2-17-109859/16

2-17-109859 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-109859 Tsiviilasi Krediidikaitse Grupp OÜ hagi W EESTI OÜ ja X X vastu solidaarselt võlgnevuse 5000 euro, intressi 228,80 euro, viivise 2220 euro ja lisanduva viivise saamiseks Tsiviilasja hind 10 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223, asukoht Pärnu mnt 130-36, 11317 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas (Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid e-post tenno.parmas@mklaw.ee) Kostja I W EESTI OÜ (registrikood 12916750, asukoht x) Kostja I seaduslik esindaja juhatuse liige ja kostja II X X (isikukood xxx, elukoht xxx, x maakond, e-post xxx) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada.

2.Välja mõista W EESTI OÜ-lt ja X Xalt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks võlgnevus (põhinõue) 5000 eurot, intress 228,80 eurot ja seisuga 28. juuni 2017 sissenõutavaks muutunud viivis 2220 eurot.

3.Välja mõista W EESTI OÜ-lt ja X Xalt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks viivis 0,2% põhinõudelt (5000 eurolt) päevas alates 29. juunist 2017 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2551,20 eurot.

Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine 1. Jätta menetluskulud W EESTI OÜ ja X X kanda. W EESTI OÜ ja X X 1 2-17-109859 vastutavad menetluskulude eest solidaarselt.

2.Välja mõista W EESTI OÜ-lt ja X Xalt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks menetluskuludena riigilõiv 550 eurot ja õigusabikulud 432 eurot.

3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb W EESTI OÜ-l ja X Xal tasuda solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ-le käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 17.05.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse W EESTI OÜ (kostja I) ja X Xa (kostja II) (koos ka kostjad) vastu 6400 euro saamiseks. Kostjate vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 09.06.2017 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

2.Hageja esitas 28.06.2017 Harju Maakohtule hagi kostja I ja kostja II vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 5000 eurot, intressi 228,80 eurot, seisuga 28.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 2220 eurot ja alates 29.06.2017 viivise 0,2% põhinõudelt (5000 eurolt) päevas kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2551,20 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

3.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja I 16.03.2016 laenuandjale Credit Invest OÜ elektroonilise laenutaotluse ja Credit Invest OÜ tegi 17.03.2016 kostjale I laenupakkumuse vabalt valitava laenu tagasimaksega summale 5000 eurot, intressiga 6% kuus. 17.03.2016 sõlmisid laenuandja ja kostja I laenulepingu nr Ci201603777, mille kohaselt laenuandja andis laenusaajale laenu 5000 euro ulatuses, intressiga 6% kuus, maksetähtajaga 30 päeva. Laen anti kostjale I laenulepingu p 3.2 kohaselt ettevõtte põhivara soetamiseks. Koos laenulepingu sõlmimisega, vastavalt laenulepingu p 3.10.1 eritingimustele ja kostja II avalduse alusel sõlmiti samaaegselt laenuandja ja kostja II vahel käendusleping CiK201603778, mille kohaselt kostja I juhatuse liige ja omanik kostja II võttis endale kohustuse tagada laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist, kui lepingust tulenevate laenusaaja poolsete kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ja laenusaaja on jätnud oma kohustused tähtajaks täitmata. Seejuures käenduslepingu p 1.1 ja 1.2 sätete kohaselt käendaja kohustus vastutama võlausaldaja ees, laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate 2 2-17-109859 kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise eest, sh tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja tekitatud kahju, samuti laenusaajalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise eest, piirsummas kuni 10 000 eurot. Pärast lepingute allkirjastamist kandis laenuandja 18.03.2016 kostja I kontole laenusumma 5000 eurot, millest oli maha arvestatud laenulepingu tasu 100 eurot. Kostja I kohustus laenu koos intressidega tagastama 17.04.2016 kuupäevaks. Lepingu eritingimuste p 3.10.2 kohaselt oli laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks pidi laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenutagastustähtaeg pikenes automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele lepingu p 1.7 oli laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress. Intressi tasumise tähtajaks oli iga kuu 17. kuupäev.

Ajavahemikust 19.04.2016 kuni 10.02.2017 laekus kostjalt I võlausaldajale 2228,80 eurot, millest võlausaldaja kandis intressi tasumise katteks 2171,20 eurot ja vastavalt laenulepingu p-le 7.3 võlgnikul esitatud nõudekirjade katteks 57,60 eurot. Kuna kostja I pikendas seitsmel korral laenu tagasimakse tähtaega 30-päeva võrra, tasudes ära intressi eelneva kuu eest, siis lõplikuks laenu tagasimakse tähtajaks sai 17.11.2016. Nimetatud tähtajaks laenusaaja ega laenulepingu käendaja laenu koos kõrvalkuludega laenuandjale terves osas ei tagastanud.

Laenuandja saatis võlgnikule ja käendajale kolm elektroonilist nõudekirja täiendavate tähtaegadega, kuid laenusaaja ega käendaja ei ole oma kohustusi täitnud. Laenuandja loovutas nõuded kostjate vastu hagejale 23.03.2017. 23.03.2017 saatis hageja kostjatele võlateatise, millega andis viimastele täiendava tähtaja kuni 06.04.2017. Kostjad laenu koos kõrvalnõuetega nimetatud tähtajaks hagejale ei tasunud.

