← Eesti

1-19-6014/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6014 (19730000104) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aav

§ 1573lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.

jaanuari 2020 otsus üldmenetluses (kinnisel kohtuistungil) Põhja Ringkonnaprokuratuur, eriasjade prokurör Leelet Kivioja Apellatsiooni esitaja Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav XX, isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Vandeadvokaat Oliver Nääs Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2020 kohtuotsus XX süüdistusasjas muutmata.
  3. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 1632 (üks tuhat kuussada kolmkümmend kaks) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  5. XX oli antud kohtu alla süüdistatavana ahistavas jälitamises, sh teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, mille tagajärjeks oli teise isiku alandamine ja oluliselt häirimine. Süüdistuse kohaselt külastas lapsehoolduspuhkusel viibiv Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ametnik CC koos oma alaealise poja YY-ga (s. XX.XX.XXXX) nii 05.02.2019 kui 22.02.2019 oma töökaaslasi Kesklinna politseijaoskonnas, kus mõlemal korral viibis ka XX, kes tegi CC-le korduvalt etteheiteid lapse väidetavalt liiga madala kehakaalu kohta ning avaldas arvamust, et last on valesti ning ebapiisavalt toidetud ning laps vajaks lisatoitu. Lisaks edastas XX korduvalt CCle läbi suhtlusvõrgustiku Facebook sõnumivahetuskeskkonna Messenger soovitusi lapse toitmise ja toidulisandite osas, mainides uuesti, et laps on liiga kõhn, ei saa piisavalt süüa ning lisades mh ka alandavaid õpetussõnu stiilis „…ma pole isegi narkomaanidel näinud nii kõhnasid lapsi“ ning „…sureb ära sul, siis on parem või…“. 27.02.2019 teavitas XX Türi lastekaitsespetsialisti BB alaealise YY võimalikust alatoitumisest, kui võimalikust abivajavast lapsest. 27.02.2019 helistas CC-le tema perearst LL, kes teavitas, et Türi lastekaitsele on laekunud anonüümne teavitus, et CC näljutab oma last. CC pöördus lapsega perearsti poole kontrolli, mh tehti lapsele vereproov, millest selgus, et lapse tervisega on kõik korras, samuti on normis nii kaal kui pikkus. 27.02.2019 teavitas XX ka ise läbi sõnumivahetuskeskkonna Messenger CC, et on teinud sellise sisuga pöördumise. CC andis XX-le teada, et viimane oli nö üle piiri läinud. Olles XX tegevusest oluliselt häiritud, andis CC 27.02.2019 avaldusest teada ka Kesklinna politseijaoskonna juhile SS-le, kes omakorda edastas info PPA sisekontrollibüroole. XX ei piirdunud ühekordse pöördumisega lastekaitseametniku poole, vaid alustas lapse tervise ettekäändel CC tahte vastaselt tema eraellu sekkumist ning olulist häirimist. 6.03.2019 helistas CC-le perearst LL, kes teavitas, et XX oli 4.03.2019 uuesti pöördunud Türi lastekaitseametniku poole ja nõudnud YY saatmist ortopeedi juurde, kuna laps on väidetavalt liiga hilja käima hakanud, samuti nõudis ta vereproovide vastuseid. 7.03.2019 pöördus CC ise lastekaitseametniku BB poole, kellelt sai teada, et XX on nõudnud tema lapse terviseuuringute vastuseid ja avaldanud arvamust, et ei usu, et analüüsid on korras. 13.03.2019 helistas CC-le lastekaitseametnik BB, kes teavitas, et tema poole on uuesti pöördunud XX nii telefoni kui e-maili teel, kes nõudis lapse saatmist ortopeedi juurde, tema vereanalüüside vastuseid, rääkis uuesti, et kannatanu näljutab oma last. XX pöördus lastekaitseametniku poole kui politseiametnik ja võrdles telefonikõnes CC last narkomaanide nälginud lastega ning nõudis kannatanu saatmist psühholoogi vastuvõtule, kuna „lapsest on saanud ema vaenlane“. 13.03.2019 helistas CC-le perearst LL, kes palus tal lapsega minna pediaatri VV vastuvõtule, kes kontrolliks lapse tervise veelkord üle. Samal päeval rääkis CC teda ahistavast XX tegevusest ka Kesklinna politseijaoskonna patrullitalituse juhile TT-le. 14.03.2019 käis CC lapsega pediaatri vastuvõtul, tehtud analüüside tulemusel sedastas pediaater, et lapse tervis on korras, analüüsid normi piires ning areng eakohane. 14.03.2019 käis PPA sisekontrollibüroo XX-ga vestlemas ning selgitas, et kui viimane on ühe pöördumise lastekaitsesse teinud, siis edasine on juba lastekaitseametniku pädevuses ning XX peaks oma kolleegi ahistamise järele jätma. 16.03.2019 võttis CC oma õiguste kaitseks ühendust vandeadvokaat U. Simoniga. 30.03.2019 pöördus XX perearsti nõuandeliinile 1220, küsides taas, mida CC lapsega ette peaks võtma ja kuhu ta võiks sellega seoses veel pöörduda, et saaks nõuda lapsele vereproovi tegemist. Samal päeval tegi ta järjekordse samasisulise kaebuse CC väidetavalt alatoidetud lapse kohta Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116
  6. 2

