RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 5-20-4 12. mai 2020 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Hannes Kiris, He

§ 511

põhiseadusevastasuse tuvastamiseks Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tagastada Nikolai Lebedevi kaebus läbivaatamatult. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Lebedev on Tartu Vanglas kinnipeetav isik. Ta esitas
2. märtsil
3. a Riigikohtule taotluse kontrollida justiitsministri
4. novembri
5. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lõigete 2–

§ 511

kooskõla põhiseadusega ja tunnistada need sätted põhiseadusega vastuolus olevateks ning kehtetuteks. KAEBAJA SEISUKOHAD 2. Kaebaja on seisukohal, et VSKE § 51 lõigetest 2–

§-st 511 tulenevad piirangud kinnipeetava telefoni teel toimuvale vanglavälisele suhtlemisele ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) § 3 lõikest 1 ja §-dest 18, 26 ning 27 tulenevate nõuetega.

1. Vangistusseadusest (VangS) ega muudest seadustest ei tulene justiitsministrile volitust piirata kinnipeetava õigust helistada väljaspool vanglat viibivale isikule suuremal määral, kui on ette nähtud VangS-is. VSKE § 51 lõike 4 punkist 3 ja §-st 511 tulenev kinnipeetava kohustus esitada helistamise taotlemisel vanglateenistusele andmed isiku või asutuse kohta, kellele ta soovib helistada, ja VSKE § 51 lõikega 2 helistamisele seatud ajalised piirangud on kehtestatud ilma seadusest tuleneva aluseta ning seetõttu vastuolus PS § 3 lõikest 1 tuleneva seadusliku aluse põhimõttega.
2. Kinnipeetava kohustus esitada vanglale andmed isikute kohta, kellele ta soovib helistada, riivab ebaproportsionaalselt kinnipeetava ja tema lähedaste PS §-st 26 tulenevat õigust eraelu puutumatusele. Riive ei ole vajalik, sest selle eesmärgid – tagada avalik kord ja teiste isikute õiguste ning vabaduste kaitsmine, kuritegude tõkestamine ja kurjategijate tabamine – on võimalik saavutada kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 ja VangS § 29 lõikes 2 sätestatud vahendeid kasutades. Andmete esitamise kohustus mõjub kinnipeetavale ja tema lähedastele solvavalt, väärikust alandavalt ning võib viia nende eraelu tõsise kahjustamiseni. Ühtlasi on see kohustus vastuolus isikuandmete 5-20-4 kaitse seadusest ja avaliku teabe seadusest tulenevate nõuetega. Võimalus helistada vaid üks kord nädalas 10 minuti vältel ei ole kinnipeetavale piisav ning ületab vangistusest paratamatult tuleneva ebamugavuse piiri.
3. Samuti leiab kaebaja, et oma õiguste kaitsmise põhjendatud vajaduse korral peab kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal olema Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt võimalik kokku saada ka ajal, mil kinnipeetav on eraldatud lukustatud kambrisse. Kinnipeetaval peab olema võimalik takistamatult suhelda ka esindajaga, kes ei ole tema kaitsja kriminaal- või muus menetluses ega advokaat. VangS § 26 lõige 1 ja § 28 lõige 3 sellist suhtlemist kinnipeetavale aga ei võimalda. Kaebaja soovis
4. märtsil 2020 esitada haldusasjast, tsiviilasjast ja kriminaalasjast tuleneva kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule oma volitatud esindaja vahendusel, kes ei olnud tema kaitsja kriminaalmenetluses ega advokaat. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegiumi hinnangul on N. Lebedev esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles palub tunnistada VSKE § 51 lõiked 2–

§ 511põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

1. Ehkki põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus, saab isik Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele (nii alates Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. mai
5. a määrus asjas nr 5-19-9/2, punkt 11). Seejuures on individuaalkaebus juhul, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, lubamatu sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutab või mitte (nii viimati nimetatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 5-19-9/2, punkt 11). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et individuaalkaebuse esitamise eelduseks on see, kui mõni riigiorgan kohaldab vaidlustatavaid norme kaebaja suhtes ja kaebajal on tegelik vaidlus selle organiga nende normide kohaldamise üle (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. juuni
7. a otsus asjas nr 3-4-1-3-10, punkt 14).
8. N. Lebedevi kaebusest võib järeldada, et ta on Tartu Vanglas kinnipeetav isik. Samuti on taotluses märgitud, et kaebaja soovis
9. märtsil
10. a esitada Euroopa Inimõiguste Kohtule oma volitatud esindaja vahendusel kaebuse. Samas ei selgu kaebusest, kas ja millistel asjaoludel kaebaja suhtes vaidlustatud õigusnorme kohaldati ja kas kaebajal on tegelik vaidlus Tartu Vanglaga nende normide kohaldamise üle. Kolleegium märgib, et kui kaebaja hinnangul piiras vangla vaidlustatud õigusnormide kohaldamisega põhiseadusevastaselt tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalik pärast VangS-is sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kaebusega halduskohtu poole ja taotleda seejuures asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kui kaebajal oli tegelik vaidlus individuaalkaebusega vaidlustatud normide kohaldamise üle, on halduskohtu poole pöördumise võimaluse näol olnud tema käsutuses tõhus vahend oma subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitsmiseks PS § 15 lõike 1 tähenduses sõltumata sellest, kas kaebaja on seda võimalust ka tegelikkuses kasutanud.
11. Eeltoodud põhjustel ei ole alust N. Lebedevi individuaalkaebuse läbivaatamiseks. Kaebus tuleb jätta PSJKS § 11 lõikest 2 juhindudes läbi vaatamata ja tagastada esitajale. (allkirjastatud digitaalselt) 2