4.Laenulepingu eritingimusena on pooled p-s 3.10.2 kokku leppinud, et laenusaajal on õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenu tagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress. Juhul kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki sissenõutavaks muutunud summasid, sh põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil.

Eeltoodust tulenevalt on laenusaajal võimalik intressi tasumisega laenulepingut pikendada.

Olenemata sellest, kas laenusaaja soovib seda teha enne või pärast intressi tasumise tähtaja saabumist. Juhul, kui laenusaaja tasub tasumisele kuuluva intressi enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval, siis pikeneb laenuleping automaatselt ühe kuu võrra. Juhul, kui laenusaaja tasub peale laenu tagastustähtaja saabumist eelneva perioodi võlgnetava intressi, siis loetakse, et laenusaaja on teinud makse intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks ning hageja nõusolekul loetakse laenuleping pikendatuks. Laenulepingu p 3.4 kohaselt kohustus kostja I tagastama laenu summas 5000 eurot koos intressiga 300 eurot hagejale 17.04.2016. Kostja I nimetatud tähtajaks hagejale laenu koos intressiga ei tagastanud, kuid kostja I soovis eelneva perioodi intressi tasumisega tagasiulatuvalt laenu tagastamise tähtaega pikendada. Kui laenu tagastamise tähtaeg hakkas kätte jõudma, siis soovis kostja I laenu tagastamise tähtaega täiendavalt pikendada. Seda kinnitab kostja I 07.11.2016 e-kiri, milles viimane palus laenulepingut pikendada korraga 2-3 kuud ja kostja I oli nõus tasuma intressimakseid iga pikendatud kuu kohta. Täpselt sama moodi soovis kostja I pikendada laenulepingut ka vahetult peale 17.04.2016. Juhul, kui kostja I ei oleks esialgu laenu tagastamise tähtaega pikendanud, siis ei oleks kostja I ka 07.11.2016 palunud laenulepingut täiendavalt pikendada. Seda, et kostja I on soovinud laenu tagastamise tähtaega 7 korral pikendada, kinnitab ka asjaolu, et kostja I on teinud makseid vaid intressi katteks.

Laenuandja on edastanud kostjale I igakuiselt intressi tasumiseks arveid, mille selgitusest nähtub, et tegemist on intressi maksega ja periood, mille eest seda tasutakse. Igal arvel on 3 2-17-109859 seejuures viide laenulepingu numbrile ja sellele, et intressi tasumisega (arve tasumisega) pikeneb laenuleping ühe kuu võrra. Laenuandja poolt esitatud arvete ja kostja I poolt teostatud maksekorralduste selgituste võrdlusest nähtub, et kostja I on teinud laenuandjale ülekandeid just konkreetselt vaid laenulepingust tuleneva intressi katteks. Laenuandja esitas kostjale I 16.04.2016-17.10.2016 arved, selgitusega perioodi intress, ning kostja I tegi ülekanded esitatud arvete alusel. Kostja I ei ole talle edastatud arvetele vastuväiteid esitanud. Vastupidi, kostja I on arveid tasudes märkinud maksekorralduse selgitusse kas konkreetse arve numbri või andnud selgelt mõista, et tasumine toimub intressi katteks. Kostja I ei ole seejuures kordagi avaldanud, et tegemist oleks olnud laenu osalise tagastamise. Seega ei saa olla vaidlust selles, et pooled on leppinud kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises kuni 17.11.2016 ja kostja I on ise aktsepteerinud laenutähtaja pikenemist. Ebaõige on kostjate väide, et kostjale I ei ole kordagi laekunud laenuandja nõusolekut laenu tagastustähtaja pikendamiseks. Eeltoodust nähtub, et peale esmast laenu tagastustähtaja saabumist (st peale 17.04.2016) on laenuandja edastanud kostjale I iga kuu intressiarveid ning kostja I on neid ka tasunud. Just kostjale I intressiarvete edastamisega väljendaski laenuandja enda nõustumust laenulepingu pikendamiseks kuni 17.11.2016. Seega on hageja arvestanud kostja I poolt tasutud vahenditest 2171,20 eurot kooskõlas laenulepingu p-ga 3.10.2 intressi tasumise katteks ja kooskõlas laenulepingu p-ga 7.3 57,60 eurot kostjale I esitatud nõudekirjade katteks. Hageja hagiavalduses esitatud võlgnevuse arvestus on õige. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja I ei ole laenulepingut pikendanud, siis kuulub hageja hagiavalduses esitatud nõue rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt on hageja palunud kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja laenulepingust tulenev võlgnevus summas 7448,80 eurot. Kui kohus peaks tuvastama, et laenuleping lõppes 17.04.2016, siis tuleb nimetatud kuupäevale järgnevad maksed arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste katteks laenulepingus kokku lepitud korras. Laenulepingu p-s 6.5 on pooled kokku leppinud, et kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt laenulepingust tulenevaid erinevaid

summasid, kaetakse kohustuste täitmiseks tehtud maksetest esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja menetluskulud, seejärel viivised ja trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest ja lõpuks tähtajaks tasumata laen. Käesoleval juhul on laenulepingust tulenevate kohustuste katteks tasutud 2228,80 eurot. Rohkem makseid endisele võlausaldajale ega hagejale laekunud ei ole. Ühtlasi ei ole kostjad ka vastupidist tõendanud. Juhul, kui lugeda laenulepingu lõppemise kuupäevaks 17.04.2016, siis on kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga isegi suurem kui lugeda laenulepingu lõppemise kuupäevaks 17.11.2017. Hageja koostatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et sellisel juhul on kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees kokku 7968,80 eurot, millest põhinõue moodustab 5000 eurot, intress 20 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2968,80 eurot. Seega, kui kohus peaks tuvastama, et laenuleping lõppes 17.04.2016, siis on kostja I laenulepingust tulenev võlgnevus hagiavalduse seisuga endiselt vähemalt 7448,80 eurot ja hageja hagis esitatud nõue kuulub rahuldamisele olenemata asjaolust, kas lugeda laenuleping pikendatuks või mitte.