(9)1.04.2019 helistas CC-le lastekaitseametnik BB, kes teavitas, et läbi Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefoni on XX-lt laekunud järjekordne kaebus. Kaebaja väitel näljutab kannatanu oma poega, samuti vajavat laps ortopeedi ja ema psühholoogi juurde suunamist, ema on oma väidetava toitumishäire kandnud üle lapsele. Samal päeval pöördus CC abi saamiseks uuesti Kesklinna politseijaoskonna patrulltalituse juhi TT poole, kes andis XX-le korralduse CC eraellu sekkumine lõpetada. Oma tegevusega põhjustas XX CC-le lisaks rahalistele kulutustele ka stressi, emotsionaalset kurnatust ning alandust kolleegide ja erinevate ametnike ees, näidates teda kui ebapädevat ja lapsele ohtlikku ema, kes näljutab oma last ja vajab psühholoogilist abi. Järjepideva ahistava tegevuse tagajärjel oli CC sunnitud käima korduvalt nii perearsti, lastearsti kui lastekaitsetöötaja vastuvõttudel, samuti pöörduma õigusabi saamiseks advokaadi poole, millega kaasnesid rahalised kulutused 545,93 eurot ja moraalne kahju 1000 eurot, mille hüvitamiseks on CC esitanud tsiviilhagi. Maakohtu otsus 2. Harju Maakohtu otsusega mõisteti XX süüdistuses

§ 1573lg 1 järgi õigeks.

Kohtuotsuse kohaselt jäeti kaitsjatasu 720 eurot ja kannatanu sõidukulud 33,90 eurot riigi kanda; hüvitada riigieelarve vahenditest XX-le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu 5508 eurot; hüvitada riigieelarve vahenditest CC-le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu 360 eurot. CC tsiviilhagi jäeti vaatamata. 3. Maakohus möönis otsuses, et süüdistuse sisust lähtuvalt oli XX mitmekordne pöördumine kohaliku omavalitsuse üksuse poole ning lasteabi telefonile ja perearsti nõuande telefonile helistamine põhjendamatu ja sündmust tervikuna arvestades saab seda pidada järjepidevaks kannatanu tahtevastaseks tegevuseks. Kannatanu, blokeerides telefonis süüdistatava sõnumid ja pöördudes XX tegevuse lõpetamiseks kesklinna politseijaoskonna juhtkonna poole, on enda käitumisega piisavalt väljendanud, et süüdistatava teguviis oli soovimatu ning temale vastumeelne. Kohtu hinnangul on usutav ka see, et korduvad mittemeelepärased märkused kannatanule kui last valesti toitvale emale avaldavad mõju kannatanu igapäevaelule, mõjutavad tema meeleolu ning toovad laiemas mõttes kaasa negatiivsed mõjud kannatanu pereelule. Samas, lähtudes kannatanu ütlustest, asus kohus aga seisukohale, et ei saa väita nagu kannatanu oleks tundnud ennast alandatuna kolleegide ja erinevate ametnike ees, nagu on märgitud süüdistuses. Koosseisupärase tagajärje põhjustamist saaks XX-le süüks arvata vaid juhul, kui kannatanu oluline häirimine oli süüdistatava teoga põhjuslikus seoses. Kohus nõustus kaitsja seisukohaga, et kannatanu olulise häirimise põhjuseks ei olnud mitte süüdistatava poolt eraellu sekkumisena käsitletud kaebuse esitamised, vaid lastekaitseametniku suutmatus jääda professionaalseks ning pidada kinni LasteKS § 27 lg-st 5, mis kohustab lastekaitseametnikku jätma avalikustamata nii kaebuse esitamise fakti kui selle esitaja. XX mure CC lapse tervise pärast oli siiras ning tegemist ei olnud pahatahtliku kiusuga kannatanu suhtes. Kohus nõustus kaitsjaga ka selles, et BB tegevus oli ebaprofessionaalne ning just tema tegevuse tagajärjel tundis kannatanu ennast oluliselt häirituna. Süüdistatava kaebuste eesmärgiks oli erapooletu ametkondlik kontroll kohaliku lastekaitsespetsialisti ja perearsti töö üle, tagamaks lapse igakülgne kaitse, mitte aga pahatahtlik kius kannatanu suhtes. Ka perearst oleks saanud kõik vajalikud uuringud teha esimesel korral ning otsust suunata kannatanu siiski hiljem ka eriarsti juurde, ei saa ette heita süüdistatavale. Esitatud tõendid ei osuta mitte süüdistatavale kui kannatanu olulisele häirijale, vaid ametnikele, kelle tegevus tõi kannatanule kaasa

