Tsiviilasi nr 2-19-133449 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 20. märts 2020, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja numb

) § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu jätab kohus

§ 405

lg 1 p 9 alusel käesolevast otsusest välja kirjeldava osa.

§ 444

lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on aktsiaselts IM ARVUTID müüjana ja Vera Nurmeviir ostjana (kostja) sõlminud XX.XX.XXXX osamaksetega tasumise müügilepingu nr XXX mobiiltelefoni Apple iPhone 8 Plus 64GB ostmiseks, kusjuures telefoni maksumus 879 eurot tuli tasuda vastavalt maksegraafikule 24 kuu jooksul igakuiste maksetena AS-le Inbank (faktoor). Kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles faktoor XX.XX.XXXX lepingu üles. Faktoor on 28.06.2019 loovutanud kostjaga sõlmitud lepingust tulenevad nõuded Aktsiaseltsile PlusPlus Capital (hageja).
2. Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi
3. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 07.02.2020 hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista 879 eurot põhinõude, 75,27 eurot intressi, 20 eurot lepingutasu, 1,80 eurot haldustasu, 35 eurot võla sissenõudmiskulude ja 316,15 eurot sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista lisanduva viivise 0,065753% päevas põhinõudelt alates 08.02.2020 kuni põhinõude tasumiseni.
4. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja aktsiaseltsi IM ARVUTID vahel XX.XX.XXXX sõlmitud leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Kostjaga sõlmitud leping vastab kohtu arvates oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnustele. Lepingust nähtuvalt kasutab müüja ostjate suhtes eelnevalt välja töötatud tingimustega lepinguid kavatsusega kasutada neid tingimusi tulevikus sõlmitavates müügilepingutes ja sellest tingituna puudub ostjal lepingu tingimuste üle läbirääkimise võimalus. Samuti on viidatud lepingu lisaks olevate faktoori üldtingimuste, hinnakirja ja kliendiandmete töötlemise põhimõtete näol tegemist tüüptingimustega. 2

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Antud juhul on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale kätte toimetatud avalikult dokumendi väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 10.02.2020.

§ 317

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel loeb kohus hagimaterjalid kostjale avalikult kättetoimetatuks. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. XX.XX.XXXX kehtinud VÕS § 42 lg 3 p 5 redaktsiooni kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hagist nähtuvalt on 07.02.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 316,15 eurot. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu lõpetamise päevale järgnevast päevast määraga 0,065753% päevas. Lepingust endast nähtuvalt on viivise määr 0,07% päevas. Kohtu hinnangul on hagejal õigus arvestada viivist põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, kuna lepinguline viivisemäär 0,07% päevas ehk 25,55% (0,07 × 365) aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära 24% aastas (8 × 3) ning on seetõttu tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 järgi tühine. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKm 3-2-1-25-16, p 13). Viivise arvestus põhinõudelt 879 eurot alates 10.08.2018 kuni 07.02.2020 seisuga on tehtud viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) kasutades ja sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on 105,36 eurot. 5. Hageja palub kostjalt välja mõista ka lisanduva viivise alates 08.02.2020. Hageja nõude õiguslik alus on

§ 367

.

§ 367

näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud. Kohus selgitab, et viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest, so lepingu mittekohane täitmine. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Kuna lepingujärgne viivisemäär 0,07% päevas on tühine, tuleb

§ 367

alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 879 eurot alates 08.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. 6. Kokkuvõtteks rahuldab kohus hageja hagiavalduse kostja vastu osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 879 eurot, intressi 75,27 eurot, lepingutasu 20 eurot, haldustasu 3

§ 405lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 8.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 163

lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, so ~84% ulatuses nõudest, jätab menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. 9.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd kostja kohtumenetluses ei osalenud, ei ole tal menetluskulusid, mille rahalist suurust kindlaks määrata, tekkinud, mistõttu jätab kohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata menetluskulude puudumise tõttu. Kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 405 eurot, millest 225 eurot on riigilõiv ja 180 eurot lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses

§ 175lg 1 mõttes (masshagi, lihtmenetluse asi, vähekeerukas ja -mahukas).

Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 340,20 eurot (84% 405 eurost). Hageja taotlusel mõistab kohus

§ 177

lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskulult 340,20 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 4