4.1. Hageja intressi- ja viivisenõude tühistamiseks puudub alus. Hageja hinnangul on laenulepingust tulenev intressi- ja viivisenõue seaduslik ning põhjendatud. Kostjate esitatud vastuväited ei ole õiguslikult pädevad ning ei anna alust intressi- ja viivisenõude tühistamiseks ega ka vähendamiseks. Kostjad ei ole isegi avaldanud, mis õiguslikul alusel nad hageja nõuete tühistamist nõuavad. Seejuures on ebaõige kostjate väide, et kostjatele on esimest korda põhisumma ulatuses esitatud nõue alles 17.05.2017. Nii endine võlausaldaja kui ka hageja on korduvalt nõudnud enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kostjatelt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Hageja tegi seda ka 23.03.2017. Kindlasti ei ole hageja minetanud intressi või viivise nõudeõigust, kuna hageja esitas väidetavalt esimest 4 2-17-109859 korda põhisumma ulatuses nõude 17.05.2017. Olenemata sellest, kas lugeda laenuleping lõppenuks 17.04.2016 või 17.11.2016, ei ole hageja viivitanud laenulepingust tulenevate nõuete esitamisega kostjate suhtes. Kindlasti ei ole hageja toiminud selliselt, et hageja tegevust saab pidada erakordselt pika aja jooksul nõuete esitamata jätmiseks. Nõude aegumistähtaja sees ei ole võimalik esitatud nõude korral asuda seisukohale, et hageja on oma nõudeõiguse minetanud. Laenulepingus kokku lepitud viivise- ja intressimäär on mõistlik.

Laenulepingu p-s 3.9 on pooled kokku leppinud viivisemääraks 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Laenulepingu p-s 3.6 on pooled kokku leppinud, et kostja I kohustub laenu kasutamisest tasuma intress 6% kuus.

Laenulepingu puhul on tegemist kahe juriidilise isiku vahelise lepinguga, mitte tarbijaga sõlmitud lepinguga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-14 p-s 49 asunud seisukohale, et majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul on mõistlikuks viivisemääraks 0,2% päevas isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad leppima kokku lepingutingimustes, sh laenuintressi suuruses või selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Puudub alus hageja viivise- ja intressinõude tühistamiseks või vähendamiseks.

4.2. Hageja leiab, et laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmitud käendusleping on kehtiv. Hageja ei nõustu kostjatega, et käendusleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 alusel. Kostjal I ei ole võimalik tugineda käenduslepingu tühisusele, kuivõrd kostja I ei ole konkreetses lepingus osapool. Käendusleping on sõlmitud hageja ja kostja II vahel. Kostjaga II sõlmitud käendusleping ei ole tühine. Kostja II ei ole seejuures põhistanud ega tõendanud ka vastupidist. Käenduslepingu p-s 1.2 kokku lepitud kostja II vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 10 000 eurot. Kostja II on küll väitnud, et käendusleping on TsÜS § 86 lg 2 alusel tühine, kuid kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud eelduste esinemist. Hageja hinnangul ei esinegi käesoleval juhul selliseid asjaolusid, mille alusel oleks võimalik tuvastada käenduslepingu heade kommete vastasust TsÜS § 86 lg 2 alusel. Kostja II ei ole põhistanud, milles kostja II erakorraline vajadus, sõltuvussuhe või kogenematus seisnes. Samuti ei ole kostja II tõendanud selliste asjaolude esinemist. Kostja II on käesoleval juhul sõlminud käenduslepingu kostja I juhatuse liikmena. Äriühingu juhatuse liige ei saa tugineda oma kogenematusele käenduslepingu sõlmimisel, sest äriühingu juhtimine iseenesest juba nõuab keskmisest suuremaid teadmisi lepingute sõlmimise valdkonnas. Seejuures ei ole kohtupraktikast tulenevalt olukord, kus juhatuse liige sõlmib käenduslepingu selleks, et saada äriühingule laenu, käsitatav sõltuvussuhte ega erakorralise vajadusena TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Kostja II ei ole tõendanud, et ta on sõlminud käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtes, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja II on käenduslepingu sõlminud erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (millega hageja ei nõustu), ei ole kostja II tõendanud, et hageja oleks seda teadnud. Hageja ei nõustu kostja II seisukohaga, et tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kui pidada silmas laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on kindlasti äärmiselt ebasoodne. Käenduslepingu ebasoodsust ei ole võimalik hinnata käendatava kohustuse enda tingimustega. Kostja seisukoht, et käenduslepingut võib pidada heade kommetega vastuolevaks, sest laenuandja ei kontrollinud kordagi käendaja võimet kohustusi täita, ei vasta tõele. Laenuandja on nii laenulepingu kui ka käenduslepingu

sõlmimise eelselt kontrollinud mõlema kostja tausta. Laenusaaja hindas kostjate pangakontode väljavõtteid, registris olevaid majandusaasta aruandeid, kostjate poolt esitatud muid andmeid ja avalikult kättesaadavat infot (nt maksehäireregistrite infot). Samas ei oma käesoleval juhul tähtust, kas laenuandja kontrollis käendaja maksevõimet või mitte.