1573 lg 1 koosseisus nimetatud tagajärje. Et kohtu hinnangul tundis kannatanu ennast oluliselt häirituna alates kolmandast temale laekunud kõnest, puudub süüdistatava tegevuse ja kannatanule saabunud tagajärje vahel põhjuslik seos.

§-s 1573 lg 1 3

(9)sätestatud tagajärje saabumine ei ole XX-le ka objektiivselt omistatav. Süüdistatava õigeksmõistmisel tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Apellatsiooni sisu
  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni eriasjade prokurör L. Kivioja, vaidlustades otsuse XX õigeksmõistmise ja kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. Prokuröri argumendid õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamiseks on järgmised. 4.
  2. Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, pealiskaudselt ning kallutatult, jättes need sisuliselt tõendite kontekstis analüüsimata. 4.
  3. Nii kannatanu kui ka sisekontrolliametnikud ja süüdistatava ülemused palusid XX-l kannatanu rahule jätta, sest arstid ning lastekaitse ametnikud teevad oma tööd. Süüdistatav otsis aga pidevalt uut võimalust või uut ametnikku, kes kannatanu lapsega tegeleks ja ta edasi täiendavatele uuringutele suunaks. Sellist käitumist tuleb vaieldamatult hinnata teise isiku eraellu sekkumisena. 4.
  4. Tunnistajate (BB ja KK) ütlustest nähtuvalt oli kannatanu enda esimese lapsega usin arstilkäija, kellel peab kõik olema perfektne. Juba esimese kaebuse esitamise päeval tormas kannatanu koduriided seljas kohe arsti juurde ning küsis hiljem ka ise lastekaitseametnikult, mida ta teha saaks, et see olukord lõppeks. Samuti pöördus ta abi saamiseks oma ülemuse poole. Seega saab asuda seisukohale, et kannatanuga võrdses olukorras olles, oleksid sellised pidevad kaebused kindlasti olnud oluliselt häirivad ja alandavad ka keskmiselt mõistlikule isikule. 4.
  5. LasteKS § 27 lg 5 kohustab lastekaitseametnikku jätma avalikustamata nii kaebuse esitamise fakti kui selle esitaja. 27.02.2019 teavitas süüdistatav ka ise CC, et ta pöördunud lastekaitsesse, seega tegi XX kõik endast oleneva, et kannatanu saaks teada, kes on vastavasisulise kaebuse teinud ega pidanud vajalikuks enda isiku salajas hoidmist. Kohtu etteheide lastekaitseametniku tegevuse aadressil ning seeläbi süüdistatava kunstlik õigustamine, kuivõrd selleks ajahetkeks ei olnud tänu süüdistatava enda käitumisele kellelegi enam saladuseks, kes „anonüümse“ kaebuse (ja ka kõik järgnevad) tegi, on asjakohatu. 4.
  6. Seisukoht, et kuivõrd XX ei teadnud, kui põhjalikult on lapse tervisenäitajaid kontrollitud, oli tema mure lapse tervise pärast siiras ja tegemist ei olnud pahatahtliku kiusuga kannatanu suhtes, on väär, kuivõrd kohtus uuritud tõendid seda ei toeta. 4.
  7. Asjatundja EE hinnangul oli selliste parameetritega laps täiesti normaalse välimusega laps, kes ei hakka silma kui ülemäära kõhn laps, ka tunnistaja BB kirjeldas kannatanu last tavalise rõõmsa lapsena, kes polnud ülikõhn ega abivajav laps lastekaitseseaduse tähenduses. Mitte keegi peale süüdistatava ei hinnanud kannatanu last nälginud või abivajavaks lapseks ning süüdistatavale oli korduvalt märku antud, et ta oma tegevuse lõpetaks. 4.
  8. Politseiametnikuna pidi süüdistatav olema väga hästi kursis sellega, et talle teise isiku terviseandmete edastamine ei ole seadusega kooskõlas. Omamata mingisuguseidki lapse terviseandmeid ega infot kehakaalu ning pikkuse kohta, tegi süüdistatav sellegipoolest järelduse, et lapsest on saanud CC vaenlane, laps võib ema hoole all nälga surra, CC vajab psühholoogi abi ning isegi narkomaanide lapsed näevad tervemad välja. Süüdistatav ei piirdunud üksnes lastekaitse teavitamisega, vaid asus ise ka kontrollija ning arsti rolli, kuivõrd arstid ega lastekaitseametnikud tema ütlustest nähtuvalt ilmselgelt oma tööd ei oska. 4.
  9. Prokurör palub XX

