Kriminaalasi nr 1-17-10980 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2019, Valga kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-10980 Kohtukoosseis Kohtunik Ann

§ -dest 306, 309 lg 2, 311, 312, 314, kohus otsustas: 1 / 12 Õigeks mõista M. K. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.

§ 181

lg 1 alusel jätta kaitsjatasu vandeadvokaadi Otto Preemi osaluse eest asja kohtueelsest ja kohtulikust menetlusest summas üks tuhat nelisada kuusteist eurot (1416 €) riigi kanda.

§ 181

lg 1 alusel jätta isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas kuuskümmend üks eurot ( 61€ ) riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 ning

§ 181

lg 1, 5 kohaselt jätta kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud summas kolm tuhat kolmsada kakskümmend üheksa ( 3329€ ) eurot riigi kanda, mistõttu mõista Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja menetluskulud summas kolm tuhat kolmsada kakskümmend üheksa ( 3329€ ) eurot. Tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel jätta kannatanu O.

M. läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Asitõendid • autokaamera ja mobiili salvestused sündmuskohalt, mis asuvad DVD plaadil kriminaalasja juures, • autokaamera salvestus 26.04.2017 Tartu Ülikooli Kliinikumi juurest, mis asub mälupulgal kriminaalasja juures, jätta pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde

§ 126lg 3 p 1 alusel.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule, teatades Tartu Maakohtu Valga kohtumajale apellatsiooni esitamise soovist kirjalikult seitsme

§ 315lg 6 alusel on õigus koheselt loobuda apellatsiooniõigusest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib

