← Eesti

2-20-610/18

Obsah (7)§ 96§ 80§ 97§ 100§ 101§ 102§ 108

Tsiviilasi nr 2-20-610 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets teatavaks- 9. märts 2020, Tartu kohtumaja Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2

) on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus.

§ 96

esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja isa, seega ülenejaks sugulaseks

§ 80lg 1 järgi, olles ülalpidamiskohustuslaseks.

3.

§ 97p-st 1 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Hageja on käesoleval ajal alla 18-aastane isik, seega alaealine. 4.

§ 100

lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil) ning et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

  1. Hageja on esitanud kohtule nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates 01.11.
  2. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
  3. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud

§-s 99. Viidatud paragrahvi lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määrusega nr 117 oli alates 01.01.2019 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot ning 19.12.2019 määrusega nr 115 on alates 01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohtinud igakuine elatis kuni 31.12.2019 ühele lapsele olla väiksem kui 270 eurot ning alates 01.01.2020 väiksem kui 292 eurot. Samas on Riigikohus korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta, sest isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku. 7. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lg-s 2 sätestatud alustel.

§ 102

lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus 3

(5)vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Seega mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohus on selgitanud, et mõjuvaks põhjuseks saab lisaks seaduses otse nimetatutele olla ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, muu hulgas lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega). 8. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tema varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta, vaid et arvestada tuleb kostja poolt hagejale antava vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel. Riigikohtu praktika kohaselt kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures. Sel juhul saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Asja materjalidest nähtuvalt viibib hageja käesoleval ajal kummagi vanema juures ligikaudu võrdse osa ajast. Kuna mõlemad vanemad osalevad aktiivselt hageja kasvatamises ja ülalpidamises, on kohtu arvates põhjendatud ja õiglane arvestada seda kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmisel. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et ajal, mil hageja viibib kostja juures, katab tema igapäevased kulud (nt toit, vaba aja veetmine, transpordikulu jms) kostja vahetult. Samas ei sõltu hagejaga seotud püsikulude, nagu kulud riietele, hügieenitarvetele, lasteaiale (hiljem koolile), huvialaringidele (hiljem treeningutele või laagritele), reisidele jms, kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on, mistõttu tuleb kostjal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele, so 50%, ka elatist. Kuna hageja vajadused on tavapärased (tegemist ei ole erivajadustega lapsega) ning tõendatud ei ole, et hageja vajadused oleksid miinimumist väiksemad, vanemate ülalpidamiskohustus on üldjuhul võrdne, on kohtu hinnangul miinimumelatise sellises proportsioonis vähendamisel tagatud elatise väljamõistmise eesmärk, so kõik hageja vajadused on kostja makstava elatise ja kostja antava vahetu ülalpidamise, hageja seadusliku esindaja poolt hagejale antava vahetu ülalpidamise ja riikliku lapsetoetusega kaetud ning silmas on peetud ka vanemate võrdsuse põhimõtet, st kostjale ei ole pandud hageja ülalpidamiskohustust hageja seadusliku esindajaga võrreldes ebaproportsionaalselt suures ulatuses. 9.

§ 101

lg 2 sätestab, et kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuivõrd kostja ise on elatist makstes lähtunud arvutusest, et kui hageja on poole ajast kostjaga, tuleb ka elatisraha maksta poole vähem, on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks elatis välja muutuva suurusena, sidudes selle Vabariigi Valitsuse kehtestatava kuupalga alammääraga. Ülaltoodust lähtudes tuli kostjal kuni 2019. aasta lõpuni tasuda hagejale elatist 135 eurot kuus (50% 270 eurost) ning alates 01.01.2020 on elatise summaks 146 eurot kuus (50% 292 eurost). Elatise edaspidisel muutumisel muutub seega ka kostja poolt hagejale makstava elatise suurus. 10.

§ 108

näeb ette, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõude osas märgib kohus, et kohtu põhjendustest tulenevalt on kostja kuni 31.12.2019 oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, mistõttu mõistab kohus 4

(5)elatise välja alates 01.01.
  1. Alates 01.01.2020 tuleb arvestada kostja poolt hagejale vabatahtlikult antud ülalpidamisega 135 eurot kuus, sest ka selles ulatuses on kostja oma kohustuse täitnud. Kohtule ei ole teada, kas kostja on hagejale ülalpidamist andnud ka käesoleva aasta märtsikuus, seega võib kostjal olla tekkinud elatise võlgnevus kas kahe kuu eest 22 eurot või kolme kuu eest 33 eurot. Eelduslikult on kostja võimeline elatise võlgnevuse hagejale ühekordse summana tasuma ning seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard.
  2. Kohus peab vajalikus selgitada, et mõlemal vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kuna laps vajab ülalpidamist iga päev, on vanem kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama.
  3. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus R.K. hagi R.K. vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 135 eurot kuus alates 01.11.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette hageja seadusliku esindaja pangakontole nr XXX (Swedbank AS) selgitusega „R.K. elatis“. Kohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel uus hagi elatise suuruse muutmiseks.
  4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.
  5. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Menetluskulude jaotust arvestades ei tule kohtul poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.