§ 1573

lg 1 järgi süüdi tunnistada ja karistada vangistusega 6 kuud, jätta karistus

§ 73

lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldada kannatanu tsiviilhagi täielikult. Kaitsja kirjalikud seisukohad apellatsioonile.

  1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad kaitsja. Kaitsja hinnangul ei ole apellant maakohtus esitatud seisukohti millegagi täiendanud, mistõttu on tegemist varasemate väidete kordamisega, kujutamaks süüdistatavat kui pahatahtlikku kiusajat. 5.
  2. Prokuratuur taotleb tõenditele uue hinnangu andmist, viitamata seejuures maakohtu eksimustele. Kaitsja hinnangul hindas maakohus tõendeid õigesti. 4

(9)5.
  1. Apellant viitab kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 ja KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuid apellatsioonist ei nähtu põhjendusi, mis viitaksid tuginemist KrMS § 339 lg 1 p-dele 7 ja
  2. 5.
  3. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu õiguslikku käsitlust sellest, et süüteo realiseerumiseks peab isiku teo ning tekkinud tagajärje vahel valitsema põhjuslik seos, prokuratuur ei ole lihtsalt nõustunud maakohtu hinnanguga põhjusliku seose puudumisele. 5.
  4. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta, et asi läks n-ö üle piiri (muutus oluliselt häirivaks) siis, kui teda teavitati XX pöördumistest kolmandat korda (13.03.2019). Kuriteoteate esitas kannatanu pärast järgmisest kõnest teadasaamist 01.04.
  5. 5.
  6. Süüdistusakti kohaselt võttis CC-ga ühendust 01.04.2019 ka BB, kelle ütlustest nähtuvalt ei pidanud CC selle kõne alusel midagi tegema, kuna kõik analüüsid olid juba tehtud. 5.
  7. 06.06.2019 ja 19.06.2019 asitõendi vaatlusprotokollidega oli tuvastatud, et XX palus 30.03.2019 telefonikõnes perearsti nõuandeliinile jääda anonüümseks, teavitades ametnikku ka varem tehtud samasisulistest pöördumistest. Sellele vaatamata soovitas ametnik pöörduda lasteabi telefoniliinile; XX-le kinnitati, et teda ei saa pöördumise eest karistada. 5.
  8. Kannatanu enda taluvuspiiri järgi saab teda oluliselt häirivaks pidada kahte viimast kaebust (30.03.2019 nii perearsti nõuandeliinile kui lasteabi numbrile), ent kuna nende kõnede puhul oli XX palunud anonüümsust, oli kaebusest teadasaamine (ja seega oluline häiritus) ametnike, mitte XX tegevuse tagajärg. BB viimase 01.04.2019 kõnega ei suunatud CC enam vastuvõttudele, kuna BB pidas XX kaebuseid ebaadekvaatseks. Kui BB oleks tegutsenud ametile vastava hoolsusega, ei oleks CC olnud oluliselt häiritud. Seega on maakohus võtnud seisukoha kujundamisel arvesse süüdistusaktis loetletud kirjalikke tõendeid, isikulisi tõendeid (BB ja kannatanu ütlused) ning seadust (LasteKS § 27). 5.
  9. Kuigi kohus nõustus paljuski kaitsja seisukohtadega, ei anna see alust väitmaks, et kohus on tõendite hindamisel olnud kallutatud. Viide KrMS § 61 rikkumisele on alusetu. 5.
  10. Kui prokuratuur ei ole suutnud tõendada süüdistatava pahatahtlikkust, ei saa kohtule ette heita vastupidisele seisukohale jäämist ning selle põhjendamist kaitsja esitatud tõendite abil. Kolm kohtusse tunnistajateks kutsutud isikut vastasid kaitsja esitatud otsesele küsimusele („Kas XX tegevus oli pahatahtlik?“) eitavalt ilma igasuguse kõhkluseta ning kõnesalvestistest nähtub üheselt, et XX ei olnud teadlik sellest, kui põhjalikult oli lapse tervist tegelikult kontrollitud. 5.
  11. Apellandi seisukohad on vastuolulised: ühest küljest ei nõustuta kohtu hinnanguga sellele, et XX tegevuses puudus pahatahtlikkus ning et ta ei teadnud lapse tegelikke tervisenäitajaid; teisalt heidab prokuratuur XX-le ette liigset muretsemist ja arsti rolli võtmist lapse tervist puudutavas osas („Antud juhul ei olegi niivõrd oluline mitte see, palju laps kaalus ja mida sõi, vaid hoopis see, kuidas süüdistatav ei ole piirdunud üksnes lastekaitse teavitamisega, vaid on asunud ise ka kontrollija ning arsti rolli, kuivõrd arstid ega lastekaitseametnikud ilmselgelt tema ütlustest nähtuvalt oma tööd ei oska“). Seeläbi nendib prokuratuur ka ise, et XX-l oli lapse tervise üle, ehkki tagantjärele objektiivseid asjaolusid teades, pisut üleliigne mure. 5.
  12. Väide, et „antud koosseisu puhul ei ole nõutav tõendada süüdlase tahtlust teo või tagajärje suhtes“ ei põhine kehtival õigusel, on ebaõige ning vastuolus karistusõiguse aluspõhimõtetega. 5.
  13. Ehkki