§ 189

lg 3 tulenevalt vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. ASJAOLUD Kohus tuvastas:
2. Süüdistuste sisu 2 / 12 M. K. selles, et tema, 26.04.2017.a. kella 15.30-15:40 paiku xxxxx maakonnas xxxx vallas xxxxx külas xxxxx maaüksusel, tekkinud tüli käigus, ründas sõidukisse astuvat O. M. , takistades tal sõidukiga lahkumast, tõmmates kätega viimase sõidukist välja, mille käigus sai kannatanu jalavigastuse ning millele järgnes poolte vahel rüselus, milles purunesid O. M. . Kuriteoga tekitas O. M. füüsilist valu ja tervisekahjustuse (jalavigastus – vasaku reieluu keskmise põnda kinnine põlveliigesesisene murd, vasaku sääreluu külgmise põnda kinnine põlveliigesesisene murd; vasaku põlveliigese eesmise ristatisideme rebend ja keskmise külgsideme osaline rebend) ning põhjustati talle prillide lõhkumisega 199,10 euro suurune varaline kahju. Samuti põhjustati kuriteoga O. M. varalist kahju summas 168,51 eurot vigastuste ravile tehtud kulutuste näol ning summas 3728,08 saamata jäänud töötasu näol. Kokku tekitati O. M. kuriteoga materiaalset kahju 4095,69 eurot. Teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 nädalat, pani M. K. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Asjaolud Prokurör taotles kohtuistungi käigus KarS § 121 lg 1 alusel esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni muutmist, kuna kohtu poolt määratud kohtuarstlik ekspertiis tuvastas tervisekahjustuse pikkuseks rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. 11.03.2019 andis kohus M. K. alla muudetud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Prokurör leidis, et esitatud süüdistus on kohtuistungil uuritud tõendite põhjal leidnud täielikult tõendamist ning palus süüdistatav vastavalt süüdi tunnistada ja karistada teda. Kannatanu hakkas metsakinnistult juba lahkuma, astudes ühe jalaga autosse, kui M. K. takistada tema lahkumist, haaras tagant nii temast kui riietest kinni, mis tingis ajal kui kannatanu seisis ühel jalal, tema ootamatu ja tugevajõulise ümberpööramise ja jalas valu tundmise. Seejärel mõlemad hoidsid teineteisest rinnust kinni ja koos kukuti pervest alla /kt II köide lk. 1-5, 10-11, 13/. Süüdistatav M. K. tunnistanud ennast süüdi esialgselt esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi ega muudetud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi /kt I köide lk. 9; kt II köide lk 5/. M. K. , advokaat Otto Preem on seisukohal, et karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitleda tegusid, mis seisnesid teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises, kui sellega ei kaasne tüüpilise objektiivselt tajutava tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Antud juhtum on üks sellistest. Teiseks nõuab KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo subjektiivne külg tahtlust ja ettevaatamatu teona see kõne alla ei tule. Tuleb hinnata, kas süüdistatav teadis ja tahtis koosseisupäraste asjaolude esinemist, mis saanuks avalduda selles, et isik peab vähemalt võimalikuks ja möönab isikule tervisekahjustuse tekitamist ja valu põhjustamist. Kolmas aspekt seondub KarS §-ga
4. Nii kaitsja kui ka süüdistatava hinnangul alustas konflikti ehk rünnet kannatanu. Võtmeküsimuseks on, kelle initsiatiivil algas süüdistuses nimetatud ajal kannatanu ja süüdistatava vahel rüselus. Vaidlust ei ole selles, et toimunud rüseluse käigus sai M. tervisekahjustuse, aga see fakt ei tähenda, et süüdi oleks selles M. K. . Kaitsjal on kujunenud veendumus selles, et poolte vahelist füüsilist kontakti alustas süüdistuses nimetatud ajal kannatanu. O. M. ei saa pidada selles osas usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus nii süüdistatava, kui tunnistajate P. , L. ja P. ütlustega /kt II köide, lk 12-13/. 3 / 12 Kannatanu O. M. esindaja vandeadvokaat Andreas Veeret jäi kohtuistungi esitatud tsiviilhagi juurde ja esitas istungi jooksul tsiviilhagis nimetatud tõendid. Kohus, kuulanud ära kohtuistungil süüdistatava, kannatanu, ja tunnistajad, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale ning hinnanud neid kogumis ning oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatava M. K. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud ning isik tuleb õigeks mõista.
5. M. K. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. M. K. KarS §-is 121 lg 2 p 1 ettenähtud teo toimepanemises. KarS § 121 lg 1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. KarS § 121 lg 2 p 1 näeb ette kvalifikatsiooni juhul, kui KarS § 121 lg 1 toodud teoga on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Karistusõiguse teooria kohaselt on valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Kehaline väärkohtlemine täidab § 121 lg 1 koosseisu üksnes juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Kriminaalasjas on M. K. esitatud süüdistus selles, et tema, 26.04.2017.a. kella 15.30-15:40 paiku xxxxx maakonnas xxxx vallas xxxxx külas xxxxx maaüksusel, tekkinud tüli käigus, ründas sõidukisse astuvat O. M. , takistades tal sõidukiga lahkumast, tõmmates kätega viimase sõidukist välja, mille käigus sai kannatanu jalavigastuse ning millele järgnes poolte vahel rüselus, milles purunesid O. M. . Kuriteoga tekitati süüdistatav O. M. füüsilist valu ja tervisekahjustus ning põhjustati talle prillide lõhkumisega 199,10 euro suurune varaline kahju. Samuti põhjustati kuriteoga O. M. varalist kahju summas 168,51 eurot vigastuste ravile tehtud kulutuste näol ning summas 3728,08 saamata jäänud töötasu näol. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et: • süüdistuses märgitud ajal ja kohas konfliktsituatsioon aset leidis; • sündmuskohal viibisid lisaks süüdistatavale M. K. ning kannatanu O. M. veel tunnistajad E. K. , P. P. , H. P. ja A. L. ; • sündmuskohalt lahkus kannatanu enda kasutuses oleva sõiduautoga; • meditsiinilist abi pärast konflikti anti kannatanu O. M. , kes pöördus 26.04.2017 abi saamiseks ise Tartu Ülikooli Kliinikumi; • tuvastamaks 26.04.2017 kannatanul tekkinud tervisekahjustusi, nende tekkemehhanismi, raskusastet ja kestust ning seda, kas kannatanu poolt sõiduki juhtimine võis halvendada tema tervislikku olukorda, määras kohus 24.08.2018 kohtuarstliku ekspertiisi. O. M. läbi viidud isiku ekspertiisi akti nr 18E-LÕI0079 kohaselt tuvastati uuritaval 26.04.2017 toimunud sündmuse järgselt spetsiifilise uuringuga (MRT) järgmised 4 / 12 kehavigastused/tervisekahjustused: vasaku reieluu keskmise põnda kinnine põlveliigesesisene murd, vasaku sääreluu külgmise põnda kinnine põlveliigesesisene murd, vasaku põlveliigese eesmise ristatisideme rebend ja keskmise külgsideme osaline rebend. O. M. tuvastatud kehavigastuste põhjuseks võib olla 26.04.2017 toimunud sündmuse käigus vasaku põlveliigese ootamatu tugevajõuline pööramine ja/või ootamatu tugevajõuline löök vastu painutatud/sirutatud põlveliigest (samal ajal labajalg maas fikseeritud). O. M. tuvastatud kehavigastused koosvõetuna põhjustavad tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. Eksperdi hinnangul ei ole tõenäoline, et süüdistuses toodud 26.04.2017 toimunud sündmuse järgselt manuaalse käigukastiga sõiduki juhtimine oleks võinud halvendada O. M. olukorda /kt I köide, lk 169/. Kohtul puudub alus eksperdi järeldustes kahelda. Süüdistatav M. K. küll viidanud ekspertiisi „vildakusele“ ning esitanud omapoolse asjatundja kirjaliku arvamuse /kt I köide, lk 181; kt II köide, lk 6/, kuid kohus puudusi antud ekspertiisiaktis ei sedasta. Süüdistatava esitatud meilivestluse väljavõte väidetava asjatundjaga ei ole tõendina lubatav nõuetele mittevastavuse tõttu

§ 63lg 1 ning § 1091 alusel.

M. K. meilivestluse väljavõttelt ei selgu ümberlükkamatult, kelle vahel vestlus on toimunud ning kas see isik, keda väidetakse olevat vestluse teine pool, seda ka on. Isegi kui tegemist on süüdistatava meditsiinitöötajast emaga, nagu M. K. väitnud, ei oleks tegemist asjatundjaga

§ 1091mõttes.

