← Eesti

1-19-7671/24

Obsah (4)§ 74§ 75§ 199§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 31. märts 2020 Kohtuasja number 1-19-7671 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi süüdimõistetu Andrei Štšepetovi 3800

§ 74lg 4 alusel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 2.

märtsi 2020 määrus Määruskaebuse esitaja Andrei Štšepetovi kaitsja jurist Valli Murde Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond (isikukood pööramine RESOLUTSIOON

  1. Jätta Tartu Maakohtu
  2. märtsi 2020 määrus sisuliselt muutmata, kuid täiendada maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
  3. Jätta Andrei Štšepetovi kaitsja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada kirjaliku määruskaebuse süüdimõistetu advokaadist kaitsja või Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Andrei Štšepetov tunnistati süüdi Viru Maakohtu
  5. detsembri 2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-9681 karistusseadustiku (

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 74lg-te 1-3 alusel määrati A.

Štšepetovile koheselt kandmisele kuuluvaks vangistuseks 7 kuud ning ülejäänud vangistusosa 4 aastat 5 kuud jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 ja lg 2 p-s 21 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ning kohustusi.

  1. A. Štšepetov tunnistati järgnevalt süüdi ka Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-7671

§ 199

lg 2 p 8 järgi ning talle mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti see karistus kaetuks A.

Štšepetovile Viru Maakohtu

  1. detsembri 2018 otsusega mõistetud 5 aasta pikkuse vangistusega. Selle vangistuse tingimused jäid samasuguseks, nagu oli A. Štšepetovile
  2. detsembri 2018 otsusega seatud.
  4. veebruaril 2020 esitas kriminaalhooldusametnik Tartu Maakohtule erakorralise ettekande, milles tegi ettepaneku pöörata A. Štšepetovi karistus täitmisele. Ettekande kohaselt tuvastas ametnik, et süüdimõistetu rikkus kaks korda narkootiliste ainete tarvitamise keeldu:
  5. oktoobril 2019 ja
  6. jaanuaril
  7. Mõlema rikkumise eest on A. Štšepetovi karistatud väärteokorras narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 järgi. Kriminaalhooldusametnik on seisukohal, et süüdimõistetu ei ole piisavalt motiveeritud muutma enda käitumist ega elama seaduskuulekalt.
  8. Tartu Maakohus pööras
  9. märtsi 2020 määrusega A. Štšepetovile mõistetud vangistuse kandmata osa, st 4 aastat 5 kuud täitmisele. Kohus märkis, et süüdimõistetu ei ole toime tulnud talle määratud kohustusega mitte tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. A. Štšepetovi on katseajal kahel korral väärteokorras NPALS § 151 lg 1 rikkumise eest karistatud. Need rikkumised on rasked. A. Štšepetovi kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta ei mõista lõpuni oma rikkumiste olemust ja raskust ega võta nende eest täielikku vastutust. Asjaolu, et süüdimõistetu oleks valmis veel mingeid lisakohustusi täitma, ei oma siinkohal tähtsust. A. Štšepetovile oli antud võimalus kanda talle mõistetud karistust vabaduses. Talle oli selgitatud kontrollnõuete ja -kohustuste olemust ning rikkumistega kaasnevaid tagajärgi. Sellegipoolest tarvitas A. Štšepetov narkootikume ja jätkas tarvitamist ka pärast esimest katseajal määratud väärteokaristust. Eeltoodu näitab, et süüdimõistetu ei ole võimeline kriminaalhoolduse nõudeid täitma ning narkootikumide tarvitamisest loobuma. Lisaks rikkus A. Štšepetov ühel korral ka registreerimiskohustust, mis samuti viitab vähesele motiveeritusele kriminaalhoolduse nõudeid järgida. Tema karistus on vaja täitmisele pöörata.
  10. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Štšepetovi kokkuleppel kaitsjana jurist Valli Murde. Kaitsja palub kohtumääruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta tema kaitsealuse karistus täitmisele pööramata ning määrata süüdimõistetule lisakohustused läbida narkosõltlastele mõeldud võõrutusravi ja osaleda rehabilitatsiooni programmides. Alternatiivselt palub kaitsja kohtumääruse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
  11. Esmalt palub V. Murde luba osutada A. Štšepetovile õigusteenust, märkides, et tema pädevus osalemiseks tuleneb kokkuleppest süüdimõistetuga.
  12. Edasi leiab kaitsja, et kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande läbivaatamisel rikuti A. Štšepetovi kaitseõigust. See ettekanne vaadati maakohtu istungil läbi kaitsja osavõtuta. Kuigi KrMS § 432 ei kohusta kohut tagama isikule kaitsjat, kui viimane ei esita vastavat taotlust, oleks antud asjas siiski õiglane olnud selgitada A. Štšepetovile võimalust taotleda kaitsja määramist. A. Štšepetovi isikut arvestades peab olema selge, et ta ei suuda iseseisvalt end kaitsta. Tal on mõningaid raskusi enda soovi väljendamisega ja asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate asjaolude edasi andmisega. A. Štšepetov rääkis kaitsjale, et püüdis kohtule igapidi selgeks teha, miks leidsid aset
  13. oktoobri 2019 ja
  14. jaanuari 2020 narkoainete tarvitamised, kuid tundub, et ta ei suutnud seda arusaadavalt teha. Kindlasti ei ole ta aga kohtule avaldanud valesid andmeid. Seda, et A. Štšepetov avaldas kohtule tõtt, kinnitab näiteks psühhiaater dr Valdar Parve, kelle
  15. märtsi 2020 koostatud epikriisist nähtub, et "... lähtudes isiku jutustusest, mis sobib igati mu kogemusega Viru Vangla arstina, arvan, et mees räägib tõtt, kui ta ütleb, et ta on kunagi müünud mõnuaineid, kuid et praegu ta on mõnuainetest puhas ning et ta on tõsiselt mures oma poja kombe pärast ...". Kui A. Štšepetovile oleks olnud tagatud 2