Laenuandja puhul ei ole tegemist krediidiasutusega. Seega ei laiene laenuandjale seadusest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja ega käendaja maksevõimet, st järgida 5 2-17-109859 vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikast tulenevalt ei ole käenduslepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust isegi mitte krediidiasutustel. Riigikohtu praktikas ei ole sisuliselt kordagi leitud, et sõlmitud käendusleping oleks tühine selle heade kommetega vastuolu tõttu. Käenduslepingu tühisuse hindamisel tuleb lähtuda ka õigusteoorias valitsevast arusaamast, mille kohaselt ei tulegi reeglina käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla.

Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane.

Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärk on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalik põhisisu ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa seega käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt oleks võimalik tuvastada kostjaga II sõlmitud käenduslepingu heade kommete vastasust, sh selle tühisust. Kostjal II puudub alus käenduslepingust taganemiseks.

Hageja ei ole käenduslepingut rikkunud. Käenduslepingust ei tulenegi hagejale mingeid kohustusi. Käendusleping on aktsessoorne kohustus, st käenduse kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest. Seega pole võimalik kostjal II käenduslepingust taganeda. VÕS § 154 lg 1 kohasel võib käendaja tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu igal ajal üles öelda. Kui niisugune leping on tähtajaline, võib lepingu üles öelda viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jääb käendus pärast tarbijakäenduslepingu ülesütlemist enne ülesütlemist tekkinud kohustuse eest kehtima. Käenduslepingu p-st 4.1 tulenevalt on käendusleping sõlmitud tähtajaliselt. Seega saab kostja II käenduslepingu üles öelda vaid 5 aasta möödumisel alates käenduslepingu sõlmimisest. Arvestades, et käendusleping on sõlmitud 17.03.2016, siis ei ole kostjal II võimalik ka käenduslepingut üles öelda.

KOTJATE VASTUVÄITED 5. Kostja I tunnistas hagi osaliselt ning kostja II hagi ei tunnistanud. Kostjad palusid jätta riigilõivu hageja kanda.

6.Kostjatele ei ole kordagi laekunud laenuandjalt nõusolekut laenu tagatustähtaja pikendamiseks. Lisaks ei ole laenuandja arveldusarvele laekunud kostjate poolt kordagi intress enne tagastustähtaja saabumist ega samal päeval. Esimene laenuandja poolt esitatud intressi arve maksetähtaeg oli 17.04.2016, mille kostjad tasusid 19.04.2016, ehk laenuandja oleks pidanud 18.04.2016 esitama kostjatele arve laenu põhisumma ulatuses ja laenuandjal ei olnud õigust tagastustähtaega omavoliliselt pikendada ja esitada edasisi intressi arveid.

6.1. Laenuandja esitas kostjatele esimest korda põhisumma ulatuses nõude 17.05.2017, millal hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Sellest tulenevalt paluvad kostjad tunnistada peale 18.04.2016 laenuandja poolt arvestatud intressi nõuded tühiseks ja pidada hageja õigustatud nõudeks 5000 eurot, millest maha arvutada kõik kostjate poolt laenuandjale tehtud maksed, mis on olnud peale 19.04.2016 kuupäeva. Kostjad on peale 19.04.2016 tasunud veel laenuandjale 1928,80 eurot, ehk laenuandja nõue kostjate vastu saab olla 3071,20 eurot.

6.2. Kostjad paluvad tühistada ka kõik viivise nõuded, sest esimest korda on laenu põhisumma ulatuses nõue kostjatele kohale toimetatud 17.05.2017, kui esitati maksekäsk Pärnu Maakohtule, peale mida võiks viiviste arvestust pidada mõistlikuks, sest alates sellest on nõue kostjatele kohale toimetatud, aga edasised viivised alates 17.05.2017 kuni tänaseni ei 6 2-17-109859 ole kostjate süül, sest kohtuotsust ei ole veel. Kostjad paluvad tühistada kogu viivise nõude ja pidada õigustatud nõudeks 3071,20 eurot.

6.3. Kostjad leiavad, et käendusleping on tühine tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 2. Laenuandja teadis enne lepingu sõlmimist, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest. Käendajal oli erakorraline vajadus sõlmida käendusleping, sest laenuandja ei olnud nõus laenuvõtjale vastasel juhul laenu väljastama ja sellest sõltus laenuvõtja edasine tegevus. Tehing oli laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsate tingimustega, arvestades laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on kindlasti äärmiselt ebasoodne. Lisaks võib pidada käenduslepingut heade kommetega vastuolevaks, sest laenuandja ei kontrollinud kordagi käendaja võimet kohustusi täita. Käendajal puudus sissetulek ning vara ja laenuandja seda ei kontrollinud.

6.4. Kostja II palub tühistada nõude 10 000 eurot, mis sisaldab veel mitte sissenõutavaks muutunud viivist, sest kostja soovib kasutada enda õigust tarbijakäenduslepingust taganeda ja sellega seoses peale ülesütlemist tekkinud kohustused ei kehti vastavalt VÕS §-le 154.

KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

8.Hageja on esitanud nõude laenulepingust (VÕS § 396 lg 1) tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja nõuded laenusumma tagastamiseks ja intressi tasumiseks võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Kuivõrd nõue on esitatud ka kostja II kui käendaja vastu, kohalduvad täiendavalt VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

9.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

-17.03.2016 sõlmisid Credit Invest OÜ ja kostja I laenulepingu nr Ci201603777, mille alusel sai kostja I hagejalt laenu 5000 eurot, intressiga 6% kuus, tagasimaksmise tähtajaga 30 päeva ning kohustusega tasuta viivist 0,2% tasumata makselt päevas;

-17.03.2016 sõlmisid Credit Invest OÜ ja kostja II käenduslepingu nr CiK201603778, mille kohaselt kostja II kohustus tagama Credit Invest OÜ ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust nr Ci201603777 tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest ning käendaja vastutuse maksimumsumma on 10 000 eurot;

-laenusumma 5000 eurot, millest arvestati maha laenulepingu tasu 100 eurot, kanti Credit Invest OÜ poolt kostja I arveldusarvele 18.03.2016, kostja I on laenusumma kätte saanud;

-kostja I on tasunud ajavahemikus 19.04.2016-10.02.2017 laenuandjale 2228,80 eurot;

-Credit Invest OÜ loovutas nõuded kostjate vastu hagejale 23.03.2017.

7 2-17-109859 10. Pooled vaidlevad praegusel juhul esmalt selle üle, kas laenuleping on pikenenud. Samuti vaidlevad pooled käenduslepingu kehtivuse üle. Kostjad leiavad, et käendusleping on tühine TsÜS § 86 lg 2 alusel ning kostja II taganeb käenduslepingust VÕS § 154 alusel. Veel vaidlevad pooled selle üle, kas intressinõue on tühine. Lisaks on kostjad palunud tühistada viivisenõude.

11.Laenulepingu (vt tl 40-42) p 3.10.2 kohaselt on laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenutagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele lepingu p 1.7 on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress, vt lepingu p 3.6. Juhul, kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki sissenõutavaks muutunud summasid, sh põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Laenulepingu p 3.4 kohaselt kohustus kostja I laenusumma 5000 eurot koos intressiga 300 eurot tagastama laenuandjale 17.04.2016. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja I nimetatud tähtajaks, s.o 17.04.2016, laenu laenuandjale koos intressiga ei tagastanud. Kostja I 07.11.2016 e-kirjast laenuandjale nähtuvalt soovis kostja pikendada põhisumma ja intresside maksmist 2-3 kuud ja märkis, et suure tõenäosusega tasub vahepeal intresse osadena (vt tl 89). Kohus nõustub hagejaga, et juhul kui kostja I ei oleks esialgu laenu tagastamise tähtaega pikendanud, siis ei oleks kostja I ka 07.11.2016 palunud laenulepingut täiendavalt pikendada. Hageja väiteid, et kostja I on soovinud laenulepingu tähtaega korduvalt pikendada, kinnitab ka asjaolu, et kostja I tegi makseid vaid intressi katteks laenuandja poolt igakuiselt kostjale I esitatud intressi tasumise arvete alusel (vt tl 90-100), mille selgitustest nähtub, et tegemist on intressi maksetega teatud perioodi eest (vt tl 49). Arvetel on viide laenulepingu numbrile ja sellele, et intressi tasumisega pikeneb laenuleping ühe kuu võrra.

Kostja I on märkinud, et on peale 19.04.2016 tasunud laenuandjale 1928,80 eurot. Kostja I ei ole esitanud tõendeid, et tasutud summa puhul oleks tegemist olnud laenu osalise tagastamisega. Samuti ei ole kostja I esitanud tõendeid, et ta oleks esitanud hageja poolt kostjale I esitatud arvetele vastuväiteid, mistõttu on kohus seisukohal, et laenuandja luges õigesti maksed kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohus leiab, et eelnimetatuga on tõendatud, et kostja I on soovinud laenulepingu tähtaja pikendamist. Kohus nõustub hagejaga selles osas, et kostjale I intressiarvete edastamisega on laenuandja avaldanud nõustumust laenulepingu pikendamiseks kuni 17.11.2016. Seega on laenuleping pikenenud kuni 17.11.2016.

12.Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et vaidlusalune käendusleping on TsÜS § 86 lg 2 alusel tühine. Kostjate väidete kohaselt teadis laenuandja enne lepingu sõlmimist, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest.

Laenuandja teadis vastavalt eelnevale kirjavahetusele, et laenuvõtjal oli laenu vastu erakorraline vajadus ja käendajal oli erakorraline vajadus sõlmida käendusleping, sest laenuandja ei olnud nõus laenuvõtjale vastasel juhul laenu väljastama ja sellest sõltus laenuvõtja ehk ettevõtte edasine tegevus. Seda peavad kostjad ka sõltuvussuhteks, sest laenuvõtja võimalus saada laenuandjalt laenu sõltus käendaja poolsest käenduslepingu sõlmimisest. Tehing oli tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kui pidada silmas laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on kindlasti äärmiselt ebasoodne.

Lisaks ei kontrollinud laenuandja kordagi käendaja võimet kohustusi täita.