Samas on kohtuarst-ekspert H. R. ekspertiisiaktis käsitlenud kõiki antud sündmuses olulisi kannatanu tervislikke andmeid kajastavaid dokumente. Ühtlasi selgub materjalidest, et täpsem arusaam kannatanu vigastustest ilmneski 06.06.2017, kui viidi läbi magnetresonantstomograafia (MRT) uuring, mistõttu kõiki sellega tuvastatud vigastusi ei pruukinudki olla märgitud esimeses epikriisis, mil antud uuringut ei teostatud. Kannatanu kinnitas, küll mitte täpses erialakeeles, kuid siiski arusaadavalt, et vigastas vasaku jala põlve, millest taastumine kestis mitu kuud /kt I köide, lk 94-95, 100/. Seega loeb kohus tuvastatuks kannatanul ekspertiisiaktis nimetatud ning süüdistuses märgitud vigastuste tekkimise süüdistuses nimetatud ajal ja kohas. Keskne vaidlus seisneb selles, kuidas sündmused tegelikult arenesid ja kulmineerusid ning kelle tegevuse tõttu vigastused tekkisid. Nii kannatanu kui ka süüdistatav on esitanud kohtule oma versiooni toimunust. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ilmnesidki vastuolud ühelt poolt süüdistatava M. K. teiselt poolt kannatanu O. M. toimunu kohta. Süüdistatava, kannatanu ja kõigi kohtus ristküsitletud tunnistajate ütlustest tulenevalt viibisid 26.04.2017 pärastlõunal xxxxx maakonnas xxxx vallas xxxxx külas xxxxx maaüksusel esimesena harvesteri operaatorid E. K. ning P. P. . Ühel hetkel saabus sinna M. K. välja kutsutud metsataksaator O. M. . Viimastena jõudsid sündmuskohale süüdistatav M. K. , kinnistu omanik H. P. ning tunnistaja A. L. / kt I köide, lk 93, 101, 103, 106, 156, 158/. Kokkusaamise eesmärgiks oli kohtus üle kuulatud isikute ütlustest nähtuvalt soov saada selgust tegelike ning metsamajanduskavas prognoositud raiemahtude olulise lahknevuse kohta. Kuivõrd antud kohtuasja raames ei oma tähtsust metsataksaatori töö kvaliteet, sest see ei oleks asjaoluks, mis tõendaks süüdistatava süüd või süütust ega õigustaks konfliktide lahendamisel füüsilise jõu kasutamist, ei analüüsi kohus siinkohal täpsemalt O. M. metsamajanduskava koostamisse puutuvaid erialaseid küsimusi. Kohtus üle kuulatud isikute ütlustest nähtuvalt eskaleerus vaidlus antud teemal kiirelt agressiivseks ja valjuks. Nii on kannatanu O. M. märkinud, et tajus üks hetk, et 3 isikut on mingis joobes, ei 5 / 12 ilmnenud, et mingi lahendus neid rahuldaks ja sõnelus oli juba sellisel kujul, nagu ta oli /kt I köide, lk 94/. Tunnistaja E. K. märkis, et vestlus arvatava metsaomaniku ja metsataksaatori vahel oli üsna agressiivne ning üks hetk läks üle karjumiseks. Kõige agressiivsema käitumisega oli M. K. I köide, lk 101/. Ka tunnistaja P. P. märkis, et metsaomaniku, M. K. metsataksaatori vahel oli kõige suurem kisa, mis oli kohati väga jõhker /kt I köide, lk 103/. Tunnistaja H. P. kinnitas, et kokkusaamine läks kähku ära sõimlemiseks ning möönis, et kuigi see nende käitumist ei mõjutanud, oli tema ise alkoholijoobes ning M. K. 2 pitsi / kt I köide, lk 106/. Süüdistatav selgitas samuti, et tema peamine soov vestluses oli, et talle näidataks tehtud mõõtmistöö metoodikat, kuid selgus, et kannatanu põhjalikku tööd ei olnud teinud. Kaasas oli vaid üks aerofoto, kus olid täpid peal. Konflikt paisus ja venekeelsed sõnad lendasid juba ammu /kt I köide, lk 158/. Seda, kuidas ja kelle initsiatiivil agressiivne verbaalne konflikt muutus füüsiliseks konfliktiks, mäletavad pooled ning tunnistajad erinevalt. Süüdistatava ütluste kohaselt ütles kannatanu mingil hetkel erilise ülbusega, et kaevake mind kohtusse, ma ei pea teile midagi vastama. See oli ajend, mil süüdistatav otsustas, et see mees sellelt lauselt ei lähe kohe ära ja kõndis talle järgi mõne meetri pikkuse vahega. Poole tee peal O. M. keeras ringi, talle ei meeldinud, et süüdistatav talle järgnes ja oli väike kokkupuude, mida ei saa lükkamiseks nimetada. Kannatanu O. M. läks auto juurde, mingit tagaukse avamist, dokumentide ära panemist ei olnud. Kannatanu istus autos juhi kohale ja ei tõmmanud auto ust kinni. Süüdistatav läks ja toetas vasaku käega vastu rooli ja parema käega vastu ukse posti. Süüdistatav ei takistanud ärasõitu ja kui auto oleks liikuma hakanud, siis rooli külge rippuma ta ei oleks jäänud. Süüdistatav jätkas vestlust ning ütles kannatanule, et paneb ta poe kinni. M. K. oli kehaliselt kindlasti rohkem ärritunud kannatanu O. M. . M. K. jätnud aga nõudmist järgi. Süüdistatava hinnangul O. M. katkes, kui talle kui võrdlemisi väljapääsmatus olukorras inimesele esitati ühte ja sama küsimust. Selle psühholoogilise stressi ajal O. M. võttis süüdistataval rinnust kinni, ütles, et nüüd aitab, astus autost välja ja nad kaotasid tasakaalu. Rinnust kinni võtmise hetkel astus kannatanu autost välja, süüdistatav võttis refleksist samuti kannatanul rinnust kinni ja koos kaotati tasakaal. Süüdistatav kukkus selja peale. See oli tasakaalu kaotus, sellises olukorras inimesed käituvad