KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Peeter Pällin ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 17. veebruar 2020, Tallinn Tsiv

) § 74 lg-s 6 sätestatu alusel kohustatud laskma hindamise raskuse esinemisel kinnisasjade väärtuse hinnata eksperdil. Arestida ei või rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Saadud tulem ületas vajaliku tulemi ca kaks korda. Hüpoteegisummaga (41 181 eurot) piiratud kohustuse täitmiseks oleks piisanud ainult ühe kinnisasja müügist ja teise jätmisest omanikule. Kohtutäituri poolt kahe kinnisasja müük

1. a olukorras, kus ühe kinnisasja alghind oli
2. aprillil 2015 piisav nõude rahuldamiseks, oli ilmselt omaniku põhiseaduslikku omandi puutumatuse põhimõtet riivav ja omaniku huve kahjustav toiming. Kostjate vastuväited
3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
4. Kostja I vastuse kohaselt sai hageja kinnisasjade arestimise aktid kätte
5. aprillil 2015 allkirja vastu. Kostja I rahuldas
6. mail 2015 hageja

§ 217

sätestatud korras esitatud kaebuse ning esitas Harju Maakohtule taotluse eksperdi määramiseks uue hindamise korraldamiseks. Kuna hageja eksperdikulusid ette ei tasunud, jättis kohus kohtutäituri taotluse läbi vaatamata. Kostja III esitas kohtutäiturile kinnisasjade suhtes

1. a koostatud hindamisakti, mille kohaselt oli mõlemate kinnisasjade turuväärus ühtse objektina 46 000 eurot. See hind oli aluseks ka kohtutäiturile enampakkumisel alghinna määramisel. Enampakkumisel müüdi kinnisasjad hinnaga 83 000 eurot, mistõttu ei saa väita, et kohtutäitur on kinnisasjad müünud alla tegeliku turuväärtuse.
2. Kostja II vastuse kohaselt on ta kinnisasjad ostnud heauskselt enampakkumisel. Ei esine ühtegi asjaolu, et kohtutäitur oleks enampakkumise olulisi tingimusi rikkunud, mis annaks aluse enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Hageja ei ole vaidlustanud seaduses ette nähtud korras kohtutäituri otsust ega tegevust (

§-d 217 ja 218). 2

§ 223lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes.

Kinnisasjade hindamine on toimunud õiguspäraselt. Kohtutäitur lähtus enampakkumise alghinna määramisel kohtutäiturile esitatud hindamisaktist. Hageja vaidlustas

1. aprillil 2015 kinnisasjade hindamise ja kohtutäitur esitas maakohtule taotluse uue hindamise korraldamiseks (tsiviilasi nr 2-15-6958). Hageja ei tasunud 780 eurot eksperdikulusid ja taotlus jäeti
2. novembri
3. a määrusega läbi vaatamata (

§ 79lg 9).

Praegu ei ole võimalik hinda enam vaidlustada. Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus jättis
2. juuni
3. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks on esitatud tähtaegselt. Maakohus tuvastas, et enampakkumise akti kättetoimetamise ajaks on
4. september 2017 ja hagi esitati
5. oktoobril
6. Maakohus leidis, et asjas ei oma tähtsust, et algne sundtäitmisel olev nõue on tekkinud ELawconsulting OÜ vastu ja äriühing on äriregistrist kustutatud. Täitedokumendiks on notariaalset tõestatud hüpoteegi seadmise leping. Äriregistri andmetel muutis sissenõudja ärinime, kuid nime muutmine ei muuda õigussubjektsust. Arestimisaktide koostamise ja kättetoimetamise osas leidis maakohus, et enampakkumine toimus
7. aprilli
8. a arestimisaktide alusel, kus kinnisasjade väärtuseks oli märgitud: Tirre 41 700 eurot ja Suurkuuse 500 eurot. Arestimisaktid on hagejale kätte toimetatud
9. aprillil 2015 ning hageja vaidlustas need. Kohtutäitur esitas taotluse maakohtule kinnisasjade hinna määramiseks (tsiviilasi nr 2-15-6958). Kohtutäituri poolt määratud hinnaga mittenõustumisel on kohaseks õiguskaitsevahendiks kaebuse esitamine kohtutäituri tegevusele, mille järgselt kohtutäitur edastab kohtule taotluse asja hindamiseks ekspertiisiga (

§ 74lg 8).

Kuna hageja eksperdikulusid tsiviilasjas nr 2-15-6958 ei tasunud, siis

§ 74

lg 9 järgi ei ole hindamist vaidlustatud.