13.TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Vastavalt TsÜS § 86 lg-le 2 on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab 8 2-17-109859 teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus märgib, et kuivõrd kostja I ei ole käenduslepingu pool, ei saa kostja I tugineda käenduslepingu tühisusele. Veel märgib kohus, et tavaliselt ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86) kõne alla. Erandlikes olukordades võib käendusleping olla siiski tühine põhjusel, et see on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimistel (TsÜS § 86 lg 2 p 1), kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2 toodud eeldused, kuid käenduslepingu puhul ei saa tugineda TsÜS § 86 lg 2 p-le 2, kuivõrd käendusleping ei ole vastastikune leping (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne.

Koostajad: P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 759).

Kohtu hinnangul on praegusel juhul täitmata eeldused, et saaks käenduslepingut pidada vastuolus olevaks heade kommetega. Kostjate paljasõnalised väited käenduslepingu sõlmimisest erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest ei ole põhjendatud.

Erakorraliseks vajaduseks või sõltuvussuhteks TsÜS § 86 lg 2 mõttes ei ole käenduslepingu sõlmimine juhatuse liikme poolt eesmärgiga saada oma ettevõttele laenu. Laenulepingu p-st 3.2 nähtuvalt võttis kostja I laenu ettevõtte põhivara soetamiseks ning p 3.10.1 järgi on lepingu tagatiseks kostja I juhatuse liige kostja II isiklik käendus. Ettevõtte soov kasutada võimalust ja saada laenu (põhivara soetamiseks) ei ole erakorraline vajadus, samuti ei ole erakorraline vajadus selleks käenduslepingu sõlmimine. Kostja II ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping on tehtud kostja II jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et kohustuste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja II on üksnes avaldanud, et tehing oli tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kui silmas pidada laenulepingus olnud intressi, mis tarbija jaoks on äärmiselt ebasoodne. Kohus juhib tähelepanu, et laenuleping ei ole sõlmitud tarbijaga, vaid äriühingute vahel. Seega on kostja II väide juba seetõttu asjakohatu. Lisaks ei ole võimalik käenduslepingu ebasoodsust hinnata käendatava kohustuse enda tingimusega. Samuti ei saa äriühingu juhatuse liige (kostja II) tugineda oma kogenematusele käenduslepingu sõlmimisel, kuna äriühingu juhtimine iseenesest juba nõuab keskmisest suuremaid teadmisi lepingute sõlmimise valdkonnas. Kostja II väited, et tal puudus sissetulek ja vara ning laenuandja ei kontrollinud seda, on ebaõiged. Asja materjalidest nähtuvalt on laenuandja kontrollinud mõlema kostja maksejõulisust, hinnates kostjate pangakontode väljavõtteid, registris olevaid majandusaasta aruandeid, kostjate poolt esitatud muid andmeid ja avalikult kättesaadavat infot (nt maksehäireregistrite infot). Käenduse vormistamise avalduses on kostja II märkinud oma igakuisteks tuludeks 5000 eurot ja enam ning kohustustena 0 eurot (vt tl 44-45). Samuti on kostja II märkinud varana sõiduki Mercedes Benz E320CDI W211 Avantgarde väärtusega 7500 eurot. Seega on kostja II ise avaldanud, et tal oli nii sissetulek kui ka vara. Kostja II kohustus oli esitada laenuandjale õige ja täielik teave, mis oli vajalik tema varalise seisundi hindamiseks. Samas ei omaks ka tähtust, kas laenuandja kontrollis käendaja maksevõimet või mitte. Laenuandja puhul ei ole tegemist krediidiasutusega. Seega ei laiene laenuandjale seadusest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja ega käendaja maksevõimet, st järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata

jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (vt Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seega ei ole kostja II käendusleping tühine ning kostja II vastutab käenduslepingu järgi kostja I kohustuste täitmise eest. Kohus selgitab, et VÕS § 69 lg 2 ja § 152 lg 1 alusel tekib hagi rahuldamise korral kostjal II käendajana tagasinõudeõigus kostja I kui põhivõlgniku vastu.

9 2-17-109859 14. Kostja II palub tühistada nõude 10 000 eurot, mis sisaldab veel mitte sissenõutavaks muutunud viivist, sest kostja soovib kasutada enda õigust tarbijakäenduslepingust taganeda ja sellega seoses peale ülesütlemist tekkinud kohustused ei kehti vastavalt VÕS §-le 154.

VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda (VÕS § 116 lg 6). Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale üle rahasumma. Selle kohustuse on laenuandja täitnud.

Käenduslepingust laenuandjale/hagejale mingeid kohustusi ei tulene. Käendusleping on aktsessoorne kohustus, st käenduse kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest. Kostja II on vaidlustanud üksnes käenduse kehtivuse, vastuväiteid laenulepingu kehtivusele kostja II esitanud ei ole. Kostja II ei ole nimetanud ühtegi laenuandja/hageja (olulisele) lepingurikkumisele viitavat asjaolu. Kuna laenuandja/hageja ei ole lepingut rikkunud, ei ole kostjal II alust lepingust taganeda.

