Obsah (4)

§ 184§ 65§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-1379 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaid

§ 184

lg 2 p 2 järgi 3 aasta 5 kuu vangistusega, mida

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati Harju Maakohtu 13.12.2016 otsusega asjas nr 1-16-10376 mõistetud karistuse ärakandmata osa – s.o 1 aasta 3 kuu – võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 4 aastat 8 kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 10.01.2017 karistuse kandmise aja hulka ja loeti karistuse alguseks kinnipidamise aeg 10.01.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 10.09.
3. Viru Maakohtu 13.03.2020 määrusega jäeti E. Martin ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
4. E. Martin on mõistetud karistusajast ära kandnud 3 aastat 2 kuud 3 päeva, mis on rohkem, kui kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Seega esinevad formaalsed alused süüdimõistetu tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
5. E. Martini käitumine vanglas oli seaduskuulekas, kuna tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Ainuüksi hea käitumine kinnipidamisasutuses ei veennud maakohut piisavalt selles, et isik oleks teinud temale mõistetud karistusest endale vajalikud järeldused. E. Martinil on olemas kindel vabanemisjärgne elukoht, kuhu ennetähtaegse vabanemise korral elama saaks asuda - XXX. Tegemist on 2-toalise heade elutingimustega eluasemega, mida üürib E. Martini lapse ema ja naissõber A.A. , kes on andnud nõusoleku E. Martini eeltoodud elukohta elama asumiseks. Positiivne on see, et kinnipeetav on karistuse kandmise aja jooksul aktiivselt osalenud oma täitmiskava täitmisel. Vangistuses E. Martin on hõivatud tööga. Töötas koristajana, pesuvahetajana. Alates 25.06.2019 töötab Riigikinnisvara AS-s remonditöölisena. E. Martin läbis sotsiaalprogrammi Õige Hetk. Kinnipeetav tunnistab oma kuritegusid, saab aru tagajärgedest ning kahetseb. On enda sõnul õppust võtnud ega taha vanu vigu korrata. Konfliktilahendusoskus on praegu hea, oskab enda sõnul konfliktidega toime tulla. Programm muutis kinnipeetavat tema enda sõnul natuke julgemaks ning enesekindlamaks. E. Martin läbis sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. Kinnipeetav saab aru alkoholi tarvitamisega kaasnevatest probleemidest ning tagajärgedest. Oskab välja tuua oma peamised riskiolukorrad ning teab enda põhilisi enesekontrollimeetmeid. On motiveeritud hoiduma alkoholi kuritarvitamisest. Alates 12.12.2019 osaleb E. Martin väikeettevõtluse kursusel. E. Martinil on toetust pakkuv lähisuhtevõrgustik. Lähedasteks on ema I.M., õed R ja K ning vend E. Isiku sõnul on neil head suhted. Vangistuses on varasem suhe A.A. iga taastunud. A.A. on seadusekuuleka eluviisiga ning on valmis E. Martinit rahaliselt toetama. 2.
6. Maakohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et E. Martin on järginud täitmiskava, tema vabanemisjärgsed elutingimused on head, tal on toetust pakkuv lähisuhtevõrgustik ning puuduvad distsiplinaarkaristused, tuleb tema puhul siiski teha negatiivne ohuprognoos, s.o uue kuriteo risk on kinnipeetava vabastamiseks liialt suur. E. Martini puhul annavad aluse rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist tema karistusandmed ning isikut iseloomustatavad andmed. E. Martini on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri andmetel omab E. Martin kahte kehtivat kriminaalkaristust. Mõlemad on seotud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Soodusteguriks on majandusliku kasu saamine ning narkootikumide tarvitamine. E. Martin pani kuriteo toime katseaja kestel. Harju Maakohtu 13.12.2016 otsusega on E. Martin tunnistatud süüdi

§ 184lg 1 järgi ehk suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest.

Maakohus ei näinud asjaolusid, mis annaksid aluse kindlalt väita, et isiku hoiakud on vangistuse ajal nii muutunud, et uue kuriteo toimepanemise risk on oluliselt vähenenud. E. Martini käitumine näitab tema ohtlikkust ning annab põhjendatud aluse karta samataolise käitumise kordumist. Siinkohal ei saa jätta arvestamata seda, et ta ka ise tarvitas vabaduses olles enne kinnipidamist narkootilist ainet amfetamiini ning seega ei ole kuidagi välistatud see, et tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral satub ta uuesti narkootiliste ainete küüsi, mis päädib uute raskete kuritegude toimepanemisega. 2.