refleksidega. Kukkumise hetk on tavaliselt millisekund, kui inimene on juba tasakaalu enam mittesaavutavas asendis ja paratamatus olukorras. Löömist ei olnud. Selliselt väänati ja järgmisel hetkel, mõni sekund hiljem, olid ligidal seisvad inimesed juures. Süüdistatava mäletamist mööda lahutas isikud P. P. . Sündmuse tagajärjel oli süüdistatava ülahuul või suu katki ning ta tundis kukkumise järel valu. Peale lahutamist kõndis kannatanu O. M. kraavist üles oma auto suunas ja kui oli peaaegu autoni jõudnud, kui hüüatas, karjatas. Süüdistataval oli veel öelda midagi O. M. ja taheti selgust saada, et kui tal midagi juhtunud on, kutsuvad politsei kohale. O. M. ütles, et sai haiget ja hoidis vasakust jalast kinni. Süüdistatav eeldab, et tollel hetkel võis kannatanu ette kujutada, et pakutakse, et sõidetakse kaasa, oli ka kiirabi jutt ja tuleb reageerida, et las politsei või kiirabi tuleb, aga kannatanu ei tahtnud kumbagi. Pardakaamera suunamine toimus pärast seda, kui kannatanu uuesti autosse tagasi istus, peale hüüatust. Süüdistatav läks auto juurde tagasi ja võttis roolist kinni, auto uks oli lahti ja H. P. oli seal posti juures. Äramineku takistamine ei saa tulla kõne alla, kuna mitu korda auto uks kinni: süüdistatav lõi selle kinni ja hakkas ära minema, tuli tagasi, kannatanu istus autos ja see juhtus ka pärast seda, kui kukutud oli. Kannatanu manööverdas ühe teelaiendi peal auto ringi ja asus tagasiteele. Ei saa ütelda, et ka seal ärasõidu takistamine oleks olnud. Süüdistatav teel seisis ja silmnähtavalt ühe teise agressiivse mehega midagi rääkis, kahjuks heli ei ole. Süüdistatav 6 / 12 tunnistab, et astus küll teele ette, kuid ei nõustu, et see oli ärasõidu takistamine /kt I köide, lk 158-162/. Kannatanu versiooni kohaselt sai füüsiline vägivald alguse süüdistatavast. O. M. selgitas, et ühel hetkel sai aru, et kolm isikut on mingis joobes ja lahendust ei paistnud. Samuti oli sõnelus juba sellisel kujul, nagu see oli, mistõttu ta liikus neist eemale. M. K. talle järgi, kannatanu keeras ringi, süüdistatav karjus kannatanu peale, et hoidku ta käed eemale. Kui inimene tuleb selja tagant kiirema sammuga, siis ikkagi keerad ümber, aga otseselt rüselust nagu ei tekkinud. Kannatanu liikus edasi auto juurde ning pani töövahendid tagumisele istmele. Siis tuli süüdistatav kannatanu juurde, läks suuremaks sõnasõjaks teemal, miks selline vahe on ja kes kannatanu on. Tatti lendas kõvasti mõlemalt poolt. Kannatanu saatis süüdistatava kukele ja ütles, et läheb minema ja keeras selja ja hakkas minema. Oldi auto tagaukse juures ning kui ta läks juhiukse juurde ja tegi selle lahti, üritades autosse minna, oligi, et kuhugi sa ei lähe ja toimus rünne. Kui ta hakkas autosse minema, rabati kannatanut tema ütluste kohaselt selja tagant. Üks jalg oli autos, seisis sellel hetkel ühe jala peal, selja tagant rebiti, tõmmati ja tundis, valu vasaku jala põlve piirkonnas. Selja tagant ründamisel ei näinud midagi, kõik toimus nii kiiresti, et ei oska kirjeldada. Oli üks suur rapsakas, oldi kättpidi koos, maadeldi, rüseleti ning mingi hetk tundis kannatanu, et temal jõud raugeb. Järgmine hetk oli ta süüdistatava peal ja siis tuldi vahele, et laske lahti. M. K. rinnust kinni endiselt. Sel momendil adus kannatanu, et üks jalg on täiesti alt ära, jalga enam ei ole, mille peal seista. Vahele tuli lühem harvesteri mees. Kui konflikt lõpuks läbi sai ja M. K. autoust mitu korda kinni paugutas, sai aru, et ega midagi seal teha ei saa. Ei olnud väga isu oma katkise jalaga midagi seletada, oli madalam kui muru. Peale maadlust hoidis M. K. roolist kinni ja soovis saada mingeid proovitüki andmeid väites, et ta on Luua koolis õppinud ja lubas kannatanul poe kinni panna. Politsei kohta öeldes teatas süüdistatav, et võtab ühendust, seal on kõik omad. Kannatanu ütles, et läheb EMOsse, mille peale nõuti, et keegi tuleb kaasa. Kannatanu ütles, et tulge, tema läheb oma autoga. Siis peksis süüdistatav autot veel 3-4 korda. Kuna auto oli vastassuunas, sõitis kannatanu sündmuskohalt lahkumiseks natuke edasi ja laiema kohapeal keeras auto ringi. Olles auto ümber keeranud kinnistult lahkumiseks, seisis süüdistatav kannatanu sõiduki teele ette. Üks harvesteri juht lükkas süüdistatava eemale ja kannatanu vahetas veel paar sõna teise mehega. Küsis, kas ta filmis midagi ja siis liikus sealt lõpuks ära. Kui oli ohu piirkonnast välja saanud, helistas 112 ja andis teada, et selline asi juhtus. EMOs tuvastati põlvevigastus, kus üks keskmine sidekude on puru /kt I köide, lk 92-99/. Seega ilmneb nii kannatanu kui süüdistatava ütlustest, et konflikti tekkides hakkas kannatanu ühel momendil suunduma oma auto poole ning süüdistatav järgnes talle. Teel autoni toimus mitteagressiivne kokkupõrge, mida kumbki füüsiliseks konfliktiks ei nimetanud, kuid mille toimumist märgiti. Esimene vastuolu ilmneb