamise käskkirjas esile toodud tingimustega arvestamine on vajalik, et tagada väljaspool vanglat viibiva kinnipeetava üle järelevalve. Vangla märkis, et võimalik mobiiltelefoni kasutamine on raske rikkumine, mis ühtlasi raskendab distsipliini tagamist vanglas, sest ei ole võimalik teha järelevalvet kinnipeetava suhtluskontaktide üle. Muu hulgas võib selline käitumine õhutada kaaskinnipeetavaid õigusvastasele tegevusele, seades seeläbi ohtu vangla julgeoleku tervikuna. Vangla selgitas ka seda, et kuna on kahtlus, et kaebaja võis kasutada keelatud eset, ei saa vanglal olla enam kindlust, et kaebaja ei pane avavanglaosakonnas paiknedes toime õigusrikkumisi. Usalduse kadumise tõttu pidas vangla vajalikuks paigutada kaebaja ajutiselt ümber kinnisesse vanglasse, kuni distsiplinaarmenetluse käigus on täpsemad asjaolud välja selgitatud.
81. Kohtu hinnangul andis kaebajaga samades vahetustes töötanud AS-i HKScan Estonia töötajalt saadud informatsioon alust arvata, et kaebaja võis olla töökohal kasutanud mobiiltelefoni, st ta võis olla toime pannud õigusrikkumise. Seega oli täitmisplaani § 22 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt lubatud paigutada kaebaja ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks 5 3-19-1439 kinnisesse vanglasse. Vangla on
82. aprilli
83. a käskkirjas nr 6-1/168-1 esile toonud ka kaalutlused, miks ta pidas vajalikuks kaebaja viivitamatut paigutamist kinnisesse vanglasse. Kohtu arvates on need kaalutlused asjakohased ja piisavad.
84. Kaebajat hoiti täitmisplaani § 22 lõike 1 esimese lause alusel ajutiselt kinnises vanglas kuni
85. aprillini 2019, kui tehti otsus kaebaja püsivalt kinnisesse vanglasse paigutamise kohta. Seega ei ületanud ajutise ümberpaigutamise aeg 30 päeva.
86. Eeltoodust tulenevalt pole alust pidada Viru Vangla
87. aprilli
88. a käskkirja nr 6-1/168-1 õigusvastaseks. Kaebaja hüvitamiskaebus tuleb seda käskkirja puudutavas osas jätta rahuldamata. Viru Vangla
89. aprilli
90. a käskkiri nr 6-3/290-1
91. Viru Vangla määras
92. aprilli
93. a käskkirjaga nr 6-3/290-1 kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise viieks ööpäevaks vangla
94. detsembri
95. a käskkirja nr 6-2/946-1 punkti 6.6.3 rikkumise eest. Käskkirjast nähtuvalt kasutas kaebaja
96. ja
97. märtsil 2019 õhtuses vahetuses AS-is HKScan Estonia mobiiltelefoni.
98. Kohus viitas juba eespool sellele, et Viru Vangla
99. detsembri
100. a käskkirja nr 6-2/946-1, millega kaebaja lubati tööle AS-i HKScan Estonia, punkti 6.6.3 kohaselt oli kaebajal keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal mobiiltelefoni. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal ei olnud vangla luba mobiiltelefoni omada ja kasutada. Samuti on asja materjalidest näha, et kaebajale on
101. detsembril 2018 antud tutvumiseks kõnealune käskkiri (tl 11 pöördel). Seega oli kaebaja mobiiltelefoni omamise ja kasutamise keelust teadlik.