§ 1573

järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne koosseis on küllaltki subjektiivse iseloomuga, ei ole kehtiva karistusseadustiku järgi võimalik realiseerida kuritegu, hindamata seejuures ka subjektiivset koosseisu. Kaitsjale jääb selgusetuks, kuidas on prokuratuur sellise väära järelduseni jõudnud. Kõnealuse paragrahvi näitel peaks analüüsitava subjektiivse koosseisu täitmiseks tuvastama tahtluse nii toimepandud teos (korduvas ja tahtevastases kontakti otsimises, jälgimises või muul viisil eraellu sekkumises) kui ka (alternatiivselt) eesmärgis või tagajärjes (hirmutamises, alandamises või muul viisil oluliselt häirimises). 5.13. Kaitsja palub jätta apellatsioon rahuldamata ning XX apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kogu ulatuses riigi kanda. 5

(9)Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ja kaitsja vastuväidetega apellatsioonile leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
  2. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul, mistõttu on ringkonnakohtul õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (vt.
  3. mai 2003 otsus nr 3-1-1-17-03). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav, mis sisuliselt tähendab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (näiteks
  4. aprilli 2010 otsus nr 3-1-1-21-10,
  5. märtsi 2008 otsus nr 3-1-1-5-08 ja
  6. mai 2005 otsus nr 3-1-1-43-05). Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist.
  7. Käesolevas asjas tehtud maakohtu otsusest nähtub, et XX ei ole täitnud ahistava jälitamise objektiivset teokoosseisu, mistõttu mõistis maakohus XX talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus analüüsinud prokuratuuri poolt kogutud tõendeid väga põhjalikult, mistõttu XX õigeksmõistmiseni viinud kohtu mõttekäigu kujunemine on kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik, erinevalt apellandi seisukohast, leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Apellandi mittenõustumine tõenditele antud hinnanguga ja nendest tulenevate järeldustega ei ole samastatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisega ega kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 ja § 339 lg 2 tähenduses. Kohtuotsus vastab KrMS §-s 312 sätestatud nõuetele.
  8. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud järeldustega selles, et süüdistuses märgitud ajavahemikul XX poolt Türi lastekaitsespetsialistile BB-le ning perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116 111 tehtud järjepidevaid kõnesid, seoses CC lapse väidetavalt liiga madala kehakaaluga, saab sündmust kui tervikut arvestades pidada järjepidevaks kannatanu tahte vastaseks tegevuseks ka vaatamata sellele, et kõnedes eraldi vaadatuna ning mingis muus kontekstis ei oleks olnud midagi taunimisväärset. Küll aga võib sellise tegevuse lugeda küsitavaks põhjusel, et XX jätkas peale esimest lastekaitsespetsialistile tehtud kõnet osundamist CCle kui enda lapse toitumisse hooletult suhtuvasse lapsevanemasse, mistõttu oli mitmekordne pöördumine põhjendamatu. Samas ei saa XX-le olukorras, kus ta enda ütluste kohaselt tundis muret kannatanu lapse tervise pärast, ette heita pöördumisi lastekaitseametniku ja perearsti nõuande telefonile ja lasteabile, tulenevalt LasteKS § 27 lg-st 1 ja 2, millest tuleneb, et kohustus teatada abivajavast lapsest viivitamata kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111 on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest. Abivajavast lapsest teavitamiseks ei pea olema 6
(9)leidnud kinnitust asjaolu, et laps ka tegelikult abi vajab, piisab üksnes tekkinud kahtlusest. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt ei olnud tema kaebused mõeldud CC suhtes isiklikult, vaid esitatud lapse tervise kaitseks. Kohtul puudus alus kahelda süüdistatava ütlustes CC lapse võimalikust alatoitumisest ja neid ei ole kahtluse alla seadnud ka apellant. 10.

§ 1573

järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisupärane tegu seisneb teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimises, tema jälgimises või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumises, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et XX teatas 27.02.2019 kohe peale enda esimest pöördumist lastekaitsespetsialisti BB poole ka CC ennast sellest, et ta teavitas lastekaitseametnikku võimalikust CC lapse terviseprobleemist ja XX pöördumisest sai CC teada samal päeval ka perearst LL-lt. Puuduvad tõendid, et peale 27.02.2019 oleks süüdistatav ise CC-ga mingilgi viisil kontakteerunud või teda

§-s 1573 sätestatud muul viisil ahistavalt jälitanud. Tuvastatud on, et XX 04.03.2019 ja 13.03.2019 kõnedest lastekaitsespetsialistile teatasid CC-le vastavalt lastekaitsespetsialist BB ja perearst LL ning 30.03.2019 pöördumistest perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116 111 teatas CC BB. Et LasteKS § 27 lg 5 kohaselt abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses ja abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata, mida XX ka tegi, paludes jääda anonüümseks, oli CC oluline häiritus järjekordsete pöördumiste sisust teada saades igati inimlikult mõistetav.

  1. LasteKS § 28 lg-st 1 lähtuvalt hindab lapse abivajadust lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik. Apellandi etteheide, et …[kuidas süüdistatav ei ole piirdunud üksnes lastekaitse teavitamisega, vaid on asunud ise ka kontrollija ja arsti rolli, kuivõrd arstid ega lastekaitseametnikud ilmselgelt tema ütlustest nähtuvalt oma tööd teha ei oska] ei tulene kohtus hinnatud tõenditest, vaid vastupidiselt kinnitab XX ütlustest tulenevalt tema muret CC lapse tervise suhtes. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et juhul kui perearst oleks suunanud CC lapse pediaatri juurde kohe esimesel korral, ei oleks sellega kaasnenud ka kannatanu intensiivset häiritust. Perearstil tekkinud soovi saada enda antud hinnangule spetsialisti kinnitus, mis omakorda tõi kaasa taaskord CC poole pöördumise ning sellega tema häirimise, ei saa aga süüks panna XX-le kui kaebuse tegijale. Süüdistatava ütluste kohaselt ei võtnud ta endale mingit järelevalve kohustust, sekkumata XX eraellu vaid arvas, et olukorda kontrollitakse ja sellega kõik piirdub.
  2. Kohtukolleegiumi hinnangul on seega apellatsioonimenetluses vaidluse esemeks jätkuvalt teokoosseisu subjektiivne element - kas süüdistatava korduvate pöördumistega lastekaitsega tegelevate ametnike poole seoses kannatanu lapse tervise kontrollimise vajadusega CC-le põhjustatud tagajärg - intensiivne häiritus - oli põhjuslikus seoses XX-le etteheidetava teoga. Maakohus tugines õigeksmõistva otsuse tegemisel eelkõige sellele, et süüdistatava tegevuse ja CC-le sellega kaasnenud olulise häirituse vahel puudub põhjusliku seos ning CC ei olnud häiritud ainult XX tegevuse tõttu. Maakohtu käsitlust selles, et süüteo realiseerumiseks peab isiku teo ning tekkinud tagajärje vahel valitsema põhjuslik seos, apellant vaidlustanud ei ole. Kohtuistungil hinnatud tõenditest, eelkõige CC ütlustele tuginevalt, järeldas kohus, et oluliselt häirivaks saab kannatanu enda taluvuspiiri järgi pidada XX kahte viimast, s.o 30.03.2019 perearsti nõuandeliinile 1220 ja Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonile 116 111 tehtud kaebust, mille puhul oli süüdistatav palunud enda anonüümsust, kuid millistest sellele vaatamata teavitas kannatanut lastekaitsespetsialist BB, kes enda ütluste kohaselt pidas XX kaebusi ebaadekvaatseteks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et juhul kui BB oleks tegutsenud ametile vastava hoolsusega, s.o taganud XX anonüümsuse ja jätnud CC järjekordsetest kaebustest teavitamata, ei oleks CC olnud oluliselt häiritud. Seda enam, et viimaste kõnede alusel ei suunatud CC enam lapsega eriarsti vastuvõtule, kuivõrd 27.02.2019 oli arsti poolt 7