1. Kinnipeetava iseloomustusest tuleneb, et E. Martinil on põhiharidus, eriala puudub. Tal on mõningad tööoskused, mis omandas töö käigus.
2. aastal Soomes töötades läbis uste ja akende taastusmaalri-restaureerija kursused. Töötukassa vahendusel on osalenud plaatijakrohvija kursusel. Käesolevalt osaleb väikeettevõtluse kursusel. Vangistuses on E. Martin osalenud tööhõives majandustöödel, pesuvahetajana ning remonditöödel. Enne vangistust töötas erinevates ettevõtetes Eestis ja Soomes. Vangistusest tingimisi ennetähtaega vabanemise korral on võimalus tööle asuda 1st ONE OÜ-sse ehitustöödele. Firma esindaja on kinnitanud E. Martini tööle võtmist ja töö pakkumist erinevatel üldehitustöödel. Arvestades seda, et isik on pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil (vaatamata sellele, et kuritegude toimepanemisel E. Martin töötas), puudus maakohtul veendumus, et isik loobub lisaraha saamisest ning keeldub kuritegude toimepanemisest. Toimetulekut vabaduses võivad negatiivselt mõjutada ka tasumata rahalised nõuded summas 7366,54 eurot. 2 2.
3. Uute kuritegude toimepanemist võib E. Martini puhul soodustada ka narkootikumide tarvitamine, kuna ta on teistkordselt karistatud suures koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest ning kohtuotsuste kohaselt oli narkootiline aine edasiandmise ja tarvitamise eesmärgil. Ta soovis rahuldada enda tarvitamisvajadusi. Tarvitas amfetamiini. Vaatamata sellele, et E. Martin on vangistuses läbinud sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, läbis ka sotsiaalprogrammi Õige hetk, tunnistab oma kuritegusid, saab aru tagajärgedest ning kahetseb, kahtles maakohus, et isik suudab vabaduses tegelikult narkootikumide tarvitamisest loobuda, arvestades kinnipeetava varasemaid kokkupuuteid narkootikumidega, tema suhtlemist kriminaalkorras karistatud ning narkootikume tarvitavate inimestega. Sellises olukorras pidas maakohus narkootikumide tarvitamist uute kuritegude toimepanemise riskifaktoriks. 2.
4. Kinnipeetav E. Martini iseloomustusest nähtuvalt puudub tal probleemide lahendamise oskus. Hoolib iseenda heaolust. Ta ei aktsepteeri ühiskonnas kehtivaid reegleid, ei arvestada teiste inimestega. Vaatamata sellele, et isik läbis sotsiaalprogrammid ning nendes osalemine oli kohtu hinnangul kasulik, kahtles maakohus isiku iseloomustatava andmetest nähtuvalt, et E. Martin suudab vabaduses õiguskuulekalt käituda ning uusi kuritegusid mitte toime panna. Ohuprognoos E. Martini puhul annab küllaldase põhjuse arvata, et vabaduses võib ta jätkata kuritegude toimepanemist, mistõttu E. Martin tuleb jätta tingimisi ennetähtaega vabastamata. Ka vangla on hinnanud uute kuritegude toimepanemise ohtu sedavõrd suureks, et on otsustanud mitte toetada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isiku ennetähtaegset vangistusest vabastamist ei toeta ka prokurör. Määruskaebus
5. Viru Maakohtu 13.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu E. Martin, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 3.
6. Maakohtu määrusest ei nähtu, miks E. Martin ei kuulu ennetähtaegselt vabastamisele. Olemas on süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad asjaolud. Vabastamata jätmine ei saa olla kohtu suva järgi, vaid otsust tuleb veenvalt põhistada. Formaalsete eelduste täidetust ei vaidlustata. Maakohus rikkus KrMS § 339 lg-t 2, tehes diskretsioonivea. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab vabastamata jätta vanglas viibinud ja laitmatult käitunud süüdimõistetut. Prokuröri põhistamata seisukohta ei oleks tohtinud arvestada. Ka ei jätnud maakohus tõendikogumist välja vangla poolt toodud riskiprotsente. E. Martin leiab, et kohtunik ei ole tutvunud Riigikohtu lahendiga asjas 3-1-1-12-17, punktides 20 ja 21 tooduga. 3.
7. Maakohus on eksinud materiaalsete eelduste hindamisel. Tulenevalt Riigikohtu lahendis kohtuasjas nr 1-09-14104 toodust tuleb prognoosida esmajoones retsidiivsusriski selle kaudu, kuidas on süüdimõistetu ennast karistuse kandmisel üleval pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid. Siinkohal kordab E. Martin üle, et ta on nõuetekohaselt täitnud individuaalset täitmiskava, käinud tööl, tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Maakohtu poolt katseajal teo toimepanemise arvestamine ei ole kooskõlas Riigikohtu määruses asjas nr 1-09-14104 punktis 20 tooduga. Seda argumenti ei saa arvestada ennetähtaegselt vabastamata jätmisel. See tähendaks, et raske kuriteo toimepannud isiku vabastamine oleks välistatud. Riigikohtu seisukoht kohaldub ka liitkaristuse osas. Ka Riigikohus on öelnud, et katseajal kuriteo toimepanemisel tuleb igal juhul hinnata, kas pikaajaline vangistus on mõju avaldanud. 3.
8. Kriminaalhooldus aitaks maandada uue kuriteo riske ning aitaks tagada süüdimõistetu ühiskonnaadekvaatset elurütmi. Enam kui kolmeaastane eraldatus ühiskonnast, lahusolek 3 perest ja eelkõige lastest, kellest E. Martin väga hoolib, võib isiku ellusuhtumist muuta ja retsidiivsusriski realiseerumise tõenäosust vähendada. Maakohus on andnud põhjendamatult süüdimõistetut positiivselt kirjeldavatele asjaoludele negatiivse hinnangu. E. Martin on varasemalt tasunud kõik tema võlgnevused ja on vabanedes võimeline seda uuesti tegema. Varasemat probleemset käitumist ja amfetamiini tarvitamist mõjutas endine elukaaslane. Olemas on lähedaste tugi A.A. i näol, kellega ta soovib koos lapsi kasvatada. E. Martin on olnud vangistuses aktiivne, et vältida tulevikus uusi kuritegusid. Süüdimõistetu on olnud vabaduses aastaid seadusekuulekas ja täitnud ühiskonna õigusnorme. Elukaaslase moraalne ja materiaalne tugi võib kaasa aidata ka õigete majandusharjumuste kujundamisele ja juurutamisele. E. Martini arvates ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid E. Martini vangistusest vabastamata jätmise. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetu määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale. Süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmine oli põhjendatud ning esitatud määruskaebus jääb edutuks.
10. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse pinnalt ega ka toimikuga tutvudes, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea ehk oleks arvestanud sobimatuid või ebaõigeid asju, jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või ei oleks üldse kaalutlusõigust teostanud. Lisaks tuleb märkida, et põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Samuti ei nähtu määruskaebusest, millised