102. Kaebaja on haldusmenetluses ja kohtumenetluses järjekindlalt väitnud, et tema ei ole töökohal mobiiltelefoni omanud ega kasutanud. Kaebaja viitas sellele, et
103. aprillil 2019 teda töökohal kontrollimas käinud vanglaametnikud ei leidnud tema valdusest ega temaga seotud paikadest mobiiltelefoni. Vangla on tunnistanud, et
104. aprilli
105. a kontrollkäigu ajal mobiiltelefoni ei leitud. See asjaolu nähtub ka Viru Vangla avavanglaosakonna juhataja S. Paumere
106. aprilli
107. a ettekandest nr 6-20/1526-
108. Samas rõhutas vangla, et ei saa jätta tähelepanuta, et vanglal ei ole võimalik teha vabaduses ligilähedaseltki selliseid toiminguid nagu vanglas, et leida kinnipeetavatele keelatud esemeid. Vangla oli seisukohal, et seetõttu ei saa asjaolule, et mobiiltelefoni kaebaja valdusest ega töökohalt ei leitud, omistada põhikaalu.
109. Vangla selgitas, et veendumus, et kaebaja töökohal mobiiltelefoni kasutas, kujunes AS-i HKScan Estonia töötajatelt saadud informatsiooni põhjal. Viru Vangla avavanglaosakonna juhataja S. Paumere
110. aprilli
111. a ettekandes nr 6-20/1526-1 on märgitud, et
112. aprillil 2019 tunnistas üks kaebajaga samades vahetustes töötanud AS-i HKScan Estonia töötaja, et kaebaja kasutas oma töökohal korduvalt mobiiltelefoni, segades sellega koostööliini tööd. Viru Vangla avavanglaosakonna inspektor-kontaktisik Kadrin Normak on
113. aprilli
114. a õiendis märkinud, et distsiplinaarmenetluse käigus koguti täiendavaid tõendeid ja võeti
115. aprillil 2019 seletused kahelt AS-i HKScan Estonia töötajalt. Mõlemad töötajad selgitasid, et olid kaebajaga samas vahetuses tööl ning nägid kaebajat
116. ja
117. märtsil 2019 tööajal kasutamas mobiiltelefoni, segades sellega töökohal kehtivat režiimi.
118. Kaebaja osutas sellele, et vastustaja ei ole protokollinud ühegi tunnistaja ütlusi, kes väidab, et nägi kaebajat
119. ja
120. märtsil 2019 õhtuses vahetuses mobiiltelefoni kasutamas. Kaebaja märkis, et tunnistajate ütluste protokollimise kohustus tuleneb HMS § 18 lõike 1 6 3-19-1439 punktist 3 ning VSKE §-dest 97 ja
121. Kaebaja tõi esile, et talle ei ole teada tunnistajate ütluste detailne sisu ega tunnistajad, kellele saaks esitada küsimusi/vastuväiteid ning kelle puhul saaks tõendada pahatahtlikkust ja/või omakasupüüdlikku motiivi valeinfo levitamiseks.
122. HMS § 18 lõike 1 punkt 3 sätestab, et menetlustoiming protokollitakse, kui toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile. HMS § 18 lõike 2 kohaselt peab protokoll sisaldama menetlustoimingu teostamise aega ja kohta; menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani nime ning kohalviibivate menetlusosaliste, tõlkide, ekspertide ja tunnistajate nimesid; menetlustoimingu eesmärki; menetlustoimingu käigus esitatud taotlusi; menetlusosalise seletuste, eksperdi või tunnistaja ütluste sisu või paikvaatluse tulemust. HMS § 18 lõike 3 järgi kirjutab protokollile alla selle koostanud isik. VSKE §-d 97 ja 98 sätestavad nõuded distsiplinaarmenetluse protokollile, mitte tunnistaja ülekuulamise protokollile. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja on
123. aprillil 2019 koostanud distsiplinaarmenetluse protokolli, mis on
124. aprillil 2019 kaebajale tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks üle antud (tl 22).