selles, kas kannatanu istus koheselt juhistmele või avas ka tagumise autoukse ja pani osad dokumendid ka tagumistele istmetele. Olulisim vastuolu seisneb selles, kes esimesena teisest kinni võttis, tuues kaasa rüseluse, mille käigus tekkis kannatanule ka tervisekahjustus. Paraku ei selgu ka tunnistajate ütlustest üheselt, kuidas rüselus ja kelle tegevusest alguse sai. Kas selliselt nagu kirjeldab kannatanu: autosse istuma suundumisel haaras M. K. kinni seljatagant või nagu kirjeldas M. K. : juba autos istuv O. M. haaras sõidukist väljudes ise süüdistatava rinnust kinni. Sündmuskoha keskmest pisut eemal rääkis tunnistaja E. K. telefoniga. Ta nägi sündmusi peale rüselust, kui isikud kraavist püsti tõusid. Seda ta ka filmis mobiiltelefoniga. Kuulis metsataksaatori karjatust, oli astutud jala peale ja nägi lonkamist ning auto juurde jõudes 7 / 12 jätkuvat vaidlemist. Siis keeras kannatanu auto ringi ning enne kannatanu sündmuskohalt lahkumist astus M. K. ette, üritades seda takistada /kt I köide, lk 101/. Ka tunnistaja P. P. märkis, et mäletab enne rüselust ja kukkumist momenti, mil M. K. kannatanu auto uksest kinni ning seal vaieldi. Siis kõndis tema E. K. suunas ning järgmine moment, mida ta uuesti nägi, kui kannatanu ja süüdistatav olid juba põlvili ja ta läks neile vahele, et lõpetage ära. Tõmbas M. õlast eemale, kes käratas talle. Seejärel tõusis kannatanu püsti ja lonkas. Ei näinud, millest ta viga sai /kt I köide, lk 103-105/. Kinnistu omanik tunnistaja H. P. märkis, et seltskond ei läinud kuskile kaugemale ja oldi auto juures. Tema rääkis harvesteri juhtidega auto tagumise osa juures ja mingi hetk kuulis, et O. M. ütles, et nüüd aitab ja vaatas, et kannatanu oli autost välja tulnud ning nad hoidsid kannatanuga üksteisest rinnust kinni, oli võssa kukutud ja vähkresid seal. Siis mindi rüselejate juurde ja aidati püsti. Tunnistaja pakkus, et lähme koos arsti juurde, aga seda kannatanu ei soovinud. Kannatanu keeras auto ringi, et lahkuda kinnistult, süüdistatav takistas teda veel, kuid teised mehed tulid ka juurde ja M. K. rahunema ning O. M. sai ära sõita /kt I köide, lk 106-107/. Kuigi üldjoontes toetab tunnistaja H. P. öeldu süüdistatava versiooni sündmustest, ilmneb selles väike vastuolu tunnistaja E. K. ütlustega. E. K. väitis, et viibis konflikti füüsiliseks eskaleerumise momendil eemal ning rääkis hoopis telefoniga. Sündmustki filmis kaugemalt. Seega ei saanud tunnistaja E.K. vestelda kinnistu omaniku ja teise harvesterijuhiga kannatanu auto juures, nagu H. P. väidab. Ka kohtule esitatud videolt nähtub, et vähemalt rüseluse lõppemise ajal viibis sündmust filmiv E. K. rüselejatest eemal ning seega eemal kannatanu sõidukist. Samas on vahemaad väikesed ning inimeste arusaamad kauguste hindamisest võivadki suuresti erineda. Tunnistaja H. P. märkis kohtule antud ütlustes sedagi, et kuulis ütlust „nüüd aitab“ ja kui üks hetk vaatas, nägi, kuidas kannatanu ja süüdistatav hoidsid üksteisest rinnust kinni / kt I köide, lk 94, 95, 99/. Süüdistatava ning kinnistu omanikuga koos sündmuskohale saabunud tunnistaja A. L. märkis, et konflikt sai alguse metskorraldaja sõiduki juurest. M. K. ühe käega roolist, teise käega uksest kinni ja ei tahtnud metsakorraldajat ära lasta ja sealt intsident algaski. Seda nägi vahetult ja siis kõndis eemale. Sõidukist väljumise ning rüseluse alguse kohta märkis tunnistaja, et vist oli nii, et arvatavasti, kas kannatanu tahtis ise välja tulla, kuid tuli ise autost välja ja tuli kehaline konflikt. Täpselt seda nüanssi ei näinud. Õhkkond oli närviline ja ühtäkki nad hoidsidki ümber kaela kinni ja maadlesid kraavis. Mõlemad tulid omal jõul välja, aga metsakorraldaja lonkas. Sündmuskohalt lahkumiseks pidi metsakorraldaja manööverdama, aga takistamist ei olnud /kt I köide, lk 156-157/. Seega ei näinud tunnistaja A. L. tegelikult samuti konflikti algusmomenti. Tunnistajate ütlused ei välista ega kinnita, et sündmuse käigus võis olla moment, mil süüdistatav siiski haaras kannatanul selja tagant, mille peale pööras viimane end ümber ja tasakaalu saamiseks haaras süüdistatavast rinnust nii, nagu O. M. on ka väitnud. Samas ei nähtu tunnistajate ütlustest mingilgi viisil süüdistuses etteheidetu ehk et M.K. oleks tõmmanud O. M. kätega sõidukist välja, mille käigus sai kannatu jalavigastuse. Ka kohtule esitatud videosalvestised ei kajasta füüsilise konflikti algust. Pardakaameraga salvestatud videolõigud kajastavad kannatanu saabumist sündmuskohale ning sõiduki parkimist kell 15.35, kaamera kätte võtmist ja juhipoolsele uksele suunamist, mil süüdistatav M. K. hoiab roolist kinni kell 16.33, sõiduki ümber pööramist kell 16.37 ning M. K. korral kannatanu sõiduki ette seismist ning tunnistajate poolset tema teepealt eest lükkamist ja käsivarrest kinni hoidmist takistamaks tal taas teele ette astuda kell 16.38 /kt I