← Eesti

2-19-12602/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu,

  1. märts 2020 Tsiviilasja number 2-19-12602 Tsiviilasi A.A. ja B.B. hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus A.A. hagi M.P. vastu 90 eurot B.B. hagi M.P. vastu 90 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant: M.P. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Ingridt Allemann esindajad RESOLUTSIOON Vastustajad A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Maarika Kutser
  4. Rahuldada osaliselt M.P. apellatsioonkaebus.
  5. Tühistada Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsus osas, milles maakohus mõistis M.P.lt A.A. ja B.B. kasuks välja elatise summas 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast alates
  8. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni (XXXXXXX). 2.1.Teha uus otsus, millega mõista M.P.lt välja elatis: 2.1.
  9. A.A. kasuks
  10. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates
  11. aasta jaanuarist kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus, 2.1.
  12. B.B. kasuks
  13. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates
  14. aasta jaanuarist kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus.
  15. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
  16. Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 4.
  17. Hagi rahuldada osaliselt. 4.
  18. Mõista M.P.lt A.A. kasuks välja elatis
  19. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates
  20. aasta jaanuarist kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus. 4.
  21. Mõista M.P.lt B.B. kasuks välja elatis
  22. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates
  23. aasta jaanuarist kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus. 4.
  24. Elatis kanda L.A. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „elatis“. 4.
  25. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 4.
  26. Saata kohtuostus poolte lepingulistele esindajatele teadmiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 2
  27. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid
  28. augustil 2019 M.P. (kostja) vastu hagi elatise väljamõistmiseks. Hageja I palub mõista kostjalt välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Hageja II palub mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Hagejad paluvad kanda elatise hagejate ema L.A. arveldusarvele ja mõista kostjalt menetluskulud välja. Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja lapsed. Hagejate vanemate kooselu lõppes
  29. aasta septembris. Hagejad jäid ema juurde. Kostja ei ole hagejaid regulaarselt toetanud. Kostja on käesoleva aasta jaanuarist teinud igakuiseid makseid. Kostja on maksnud hagejate ülalpidamiseks kokku 300 eurot kuus, mis ei ole piisav. Kostja töötab XXXXXXX OÜ-s. Kostja töötasu on umbes 1000 eurot. Hagejate ema töötab XXXXXXX. Hagejate ema töötasu on umbes 900 eurot. Töötasule lisandub peretoetus kahe lapse eest 120 eurot. Hagejate ema palus kostjal toetada hagejaid suuremas summas. Kostja ei ole seda teinud.
  30. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja on täitnud hagejate ülalpidamiskohustust vabatahtlikult regulaarselt ja piisavas ulatuses nii elatise maksmise kui vahetu ülalpidamise kaudu. Hagejate ema oli nõus, et kostja maksab hagejatele elatist 300 eurot kuus. Kostja täitis kokkulepet. Kostja kandis hagejate ema kontole sõltuvalt oma maksevõimest 300-400 eurot kuus. Hagejate ema ei esitanud kostjale pretensioone ega märkinud, et elatis ei ole piisav. Kostja on käesoleval aastal maksnud hagejatele üldjuhul igakuiselt kokku 300 eurot. Kostja maksis 2019 juulis 350 eurot ja septembris 400 eurot. Kostja ei teinud