§ 74

lg 7 ja § 217 lg 1 järgi on tähtaeg hindamise vaidlustamiseks möödunud ja hinda ei ole võimalik hiljem vaidlustada (Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13). Võimaliku ülearestimise ja kinnisasjade ühise müügi osas leidis maakohus, et hageja on minetanud õiguse ülearestimisele tugineda. Hagejal oli võimalik nii arestitud vara koosseisu (väidetavat ülearestimist) kui hinda kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada

§-s 217 sätestatud korras. Hageja ei saa seega vaidlustada võimalikku ülearestimist praeguses enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagis. Hageja vaidlustas kinnisasjade ühist müüki kaebusega kohtutäituri tegevuse peale (tsiviilasi nr 2-17-11740) ning kohtud leidsid, et kohtutäitur on õiguspäraselt pannud kinnisasjad ühiselt enampakkumisele, kuna nii saavutati suurem tulem ja hoiti kokku täitekulusid (vt Harju Maakohtu

1. novembri
2. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määrus). Asjade ühine müük enampakkumisel ei olnud vaidlusaluses täiteasjas enampakkumise tingimuse oluline rikkumine. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt saata asi maakohtusse tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. 3

§ 74lg-t 5 ega lähtunud hindamisel kinnisasjade harilikust väärtusest.

See, kas hageja vaidlustas hinna määramise või mitte, ei oma tähtsust. Hageja on menetluses esitanud kinnisasjade väärtuse kohta tõendi, mille kohaselt oli kinnisasjade turuväärtus 1. augustil 2017 kokku 89 000 eurot. Maakohus jättis eeltoodud tõendi hindamata. Kahe kinnisasja ühine enampakkumine ei olnud vajalik. Hageja vastutus oli asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg 1 järgi piiratud hüpoteegisumma ulatuses, s.o 41 181 eurot. Oluline on see, et hageja oli üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik. Seega ei saanud hüpoteegisummale lisanduda sissenõudmiskulusid. Maakohus ei ole hinnanud kohtutäituri väidet, et ta määras enampakkumise alghinnaks 46 000 eurot, sest nõudele tuli lisada täitemenetluse kulud. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kinnistute ühine müük tagas suurema tulemi ja täitemenetluse kulude kokkuhoiu. Tirre kinnistu väärtus 41 700 eurot ületas hüpoteegisummat 519 euro ulatuses ning selle müük alghinnaga oleks taganud hüpoteegisumma suuruses vajaliku tulemi. „Ebavajaliku tulemi osa“ oli 40 683,87 eurot. Tegemist on omandi puutumatuse rikkumisega. Maakohus on jätnud otsuses käsitlemata hageja väite, et kohtutäituril oli kohustus lasta kinnisasjad hinnata eksperdil (

§ 74lg 6).

Samuti on maakohus märkinud, et ei käsitle kõiki menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid põhjusel, et need ei oma tähtsust. Tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega (TsMS § 442 lg 8). Vastused apellatsioonkaebusele

1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Maakohus jättis hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata põhjusel, et enampakkumine ei toimunud tühise arestimise alusel ning enampakkumise olulisi tingimusi ei rikutud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja. Apellatsiooniastmes ei ole vaidluse all enam see, kas hagi on esitatud

§ 223lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Samuti ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, et: sissenõudja nime muutus ja algse võlgniku kustutamine registrist ei saa olla enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluseks (maakohtu otsuse p-d 35-36); arestimisaktid on koostatud ja hagejale

1. aprillil 2015 kätte toimetatud (maakohtu otsuse p 37).
2. Pooled ei vaidle, et kohtutäitur koostas kinnisasjade arestimise aktid
3. aprillil 2015, milles märkis vara väärtuseks: Tirre 41 700 eurot ja Suurkuuse 500 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et arestimine ei olnud tühine, sest ühtegi

§-s 55 sätestatud arestimise tühisuse asjaolu ei esinenud. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium maakohtu põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6). 12. Enampakkumise olulisi tingimusi seaduses loetletud ei ole. Hageja hinnangul tulenevad olulised rikkumised sellest, kuidas kohtutäitur määras kinnisasjadele hinna ning müüs neid koos. Maakohus analüüsis eeltoodud asjaolusid ning ei leidnud rikkumisi, mis tooks

§ 4(6) 223 lg 1 alusel kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. 12.1. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtutäitur oleks pidanud laskma

§ 74lg 6 järgi hinnata kinnisasjade väärtuse eksperdil.