(8)kaitsja, siis saanuks kaitsja avaldada kohtule seda, mida püüdis selgitada süüdimõistetu. Seega kohus rikkus kohustust tagada A. Štšepetovile kaitseõigus.
  1. Kaitsja leiab ka, et maakohtu määrus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja see asjaolu peab tooma kaasa lahendi tühistamise. Kohtumäärusest ei nähtu kõigepealt, et kohus oleks arutatud võimalust lahendada kriminaalhooldusametniku nõuet teisiti, kui seda on taotletud erakorralises ettekandes. Samuti ei ole maakohus kaalunud, kumb on ühiskonna huvides: kas pöörata A. Štšepetovile mõistetud karistus täitmisele ja koormata sellega riiki tema ülalpidamiskohustusega orienteeruvalt igakuise summaga 1800 eurot või määrata talle täiendava kohustusena läbida narkosõltuvusest loobumise programm tema enda arvel. Oleks inimlik ja vastaks põhiseaduse §-s 13 sätestatule, kui võimaldada A. Štšepetovil läbida narkosõltuvushaigete ravi, mis määrataks temale täiendava lisakohustusena. Ka on selge, et staažikad narkomaanid ei olegi üldjuhul võimelised iseseisvalt, ilma medikamentoosse ravita, loobuma nakroainete tarvitamisest. Ka A. Štšepetov vajaks selleks spetsialistide abi. Kusjuures positiivsena tuleb süüdimõistetu puhul arvestada, et ta suutis ise terve aasta (kohtuotsus jõustus
  2. detsembril 2018) hoiduda narkoainetest. Kohtus kinnitas kaitsealune, et ta on nõus läbima narkomaanidele mõeldud sõltuvusravi, milleks soovib pöörduda Tartus Vaksali 17 asuvasse "Libertasesse" või Jämejala haiglasse. Siinjuures tuleb meelde tuletada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-82-12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on kohus õigustatud ja peabki arvestama süüdimõistetu käitumist katseajal tervikuna, mitte üksnes lisakohustuse määramise järgselt.
  3. Viimaks märgib kaitsja, et tema hinnangul ei täitnud kriminaalhooldusametnik A. Štšepetovi suhtes kriminaalhooldust teostades oma seadusest tulenevaid kohustusi. Antud asjas olnuks mõistlik ja vastanuks kaitsealuse huvidele, kui ametnik oleks kriminaalhooldusseaduse § 26 lg-te 1 ja 2 järgi kohe, kasvõi pärast esimest
  4. oktoobri 2019 juhtumit, juhtinud A. Štšepetovi tähelepanu vajadusele minna spetsialistide vastuvõtule. Isegi kui eeldada, et kriminaalhooldusametnikul ülalnimetatud võimalus puudus, siis erakorralise ettekande koostamisel pidi ka tema kaaluma varianti taotleda kohtult täiendavate kohustuste määramist kaitsealusele. Ringkonnakohtu seisukoht I
  5. V. Murde taotleb ringkonnakohtult luba A. Štšepetovi kaitsjana kriminaalmenetluses osaleda ja esitada määruskaebus Tartu Maakohtu
  6. märtsi 2020 määruse peale.
  7. KrMS § 42 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses kaitsja advokaat ja teised sama seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud menetleja loal, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb kokkuleppest kaitsealusega (lepinguline kaitsja) (punkt 1) või advokaat, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määramisest ning Eesti Advokatuuri poolsest nimetamisest (määratud kaitsja) (punkt 2).
  8. Advokatuuriseaduse § 22 lg 3 kohaselt Eestis võib reeglina advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige. V. Murde ei ole Advokaatuuri liige.
  9. Ringkonnakohus annab V. Murdele KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud loa osaleda kriminaalmenetluses A. Štšepetovi kaitsjana. V. Murde pädevus tuleneb tema ja A. Štšepetovi vahelisest vastavast kokkuleppest, mille tõenduseks on kohtule esitatud volikiri. Kahtlemata on V. Murde ka lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastav isik. Määruskaebusele on lisatud tema haridust tõendav dokument. Samuti on kohtukolleegiumile teada, et V. Murde 3
(8)töötas advokaadina
  1. aastast kuni
  2. aastani. Seega ei ole alust V. Murde asjatundlikkuses kahelda. II
  3. Määruskaebust sisuliselt lahendades käsitleb ringkonnakohus esmalt kaitsja etteheidet, et maakohus ei andnud A. Štšepetovile võimalust kaitsja abile kohtuistungil, kus arutati tema suhtes esitatud erakorralist ettekannet ja märgib sellega seoses järgmist.
  4. Maakohus arutas