  31. aasta augustist kuni oktoobrini hagejate ülalpidamiseks ülekandeid, kuna ta osales sel ajal hagejate elus vahetult. Kostja elas pärast
  32. juulil 2018 toimunud liiklusõnnetust hagejate ja nende emaga ning kandis igapäevaseid toidu- ja muid kulusid. Kostja oli sel ajal hoolduslehel. Kostja sissetulekud olid oluliselt väiksemad, piirdudes üksnes ajutise töövõimetuse hüvitisega. Hagejate ema ei esitanud kostjale nõudmisi, mistõttu kostja leidis, et hagejate ema sai aru, et kostjale oli sel perioodil elatisraha maksmine üle jõu käiv. Kostja ei ole oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline hagejatele rohkem elatist maksma. Kostja on seda ka hagejate emale öelnud. Kostja töötab OÜ-s XXXXXXX. Kostja töötasu on 1250 eurot (neto). Kostjale kuulub korter asukohaga XXXXXXX. Sõiduk KIA CEED kuulub AS-le SEB Liising. Kostjal ei ole muud vara. Kostja kulud on eluasemekulud korteriühistule keskmiselt 113 eurot 47 senti kuus, elekter 22 eurot 93 senti kuus, TV ja internet 21 eurot 47 senti kuus, mobiiltelefon kokku umbes 51 eurot 34 senti kuus, laenu tagasimakse SEB Pangale ning laenu- ja elukindlustus 293 eurot 61 senti kuus, auto liisingumaksed ja kindlustus 118 eurot 30 senti, sõiduki kütusekulu umbes 110 eurot kuus. Kostjal jääb pärast kohustuste ja lastele makstava 300 euro suuruse elatise mahaarvamist sissetulekust enda toidu, riiete, jalanõude, ravimite jm kulude katmiseks ainult umbes 200 eurot. Kuna kostja maksis hagi esitamisele eelnenud kuul hagejate ülalpidamiseks juba rohkem, jääb kostjale nüüd söögi- ja muudeks kuludeks vaid 115 eurot kuus. Hagejate tegelikud vajadused on miinimumelatisest tunduvalt väiksemad. Elatise miinimummääras väljamõistmine ei ole seega põhjendatud. Kostja katab hagejate igapäevaseid vajadusi nende vahetu ülalpidamisega ajal, mil hagejad viibivad vanemate vahelise kokkuleppe alusel kostja juures. Hagejad viibivad kostja juures igas kuus vähemalt 5-6 ööpäeva. Kostja kannab sel ajal hagejate toidu- ja eluasemekulud ning hügieenitarvete, ravimite ja vaba aja sisustamise kulud. Kostjalt elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et osa kuludest on kaetud hagejate emale makstavate riiklike lapsetoetustega, mis on kokku 120 eurot kuus. Elatist välja mõistes tuleks vähendada elatist riiklikest toetustest poole ulatuses ehk 60 euro võrra (30 eurot lapse kohta). 3 MAAKOHTU LAHEND
  33. Viru Maakohus rahuldas
  34. detsembri
  35. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast alates
  36. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Elatis tuleb kanda L.A. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „elatis“. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja on hagejate isa. Hagejatel on perekonnaseaduse (PKS) § 96 järgi õigus nõuda kostjalt elatise väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt lõppes vanemate kooselu
  37. aasta septembris. Hagejad elavad sellest ajast ema juures. Kostjal ei vaidle selle üle. Kuna kostja ei ela hagejatega koos, peab ta PKS § 100 lg 2 järgi täitma hagejate ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel. Hagejad soovivad miinimumelatise väljamõistmist. Hagejad ei pea PKS § 101 lõikes 1 toodud miinimummääras elatise nõudmisel oma vajaduste suurust tõendama. Kohus analüüsis seega, kas kostja varaline seisund võimaldab maksta kahe hageja ülalpidamiseks elatist seaduses sätestatud miinimumulatuses ning kas esinevad alused elatise määra vähendamiseks. Kostja saab pangakonto väljavõtte kohaselt netotöötasu 1 250 eurot kuus. Kostjale kuulub kinnistusraamatu kohaselt korteriomand asukohaga XXXXXXX, üldpinnaga 62 m². Korteriomandile on seatud hüpoteek 5 900 eurot AS-i SEB kasuks. Kostjal ei ole muud vara. Kostja on