Kolleegiumi hinnangul ei olnud eeltoodud sätte kohaldamiseks alust. Esiteks, hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohtutäituril oli kinnisasjade hindamine keerulisem kui mõne teise kinnisasja hindamine. Tegemist oli kohtutäituri diskretsiooniotsusega ning maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kohtutäitur diskretsiooni piire ületanud. Kohtutäitur selgitas ringkonnakohtu istungil, et talle esitati kaks kinnisasjade hindamise akti – 2013. a ja 2014. a. Sissenõudja poolt esitatud 2014. a akti kohaselt oli kinnisasjade turuväärtus ühtse objektina 46 000 eurot, mis oli ka aluseks hinna määramisel.

§ 74

lg 5 (kehtib

§ 137

kohaselt ka kinnisasja müümisel) sätestab põhimõtte, mille kohaselt lähtub kohtutäitur asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades mh asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Hageja poolt maakohtus esitatud hindamisakt ei ole asjakohane tõend, kuna see ei tõenda kinnisasjade turuväärtust nende arestimise ajal (II kd, tl-d 46-77). Seega ei mõjutanud selle tõendi arvestamata jätmine asja lahendamist. Samas kinnitab nimetatud akt kohtutäituri väidet, et kinnisasjad olid hinnatavad ühtse varana, arvestades nende koosseisu ja paiknemist. Teiseks, hageja oli teadlik täitetoimingust ja tal oli enne enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamist selle toimingu vaidlustamise võimalus (vrd Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13).

§ 74

lg 7 järgi võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada

§-s 217 sätestatud korras. Hageja vaidlustas hinna ning kohtutäitur esitas maakohtule

§ 74lg 8 järgi taotluse eksperdi määramiseks (tsiviilasi nr 2-15-6958).

Hageja pidi

§ 74lg 9 järgi tasuma hindamiskulud ette.

Kuna hageja hindamiskulusid ei tasunud, jättis maakohus

1. novembri
2. a määrusega taotluse läbi vaatamata (I kd, tl-d 181 ja pöördel).

§ 74

lg 9 sätestab, et sellisel juhul loetakse, et isik ei ole hindamist vaidlustanud. Kaebusega kohtutäituri tegevusele on kohtud tuvastanud, et kinnisasjade hindamine on toimunud kooskõlas seadusega (vt Harju Maakohtu

1. novembri
2. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11740; I kd, tl-d 188-191, 192-194). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et vastavalt varasematele jõustunud kohtulahenditele ei rikkunud kohtutäitur asjade hindamisel

§-s 74 sätestatud reegleid, mis tooksid

§ 223lg 1 alusel kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise.

12.2. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur võis panna kinnisasjad ühiselt enampakkumisele (maakohtu otsuse p 42). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib kolleegium järgmist. Kaebusega kohtutäituri tegevusele on hageja kinnisasjade ühispakkumist vaidlustanud. Kohtud on tuvastanud, et kohtutäitur võis

§ 151lg 2 järgi panna kinnisasjad enampakkumisele ühiselt (vt Harju Maakohtu 30.

novembri

1. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11740; I kd, tl-d 188-191, 192-194). Puudub vaidlus, et kinnisasjad olid kaaskoormatud hüpoteegiga sissenõudja kasuks (II kd, tl-d 31-32). Arestimisel määras kohtutäitur kinnisasjadele eraldi väärtused, kuid eeldusel, et ta paneb need ühispakkumisele. Hageja ei ole kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendanud, et Tirre kinnistu turuväärtus eraldi müüduna oleks katnud hüpoteegisumma 41 181 eurot (AÕS § 346 lg 1). Kolleegium märgib, et hageja väidetud põhiseaduse § 32 riivet asjas ei esine.

sätestab reeglid ja alused täitemenetluses omaniku nõusolekuta vara võõrandamiseks. Praeguses asjas müüdi kinnisasjad täitemenetluses kooskõlas seadusega ning vara müügist ülejäänud raha tagastati kooskõlas

§-ga 57 võlgnikule. 5

§ 82

lg-st 1, mille kohaselt asja alghind enampakkumisel on hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Miski ei viita esitatud asjaoludest ka sellele, et oleks esinenud

§ 82lg-s 2 sätestatud alus alghinna muutmiseks.

Hageja ei ole välja pakkunud tegelikke võimalusi muu vara müümiseks, et vältida kinnisasjade müüki, ega otsinud võimalusi asjade hindamises kokkuleppe saavutamiseks.

1. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei näe kolleegium põhjust TsMS § 162 lg 1 alusel muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Peeter Pällin, Vallo Kariler 6