) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540 eurot, millest ½ on 270 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot. 4. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et hagejate vanemateks on V S ja kostja (dtl 7, 8) ning samuti selles, et kostja ei ela hagejatega igapäevaselt koos alates maist 2018 (nimetatut on kostja kinnitanud oma menetlusdokumentides ning ka kohtuistungil). Hagejatel on seega kostjast lahus elava alaealiste lastena kostja vastu
§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei 3 osale lapse kasvatamises, täidab ta
lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11).
lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (
§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 7. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks mõlemale hagejale igakuiselt elatist miinimumsuuruses tasunud. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. Kohus peab vajalikuks selgitada, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine (s.h telefoniarvete tasumine) ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda 4 teatud teenuste eest, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe lapsega kooselava vanemaga. 8.
lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 3 teise lause kohaselt tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada muuhulgas vanemate kokkuleppega ettenähtut (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-78-13 p 13; 3-2-1-120-14 p 13). Kostja on menetluses viidanud vanematevahelisele kokkuleppele, mille kohaselt lubati vastastikuseid ülalpidamisnõudeid mitte esitada, kuna kostja hoolitses 11 aastat hagejate eest. Kostja on esitanud laste poolt allkirjastatud seletused antud kokkuleppe kohta (dtl 5750). Kohus märgib, et kostja poolt esitatud hagejate selgitused on allkirjastatud ajal, mil mõlemad hagejad olid alaealised. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehtud tehing on tühine. Samas ei ole hageja II täisealiseks saamisel selgitustes märgitud asjaolusid ümber lükanud. Hagejate ema on 20.09.2019 kohtuistungil kinnitanud, et pooltel oli jutuajamine laste juuresolekul ning hagejate ema ütles kostjale, et kui ta ei tule enam toime, siis esitab hagi kohtusse. Seega on poolte kinnitustega tõendatud, et jutuajamine vanemate vahel elatise küsimuses toimus. Tõenditest aga ei nähtu, et vanemad oleksid kokku leppinud igakuises elatise tasumises, vaid hagejate ema pidi vajadusel kostjalt abi küsima. Kohtu hinnangul ei välista nimetatud kokkulepe aga elatise nõude esitamist alates hagi esitamisest.
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
Mõjuvaks põhjuseks võib
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus on 05.11.2019 kirjas selgitanud, et kostjal tuleb täiendavalt selgitada ja esitada tõendeid
§-s 102 lg 2 märgitud asjaolude kohta, m.h andmed sissetuleku ning varalise seisundi kohta. Kostja on 10.12.2019 esitatud dokumendis välja toonud, et tema töökoht on OÜ-s X ning tema igakuine töötasu on 540 eurot. Eluaseme soetamiseks (kinnistu Maardus) ja renoveerimiseks on kostja võtnud laenu, mille jääk on ca 65 000 eurot igakuise maksega ca 400 eurot. Elamu kommunaalmaksed on talveperioodil ca 300 eurot ja suvel ca 150 eurot. Kostja pangakontodelt (dtl 97- 113) nähtuvad aga kostja sissetulekud (s.h sissemaksed) 6 kuu jooksul summas 7637,21 eurot, millest töötasu 4240 eurot (s.o Swedbank AS konto). Seega on 6 kuu keskmine sissetulek ca 1273 eurot kuus, millest töötasu ca 706 eurot kuus. Viimastel kuudel on kostja töötasu olnud konto väljavõtte kohaselt 1000 eurot. On eluliselt usutav ja esitatud pangakontode väljavõtetelt ka nähtav, et kostjal teatud igakuised kulud ja väljaminekud igas kuus esinevad. Samas ei ole kostja välja toonud faktilisi asjaolusid ja muid tõendeid (nt laenuleping, kommunaalkulude arved vms), mis kinnitaksid kostja rasket majanduslikku olukorda ning asjaolu, et ta ei oleks suuteline elatist igakuiselt tasuma ilma, et tema enda ülalpidamine kahjustuks. Kohus arvestab kostja igakuiste sissetulekutega ning asjaoluga, et kostjal on võimalus teatud kuludelt ka kokku hoida (nt nähtuvad pangakontode väljavõtetelt küllaltki suurtes summades restoranide külastused). Kohus peab vajalikuks m.h selgitada, et kostja ei ole töövõimetu ning samuti puuduvad kostjal teised ülalpeetavad, kes võiksid jääda ebavõrdsesse olukorda võrreldes hagejatega. Samuti märgib kohus, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise 7 kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. 12. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-17416, punkt 11). Kostja on viidanud, et laste emale laekub ka peretoetus, millega tuleks elatise väljamõistmisel arvestada. Kohus selgitab, et iseenesest ei ole välistatud nimetatud asjaolu arvesse võtmine elatise vähendamisel. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealistele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.