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid on maakohus ebaõigesti kohaldanud.

Määruskaebuses korratakse veelkordselt üle maakohtu poolt arvestatud positiivsed asjaolud, need on individuaalse täitmiskava alusel toimunud tegevused ja distsiplinaarkaristuste puudumine. Määruskaebuses eksib süüdimõistetu korduvalt põhimõtte vastu, et

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid tuleb analüüsida kogumis.

Ka jääb määruskaebusest mulje, et süüdimõistetu ei teadvusta, et tal puudub subjektiivne õigus nõuda enda vabastamist, vaid üksnes õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Maakohus on kaalunud süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning ka ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jõudnud seisukohale, et 4 süüdimõistetu suhtes uue kuriteo toimepanemise risk ei ole maandatud määral, mis tooks endaga kaasa tingimisi ennetähtaegse vabastamise. Kindlasti ei saa asuda seisukohale, et maakohtu poolt süüdimõistetu vabastamata jätmine oleks suvaotsus. Kuigi süüdimõistetu märgib, et ta ei vaidlusta formaalseid eeldusi püüab E. Martin läbivalt näidata, et karistuse pikkus näitab, et ka materiaalsed eeldused on täidetud. Kantud karistuse pikkus on üksnes oluline formaalsete eelduste arvestamisel. Millest süüdimõistetu järeldab, et maakohus on arvestanud kuritegude raskust, jääb arusaamatuks. Kuriteo raskus ei ole võrreldav katseajal uue kuriteo toimepanemisega.