köide, lk 55/. Videosalvestisel märgitud kellaaeg on tunni võrra nihkes, kuna pardakaamera ei muuda talve-või suveajale üleminekul automaatselt kellaaega, mistõttu toimusid kõik sündmused reaalselt tund aega varasemal kellaajal kui videol märgitud /kt I köide, lk 81/. Mobiiltelefoniga 8 / 12 salvestatud video ei kajasta samuti konflikti algust. Videolt nähtub üksnes isikute koondumine tee äärde raielangile, kust tuleb püsti vasakut põlve kinni hoides kannatanu, kes suundub longates auto poole ning astudes veelompi, karjatab / kt I köide, lk 55/. Kohus ei nõustu M. K. salvestiste võltsimise kohta. Pardakaamera salvestised on ühte liiki numeratsiooniga ning teise seadmega salvestatud videofail teistsuguse numeratsiooniga. Samuti on pardakaamera failinimed numbrilises järjestuses, alustades peale alakriipsu numbritega 8697 ning viimane, so kuues salvestus lõppeb 6 võrra suurema numbriga: 8702 / kt I köide, lk 28, 55/. Salvestised kajastavad toimunud sündmusi kellaajaliselt ja kuupäevaselt osaliselt ning ei ilmne, et lindistuste sisu võiks olla moonutatud. Kohus määras kohtumenetluse käigus kohtuarstliku ekspertiisi kannatanule. Eksperdi poolt antud arvamusele tuginedes ei ole võimalik välistada ega toetada süüdistatava või kannatanu versiooni sündmuste eskaleerumisest. Vigastuse tekkemehhanismi kohta on ekspertiisiaktis nr 18E-LÕI0079 märgitud, et kannatanu kehavigastuste põhjuseks võib olla 26.04.2017 toimunud sündmuse käigus vasaku põlveliigese ootamatu tugevajõuline pööramine ja/või ootamatu tugevajõuline löök vastu painutatud/sirutatud põlveliigest (samal ajal labajalg maas fikseeritud) / kt I köide, lk 169/. Löömisest ei räägi ei kannatanu, süüdistatav ega tunnistajad. Seega jääb üle vasaku põlveliigese ootamatu tugevajõuline pööramine. Ootamatu tugevajõuline pööramine aga võis aset leida mitmel viisil. Esmalt selliselt, nagu kirjeldas kannatanu: parem jalg autos ja vasak jalg veel maapinnal, selja tagant tõmbamisel/rabamisel ja ümberpööramisel/tasakaalu kaotamisel. Teisalt ka süüdistatava poolt kirjeldatud viisil – kannatanu juhiistmelt väljumisel. Juhiistmelt väljudes inimene esmalt asetabki maha vasaku jala selliselt, et vasak labajalg on maapinnale täistallaga fikseeritud ning suur osa keha raskusest on viidud sellele jalale. Parem jalg on veel autos. Kui sellisel viisil autost väljudes veel kellestki kinni haarata, on lihtne tasakaalu kaotada ning pöördega kukkuda. Seda eriti juhul, kui maapind on porine, pehme, rööpane ning ebatasane. Seega mõlemal juhul asetseb raskuskese vasakul jalal ning toimub pöördsuunaline liikumine ning on võimalik vigastuste tekkimine ekspertarvamuses kirjeldatud viisil. Kokkuvõtvalt, kohtule esitatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik üheselt tuvastada, kes oli füüsilise vägivalla initsiaator ning vastata seeläbi ka küsimusele, kas selleks oli M. K. O. M. viimase sõidukist välja, nagu tuleneb süüdistusest, või sai konflikt alguse O. M. autost välja astumisel ning süüdistatava rinnust haaramisel. Kohtu hinnangul ei nähtu asjas uuritud tõenditest üheselt, et M. K. toime pannud talle etteheidetava teo ning täitnud seega KarS § 121 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu. Kohtumenetluse käigus on M. K. kaitseversiooni, mis on tõsiseltvõetav ega ole üheselt ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõendikogumiga. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-77-15 tulenevalt on kaitseargumendid suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Kohtu hinnangul ei ole võimalik M. K. selle kohta, et tema konflikti ei alustanud ning esimene rünne tuli hoopis kannatanu poolt, käesolevas asjas esitatud tõenditega kummutada. Kohus märgib, et isegi juhul, kui oleks tuvastatav süüdistuses märgitud käitumine M. K. ning täidetud KarS § 121 lg 2 p 1 objektiivne koosseis, ei oleks kohtu hinnangul täidetud subjektiivne koosseis. KarS § 121 lg 2 p 1 eeldab tahtlust, minimaalselt kaudset tahtlust. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Asja materjalidest ei ilmne, et 9 / 12 M. K. tahtnud kannatanule tekitada tervisekahjustust või möönnud sellist võimalust. M. K. oli enda jaoks arusaadavate selgituste saamine O. M. , mistõttu ta esitas korduvalt küsimusi kannatanu töövõtete kohta ning ei soovinud, et kannatanu ilma sobivate selgitusteta kinnistult lahkuks. Seega isegi kui süüdistatav oleks tegutsenud süüdistuses kirjeldatud viisil haarates kannatanust ja tema riietest kinni, ei soovinud süüdistatav ega pidanud võimalikuks seeläbi tervisekahjustuse tekitamist kannatanule. Ka vaadates sellele aspektile läbi mõistliku kõrvalseisja prisma, ei saa eeldada/möönda, et teise selja tagant rabamine ja ümberpööramine viib kehavigastuse tekkeni. Lähtudes ülaltoodust ei ole kohtu hinnangul tõendatud süüdistuses kirjeldatud asjaoludel sündmuste asetleidmine.