§ 74lg 4 alusel karistuse täitmisele pööramist ehk Kr

MS § 427 lg-s 2 nimetatud vabaduse võtmisega seotud küsimust. KrMS § 432 lg 3 esimese aluse järgi peab täitmiskohtunik sellise küsimuse lahendama süüdimõistetu osavõtul, kusjuures sama lõike teise lause kohaselt kutsutakse süüdimõistetu taotlusel täitmiskohtuniku juurde ka kaitsja ja kuulatakse ära tema arvamus. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt KrMS § 432 lg 3 teises lauses sätestatust ei ole kaitsja osavõtt KrMS § 427 lg-s 2 nimetatud küsimuste lahendamisel kohustuslik. KrMS § 432 lg 3 teises lauses sätestatu kujutab endast erinormi KrMS § 45 lg 4 suhtes, millest tuleneb, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamine võib toimuda ka kaitsjata, kui süüdlane ei soovi tema osalemist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-14-12, p 13)
  3. Tagamaks süüdimõistetule soovi korral kaitsja osavõtu kohtuistungist, kus tuleb arutamisele tema karistuse täitmisele pööramise küsimus, tuleb kohtul temale vastavat õigust kohtuistungil selgitada. Isik ise ei pruugi vastavast võimalusest teadlik olla. Ringkonnakohtu hinnangul on väljaspool kahtlust, et antud asjas maakohtunik teavitas A. Štšepetovi tema õigusest kaitsja abile. Määruskaebuse vastupidine väide on ebatõene. Nimelt tutvus kohtukolleegium Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2020 istungiprotokolliga ja kohtute infosüsteemis ka kohtuistungi helisalvestisega ning tegi kindlaks, et kohtunik tutvustas enne asja sisuliselt arutama hakkamist A. Štšepetovile tema õigusi, sh märkis, et tal on õigus kaitsja abile. Taolise tutvustamise järel maakohtunik küsis süüdimõistetult üle, kas too sai oma õigustest aru ja viimane vastas, et sai küll. Siis küsis kohtunik A. Štšepetovilt veelkord täpsustavalt, kas ta soovib asja arutamise juurde kaitsjat. Sellele küsimusele vastas süüdimõistetu eitavalt. A. Štšepetov ei ole väitnud, et ta vaatamata maakohtu seletustele oma õigust kaitsjale ei mõistnud, ning seda ei ole põhjust ka arvata. Maakohtuniku vastav selgitus oli piisavalt selge ja põhjalik.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja selle argumendiga, mille kohaselt pidanuks süüdimõistetu suutmatus end iseseisvalt kaitsta olema maakohtule ilmne, kui arvestada tema isikut ja sõnavõttu kohtuistungil. Kaitsja ei nimeta, mida ta „A. Štšepetovi isiku“ all konkreetselt silmas peab. Kohtukolleegium ise ei näe süüdimõistetut iseloomustavates andmetes midagi sellist, mis kaitsja arvamust kinnitaks. Samuti peab märkima, et kohtuistungi salvestiselt kuulda olevalt ei olnud A. Štšepetovil mingeid probleeme oma mõtete edasi andmisega. Vastupidi, ta on end arusaadavalt ja selgesõnaliselt väljendanud, mh põhjendanud narkootilise aine tarvitamise kordi ning registreerimiskohustuse rikkumist, ja asjakohaselt vastanud ka kohtu küsimustele. Ehk siis tõenäoliselt tingib kaitsja seisukoha vaid see, et maakohus on vaatamata süüdimõistetu selgitustele teinud tema jaoks ebasoodsa otsustuse – pööranud karistuse täitmisele. Taoline järeldus on aga ilmselgelt asjakohatu.
  6. Eeltoodud põhistustel hindab ringkonnakohus seega V. Murde viite süüdimõistetu kaitseõiguse rikkumisele põhjendamatuks, isegi vääraks, ning seda teemat pikemalt ei käsitle. 4

(8)III
  1. Käsitledes järgmiseks küsimust sellest, kas esimese astme kohus pööras põhjendatult A. Štšepetovi vangistuse täitmisele, on kohtukolleegium alljärgneval seisukohal.
  2. Maakohus tuvastas, et A. Štšepetov on eksinud käitumiskontrolli kohaldamise nõuete vastu: ta on kahel korral (kriminaalhooldusametnik tuvastas joobe
  3. oktoobril 2019 ja
  4. jaanuaril 2020) tarvitanud narkootilisi aineid ning ühel korral rikkunud registreerimiskohustust. Nendes asjaoludes vaidlust ei ole. Küll leiab kaitsja, et esimese astme kohtu otsustus süüdimõistetu karistus täitmisele pöörata ei olnud põhjendatud, samuti rikkus maakohus kohtulahendi põhjendamiskohustust, kuna jättis oma sellise seisukoha piisavalt motiveerimata.
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus pöörata A. Štšepetovi karistus täitmisele on lõppastmes korrektne ning määruskaebuse argumendid vastupidisele seisukohale asumiseks alust ei anna. Tõsi, esimese astme kohtu argumentatsioon on mõneti puudulik ja kaitsja sellekohase etteheitega tuleb nõustuda. Kohus üksnes konstateeris süüdimõistetu rikkumiste fakti pinnalt tema suutmatust kriminaalhoolduse nõudeid täita ja narkootikumide tarvitamisest hoiduda ning määras ta vanglasse. Täpsemalt märkis kohus lakooniliselt, et isiku ütlustest nähtuvalt ei mõista ta lõpuni oma rikkumiste olemust ja raskust ega võta nende eest täielikku vastutust. Küll aga jättis maakohus selgitamata, miks ta valis võimalikest abinõudest just rängima, mitte aga mõnda teist

