) § 423 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et lepitusmenetluse avaldus tuleb jätta läbi vaatamata, sest tuvastatud asjaoludest ning menetlusosaliste ärakuulamisel väljendatud seisukohtadest ei nähtu, et kumbki vanematest oleks kehtivat suhtluskorda rikkunud või selle täitmist raskendanud. Lepitusmenetluse algatamiseks peaks vanematel olema tekkinud lastega suhtlemise korra täitmisel püsivad probleemid ning rikkumised peaksid olema süstemaatilised. Lepitusmenetluse eesmärk ei ole ning lapse huvidega kooskõlas ei ole lepitusmenetluse algatamine lihtsalt seetõttu, et üks vanematest ei ole rahul jõustunud kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorraga, mille osas on edasikaebevõimalused ammendunud. Põhjendatud ei ole ka püüda varjatult lepitusmenetluse kaudu suhtluskorda oma soovide järgi muuta ning erinevate kohtumenetluste algatamisega teist vanemat emotsionaalselt ja materiaalselt kurnata. Laste ega avaldaja igapäevast elukorraldust ei mõjuta püsivalt see, kui puudutatud isik annab paaripäevaste kõikumistega enda tulekust teada, arvestades, et lastel on kindel päevakava, kool ja huviringid, mille toimumine on kummalegi vanemale teada, suhtluskord on sellisena kestnud pikemat aega ning lapsed on sellise korraldusega rahul. Vanemad peavad olema võimelised kohandama lastega suhtlemise korda kui raamkokkulepet vastavaks tegelikule elule, mõningased erisused ei ole puudutatud isikule etteheidetavad rikkumistena. Maakohus jättis lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ning muud menetluskulud
lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda, leides, et menetluskulude jagamine vanemate vahel on põhjendatud, sest vanemate elustandard mõjutab laste toimetulekut. 2
Puudutatud isik vaidlustas maakohtu määrust üksnes osas, milles maakohus jättis menetluskulud
Üldjuhul kannab hagita menetluses
Sama lõike teise lause kohaselt saab kohus jätta menetluskulud osaliselt või täielikult mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Lastega seotud vaidlused lahendatakse laste huvidest lähtudes, suhtluskorra vaidluste lahendamisel tehakse lahend kõigi menetlusosaliste huvides. Seega on üldjuhul otstarbekas
lg 1 teise lause järgi jätta menetluskulud kummagi vanema enda kanda.
lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Maakohus ei teinud kaalutlusvigu ega ületanud diskretsioonipiire, tal oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse põhimõttest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes võib kohus jätta
lg 1 teise lause kohaselt menetluskulud osaliselt või täielikult vaid ühe vanema kanda, kuid seda üksnes erandlikel juhtudel, mil üks vanematest on esitanud ilmselgelt pahatahtliku või alusetu väite või taotluse. Avaldus ning avaldaja hilisemad väited ei ole aga olnud ilmselgelt pahatahtlikud või alusetud. Vastusena määruskaebuse väitele märkis ringkonnakohus, et menetluskulude jaotuse määramisel ei ole põhjust arvesse võtta menetlusosaliste varalist olukorda, vaid üksnes vaidluse olemust ja asjaolusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse menetluskulude jaotuse osas, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kohtud ületasid
lg 1 teise lause kohaselt puudutatud isiku ja avaldaja menetluskulusid nende endi katta jättes diskretsioonipiire, sest nad jätsid arvestamata, et avaldaja esitas ilmselgelt põhjendamatu avalduse ja tegutses pahauskselt. Arvestades, et maakohus oli ise käesolevas asjas tehtud kohtulahendis tuvastanud, et avaldus oli ilmselgelt põhjendamatu ning selle eesmärk oli vastaspoolt kurnata, ei saanud menetluskulusid üldreeglist lähtudes jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus viitas riigikohtu praktikale menetluskulude jaotamisel, kuid ise sellest ei lähtunud. Arvestades, et avaldaja esitas põhjendamatu avalduse sisuliselt varasema jõustunud lahendi uueks läbivaatamiseks ning tõi välja ka vastuväiteid, oli tegemist sisulise vaidlusmenetlusega ning menetluskulude avaldaja kanda jätmine oleks kooskõlas õigluse põhimõttega. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine julgustab avaldajat esitama uusi põhjendamatuid avaldusi. 3
Kolleegium teeb
lg 3 esimese lause alusel uue määruse, millega jätab avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja ja puudutatud isiku Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda. 10. Kolleegium tühistab menetluskulude jaotuse osas nii ringkonna- kui ka maakohtu määruse.
lg 3 kolmanda lause kohaselt peaks kolleegium saatma asja menetluskulude jaotuse otsustamiseks maakohtule uueks lahendamiseks. Kolleegium leiab aga
§-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet arvestades, et asja ei ole otstarbekas maakohtule uueks lahendamiseks saata. Menetluskulude jaotuse otsustamisel saab aluseks võtta maakohtus tuvastatud asjaolud, mida pooled ei ole vaidlustanud ning mille osas ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kolleegium saab menetluskulude jaotuse kohta teha ise uue määruse, millega jätab avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus avaldaja kanda. 11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kohtud jätsid põhjendatult avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus
lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda, arvestades, et lepitusmenetluse avaldus jäi
12. Kolleegium märgib, et
lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.
lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et
lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et lastesse puutuvates hagita asjades jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus üldjuhul vanemate endi kanda ning sellest põhimõttest võib
Ringkonnakohtu seisukoht ei põhine seadusel. 13. Käesolevas asjas jättis maakohus avaldaja esitatud hagita menetluse avalduse
lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
lg 7 teine lause sätestab, et kui avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse alusel, jäävad menetluskulud avaldaja kanda.
ei reguleeri aga seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata. Hagita menetluse avalduse läbi vaatamata jätmise korral saab kohus jaotada menetluskulud muu hulgas
lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades, ega pea lähtuma eeldusest, et lapsesse puutuvates asjades kannab kumbki vanem enda menetluskulud ise. 14. Maakohus ei tuvastanud, et vanem rikuks kehtivat suhtluskorda, raskendaks selle täitmist või et esineks asjaolusid, mis tingiksid senise suhtluskorra muutmise vajaduse. Maakohus leidis, et 4
15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon
lg 4 esimese lause kohaselt tagastada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.