VÕS § 154 lg 1 järgi võib tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu käendaja igal ajal üles öelda. Kui niisugune leping on tähtajaline, võib lepingu üles öelda viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Kohus märgib, et käendusleping ei ole üldjuhul kestvusleping, v.a kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi (vt Riigikohtu 12.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 14; 15.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06, p 12; 07.11.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 11). Seega ei ole ka selle ülesütlemine VÕS § 195 lg 3 või § 196 lg 1 alusel võimalik. Isegi kui lugeda leping ülesöelduks, ei piiraks see VÕS § 195 lg 2 teise lause järgi vastutust juba enne käenduslepingu sõlmimist sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste eest. Käesoleval juhul ei ole käenduslepinguga käendatud määratlemata ega tulevasi kohustusi, vaid hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei ole kostjal II lepingu ülesütlemise õigust ka VÕS § 154 lg 1 alusel. Kui see õigus aga ka oleks, ei vabaneks kostja II VÕS § 154 lg 2 alusel siiski vastutusest kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste eest (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 39).

15.Edasi käsitleb kohus vaidlusküsimust, millises ulatuses on kostjatel sõlmitud laenu- ja käenduslepingust tulenevalt täitmata kohustusi. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 esimese lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vaidlus puudub, et kostja I on saanud 17.03.2016 sõlmitud laenulepingu alusel laenu summas 5000 eurot, intressimääraga 6% kuus (300 eurot) ja tagasimaksmise tähtajaga 30 päeva. Vastavalt laenulepingule oli kostja I kohustatud laenusumma 5000 eurot koos intressiga 300 eurot tagastama laenuandjale 17.04.2016. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenu tagastamise tähtaega pikendati kostja I soovil ja laenuandja nõusolekul kuni 17.11.2016. Seega oli laenu tagasimakse tähtajaks 17.11.2016. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingust tulenev laenu põhiosa (5000 eurot) tagastamise kohustus muutus seega sissenõutavaks 17.11.2016 ning kostjal I tuli laenusumma kasutamise ajavahemiku 18.03.2016 kuni 17.11.2016 eest tasuda ka intressi summas 2457,60 eurot (vt ka arvutuskäik hagi p-s 2.1.). Lisaks saatis laenuandja kostjale I (ärakirja kostjale II) nõudekirjad võlgnevuse tasumiseks 13.07.2016 ja 01.11.2016 (vt tl 50-51 pöördel). Laenulepingu p 7.3 kohaselt kui 10 2-17-109859 laenusaaja ei tasu laenuandjale õigeaegselt intressi ja/või ei tagasta laenu ja laenuandja või laenuandjale inkassoteenust osutav äriühing saadab laenusaajale vastava teatise võlgnevuse kohta, on laenusaaja kohustatud maksma laenuandjale teenustasu 24 eurot, millele lisandub käibemaks iga võlgnevuse teatise saatmise eest. Asja materjalidest nähtuvalt laekus ajavahemikus 19.04.2016 kuni 10.02.2017 kostjalt I laenuandjale 2228,80 eurot, millest laenuandja kandis intressi tasumise katteks 2171,20 eurot kooskõlas laenulepingu p-ga 3.10.2 ning vastavalt laenulepingu p-le 7.3 kostjale I esitatud nõudekirjade katteks 57,60 eurot (2 x 28,80 eurot). Seega kostjal I jäi tasumata veel intress ajavahemiku 18.10.2016-17.11.2016 eest summas 228,80 eurot, mida hageja hagis nõuab. Kostjad ei ole väitnud, et nad oleksid

laenuandjale tasunud rohkem kui hageja poolt on hagiavalduses märgitud ja tõendatud.

16.Kohtu hinnangul ei ole hageja intressinõue tühine. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest) (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17). Käesoleval juhul ei ole laenuandja/hageja jätkanud intressi arvestamist ega hagis nõudnud intressi pärast laenulepingu järgse laenusumma tagastamise tähtpäeva saabumist.

17.Eeltoodust lähtuvalt on kostjate poolt jätkuvalt täitmata laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 5000 euro ulatuses ja intressi tasumise kohustus summas 228,80 eurot.

Seega on hageja põhinõue 5000 eurot ja intressinõue 228,80 eurot põhjendatud ning kuulub hageja kasuks kostjatelt väljamõistmisele.

18.Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt esitatud viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

19.Hageja nõuab laenu põhiosalt viivise väljamõistmist ajavahemiku 18.11.2016-28.06.2017 eest summas 2220 eurot (vt arvutuskäik hagi p-s 2.2.) ja edasi viivist 0,2% põhinõudelt (5000 eurolt) päevas alates 29.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni, aga mitte enam kui 2551,20 eurot arvestusega, et kostjate kohustuste summa ei ületaks põhinõuet ning kostja II osas käenduslepingu p-s 1.2 kokkulepitud vastutuse piirsummat 10 000 eurot. Laenulepingu p-s 3.9 on pooled kokku leppinud viivisemääras 0,2% tähtajaks tasumata makselt päevas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva (v.a 2016, kus on 366 päeva) ning lähtudes 5000 euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 18.11.2016-28.06.2017 (s.o 223 päeva) eest 2230 eurot. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks välja seisuga 28.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 2220 eurot. Lähtudes TsMS 11 2-17-109859 §-st 367 mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks ka välja viivise 0,2% põhinõudelt (5000 eurolt) päevas alates 29.06.2017 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2551,20 eurot.

20.Kohus leiab, et antud asjas puudub õiguslik alus hageja viivisenõude tühistamiseks.