§ 74lg-s 4 loetletud meetmetest.

Maakohus ei oleks seda pidanud põhjendama pikalt: piisanud oleks sellest, kui kohus oleks oma seisukohad kasvõi paari lausega välja toonud. Korvamaks maakohtu määruse vajakajäämisi, märgib ringkonnakohus järgmist. 22.

§ 75

lg 4 sätestab, et kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. 23. Käitumiskontrolliga pandud kontrollnõuete ja kohustuste täitmata jätmise hindamisel ja

§ 75

lg-s 4 toodud tagajärje valimisel tuleb kohtul arvestada ja hinnata konkreetse etteheidetava rikkumise raskust, süüdlase suhtumist sellesse (tahtlus või ettevaatamatus) ja seda, kuidas ta ise oma käitumist põhjendab. Vanglasse saatmine kui raskeim meede tuleb kõne alla siis, kui aset leidnud rikkumised olid rasket laadi, tahtlikud ning ka tulevikus on karta rikkumiste jätkumist.

  1. A. Štšepetov on
  2. veebruari 2020 kohtuistungil rikkumisi põhjendanud järgmiselt. Tema alaealine poeg hoidis külmkapis energiajoogi pudelit, milles olid narkootikumid, tõi iga päev uue pudeli. Tema võttis hommikuti sellest joogist paar lonksu ega olnud kuu aja jooksul isegi mitte teadlik, et tarvitab narkootilisi aineid. Narkootikumi sisaldumine energiajoogis selgus tema jaoks alles siis, kui kriminaalhooldusametnik kontrolli tegi. Nii sai ta ka teada, et poeg on tarvitaja, varem ta seda ei aimanud. Pärast seda hakkas ta ise teadlikult narkootikume tarvitama ja suhtlema nendega, kes müüvad. Seda selleks, et saada teada, kellelt alaealised uimasteid ostavad. Praegu ta enam ei tarvita. Ta pöördus psühhiaatri poole ja ka poja osas on nüüdseks probleem lahenenud. Enam ei ole tal vajadust narkootikume tarvitada. Kriminaalhooldusametniku juurde jättis ta
  3. veebruaril 2020 minemata aga seetõttu, et unustas. Unustas ta aga seepärast, et tema auto pandi põlema ja ta veetis sellega seoses pool ööd hoovis ning hommikul tal lihtsalt ei olnud meeles kriminaalhooldusosakonda minna. Ta palub karistust 5