125. On tõsi, et vastustaja ei ole tunnistajate ütluste võtmise kohta koostanud protokollina pealkirjastatud dokumente. Siiski on vastustaja tunnistajatelt ütluste võtmise dokumenteerinud Viru Vangla avavanglaosakonna juhataja S. Paumere
126. aprilli
127. a ettekandes nr 6-20/1526-1 ja Viru Vangla avavanglaosakonna inspektor-kontaktisiku K. Normaku
128. aprilli
129. a õiendis. Kõnealustest dokumentidest nähtub menetlustoimingu läbi viinud haldusorgani nimi. Samuti on dokumentidest aru saada, et menetlustoimingu eesmärgiks oli tunnistajatelt ütluste võtmine. Dokumentidest ilmneb aeg, millal on tunnistajatelt ütlused võetud. Samuti on dokumentides kajastatud tunnistajate ütluste põhisisu. Protokolli tulebki kirja panna vaid ütluste põhisisu, st sõnasõnaline menetlustoimingu jäädvustamine ei ole vajalik (vt Haldusmenetluse käsiraamat, A. Aedmaa jt, 2004, lk 83). Iga dokumendi on allkirjastanud selle koostanud isik. Õige on see, et haldusmenetluse dokumentidest ei ilmne tunnistajate nimesid. Vastustaja selgitas, et kuna kaebaja on raske isikuvastase kuriteo toime pannud (kriminaalasjas nr 1-08-16551 tehtud Viru Maakohtu
130. novembri
131. a otsusest nähtuvalt on kaebaja süüdi tunnistatud karistusseadustiku § 114 punkti 1 järgi, st piinaval viisil tapmise eest), ei saanud toona ega saa ka nüüd kaebajale tunnistajate nimesid avaldada, sest see on vajalik tunnistajate julgeoleku tagamiseks. Kohtu hinnangul võib kaalukatel põhjustel jätta distsiplinaarmenetlusalusele isikule avaldamata üle kuulatud tunnistajate nimed. Selliseks kaalukaks põhjuseks võib olla vajadus tagada tunnistajate julgeolek. Kohtu arvates on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja toime pandud kuriteo ränka iseloomu arvestades on vajalik tunnistajate julgeoleku tagamiseks hoida nende nimed kaebaja eest salajas. Kaebajale on distsiplinaarmenetluse käigus avaldatud tunnistajate ütluste põhisisu ning tal on olnud võimalus ütlustele vastu vaielda ja esitada neid ümberlükkavaid tõendeid. Kaebaja on küll tunnistajate ütlustele vastu vaielnud, kuid pole esitanud oma väidete kinnituseks ühtegi tõendit. Samuti ei ole kaebaja esile toonud ühtegi konkreetset asjaolu, mis annaks alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Kaebaja ei teadnud küll, kes täpselt on tunnistajad, kuid talle avaldati asjaolu, et tunnistajad töötasid temaga
132. ja
133. märtsil 2019 samas vahetuses. Kaebajale olid teada temaga samas vahetuses töötanud inimesed ning kui ta leidis, et nende hulgas on mõni inimene, kellel oleks põhjust tema kohta anda valeütlusi, oli tal võimalik see asjaolu välja tuua. Nagu kohus juba märkis, ei ole kaebaja seda teinud. Kaebaja poolt mobiiltelefoni kasutamise kohta andsid ütlusi mitu tunnistajat. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et nad kõik valetasid. Kaebajal on aga seevastu olnud ilmselge motiiv enda distsipliinirikkumist eitada − lootus, et see aitab vabaneda distsiplinaarvastutusest ning pääseda tagasi avavanglasse ja vanglast väljapoole tööle. 7 3-19-1439
134. Kokkuvõtlikult nõustub kohus vastustajaga, et pole tõsiseltvõetavat põhjust pidada tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Tunnistajate ütlustega on tõendatud kaebaja poolt
135. ja
136. märtsil 2019 õhtuses vahetuses mobiiltelefoni teadlik ja tahtlik kasutamine, st Viru Vangla
137. detsembri
138. a käskkirja nr 6-2/946-1 punkti 6.6.3 süüline rikkumine. Vastustaja on õigesti märkinud, et asjaolule, et vanglaametnikud ei leidnud
139. aprillil 2019 AS-is HKScan Estonia kaebajalt ega temaga seotud paikadest mobiiltelefoni, ei saa omistada määravat tähendust. Vastustaja on põhjendatult viidanud sellele, et tal ei ole võimalik vabaduses teha kinnipeetavatele keelatud esemete leidmiseks samasuguseid toiminguid nagu vanglas. Vangla võimalused vabaduses keelatud esemete leidmiseks on äärmiselt piiratud. Seega ei saa asjaolust, et vangla
140. aprillil 2019 mobiiltelefoni ei leidnud, teha järeldust, et kaebaja ei kasutanudki mobiiltelefoni. Niisamuti ei saa asjaolust, et kaebajal ei olnud enne vaidlusaluseid sündmusi avavanglaosakonnas viibimise ajal ühtegi distsiplinaarrikkumist, teha järeldust, nagu kaebaja poleks mobiiltelefoni kasutanud. Kohus soostub vastustajaga, et ta on distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiseks kogunud piisavalt tõendeid. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse vastustajalt täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.
141. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lõike 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
142. Kaebajale määrati Viru Vangla
143. detsembri
144. a käskkirja nr 6-2/946-1 punkti 6.6.3 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks. Kaebaja distsipliinirikkumine oli raske. Ilma loata mobiiltelefoni kasutamine takistab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Kui kinnipeetav kasutab salaja mobiiltelefoni, ei ole vanglal võimalik teha järelevalvet kinnipeetava suhtlusringkonna üle. Samuti on võimalik mobiiltelefoniga kasutada lubamatul eesmärgil internetti. Lisaks kuritarvitas kaebaja avavanglaosakonnas paiknemisega seotud võimalusi ja vangla usaldust. Asjaolu, et kaebajal ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi, käsitas vastustaja kergendava asjaoluna. Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli proportsionaalne. Ka kohtupraktikas on sarnase rikkumise toime pannud ja ilma kehtivate distsiplinaarkaristusteta kinnipeetavate puhul peetud proportsionaalseks viie- ja seitsmeööpäevaseid kartserikaristusi (vt Tartu Halduskohtu
145. novembri
146. a otsus haldusasjas nr 3-14-50927 ja Tartu Ringkonnakohtu
147. novembri
148. a otsus haldusasjas nr 3-15-743).
149. Eeltoodust tulenevalt on Viru Vangla
150. aprilli
151. a käskkiri nr 6-3/290-1 õiguspärane. Niisamuti on õiguspärane selle käskkirja alusel kaebaja paigutamine kartserisse viieks ööpäevaks. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, ei ole alust seda käskkirja puudutavas osas kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamiseks. Viru Vangla
152. aprilli
153. a käskkiri nr 6-1/219-1
154. Viru Vangla otsustas
155. aprilli
156. a käskkirjaga nr 6-1/219-1 paigutada kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ümber Viru Vangla avavanglaosakonnast Viru Vangla kinnisesse osakonda.
157. VangS § 21 lõike 1 esimese lause järgi võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse, kui kinnipeetav ei täida VangS-i või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi. Selles sättes peetakse silmas olukorda, kus pärast kinnipeetava avavanglasse paigutamist selgub, et ta ei sobi kandma karistust avatud režiimil. Kinnisesse 8 3-19-1439 vanglasse tagasisuunamise põhjuseks on sellisel juhul kinnipeetavale osutatud usalduse kuritarvitamine, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–
158. Kommenteeritud väljaanne. 2014, § 21 komm 3.1, lk 76). Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 1 kohaselt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutataval kinnipeetaval olla kehtivat distsiplinaarkaristust sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest ning peab olema piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist.