i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus
lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada
lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kuna kohus on osaliselt hagejate igakuiseid kulusid pidanud põhjendamatuteks ning kostja on tasunud igakuiselt ka hagejate telefoniarveid, siis on kohtu hinnangul alust käesoleval juhul arvestada ka laste emale laekuva peretoetusega ning vähendada mõlema hageja osas elatist täiendavalt 30 euro võrra. Seega on põhjendatud kostjalt alates hagi esitamisest hageja I kasuks välja mõista elatis igakuiselt 200 eurot ja hageja II osas samuti 200 eurot. Kuna kostja II sai täisealiseks 08.09.2019, siis saab kohtu hinnangul elatise välja mõista summaliselt, s.o perioodi eest 05.05.2019 kuni 07.09.2019 summas 819,35 eurot.
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus osundab, et Riigikohus on märkinud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.
mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-13613, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Tagasiulatuva elatise summa määramisel on hagejad lähtunud elatise miinimummäärast. Kuna kohus on pidanud põhjendatuks hagejate kulutusi alla miinimummäära (s.o summas 9 200 eurot kuus), siis oleks tulnud kostjal hagejatele tasuda perioodi eest 18.06.2018 kuni 04.05.2019 kokku ca 4 225 eurot. Arvestades kõiki käesolevas tsiviilasjas väljatoodud asjaolusid kogumis, siis leiab kohus, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Esmalt arvestab kohus sellega, et kostjalt ei ole enne hagi esitamist elatist nõutud. Hagejate ema on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei ole nõudnud elatise tasumist, vaid on esitanud kohe hagi. Kohus möönab, et elatise küsimata jätmine ei ole iseenesest aluseks tagasiulatava elatise väljamõistmata jätmiseks. Samas oli pooltel kokkulepe, et elatist küsitakse, kui seda peaks vaja minema. Kohtu hinnangul sai kostja seega eeldada, et vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele ta igakuiselt elatist tasuma ei pea. Seega oleks olnud mõistlik hagejatel enne kohtusse pöördumist võtta ühendust kostjaga. Samuti saab käesoleval juhul arvestada ka asjaoluga, et kostja on pidanud eelnevalt pikaajaliselt (s.o 11 aastat) mõlemat hagejat vahetult üleval. Hagejad on elanud kostja juures ning seega on eluliselt usutav, et kostja on teinud nende osas ka kõik suuremad püsikulutused. Kuigi nimetatud asjaolu ei ole aluseks elatise väljamõistmata jätmisel, siis on kohtu hinnangul õiglane nimetatud asjaoluga arvestada tagasiulatuva elatise nõude juures. Samuti võib tagasiulatuva elatise väljamõistmine suuremas summas olla ebamõistlikult koormav kostjale ning seega oleks oht, et kannatada saaks ka igakuine ülalpidamise kohustus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. 15. Juhul, kui kostja on menetluse ajal tasunud elatist, siis tuleb nimetatud summa väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Menetluskulud 16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Seega puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.