§ 76

lg 4 kohaselt arvestatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja varasemat elukäiku, seega jääb kohtule arusaamatuks, miks ei või kohus arvestada, et süüdimõistetu pani teo toime katseajal. Süüdimõistetul on 2 kehtivat kriminaalkaristust narkokuritegudes, seejuures viimane kuritegu on toime pandud katseajal. Katseajal, olles määratud kriminaalhooldusele kuriteo toimepanemine ja seda veel samaliigilise kuriteo osas, näitab süüdimõistetu hoolimatut suhtumist talle antud võimalusse kanda karistust vabaduses. Pannes korduvalt toime rahvatervisevastaseid samaliigilisi kuritegusid, näitab süüdimõistetu, et ta ei ole võimeline õiguskuulekalt käituma. Milles väljendub süüdimõistetu väidetav pikaajaline õiguskuulekas käitumine vabaduses, ringkonnakohtule ei nähtu. Samuti ei teadvusta süüdimõistetu enda rikkumiste toimepanemist, vaid süüdistab oma käitumisest endist elukaaslast. Määruskaebusest ei nähtu, miks peaks kohus olema veendunud, et käesoleval ajal on süüdimõistetu käitumine sedavõrd muutunud, et ta on võimeline kriminaalhoolduse läbima edukalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinjuures süüdimõistetust suuremat kaalu anda ka tema käitumise mõjutamisel lähedaste olemasolule. Vangla iseloomustuse kohaselt sündis E. Martini ja A.A. i poeg 2015 ja eelmisest suhtes tütar sündis 2013. Varasemalt ei ole süüdimõistetule laste olemasolu mõju avaldanud. Ka puudub kohtul veendumus, et käesolevalt oleks olukord teine. Samale seisukohale tuleb kohtul asuda kahjuks ka süüdimõistetule garanteeritud elu- ja töökoha osas. Ka varasemalt on süüdimõistetul olnud elu- ja töökoht, kuid see ei ole motiveerinud teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seega leiab ringkonnakohus, et tegemist ei ole käesolevalt samuti uusi kuritegusid maandava riskiga. Olgugi, et tegemist on formaalselt positiivsete asjaoludega, tuleb anda neile lähtuvalt konkreetsest süüdimõistetust hinnang. Enamgi veel, süüdimõistetu on ka varasemalt töötanud ja vangla iseloomustuse kohaselt ka avaldanud, et ta sai piisavalt palka, kuid vaatamata sellele on ta majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pannud kuriteo. Seega elustiilist lähtuvat ohtu ei maanda ka töökoha olemasolu. On küll positiivne, et süüdimõistetu on kursis kohtupraktikaga, kuid selle valikuline arvestamine, ei tähenda, et maakohus oleks eksinud kohtupraktikas. Nii tuleneb Riigikohtu lahendist asjas 1-09-14104 (punktist 21), et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada, sest kuriteo toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. On positiivne, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused ja ta on nõuetekohaselt täitnud individuaalse täitmiskava, kuid arvestada tuleb ka süüdimõistetu resotsialiseerumise võimalusi isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Seda on ka maakohus teinud, leidnud, et süüdimõistetu vabastamine ei ole põhjendatud ning seda kaalutlusveaks pidada ei saa. 5 Ka heidab süüdimõistetu maakohtule ette, et kohus on arvestanud vangla riskiprotsente. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks nimetatud asjaolu määruse tegemisel arvestanud ning kohus ei oleks ka tohtinud seda teha. Seega määruskaebuses toodud argumentatsioon selles osas on asjakohatu. Süüdimõistetu toob välja, et puuduvad erandlikud asjaolud, miks ei peaks teda ennetähtaegselt vabastama. Ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamine ei ole seotud erandlike asjaoludega. 6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 13. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Mati Kartau 6