159. Kaebaja pani avavanglaosakonnas paiknedes toime õigusrikkumise: ta kasutas töökohal mobiiltelefoni, ehkki oli teadlik, et see on talle keelatud. Võttes arvesse seda, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem kui kinnises vanglas ning kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks, peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Vastustaja selgitas, et kaebaja raske õigusrikkumise tõttu puudus tal kaebaja suhtes usaldus selleks, et võimaldada kaebajal karistuse kandmist jätkata avavanglaosakonnas. Kuna kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus mobiiltelefoni kasutamise eest ning tema suhtes ei olnud enam piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uut õigusrikkumist, ei vastanud ta enam täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 1 sätestatud tingimustele, mis on seatud avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale. Distsipliinirikkumise toimepanemise ning usalduse kuritarvitamise ja kaotamise tõttu oli vanglal õigus VangS § 21 lõike 1 alusel kaebaja tagasi paigutada kinnisesse vanglasse.
160. Seega on Viru Vangla
161. aprilli
162. a käskkiri nr 6-1/219-1 õiguspärane. Kaebaja hüvitamiskaebus tuleb seda käskkirja puudutavas osas jätta rahuldamata. Viru Vangla
163. aprilli
164. a käskkiri nr 6-2/274-1
165. Viru Vangla tunnistas
166. aprilli
167. a käskkirjaga nr 6-2/274-1 samast päevast alates kehtetuks vangla
168. detsembri
169. a käskkirjaga nr 6-2/946-1 kaebajale antud loa töötamiseks väljaspool vanglat AS-is HKScan Estonia. Vangla selgitas, et kaebaja paigutati
170. aprilli
171. a käskkirja nr 6-1/219-1 alusel karistuse kandmise jätkamiseks ümber avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda. Kaebajale oli AS-is HKScan Estonia töötamise luba antud ainult avavanglaosakonnas paiknemise ajaks. Kuna kaebaja paigutati tagasi kinnisesse osakonda, langes ära ka tema võimalus töötada väljaspool vanglat AS-is HKScan Estonia. Vangla viitas VSKE § 966 lõike 1 punktile 1, mille kohaselt tunnistatakse väljaspool vanglat töötamise luba kehtetuks, kui kinnipeetaval puudub tööandjaga töösuhe või see on katkenud.
172. Kohtupraktikas on leitud, et kui kinnipeetav paigutatakse avavanglaosakonnast ümber kinnisesse osakonda, on tema väljaspool vanglat töötamise loa kehtetuks tunnistamise kohaseks õiguslikuks aluseks VSKE § 966 lõike 1 punkt 2, mille järgi tunnistatakse väljaspool vanglat töötamise luba kehtetuks, kui kinnipeetav paigutatakse ümber teise vanglasse. Kõnealune säte on töötamise loa kehtetuks tunnistamise sobivaks õiguslikuks aluseks ka juhul, kui tegu on sama vangla erinevate osakondade vahelise ümberpaigutamisega. (Vt Tallinna Ringkonnakohtu
173. juuni
174. a otsus haldusasjas nr 3-14-51918, punkt 20.)
175. Ehkki vangla ei osutanud kohtupraktika järgi kohasele õiguslikule alusele, on käskkirjast siiski selge, et AS-is HKScan Estonia töötamise luba tunnistati kehtetuks kinnisesse osakonda paigutamise tõttu. Seega on vastustaja sisuliselt tuginenud VSKE § 966 lõike 1 punktile
176. 9 3-19-1439
177. Niisiis pole põhjust pidada Viru Vangla
178. aprilli
179. a käskkirja nr 6-2/274-1 õigusvastaseks. Kaebaja hüvitamiskaebus tuleb seda käskkirja puudutavas osas jätta rahuldamata. Lõppjäreldus ja menetluskulud
180. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebaja hüvitamiskaebus jätta tervikuna rahuldamata. 44.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

Kohus vabastas

1. septembri
2. a määrusega kaebaja osaliselt hüvitamiskaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 15 eurot. Kaebaja menetluskulu summas 15 eurot jääb tema enda kanda. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (

§ 118lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 10