← Eesti

2-18-17536/29

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-17536 Otsuse kuupäev Tartu, 13. mai 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kullerku

) § 42 lg 4 alusel. Kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda krediidilepingu p 8.2.3 kohaselt, kuna hageja ei täitnud krediidilepingu p-st 9.3.2 tulenevat kohustust esitada dokumente oma finantsolukorra kohta. Kostja palus hagejalt korduvalt dokumentide ja info edastamist (

  1. septembri
  2. a,
  3. oktoobri
  4. a ja
  5. oktoobri
  6. a e-kirjades). Kuivõrd hageja
  7. oktoobri
  8. a kirjast nähtus, et tal ei ole kavatsust dokumente edastada, ütles kostja lepingu
  9. novembri
  10. a teatega üles. Kostja märkis, et ta teavitas hagejat ülesütlemise kavatsusest ning põhjustest nii enne ülesütlemist kui ka ülesütlemisavalduses. Seega tegutses kostja kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja rikkus oluliselt lepingulisi kohustusi ka krediidilepingu p 8.2.2 järgi. Kostjal tekkisid kahtlused hageja majandustegevuse ja talle antud laenu tagasimaksmiseks kasutatavate vahendite legaalsuses ning võimalikus variisiku kasutamises. Kuivõrd hageja ei täitnud temale lepingust ning seadusest tulenevaid kohustusi hoolsusmeetmete rakendamiseks ja tekkinud kahtluse kummutamiseks, oli kostja sunnitud lepingu hagejaga lõpetama. Kostja täitis lepingu ülesütlemisel

§ 42lg-st 4 tulenevat kohustust.

Kuivõrd hageja ei avaldanud kostja küsitud informatsiooni, ei olnud kostjal võimalik täita

§ 20lg 1 p-s 3 nimetatud hoolsusmeetmeid ega kõrvaldada tekkinud rahapesukahtlust.

Seetõttu oli kostja kohustatud lepingu etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles ütlema.

  1. Kostja esitas
  2. veebruaril 2019 hageja vastu vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista põhinõude 47 576 eurot 47 senti, intressi 208 eurot 55 senti,
  3. veebruariks 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja alates
  4. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti. 2

(8)2-18-17536 Kostja oli seisukohal, et juhul kui kohus peaks leidma, et lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud,
  1. novembri
  2. a avaldus on kehtiv ja leping on lõppenud, on kostjal hageja vastu laenujäägi tagastamise ning intressi ja viivise tasumise nõue. Kostja esitas vastuhagis samu väiteid nagu vastuses hagile, jäädes seisukohale, et kuivõrd hageja rikkus lepingut, oli kostjal õigus leping üles öelda.
  3. Hageja vaidles vastuhagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Hageja leidis, et kostja ülesütlemisavaldus on tühine ning laenuleping ei ole lõppenud. Kostja oli teadlik enne krediteerimisotsuse tegemist ja laenulepingu sõlmimist väljastatava laenu eesmärgist. Juhul kui pidada kostja väiteid variisiku ja rahapesu kohta ning etteheiteid hageja suhtes põhjendatuks, ei oleks kostja tohtinud hagejaga laenulepingut sõlmida. Keelu rikkumise tõttu on tehing tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt. See tähendab, et tühised on ka kõik poolte kokkulepped intressi, viivise ja muude lepinguliste sanktsioonide kohta. Kuivõrd tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, on kostja õigustatud raha tagasi saama alusetu rikastumise sätete kohaselt. Hageja esitas teise alternatiivse vastuväite, milles palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 alusel vähendada ebamõistlikult suure viivise nullini.
  4. Tartu Maakohus jättis
  5. augusti
  6. a otsusega hageja hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 47 576 eurot 47 senti, intressi 208 eurot 55 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja alates
  7. veebruarist 2019 viivise 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 4475 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et poolte vahel oli kehtiv laenuleping VÕS § 396 mõttes. Viited krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-tele 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi
  8. juuni
  9. a määrusele nr 9 ei ole asjakohased. Kuivõrd hageja ei viidanud ühelegi asjaolule, mille kohaselt oleks laenuleping tühine TsÜS § 86 või § 87 alusel, ei analüüsinud kohus laenulepingu tühisust lähemalt. Täidetud on ülesütlemise formaalsed nõuded. Seadus ei sätesta ülesütlemisavalduse sisule konkreetseid nõudeid, samuti ei näe ette ülesütlemise põhjuse nimetamist ega tahte juriidilist põhjendamist. Oluline on poole tahte arusaadav väljendamine. Hea usu põhimõttest tulenevalt peaks teine pool aru saama, miks leping lõpetatakse. Maakohtu hinnangul on lepingu lõpetamise teatest aru saada kostja soov leping üles öelda alates
  10. detsembrist
  11. Kuivõrd kostja viitas nimetatud teates, et leping öeldi üles andmete esitamata jätmise tõttu, oli see hea usu põhimõttega kooskõlas. Lepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste osas (st selles osas, kas hageja rikkus oluliselt lepingut), leidis maakohus, et kostja tugines