(8)mitte täitmisele pöörata ja on nõus võtma endale mistahes lisakohustusi. Ta märgib ka, et tal on kindel töökoht.
  1. A. Štšepetovi väide, et ta hakkas narkootikume tarvitama teadmatusest – ei teadnud nende sisaldumist energiajoogis – pole kohtukolleegiumi jaoks usutav. Nagu süüdimõistetu ütlustest nähtub, ei seisnenud tema tarvitamine ühel või kahel korral energiajoogist paari lonksu võtmises, vaid tarvitamiskordi oli tunduvalt rohkem. A. Štšepetovi enda ütlused näitavad ka seda, et ta ise on olnud narkootiliste ainete tarvitaja ja tal on tulnud tegeleda sõltuvusprobleemiga. Ei saa uskuda, et varasema tarvitamiskogemusega süüdimõistetu ei tunne ära narkootikumi mõju ega taipa selle sisaldumist joogis. Lisaks tuleb pidada silmas, et A. Štšepetovil tuvastati narkojoove ka pärast seda, kui kriminaalhooldusametnik tal esmakordselt sellise joobe tuvastanud oli (ja A. Štšepetov uimastite tarvitamise eest karistada saanud oli) – ja selle joobe tekitamisse puutuvalt ei ole A. Štšepetovil kuidagi võimalik viidata sellele, et ta polnud narkootikumide tarvitamisest teadlik.
  2. Süüdimõistetu argumendid kohtuistungil ei õigusta ega vabanda seega kuidagi narkootikumide tarvitamise keelu rikkumist.
  3. Ka ei saa öelda, et A. Štsepetovile ei saa ette heita registreerimisele minemata jätmist
  4. veebruaril
  5. Esiteks ei ole A. Štšepetov oma auto põlema panemist kuidagi tõendanud, mistõttu tuleb see väide tähelepanuta jätta. Ent isegi kui see vastaks tõele, saaks kriminaalhooldaja juurde minemata jätmist A. Štšepetovile ikkagi ette heita. Kui ka tahtlust selle osas eitada (tulenevalt auto põlema panemisega seotud unustamisest), oli A. Štšepatov vähemalt ettevaatamatu: hoolimata tema autoga juhtunust oleks tal pidanud meeles olema, et teda ähvardab kriminaalhooldaja juurde mitte minemise korral mitme aastane vangistus.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul narkootikumide korduv juba iseenesest võrdlemisi raske rikkumine. Süüdimõistetul on kehtiv karistus narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Seega võib uimastite tarvitamine viia A. Štšepetovi uute kuritegudeni. Samuti tuleb silmas pidada, et süüdimõistetu selline eksimus ei olnud ühekordne, vaid narkootikume tarvitas ta korduvalt. Maakohus, nagu juba märgitud, nimetas ära kriminaalhooldusametniku poolt süüdimõistetul narkojoobe kindlaks tegemise kahel korral, s.o
  7. oktoobril 2019 ja
  8. jaanuaril
  9. Mõlema tuvastamisega seoses karistati A. Štšepetovi väärteokorras NPALS 151 lg 1 järgi, vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti
  10. novembri 2019 ja
  11. jaanuari 2020 otsustega. Süüdimõistetu enda ütlused viitavad aga sellele, et narkootilise aine tarvitamisi oli veelgi rohkem. Ka ei vaielnud süüdimõistetu vastu Politsei- ja Piirivalveametist pärinevalt infole, mis kriminaalhooldusametnik maakohtuistungil välja tõi: 1)
  12. veebruaril 2020 alustati A. Štšepetovi suhtes väärteoasja nr 2780,20,001897 selle kohta, et ta tarvitas