  38. mail 2018 sõlminud liisingulepingu AS-iga SEB Liising sõiduki KIA CEED liisimiseks. Sõiduki omanikuks saamise õigus tekkib kostjal pärast lepingutähtaja saabumist
  39. mail
  40. Kostja maksab liisingulepingu alusel liisingueseme omandamise maksed 78 eurot 54 senti kuus. Kostja tasub liisinguobjektiga seoses kaskokindlustuse maksed 31 eurot 1 sent kuus ja liikluskindluse maksed keskmiselt 8 eurot 75 senti kuus. Kostja sõidukiga seotud kulud on 39 eurot 76 senti. Kostjal kulub bensiini ostmiseks keskmiselt 110 eurot kuus. Sõiduk on kostja väitel vajalik tööl käimiseks ja vastavalt kohtus kindlaks määratud suhtluskorrale laste enda juurde toomiseks ja tagasi viimiseks. Kohus nõustus kostjaga, et tal võivad sõiduki kasutamisega seoses tekkida kütusekulud keskmiselt 110 eurot kuus. Sõiduki ülalpidamiskulu on seega kokku 268 eurot 6 senti. Kostja ja AS-i SEB Pank vahel on
  41. aprillil 2018 sõlmitud laenuleping nr. XXXXXXXXXXX, mille tagastamata jääk oli
  42. septembri 2019 seisuga 13 306 eurot 31 senti. Kostja tasub tagasimakseid 162 eurot 87 senti kuus. Kostja tasub laenukindlustusmaksena 15 eurot 59 senti kuus. Laenulepingust tulenev kohustus on kokku 178 eurot 46 senti kuus. Kostja tasub tema ja AS-i SEB Pank vahel sõlmitud laenulepingust nr. XXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste katteks 74 eurot 38 senti kuus ja laenukindlustusmakse 8 eurot 1 senti kuus, kokku 82 eurot 38 senti kuus. Kostja tasub AS-ile Elisa Teleteenused
  43. oktoobri 2019 arve järgi 21 eurot 47 senti, Eesti Energia AS-ile osutatud teenuste eest keskmiselt 22 eurot 93 senti kuus ning Telia Eesti AS-ile müügilepingu nr XXXXXXXX alusel mobiiltelefoni Samsung Galaxy A50 järelmaksu 18 eurot 8 senti kuus. Kostja tasub korteriomandi kommunaalkulusid keskmiselt 114 eurot ning mobiiltelefoni kuumaksed 33 eurot 26 senti. Kostja kohustused on keskmiselt 738 eurot 65 senti kuus. Kostja palgast jääb pärast kohustuste maha arvamist üle 511 eurot 35 senti (1 250 – 738 eurot 65 senti). Sellest ei jätku hagejatele seadusega sätestatud minimaalmääras elatise maksmiseks, sest sellisel juhul peab kostjale jääma vaba raha vähemalt 540 eurot ulatuses. Kostja peab lisaks ennast üleval pidama. Kostja palus elatise väljamõistmisel arvestada hagejatele riigi poolt makstava toetusega. Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 alusel 60 eurot. Kummagi hageja vajadused on seega kaetud neile makstava toetusega 60 eurot. 4 Pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt kohtu määratud hagejate ja kostja suhtluskorrale, viibivad hagejad kuus päeva kuus kostja juures ja on sellel ajal kostja ülalpidamisel. Kohus leiab, et sellises olukorras täidab kostja hagejate ülalpidamiskohustuses keskmiselt 1/5 osas PKS § 100 lg 1 teises lauses sätestatud muul viisil. Seda tuleb elatise määramisel arvestada. Kostja ülalpidamisel on kaks last, s.o mõlemad hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist. Kohus luges seda samuti mõjuvaks põhjuseks elatise määra vähendamiseks. Kohus pidas seega põhjendatuks hagi rahuldada summas 210 eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks. Kohus leidis, et kostja on selles summas hagi õigeks võtnud. Kostja konto väljavõtte kohaselt on kostja
  44. aasta septembris-novembris kandnud hagejate ema arveldusarvele igakuiselt 400 eurot. Kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks elatise seega välja alates
  45. detsembrist
  46. Kohus märkis, et kui kostja on otsuse tegemise ajaks
  47. aasta detsembrikuu eest elatise maksnud, tuleb seda otsuse täitmisel arvestada. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista nii kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kohus pidas sellest ja Riigikohtu