§ 42

lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui poolte vahel on ärisuhe, ja esineb

§ 42

lg-te 1–3 nimetatud olukord, loetakse hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe andmisest keeldumist oluliseks lepingu rikkumiseks. Maakohtu hinnangul oli kostja piisavalt põhistanud rahapesukahtluse tekkimise. Kuna hageja ei esitanud 12 kuu kontoväljavõtet, ei nimetanud Brigefoodiga sõlmitud laenulepingu allkirjastajat ja lõplikku kasusaajat, ei selgitanud renditavate objektide ning laenude andmisega seotud asjaolusid, ei olnud kostjal võimalik ka rahapesukahtlust kõrvaldada. Maakohus leidis, et sellega olid laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Hagejal oli

§-st 20 tulenevalt kohustus esitada vajalikke dokumente ka pärast lepingu sõlmimist. Kostjal ei olnud

-ist tulenevalt kohustust määrata hagejale täiendav tähtaeg hoiatusega, et andmete esitamata jätmisel öeldakse leping üles. Hageja teabeandmise kohustus tulenes poolte vahel 3

(8)2-18-17536 sõlmitud lepingust, kuid kostja kohustus rakendada hoolsusmeetmeid tuleneb seadusest (

§ 20

). Kuna kostja ei andnud hagejale selgelt täiendavat tähtaega dokumentide esitamiseks, ei saanud lepingut selle p-de 8.2.3, 8.2.10 ning 9.3.2 alusel üles öelda. Ülesütlemise aluseks oli

. Lepingu ülesütlemisest alates muutus kogu tasumata laenusumma sissenõutavaks ning kostjal ei olnud õigust alates ülesütlemisest nõuda intressi, vaid viivist.

  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja palus alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. detsembri
  5. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1267 eurot 50 senti. Ringkonnakohus leidis, et hinnata tuleb ka hageja väiteid laenulepingu tühisuse kohta, tühisusele võib tugineda ka vastuväite esitamisega, vastupidine maakohtu seisukoht on ekslik. Hageja väited laenulepingu tühisuse kohta ei ole küll edukad, kuid nendele vastamiseks tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Hageja pole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks

§ 42lg 1 kohaldamist.

Selle sätte järgi tuleb jätta tehing tegemata, kui kohustatud isik (praegusel juhul kostja) ei suuda tuvastada kliendi isikut, tema esindajat või tegelikku kasusaajat. Teiste hoolsusmeetmete (

§ 20

) kohaldamata jätmise tagajärjed on sätestatud

§-s 43, mille esimese lõike järgi on kohustatud isikul õigus (mitte kohustus) keelduda tehingu tegemisest, kui klient, vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita dokumente ja asjakohast teavet või tehingu objektiks oleva vara päritolu tõendavaid andmeid või dokumente või kui esitatud andmete ja dokumentide põhjal tekib kohustatud isikul kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu või terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega või sellise tegevuse katsega. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua laenulepingu tühisuse TsÜS § 86 alusel. KAS § 83 lg-d 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi

  1. juuni
  2. a määrus nr 9 ei ole asjakohased. Nende nõuete rikkumine ei tooks kaasa lepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidiandja senise praktika kohaselt nõuda eelkõige rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24 ja 25). Hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks. Hageja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Tuleb ka arvestada, et kostja on ise piiranud nõutava viivise summat põhinõude summaga. Ringkonnakohus märkis, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele üldisi piiranguid ning kuivõrd viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest, ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Ebamõistlikult kõrge viivisemäär võib olla ka tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Praegusel juhul ei ole kostja rakendatav viivisemäär (0,25% päevas) ringkonnakohtu hinnangul nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on viivisemäära 0,2% viivitatud summast 4