  13. veebruaril 2020 arsti ettekirjutuseta amfetamiini ja bzo-d ja 2)
  14. veebruaril 2020 kl 16.55 juhtis ta narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitanuna mootorsõidukit ning politsei kõrvaldas ta seetõttu juhtimiselt. Viimaks tuleb pidada meeles, et lisaks sellele jättis A. Štšepatov kriminaalhooldaja juurde minemata.
  15. Kaitsja, proovides näidata A. Štšepetovi rikkumist kergemana ja leevendamaks talle tehtavat etteheidet, on märkinud, et tema hinnangul n-ö staažikad narkomaanid ei olegi üldjuhul võimelised iseseisvalt, ilma medikamentoosse ravita, narkoainete tarvitamisest loobuma. Ringkonnakohus möönab, et kaitsja selline väide ei ole tõepõhjatu. Uimasti tarvitajale vastava keelu määramine võib olla problemaatiline. Saab ju tõepoolest väita, et narkosõltlane ei suudagi ilma uimastita olla ega probleemi seljatamisega omal käel hakkama saada. Seega võiks uimasti tarvitamise keeld tähendada mõnikord isikule sellise kohustuse asetamist, mida ta ei suuda täita. Inimeselt võimatu nõudmine võib aga olla põhiseaduse vastane – ja seetõttu peaks ka tingimisi vabastamist puudutavaid sätteid tõlgendama nõnda, et võimatuid kohustusi kellelegi seada ei 6
(8)tohi. Niisuguses olukorras võiks tulla kõne alla kaks võimalust. Üks oleks reaalne vangistus: uimastisõltlane saadetakse kohe vanglasse, sest käitumiskontroll on ette hukule määratud. Teine variant oleks selle aktsepteerimine, et inimene tarvitab vabaduses narkootikume. See viimane saaks tulla kõne alla vaid siis, kui uimatite tarvitamine kätkeb endas võrdlemisi madalat uute kuritegude ohtu.
  1. Praeguses asjas eeltoodud kahtlused aga vähemalt täiel määral ei aktualiseeru. Selgub ju asja materjalidest, et peaaegu aasta jooksul oli süüdimõistetu võimeline kohtu määratud kohustust täitma ning narkootiliste ainete tarvitamisest hoiduma. Samuti oleks süüdimõistetu, tunnetades mõne aja möödumisel üksi hakkamasaamise lootusetust, saanud otsida võimalusi raviks omal käel. Niisamuti tuleb võtta arvesse tõsiasja, et A. Štšepetov on pannud kuritegusid toime korduvalt ja nende kuritegude puhul on narkootikumid mänginud olulist rolli. Sellise isiku vabadusse jätmisega ilma tema võimalikust uimastitarvitamisest n-ö suurt numbrit tegemata (st ilma talle narkootikumide tarvitamise keeldu seadmata) kaasneks ilmselt talumatult suur uute kuritegude oht.
  2. Tulenevalt A. Štšepetovi rikkumisest ja selle raskust arvestades tuleb järgnevalt otsustada, kas määrata talle täiendavaid kohustusi või on vaja ta vanglasse saata. Katseaja pikendamine sobiva meetmena praegu kõne alla ei tule. See abinõu oleks kohane siis, kui süüdimõistetu rikkumise saaks hinnata laadilt kergeks või oleks rikkumine aset leidnud siis, kui enamus katseaega on läbitud ja selle lõpp poleks kaugel. Nagu kohtukolleegium juba märkis, on A. Štšepetovi rikkumised aga küllaltki rasked. Samuti on oluline, et tal on oluline osa katseajast veel ees.
  3. Kaaludes, kas A. Štšepetovile võiks määrata täiendavaid kohustusi, tuleb möönda, et teda saaks