§ 7

sätestatud süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks ning antud juhul tuleb kohtu hinnangul kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava M. K. . Kohus, tutvunud süüdistusega ning uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatav M. K. talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista. Kuna veenvad tõendid selle kohta, et M. K. seljatagant kannatanust ja tema riietest kinni, mis tingis ajal kui kannatanu seisis ühel jalal, tema ootamatu ja tugevajõulise ümberpööramise ja jalas valu tundmise, so toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, puuduvad ja

§ 7

lg 3 tulenevalt tuleb kriminaalmenetluses kõik kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks, tuleb M. K. nimetatud süüdistuse osas õigeks mõista. 6. Tsiviilhagi Kannatanu O. M. esitas esindaja vahendusel tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 4095,69 eurot koos seadusjärgse viivisega alates tsiviilhagi esitamisest kuni täitmiseni ning mittevaralise kahju nõudes õiglase hüvitise ulatuses kohtu äranägemisel.

§ 310lg 2 alusel jätab kohus kannatanu O.

M. läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 5. Menetluskulud 5.1.

§ 181

lg 1 tulenevalt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Otto Preem on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summades 120 eurot, 216 eurot, 750 eurot ning 330 eurot, kokku 1416 eurot koos käibemaksuga. Kokku on kaitsja osutanud õigusteenust süüdistatavale 26 tundi.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Eelnimetatud kulud on käesolevas kriminaalasjas kohtu hinnangul olnud põhjendatud ja vajalikud. Seega tuleb

§ 181lg 1 tulenevalt jätta kaitsjatasud kogusummas 1416 eurot riigi kanda.