(8)2-18-17536 päevas peetud kohtupraktikas kehtivaks, sh tüüptingimusena (vt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal oli õigus laenuleping

§ 42

lg 4 alusel (koosmõjus

§ 20

lg 1 p-dega 1–3) üles öelda ning ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud. Kostja ei käitunud lepingu lõpetamisel hea usu põhimõtte vastaselt. Hagejal oli küsitud info ja dokumentide kostjale edastamiseks aega ligikaudu poolteist kuud. Ka pärast

  1. oktoobrit 2018 ei teatanud hageja kostjale soovist esitada andmeid pikema tähtaja jooksul, vaid saatis
  2. oktoobril 2018 kostjale kirja, milles ta vähemalt osa andmete esitamisest selgelt keeldus. Eelmärgitut arvestades ei ole kostja käitunud laenulepingut üles öeldes kiirustades või ebamõistlikult. Maakohtu otsuse kohaselt andsid kostjale aluse laenuleping üles öelda

§ 20ja § 42 lg 4.

Kuigi

§ 42

lg 4 alusel ei olnud täiendava tähtaja andmine enne ülesütlemist vajalik, siis kostja on

  1. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas sisuliselt andnud hagejale täiendava tähtaja info ja dokumentide esitamise kohustuste täitmiseks. Pärast hageja
  2. oktoobri 2018 kirja ei olnud täiendava tähtaja andmine ringkonnakohtu arvates enam vajalik. VÕS § 116 lg 4 järgi ei ole täiendava tähtaja andmine vajalik olukorras, kus teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Kostja ei ole ajavahemikul alates
  3. septembrist 2018 kuni
  4. oktoobrini 2018 saadetud päringutes

-i sätetele otseselt viidanud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Hageja ei ole kõiki kostja nõutud dokumente esitanud ka hiljem, sh kohtumenetluse käigus. Hageja on jätnud mh avaldamata andmed rendiobjektidelt saadava tulu kohta, esitamata sõlmitud rendilepingud ning osaliselt ka kontode väljavõtted. Lisaks on kostja ülalmärgitud

  1. oktoobri 2018 kirjas hagejale siiski viidanud mh seadusest tulenevatele kohustustele klientide majandustegevusest arusaamisel. Hagejat selleks ajaks esindama asunud õigusalaste eriteadmistega nõustaja (advokaadi) vahendusel oleks hageja pidanud mõistlikult aru saama, millistele seadusest tulenevatele alustele
  2. oktoobri 2018 kirjas võidakse osutada. Vähemalt saanuks hageja advokaadist esindajalt mõistlikult oodata, et ta enne vastuse esitamist
  3. oktoobri 2018 päringule kostjalt täpsustab, milliseid seadusest tulenevaid kohustusi on kostja kirjas silmas peetud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (

§ 42lg-d 1 ja 5; § 20 lg 1; KAS § 83; samuti Ts

ÜS § 138 lg 1; VÕS § 6; § 196 lg 1) ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ning see on kaasa toonud ebaõige otsuse. Kostja tegevus enne ärisuhte loomist oli oluliselt puudulik ega olnud vastavuses seaduses sätestatud nõuetega enne laenusuhte loomist, mistõttu pidanuks kostja keelduma lepingu sõlmimisest. Kostja hakkas alles pärast ärisuhte hooletut loomist selgitama ärisuhte loomisele eelnenud asjaolusid, sh hageja tegelikku kasusaajat, hageja varasemaid laenu- ja rendisuhteid, hageja varasemate omanike tausta ning seoseid, ehkki tal oli kohustus ja kõik võimalused seda teha enne ärisuhte loomise otsustamist. Juhul kui pank enne krediidilepingu sõlmimist ei pidanud vajalikuks loobuda selle sõlmimisest, oleks hea usu vastane seda õigust hiljem kasutada olukorras, kus asjaolud ei ole muutunud, kuna see tekitab hagejale kahju. Kostjal puudus VÕS §196 lg 1 nõutav mõjuv põhjus. 5