§ 75

lg 3 p 5 alusel kohustada alluma alkoholivastasele sõltuvusravile (määruskaebusest nähtub süüdimõistetu vastav nõusolek), samuti ette näha narkosõltuvuse teemalise sotsiaalprogrammi läbimise vastavalt kriminaalhooldaja äranägemisele. Selliste lisakohustuste panemist on määruskaebuses taotlenud ka kaitsja. Kohtukolleegium nendib, et teoreetiliselt võib A. Štšepetovi ravile suunamine ja programmidega mõjutamine tõesti ehk osutuda tõhusaks ning narkootikumide tarvitamine jääda möödanikku. Samas ei saa üksnes teoreetiline edukuse jaatamine tingida lisakohustuste määramise. Tõenäosus, et ravi õnnestub ja süüdimõistetu uute abinõude kaasabil vana paha juurde tagasi ei pöördu, peab olema enam kui teoreetiline. Ringkonnakohtu hinnangul see nii aga ei ole. Nimelt on A. Štšepetov narkootiliste ainete tarvitaja ning tema enda ütlustest järelduvalt on tal väljakujunenud sõltuvus. Samuti selgub, et narkootikume tarvitamast ei hoidnud teda ei kohtuotsusega pandud vastav keeld ega ka väärteokorras karistada saamine. Katseajal tarvitamisega vahele jäänuna ei saanud süüdimõistetule olla teadmata, et selle uuesti juhtumise korral võidakse ta saata vanglasse karistust kandma. Nelja ja poole aasta pikkune võimalik vangistus teda narkootilisi aineid tarvitamast aga ei hoidnud.

