KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 28. veebruar 2020, Tallinn Tsivii

) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus ja hagi tuleb rahuldada.

1. Maakohus jättis hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata, sest leidis, et nõude aluseks olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohus andnud vaidlustatud asjaoludele lõppjäreldusena väära õigusliku hinnangu. 7.
2. Hageja on esitanud nõude võlgniku pankrotimenetluses summas 785 529,02 eurot (I kd, tl-d 25-27 pöördel). Sellele vaidlesid vastu kostja I ja Kalevankangas OÜ (kostja II õiguseellane), mistõttu esitas hageja nõude tunnustamise hagi. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigus leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool (vt Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 11). Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. 7.
5. Kostja I hinnangul on vaidlusalune leping näilik, sest see allkirjastati
6. augustil
7. a (vt kostja I
8. veebruari
9. a menetlusdokumendi p 3.1; I kd, tl 50). Maakohus on õigesti leidnud, et nõuete tagatisloovutamise leping ei ole näilik seetõttu, et kostja I arvates allkirjastati see
10. augustil
11. Kolleegium märgib, et tehing ei saa samal ajal olla heade kommete vastane ja näilik. Kostja I esitatud asjaolul ei saa pidada vaidlusalust lepingut näilikuks TsÜS § 89 mõttes. Maakohus on välja selgitanud, et esialgselt maakohtule esitatud nõuete tagatisloovutamise lepingu juurde sattus vale allkirjaleht (vt I kd, tl-d 15 pöördel-16). Vaidlusalune leping on allkirjastatud selles märgitud kuupäeval, s.o
12. juulil 2017 (I kd, tl-d 101-103 pöördel). 7.
13. Kolleegium leiab, et kogutud tõenditest ei saa järeldada, et vaidlusalune leping on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86). Kostja II viitab sellele, et võlgniku ja Aktsiaseltsi Eferelt juhatuse liige kattub, tegemist oli seotud isikutega, ning hageja oli võlgniku ja Aktsiaseltsi Eferelt heade kommetega vastuolus olevast eesmärgist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel teadlik. Kostja II arvates on tehing vastuolus heade kommetega seetõttu, et selle eesmärgiks oli tekitada kostjale II kahju, rahuldades Aktsiaseltsi Eferelt nõuded enne kostja II nõudeid, mis on vastuolus võlgniku osanike (kostja II ja Aktsiaselts Eferelt)
14. juulil 2013 sõlmitud lepingu p-ga 5.18.2 (I kd, tl-d 92-97). Maakohus on selgitanud, millisel juhul saab üldjuhul eeldada, et tehing on vastuolus heade kommetega, kuid tuvastas ekslikult, et praegusel juhul sellised asjaolud ka esinevad. Maakohtu põhjendus tugineb sellele, et vaidlusalune leping on tühine võlausaldajate (ennekõike kostja II) huvide kahjustamisest tuleneva heade kommete vastasuse tõttu. Sellise järeldusega ei saa kolleegium nõustuda, sest seadusandja on võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid, mis kitsendavad TsÜS § 86 rakendusala. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võlgniku pankroti korral sätestatud pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut (vt Riigikohtu
15. septembri
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingute tegemine lähikondsete vahel, arvestades ka ühise arendusprojektiga seotud asjaolusid, on iseenesest tavapärane. Nagu kolleegium märkis, siis kohtupraktikas on leitud, et TsÜS § 86 ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse (PankrS) järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi (vt Riigikohtu
17. juuni
18. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7090, p 5). Seega on maakohus ebaõigesti tuvastanud vaidlusaluse lepingu 7

§ 652lg 1 p 1).

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (

§ 654lg 6).

Nõustuda ei saa kostjate väidetega, et hageja nõude olemasolu ja selle suurus on tõendamata. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ning kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 6.

veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kui kostjad leidsid, et hageja on jätnud esitamata asja lahendamisel tähtsust omavad dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid kostjate väiteid, siis on poolel võimalus taotleda kohtumenetluses dokumendi väljanõudmist (

§ 278

). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2 teine lause).

Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et nõuab nõude tunnustamist maakohtu poolt tuvastatud summas, s.o 785 529,93 eurot. Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda nõude suurusest, mille hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses kaitsmiseks, s.o 785 529,02 eurot. 8.

1. Üksnes kostja I poolt viidatud
2. juuni
3. a hageja vastus ajutise pankrotihalduri päringule, mis ei haaku teiste dokumentaalsete tõenditega, ei tõenda nõude puudumist (I kd, tl 89). Nimetatud vastusest ei nähtu, milliste kohustuste olemasolu kohta on ajutine pankrotihaldur päringu teinud (vt Kalevkangas OÜ
4. jaanuari
5. a menetlusdokumendis sisalduv põhjendus, millist asjaolu soovitakse nimetatud tõendiga tõendada; I kd, tl 46). Samuti on see vastus antud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu tuleb arvestada PankrS §-ga 42 (pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti). 8

§ 634

lg 2 järgi, sest sellist väidet – negatiivse võlatunnistuse olemasolu – ei ole kostja I menetluse käigus esitanud (vrd kostja I

1. veebruari
2. a,
3. oktoobri
4. a menetlusdokumendid; I kd, tl-d 48-51; II kd, tl-d 24-25). Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue väitega, mille esitamine ei ole apellatsiooniastmes lubatud ja see tuleb jätta

§ 652lg 4 järgi tähelepanuta.

8.

1. Järgnevalt hindab kolleegium, kas esineb teisi asjaolusid, mis hageja nõude võlgniku vastu välistaksid. Maakohus pole nimetatud asjaolusid pidanud hindama, sest tuvastas vaidlusaluse lepingu tühisuse. 8.
2. Kostja II leiab, et kui vaidlusalune leping kehtib, siis tuleb hageja nõuet tunnustada teise järgu tingimusliku nõudena põhinõude ulatuses. Kostja II hinnangul on hageja nõue tingimuslik, sest see muutub sissenõutavaks alles siis, kui: 1) hageja tõendab, et Aktsiaselts Eferelt ei rahulda hageja nõuet; 2) võlgnik täidab enda kohustuse 758 373 eurot kostja II ees (I kd, tl-d 129-134). Kostja II hinnangul saab ta neid vastuväiteid esitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 lg 1 alusel. 8.
3. Kostja II põhilised väited on:  hageja nõue ei saa olla pandiga tagatud, sest nõue ei tulene hageja ja võlgniku vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust ning
4. jaanuari
5. a kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (hüpoteegilepingu) p 3.2.1 teine lõik on globaalne tagatiskokkulepe ning tühine (I kd, tl-d 21-23);  hageja nõue ei ole osanike lepingu p 5.18 tõttu muutunud sissenõutavaks. Alternatiivselt, viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt lõppes kooskõlas PankrS § 35 lg 1 p-ga 6 samal ajal nõude sissenõutavaks muutumisega. Kostja I on kostja II seisukohtadega ühinenud. Kolleegiumi hinnanul ei välista kostja II vastuväited hageja nõude tunnustamist esimeses järgus pandiga tagatud nõudena. 8.
6. Nõuete tagatisloovutamise lepingu p-s 1.4 on pooled kokku leppinud, et koos nõude üleandmisega kohustub Aktsiaselts Eferelt kui hüpoteegipidaja andma hagejale üle ka nõude tagamiseks seatud hüpoteegi summas 1 200 000 eurot ning tagatavaid kohustusi jääb tagama ka hageja kasuks juba seatud hüpoteek summas 4 200 000 eurot. Tulenevalt nõuete tagatisloovutamise lepingu p-st 1.4 ja hüpoteegilepingu p-st 3.2.1 on hageja nõue kinnisasjale seatud hüpoteekidega tagatud (vt I kd, tl-d 144-155). Nõustuda ei saa kostja II seisukohaga, et
7. jaanuari
8. a hüpoteegilepingu p 3.2.1 on globaalse tagatiskokkuleppena tühine. Kui kostja II leiab, et selles määratlemata kohustuste tõttu võib see ebaproportsionaalselt kahjustada võlgniku teisi võlausaldajaid, siis tegemist on tehingu tagasivõidetavuse põhjendustega, millele TsÜS § 86 ei kohaldu. Kui jätta see põhjendus kõrvale, siis ka sellisel juhul ei ole tegemist tühise tagatiskokkuleppega, sest tegemist on kinnisvara arenduste finantseerimiseks sõlmitavate krediidilepingute tagatiskokkulepetes sisalduva tavapärase tingimusega, mis arvestab võimalusega, et laenusaajal tekib tulevikus täiendav vajadus kaasata arendustegevuseks lisavahendeid. Tegemist on globaalse tagatiskokkuleppega krediidiliini tagamiseks. Hageja nõudel on mõistlik seos tehinguga, millest tuleneva nõuete seadmiseks tagatis algselt anti ja sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. 8.
9. Kostja I on viimases menetlusdokumendis (lõppsõna) tuginenud ka asjaolule, et vaidlusalune leping saab olla heade kommetega vastuolus ka konkreetse majandustegevuse valdkonnas kehtivate nõuete, sh eetika- ja moraalinõuete, ning tavade rikkumise tõttu, viidates krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-le 3 ja pangandustavale (vt
10. veebruari
11. a menetlusdokumendi p-d 3.4.3-3.4.7). Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue väitega, mille esitamine ei ole apellatsiooniastmes lubatud ja see tuleb jätta