(9)lapse arengut kontrollitud ja antud soovitused anda lapsele lisaks nt Aptamili jätkupiimasegu ning panna putrudesse võid, samuti anda kuu aega rauapreparaate (tl 67). Süüdistatava kaitsja seisukohad, et kannatanu olulise häirimise põhjuseks ei olnud nimetatud XX poolt CC eraellu sekkumisena käsitletud kaebuste esitamised, vaid lastekaitseametniku suutmatus jääda professionaalseks, millega kohus nõustus, on tõendatud prokuratuuri enda poolt esitatud tõenditega. 13. Apellant on apellatsioonis juhtinud tähelepanu asjaolule, et

§ 1573on subjektiivne, mille kohaldamisel peab silmas pidama konteksti.

Prokuratuuri hinnangul tuleb teatud tegude kogumi hindamisel häirivaks vaadata, kas ka kannatanuga võrdses olukorras olevale keskmiselt mõistlikule isikule oleks isiku käitumine olnud oluliselt häiriv. Maakohus ongi lähtunud justnimelt kontekstist ja tuvastanud olulise häirituse hetke CC subjektiivsest hinnangust, mille kohaselt oli ta oluliselt häiritud alles 13.03.2019 ning nn „viimaseks tilgaks karikas“ osundus 01.04.2019 BB teavitus järjekordsest kaebusest. Kohtukolleegium nõustub siinjuures kaitsja apellatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et ka juhul, kui keskmiselt mõistlikul inimesel oleks see taluvuspiir madalamal, ei oleks sätte üleüldist erakordset subjektiivset ülesehitust silmas pidades õiglane karistada isikut millegi eest, mis tegelikult ei olnud veel kannatanut koosseisu täitmiseks „piisavalt“ häirinud (eeldusel, et puudub häirimise eesmärk). Seega olukorras, kus on selgelt tuvastatud, millal kannatanu ennast subjektiivselt häirituna tundis, ei ole asjakohane tugineda nn „keskmise mõistliku inimese“ kontrollskeemile ja viimatinimetatu võiks vajalikuks osutuda siis, kui kannatanu häirituse piir ei ole tuvastatav. Käesolevas asjas on kannatanu ise oma taluvuspiiri määranud BBlt 01.04.2019 teavituse saamisega. Samas on oluline märkida, et prokuratuur ei ole viidanud tõendite abil sellele, et XX oleks olnud teadlik lastekaitsespetsialist BB-le kohaldunud teavitamiskeelu eiramisest. Siinkohal nõustub kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ka selles, et kuigi maakohus on otsuses nõustunud paljuski kaitsja seisukohtadega, ei anna see alust väitmaks, et kohus on tõendeid hinnanud kallutatult. Maakohus on hinnanud nii süüdistusversiooni kui kaitsja vastuväiteid oma siseveendumuse kohaselt tõendite kogumis, mistõttu viide tõendite hindamise rikkumisele on alusetu.