  48. juuni
  49. a lahendi nr 3-2-1-35-17 punktist 35 lähtuvalt vajalikuks mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast. Kostja on hagejate ülalpidamiskohustuse täitnud, kandes igakuiselt kummalegi hageja ülalpidamiseks igakuiselt 200 eurot ning täites nende ülalpidamiskohustuse ajal, mil hagejad on kostja juures ehk keskmiselt kuus päeva kuus. Kostja vastu hagi esitamise vajadus puudus. Kohus ei pidanud kostjalt hagejate menetluskulude väljamõistmist seega põhjendatuks. Kohus jättis TsMS § 162 lg 4 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  50. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja I ja II kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas (otsuse resolutsiooni punkt 2) ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I ja II ülalpidamiseks välja elatis summas 200 eurot kuus kummagi hageja kasuks alates
  51. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Kostja palub jätta maakohtu ostus ülejäänud osas muutmata. Kostja palub mõista kostja menetluskulud ja menetluskuludelt arvestatud viivis hagejatelt kostja kasuks välja. Kostja leiab, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikes 1 ja § 438 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja võttis hagi 210 euro ulatuses õigeks. Kostja märkis korduvalt, et ta kandis laste ema kontole sõltuvalt oma maksevõimest 300-400 eurot kuus ning ta ei ole oma varalist seisundit arvestades võimeline laste ülalpidamiseks rohkem raha maksma. Vahetult enne kohtuistungi lõppu, mil kohus tegi pooltele veelkord ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, oli kostja nõus õigusrahu huvides maksma 210 eurot lapse kohta. See ei tähenda aga, et kostja võttis hagi selles summas õigeks. Sellistes summades üritati kompromissi saavutada, kuid kuna kompromissi ei saavutatud, jäid pooled oma nõuete ja vastuväidete juurde, st hagejad jäid hagi (miinimumelatise nõue) juurde ning kostja jäi oma vastuväidete, mille kohaselt ta ei ole võimeline üle 200 euro maksma, juurde. Kostja leiab, et kohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust, so TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget
  52. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja selgitusi selle kohta, et kostja ei ole võimeline maksma elatist rohkem kui 200 eurot lapse kohta. Kohus tuvastas, et kostjale jääb pärast kohustuste mahaarvamist sissetulekust järele vaid 511 eurot 35 senti, millest ei jätku hagejatele miinimummääras elatise maksmiseks ja ka enda ülalpidamiseks. Kohus jättis aga arvestamata, et pärast otsuse tegemist, mille järgi on kostja 5 kohustatud tasuma hagejatele elatist kokku 420 eurot, jääb kostjal enda igapäevaste vajaduste rahuldamiseks järele vaid 91 eurot 35 senti ning järgnevatel aastatel, seoses alampalga regulaarse tõusuga, veelgi vähem. Kuna kostja ei saa miinimumtöötasu, ei saanud maakohus otsust tehes eeldada, et kostja sissetulek suureneb proportsionaalselt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära suurenemisega. Kostja leiab, et maakohus on kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise sidumisel Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga tõlgendanud materiaalõiguse normi valesti. PKS § 101 lõiget 2 tuleb vaadelda koostoimes lõikega 1, s.t. kohus võib otsuses ette näha elatise muutumise vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisele üksnes siis, kui elatis mõistetakse välja miinimummääras, mitte aga siis, kui elatis mõistetakse välja alla miinimummäära. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  53. veebruari
  54. a otsuses nr 2-15-15909 väljendatu.