§ 652lg 4 järgi tähelepanuta 9

§ 5

lg 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest tulenevalt oleks maakohus pidanud omal algatusel tegema pooltele ettepaneku tehingu kehtivuse hindamise asjaolude ja tõendite esitamiseks. Kostja I ei ole kordagi menetluses väitnud, et tehing tehti väljaspool võlgniku igapäevast majandustegevust või võlgniku osanikud ei ole laenulepingu II sõlmimiseks nõusolekut andnud või seda hiljem heaks kiitnud. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et rahastamise otsustasid osanikud koos ning see on heaks kiidetud (vt nt hageja

1. mai
2. a menetlusdokumendi p 2.6 ja dokumentaalsed tõendid; I kd, tl-d 176-183). Kahtlused laenulepingu II kehtivuse osas on kostja I esitanud oma lõppsõnas, selgitamata, miks kostja I need vastuväited alles nüüd esitab. Menetluses ei saa tekkida olukorda, kus poolelt võetakse võimalus vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus laenulepingu II kehtivuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. 8.
3. Hageja on arvestanud põhinõudelt viivist 293 612,60 eurot. Laenulepingu II p 3 järgi arvestab laenuandja tähtpäevaks tasumata summadelt, välja arvatud intressid, viivist 0,1 % päevas (vt I kd, tl-d 10 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisearvestus kontrollitav (vt hageja
4. jaanuari
5. a menetlusdokument; I kd, tl 33-41). Kostjad ei ole sisulisi vastuväiteid viivisenõude arvestusele esitanud. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et võlgniku osanike lepingu p-st 5.18 ei sõltu hageja nõude sissenõutavus. Kostja II poolt viidatud ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-17-7008 ei ole tuvastatud, et hageja nõue võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks muutunud. Tegemist on kostja II poolt kohtuotsusele antud subjektiivse tõlgendusega. Võlgnik on olnud viivituses laenulepingu II alusel antud laenu tagastamisega alates
6. jaanuarist 2017 ning seetõttu on põhjendatud nõuda võlgnikult VÕS § 113 lg 1 järgi viivist laenulepingus kokkulepitud määras kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Seega, tagatisloovutamise leping on kehtiv, hagejal on tekkinud sellest nõue võlgniku vastu, nõue on muutunud sissenõutavaks ning see on võlgniku varale seatud hüpoteegiga tagatud. Hageja nõue kuulub võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud järgus.
7. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Hagi rahuldamise tõttu tuleb nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 162lg 1 ja § 165 lg 3 alusel kostjate kanda.

Ringkonnakohus määrab

§ 174lg 1 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot (I kd, tl 28) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 300 eurot (II kd, tl 45), mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. 10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10