  1. Kaitsja viite psühhiaater Valdar Parve seisukohale jätab ringkonnakohus kõrvale. Seda, kas keegi räägib tõtt, ei ütle mitte psühhiaater, vaid kohtunik. See on suisa kohtuniku üks kõige tähtsamaid ülesandeid. On ilmselge, et praeguse kohtusüsteemi alustugesid raputamata ei saa öelda, et üks psühhiaatri koostatud dokument käib üle tõenditel baseeruvast kohtuniku siseveendumusest. Lisaks ei väidagi V. Parve seda, et A. Štšepetov pole kunagi (ega ka viimaste kuude või nädalate jooksul) uimasteid tarvitanud. Psühhiaater ütleb vaid seda, et
  2. märtsil 2020 ei olnud A. Štšepetovil narkootikumide tarvitamist näitavaid väliseid tunnuseid.
  3. Ringkonnakohus märgib ka, et A. Štšepetovil on olnud aega uimastiprobleemiga tegeleda. Ta oleks taas narkootilisi aineid tarvitama hakates saanud iseseisvalt otsida ravivõimalusi. Seda süüdimõistetu aga ei teinud. Kaitsja on sellega seoses teinud etteheite kriminaalhooldajale, 7

(8)märkides, et ametnik oleks pidanud pärast 1. oktoobri 2019 vahejuhtumit juhtima A. Štšepetovi tähelepanu vajadusele pöörduda spetsialisti poole. Taoline märkus on asjakohatu. Kõigepealt ei saa väita, et kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule sellist soovitust ei andnud. Nagu kriminaalhooldaja maakohtu istungil selgitas, toimus pärast rikkumise tuvastamist tema ja süüdimõistetu vahel põhjalik vestlus. Teiseks on aga selge, et abi otsimise vajadus pidi äratuntav olema ka A. Štšepetovile endale. Põhjendatud ei ole ka kaitsja väide, et kriminaalhooldusametnik oleks pidanud erakorralise ettekande koostamisel kaaluma varianti paluda kohtult süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramist. Asjaolu, et ametnik taotles A. Štšepetovi karistuse täitmisele pööramist, ei tähenda, nagu ta ei oleks vaaginud teiste

§ 74lg-s 4 toodud abinõude tõhusust.

Leides aga, et edasine kriminaalhooldus ei täida oma eesmärki ja selle jätkamine ei ole võimalik, oli kriminaalhooldusametnik õigustatud taotlema maakohtult koheselt raskeima meetme rakendamist, jättes kergemad variandid kõrvale.

  1. Kaitsja väidet, et maakohus oleks pidanud kaaluma, kas ühiskonna huvides on A. Štšepetovi vanglasse saatmine ja tema ülalpidamisega seoses riigi koormamine või tema vabadusse jätmine ja lisakohustuste määramine, ringkonnakohus pikalt ei käsitle. Olukorras, kus süüdimõistetu on toime pannud raskema rikkumise ja on alust karta rikkumiste kordumist tulevikus, ehk jaatada tuleb karistuse täitmisele pööramise vajalikkust, ei saa teda vabadusse jätta argumendiga, et tema ülalpidamine on kulukas.
  2. Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. märtsi 2020 määruse sisuliselt muutmata, kuid täiendab seda omapoolsete põhjendustega. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Erkki Hirsnik Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.