Kohus selgitab, et VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine eelnimetatud aluseid nõutava viivise vähendamiseks. Kostjad ei ole välja toonud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostjad on palunud tühistada (ehk vähendada nullini) viivisenõude, sest esimest korda on laenu põhisumma ulatuses nõue kostjatele kohale toimetatud 17.05.2017 kui esitati maksekäsk Pärnu Maakohtule, peale mida võiks pidada viivise arvestust mõistlikuks, ning edasine viivis alates 17.05.2017 kuni tänaseni ei ole kostjate süü, kuna veel ei ole kohtuotsust. Esiteks märgib kohus, et kostjate sellesisulised väited on asjakohatud (vt käesoleva otsuse p-de 18 ja 19 põhjendusi). Asja materjalidest nähtub, et laenuandja ja hageja on korduvalt nõudnud enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kostjatelt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt on laenuandja poolt saadetud kostjatele nõudekirjad võlgnevuse tasumiseks 13.07.2016 kostjate e-posti aadressile x@x (vt tl 50-50 pöördel), 01.11.2016 kostjate e-posti aadressidele x@x, x ja x (vt tl 51-51 pöördel) ning 03.02.2017 kostjate e-posti aadressidele x , x ja x (vt tl 52-52 pöördel).

Laenuandja poolt saadeti 23.03.2017 kostjate e-posti aadressidele x , x ja x ka nõude loovutamise teade (vt tl 53-53 pöördel). Hageja on kostjatelt nõudnud võlgnevuse tasumist ka 23.03.2017 (vt tl 54-54 pöördel). Kuna nõudekirjad on korduvalt saadetud kostja I äriregistris märgitud e-posti aadressile ja kostja II hagivastuses märgitud e-posti aadressile, ei ole usutav, et kostjad ei olnud teadlikud võlausaldaja/hageja nõudest kostjate vastu. Kostjad ei ole väitnud ka, et nad oleks kogu võlgnevuse laenuandjale tasunud, mistõttu ei saanud kostjad eeldada, et laenuandjal nende vastu lepingust tulenevaid nõudeid ei ole. Seejuures on kostjad ise oma 25.08.2017 vastuses tunnistanud, et laenuandja nõue kostja vastu saab olla 3071,20 eurot, kuid ei ole asunud siiani ka osaliselt tunnustatud võlgnevust likvideerima. Lisaks on hageja olnud nõus läbi vaatama kostjate kompromissiettepanekud nõude rahuldamise osas ja kokkuleppe saavutamise korral lõpetama menetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega.

Kostjad ei ole aga olnud huvitatud kompromissi sõlmimisest. Seega puuduvad VÕS §-st 162 tulenevad objektiivsed alused viivisenõude vähendamiseks. Seejuures on viivisenõude esitamine tingitud eeskätt ikkagi kostjate poolt siiani tasumata põhivõlgnevusest, st viivituse pikkusest. Hageja nõuab kostjatelt viivist ka vähendatud kujul.

21.Lisaks märgib kohus, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 03.12.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16;

17.06.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4313, p 15). Kohtu hinnangul on hageja nõude esitanud aegumistähtaja jooksul. TsÜS § 142 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või selle hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib nõude 12 2-17-109859 tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. TsÜS § 160 lg-st 1 ja lg 2 p-st 3 tulenevalt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuse täitmise tähtaeg oli 17.11.2016. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse 17.05.2017. Seega ei ole hageja nõuded kostjate vastu aegunud. Samuti ei esine praegusel juhul ülalnimetatud erandlikke asjaolusid. Kostjatel ei saanud mõistlikult võttes tekkida muljet, et hageja on viivisenõudest loobunud.

22.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 5000 eurot, intressi 228,80 eurot, seisuga 28.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 2220 eurot ja viivise 0,2% põhinõudelt (5000 eurolt) päevas alates 29.06.2017 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 2551,20 eurot. Kohus märgib, et kostjalt II otsusega väljamõistetavad summad ei ületa käenduslepingu p-st 1.2 tulenevat käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (10 000 eurot).

MENETLUSKULUDE JAOTUS 23. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostjate kanda. TsMS § 165 lg 3 järgi vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt.

24.Järgnevalt hindab kohus, millised hageja menetluskulud tuleb kostjatelt välja mõista.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

25.Hageja on 13.03.2019 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja koos neid tõendavate dokumentidega (vt tl 117), mille järgi on tema menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 550 eurot ja õigusabikulud 432 eurot (käibemaksuga). Hageja kinnitas, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 palus hageja märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kostjate poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

26.Kostjad ei ole vastuväiteid hageja menetluskulude osas esitanud.

27.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate 13 2-17-109859 kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas hageja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.

28.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.

29.Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 550 eurot (vt tl 57-58). Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostjate poolt hüvitada.

30.Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on hagejale osutatud õigustoiminguid kokku 3 tunni ulatuses, tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt menetluskulude nimekirjale moodustavad seega hageja kulud õigusabile kokku 432 eurot (käibemaksuga).

31.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.

32.Arvestades ülaltoodut (sh asja mahtu ja keerukust), on kohus seisukohal, et esindaja toimingud olid vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud hageja esindamiseks 3 tunni ulatuses. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti kostjate poolt kohtule esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega.

Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.

14 2-17-109859 33. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust.

Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Hageja esindaja tunnitasu suuruseks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja esindajaks on advokaat, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.

34.Lähtudes eelnevast on hageja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 432 eurot (käibemaksuga).

35.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja 982 eurot (550 + 432).

36.Menetluskulude hüvitamisel soovis hageja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peavad kostjad hagejale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.

37.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 15

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.