  1. Apellatsioonist tulenevalt on kohtu etteheide lastekaitseametniku tegevuse aadressil asjakohatu ning süüdistatavat kunstlikult õigustav. Kohtukolleegiumile jääb selline seisukoht arusaamatuks. Lastekaitseametniku kohustus säilitada abivajavast lapsest teavitava isiku anonüümsus ja teavitamise fakti saladus tuleneb LasteKS-st ning just selle keelu rikkumine BB poolt põhjustas CC-le süüteokosseisuga ettenähtud tagajärje – muul viisil olulise häirituse. Apellant selle sätte olemasolu, sisu ega asjakohasust eitanud ei ole.
  2. Maakohus asus otsuses seisukohale, et XX mure CC lapse tervise pärast oli siiras, kuna ta ei teadnud, kui põhjalikult on lapse tervisenäitajaid kontrollitud. Apellandi hinnangul on kohtu selline seisukoht väär ja seda ei toeta kohtus uuritud tõendid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei nähtu apellatsioonist aga ühtegi tõendit, mis prokuratuuri vastupidist nägemust XX-st kui nn pahatahtlikust kiusajast, tõendaksid. Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetest tulenevalt lasub süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama (vt RKKKo 3-1-1-72-13 p 13). Suutmata tõendada süüdistatava pahatahtlikkust, ei saa ka kohtule vastupidisele seisukohale asumist ja selle tõendmaist kaitsja esitatud tõendite abil ette heita. Et XX ei olnud teadlik sellest, kui põhjalikult oli CC lapse tervist tegelikult kontrollitud, nähtub asitõendi vaatlusprotokollidest (tl 34-41 ja 44-56). Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate MM, EE ja KK ütlused kinnitavad maakohtu seisukohta XX murest CC lapse tervise suhtes, mitte süüdistatava pahatahtlikku käitumist CC suhtes. Kohtuistungil eelnimetatud tunnistajate vastustest kaitsja küsimustele XX võimalikust pahatahtlikkusest käitumisest CC suhtes, nähtub üheselt, et XX oli kolleegidega vesteldes CC lapse tervise pärast väga mures, kuid keegi mingit pahatahtlikkust süüdistatava tegevuses ei tuvastanud (tl 129-145). Et kohtuistungil hinnatud tõenditega kogumis ei ole teokoossisu mõttes XX käitumises leidnud tõendamist tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes, leidis 8

(9)maakohus õigesti, et süüdistatav ei ole täitnud ahistava jälitamise objektiivset teokoosseisu ja puuduvad ka mistahes tõendid, et XX oleks pannud toime

§-s 137 sätestatud kuriteo, s.o eraviisilise jälitustegevuse. Seega prokuröri apellatsiooni väited maakohtu XX suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna, mistõttu jätab kohtukolleegium selle muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 16. Et maakohus mõistis XX

§ 1573lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, jättis maakohus Kr

MS § 310 lg-st 2 tulenevalt CC tsiviilhagi talle õigusvastase teoga tekitatud varalise ja mittevaralise kahju nõudes põhjendatult rahuldamata. 17. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. XX valitud kaitsja vandeadvokaat O. Nääs taotleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista 1632 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt moodustub osutatud õigusabiteenus prokuröri apellatsioonkaebuse analüüsile ja apellatsioonivastuse seisukoha koostamisele kulunud ajast kokku 8 tunni ulatuses. Vastavalt XX-ga sõlmitud kokkuleppele on valitud kaitsja tunnihinnaks 170 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud kriminaalmenetlusega.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Samas tuleb KrMS § 185 kohaldamisel arvestada KrMS § 175 lg 1 p-ga 1, mis keelab ebamõistliku suurusega menetluskulude väljamõistmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. juuni 2015 otsuses nr 3-1-1-58-15 selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi
  7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3). Kuna käesolevas asjas esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni prokurör, siis oli XX kaitsjal õigus esitada apellatsioonile enda kirjalik seisukoht. Selleks tuli kaitsjal tutvuda prokuröri apellatsiooniga ning koostada sellele kirjalik vastus. Kohtukolleegiumi hinnangul oli sellise õigusteenuse osutamine vajalik ja prokuröri apellatsiooni ning apellatsioonivastuse mahtu arvestades selleks 8 tunni kulutamine põhjendatud. Et kohtukolleegium jätab maakohtu kohtuotsuse XX suhtes muutmata, on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja kaitsja poolt taotletud 1632 eurot.
  8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  9. jaanuari 2020 kohtuotsuse XX suhtes muutmata ning prokuröri apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.