5.2.

§ 181

lg 1 ja § 175 lg 1 p 3 alusel tuleb isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas 61 eurot jätta riigi kanda. 10 / 12 5.3. Suurima osa antud kriminaalasja menetluskuludest moodustavad kannatanu menetluskulud. Kannatanu taotleb süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist summas 6880,99 eurot koos käibemaksuga ning kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtule on esitatud arved ning maksekorraldused, millelt nähtuvalt on kannatanu ka tasunud õigusabiteenuste eest vastavas summas / kt I köide, lk 194-195; kt II köide, lk 22 /. Antud summa ületab märgatavalt tsiviilhagi suurust ning peaaegu viiekordselt süüdistatava kaitsjatasude summat.

§ 181

lg 1 tulenevalt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seega tuleb kannatanu esindajale makstud menetluskulude riigi kanda jätmisel lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Teatud osas on kannatanu menetluskulud tekkinud seoses tsiviilhagiga. Kohus on eelnevalt

§ 310lg 2 alusel seoses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega jätnud kannatanu O.

M. läbi vaatamata.

§ 182

lg 5 kohaselt kannab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik.

§ 182

lg 5 ei määratle riigi kanda jäetavate tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude ulatust ega räägi mõistlikest või vajalikest kulutustest. Riigikohus on lahendites asjades nr 3-1-1-49-16 ning 1-16-4197 käsitlenud antud sätet ning lähtunud ka tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude riigi kanda jätmisel siiski mõistlikkuse põhimõttest. Seega tuleb kohtul kannatanu menetluskulude riigi kanda jätmisel hinnata menetluskulude summa mõistlikkust antud asja kontekstis. Kohtule esitatud arvetelt kannatanu õigusabikulude kohta ilmneb, et kokku on kannatanu esindaja ajakulu käesolevas asjas 44 tundi. Tsiviilhagile on kokku kulunud esindajal 11,25 tundi. Kannatanu esindaja tunnitasu on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-98-16 p-s 14 märkinud, et kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Seega ületab kannatanu valitud esindaja tunnitasu suurus kohtupraktikas aktsepteeritud keskmist mõistlikku tunnitasu. Samuti on kohtu hinnangul esitatud arvetel märgitud 11,25 tundi antud asjas esitatud tsiviilhagi ja selle täiendusi silmas pidades vandeadvokaadi poolt ebamõistlik ajakulu. Võttes arvesse valitud esindaja kvalifikatsiooni – vandeadvokaat, tsiviilhagi ja täienduste mahtu ning selle kohta esitatud tõendeid, on kohtu hinnangul selleks mõistlik ajakulu 3 tundi. Seega tsiviilhagisse puutuvalt on kohtu hinnangul põhjendatud, tuleb jätta riigi kanda ja mõista riigilt kannatanule välja 3x120 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, so kokku 432 eurot. Jättes kõrvale tsiviilhagiga seonduva ajakulu, on kannatanu esindaja seoses antud kriminaalasjas esindajana osalemisega arvete kohaselt osutanud õigusteenust 32,75 tundi. Võttes arvesse, et süüdistatava vandeadvokaadist kaitsja on käesoleva kriminaalasja raames osutanud õigusteenust 26 tundi, on kannatanu esindaja 32,75 tundi ilmselgelt ebamõistlik. Kohtuistungi protokollide kohaselt on kohtuistungitel osalemisega seonduvalt põhjendatud ajakulu 17,5 tundi. Võttes arvesse ka vajadust asja materjalidega tutvuda ning istungiteks ette valmistada, on antud asja mahtu ja kannatanu esindaja rolli silmas pidades kohtu hinnangul põhjendatud kannatanu vandeadvokaadist esindaja ajakulu koos istungitel osalemisega kokku 20 tunni osas. Arvestatava osa kannatanu esindaja istungivälisest tööst moodustas tsiviilhagiga seonduv, kuid selleks kulunud aega kohus antud 2,5 tunni sisse ei arvesta, kuna tsiviilasjaga seonduv on juba eraldi käsitletud ja arvestatud. Kannatanu esindaja tunnitasuks riigi kanda jätmisel võtab kohus aluseks samuti Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-98-16 mõistlikuks peetud 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul on seega põhjendatud ja tuleb riigilt 11 / 12 kannatanu kasuks välja mõista tsiviilhagi mittepuudutavas osas kohtuistungitel osalemise ning asjaga tutvumise ja arutamise ettevalmistamisega seoses 20 x 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Riigi kanda tuleb jätta ning kannatanu kasuks riigilt välja mõista esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, so 2880 eurot, milles sisaldub käibemaks. Samuti on põhjendatud ja mõistlik kannatanu esindaja arvel märgitud bürookulu 14,16 eurot, so 17 eurot koos käibemaksuga. Kokku tuleb

§ 181

lg 1, § 175 lg 1 p 1 ning § 182 lg 5 alusel riigi kanda jätta ning kannatanu kasuks riigilt välja mõista 2880 + 17 + 432 eurot, so 3329 eurot, milles sisaldub käibemaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik 12 / 12