(8)2-18-17536 Ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 42

lg 1 (keeld luua ärisuhe) ning § 42 lg 5 (kokkuleppe tühisus) ning asendanud selle kostja hooletut käitumist õigustava

§-s 43 sätestatud teiste hoolsusmeetmete kohaldamata jätmise tagajärgedega (õigus leping üles öelda). Kohtud on vääralt kohaldanud VÕS § 162 lg-t 1, leides, et panga viivise suurus 0,25% päevas ehk 90% aastas on mõistlik. Leppetrahv on ebamõistlikult suur, eriti arvestades panga käitumist, mis oli vastuolus seaduse, hea usu põhimõtte ja hea pangandustavaga, sisaldab hoolsuskohustuse olulist rikkumist ning oli kliendi suhtes ebaselge, eksitav ja vastuoluline. Seda tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada suuruseni 0–12,5%. Kostja on kiirustades ja seaduse nõudeid eirates loonud ärisuhte, samuti asunud ärisuhte loomiseks nõutavaid kohustuslikke asjaolusid välja selgitama pärast laenu väljastamist, seejärel samamoodi kiirustades ärisuhte lõpetanud, kasseerides laenusaajalt lõppkokkuvõttes 90% viivist, 8% intressi ning seejärel lisaks veel põhinõude.

  1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes muu hulgas selle üle, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on tühine. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on hagejaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning kas esitatud asjaoludel esineb alus viivise vähendamiseks.
  4. Hageja tugineb sellele, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tehing on tühine ning vastupidisele seisukohale asudes on ringkonnakohus jätnud vääralt kohaldamata

§ 42lg-d 1 ja 5. Ts

ÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

§ 42

lg 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada juhuti tehingu tegemist või seda lõpule viia, kui ta ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus.

§ 20

lg 1 p-de 1–3 kohaselt kohaldab kohustatud isik järgmisi hoolsusmeetmeid: 1) kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine ning esitatud teabe kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal, sealhulgas e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil; 2) kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku esindaja isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamine ning kontrollimine; 3) tegeliku kasusaaja tuvastamine ja tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmete võtmine ulatuses, mis võimaldab kohustatud isikul veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku omandi- ja kontrollistruktuurist. Ringkonnakohus on hageja esitatud asjaolusid hinnates leidnud, et hageja pole esile toonud

§ 42lg 1 kohaldamist võimaldavaid asjaolusid.

Samuti pole hageja ringkonnakohtu hinnangul toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks lugeda tehingu heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevaks TsÜS § 86 alusel. Praegusel juhul ei ole hageja viidanud sellele, et pangal oleks enne tehingu tegemist olnud kahtlusi tehingus osaleva isiku või tema esindaja isikusamasuse tuvastamisel. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et enne tehingu tegemist oleks kostjal olnud kahtlusi tegelikus kasusaajas või hageja omandi- ja kontrollistruktuuris. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendusega, et hageja pole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidilepingu tühiseks. 6

(8)2-18-17536
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et KAS § 83 lg-tele 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi
  2. juuni
  3. a määrusele nr 9 viitamine ei ole praegusel juhul asjakohane. Pealegi ei tooks eelnimetatud sätete ja määruse nõuete rikkumine kaasa lepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidiandja nõuda eelkõige rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24 ja 25).
  6. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas kohtud on põhjendatult leidnud, et kostjal oli alus hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidileping

§ 42

lg 4 alusel üles öelda.

§ 42

lg 4 esimese lause kohaselt, kui selle paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust rahapesu andmebürood

§-s 49 sätestatud korras. Nimetatud säte kohustab lepingu erakorraliselt üles ütlema, kui kohustatud isikul on kliendiga ärisuhe, kuigi esineb mõni

§ 42

lg-tes 1–3 nimetatud alustest, sh olukorras, kus kohustatud isik ei suuda täita selle seaduse § 20 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus (

§ 42lg 1).

Õige on kohtute seisukoht, et pangal kui kohustatud isikul on ka pärast lepingu sõlmimist kohustus hoolsusmeetmeid rakendada ja rahapesu kahtluse tekkimisel kahtluste kõrvaldamiseks kliendilt informatsiooni küsida. Kui klient keeldub vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, on pangal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus ärisuhe lõpetada. Seega ei saa seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. Arvestades

§ 1

lg-s 1 sätestatud peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba enne lepingu sõlmimist. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja asus pärast lepingu sõlmimist selgitama mh ärisuhte loomisele eelnenud asjaolusid ja küsis hagejalt informatsiooni hageja tegeliku kasusaaja, varasemate laenu- ja rendisuhete, varasemate osanike tausta ning seoste kohta, et täita hoolsusmeetmeid ja kõrvaldada oma võimalikku rahapesukahtlust. Kostja on toonud kahtlust tekitavate asjaoludena esile mh selle, et hageja varasemad osanikud olid Panama äriühingud, hageja tegi kinnisvaratehinguid Panama äriühinguga, hageja kinnistud olid koormatud varasemate Panama taustaga osanike kasuks, hagejal olid seosed Valgevene äriühinguga, millega seotud isikud olid omakorda seotud Panama äriühingutega. Kahtluste kõrvaldamiseks küsiski kostja hagejalt teavet ja nõudis dokumentide esitamist. Maakohus leidis, et kuna hageja ei esitanud 12 kuu kontoväljavõtet, ei nimetanud Brigefoodiga sõlmitud laenulepingu allkirjastajat ja lõplikku kasusaajat ega selgitanud renditavate objektide ning laenude andmisega seotud asjaolusid, ei olnud kostjal võimalik ka rahapesukahtlust kõrvaldada. Ringkonnakohtu lahendi põhjenduste kohaselt ei ole hageja kõiki kostja nõutud dokumente esitanud ka hiljem, sh kohtumenetluse käigus. Hageja on jätnud mh avaldamata andmed rendiobjektidelt saadava tulu kohta, esitamata sõlmitud rendilepingud ning osaliselt ka kontode väljavõtted. Esitatud asjaolude alusel on kohtud põhjendatult leidnud, et kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud leping erakorraliselt üles öelda. 16. Kohtud on põhjendatult leidnud, et täidetud on ka krediidilepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. 17. oktoobril 2018 hagejale saadetud e-kirjas on viidatud informatsiooni andmise alusena 7

(8)2-18-17536 (lisaks krediidilepingu p-le 9.3.2) ka sellele, et „pangal on ka seadusest tulenevalt selged kohustused klientide majandustegevusest aru saamiseks“. Samas kirjas on kostja viidanud ka õigusele leping üles öelda, kui hageja informatsiooni andmise kohustust ei täida. Lepingu ülesütlemise teates 6. novembril 2018 on kostja viidanud ka

§-le 20 ning sellele, et hageja on keeldunud kostjaga hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku koostöö tegemisest. Kolleegium leiab, et hageja pidi mõistlikult võttes lepingu ülesütlemise teatest aru saama, miks kostja lepingu üles ütleb. Ka varasemast kirjavahetusest pidi hageja mõistma, et informatsiooni andmise kohustus tuleneb lisaks lepingule ka seadusest. Kuna täidetud on nii materiaalsed kui ka formaalsed krediidilepingu ülesütlemise eeldused, on kostja hagejaga sõlmitud lepingu

  1. novembri
  2. a teatega alates
  3. detsembrist 2018 kehtivalt üles öelnud.
  4. Hageja arvates leidsid kohtud vääralt, et praegustel asjaoludel puudub alus VÕS § 162 lg 1 alusel viivise vähendamiseks. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud, et hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks. Hageja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Lisaks on kostja piiranud viivisesummat ise põhinõude suurusega. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et praegusel juhul ei ole kostja rakendatav viivisemäär (0,25% päevas) nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks (vt ka nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49).
  7. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud talle õigusabi mahus 12,1 tundi tunnitasuga 220 eurot (käibemaksuta) ja kostja lepingulise esindaja kulu on 2662 eurot (käibemaksuta). Asi on keskmisest mõnevõrra keerukam, mistõttu peab kolleegium praegusel juhul TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikuks määraks 190 eurot (käibemaksuta). Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid arvestades on põhjendatud ja vajalik ajakulu kaheksa tundi. Seega on põhjendatud ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja kuluks 8 × 190 = 1520 eurot (käibemaksuta). Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 1520 eurot (käibemaksuta). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  8. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Peeter Jerofejev, Kai Kullerkupp 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.