  55. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista hagejate menetluskulud ja menetluskuludelt arvestatud viivis kostjalt hagejate kasuks välja. Hagejad leiavad, et kostja väljendas ennast kohtuistungil selgelt, kui nõustus maksma 210 eurot lapse kohta. Põhjendamatu on väita, et tegemist oli ainult kompromissi pakkumisega. Kohus analüüsis kostja igakuiseid kulutusi kuluartiklite lõikes ning leidis, et pärast kõigi kohustuste tasumist jääb kostja palgast üle 511 eurot 35 senti. Kostja kohustused on seotud kostja enda vajaduste rahuldamisega. Kostja pidi endale kohustusi võttes arvestama, kas ta suudab pärast ülalpidamiskohustuse täitmist teisi kohustusi täita. Kohus viitas õigesti PKS §-le 102 lg 2, mille kohaselt vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Seda tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus juhindus elatise väljamõistmisel PKS §-st 101 lg-st 2, mille järgi võib elatise välja mõista nii kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna kohus mõistis elatise välja muutuva suurusena, määras ta otsuses kindlaks, kuidas seda arvutada. Kohus ei ole seadust seega valesti kohaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  56. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab menetlusõiguse ja materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast alates
  57. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise
  58. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates
  59. aasta jaanuarist kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 203 eurot 60 senti (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palub 6 tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja I ja II kasuks väljamõistetud elatise suuruse, so resolutsiooni p 2, osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I ja II kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates
  60. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Maakohtu otsus on TsMS § 651 lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 järgi seega jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hagejate elatise nõude alates
  61. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 200 eurot kuus, ning osas, milles maakohus jättis hagejate nõude rahuldamata. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus seega elatise väljamõistmise üle vahemikus 201 – 210 eurot alates
  62. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX ning elatise summa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga sidumise üle. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostja maakohtu istungil tehtud ettepanek maksta mõlemale hagejale elatist 210 eurot kuus, on tehtud kompromissiläbirääkimiste käigus (tl 143 ja 143 pöördel). Kostja ettepanekut ei saa käsitleda hagi vastavas ulatuses õigeks võtmisena, kuivõrd kostja tahe oli suunatud hagejatega kokkuleppe sõlmimisele, mitte hagejate nõude osalisele tunnustamisele (vt nt Riigikohtu
  63. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, 10 jj). Kostja ei ole väljendanud selget tahet võtta hagi osaliselt õigeks. Kostja ei ole TsMS § 440 lg 1 mõttes hagi seega osaliselt õigeks võtnud. Alaealise lapsele makstav elatis ei või PKS § 101 lg 1 kohaselt olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuv põhjus võib PKS § 102 lg 2 viimase lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuv põhjus saab lisaks seaduses nimetatutele olla ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, sh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund (vt Riigikohtu
  64. juuni 2017 lahend nr 3‑2‑1‑35‑17, 28.2). Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Selles ulatuses ei tule hagejatel oma vajaduste suurust tõendada (vt Riigikohtu
  65. märtsi 2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et hagejate vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Kostja ei ole hagejate vajaduste suurust apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. Ringkonnakohus lähtub seega eeldusest, et mõlema hageja vajadused vastavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärale. Vabariigi Valitsuse
  66. detsembri 2018 nr määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi oli töötasu alammäär
  67. aastal 540 eurot. Vabariigi Valitsuse
  68. detsembri 2019 nr määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on töötasu alammäär alates
  69. aastal 584 eurot. Hagejate vajadused olid
  70. aastal seega 540 eurot ja on
  71. aastal 584 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on 1 250 eurot ning kulud keskmiselt 738 eurot 65 senti kuus. Kostja kuludele lisanduvad toidu, ravimite, riietega ja jalanõudega seotud kulud. Kostja ei ole maakohtu poolt tuvastatud sissetuleku ega kulude suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus lähtub seega maakohtu poolt tuvastatust. Kostja ei ole oma toidu, ravimite, riietega ja jalanõudega seotud kulusid selgelt välja toonud ja maakohus ei ole nende suurust ka tuvastanud. Samas kinnitas kostja, et ta suudab oma sissetuleku ja olemasolevate kulude juures maksta mõlemale hagejale elatist 200 eurot kuus. Kostja toidu, ravimite, riiete ja jalanõudega seotud kulude suurus saab seega maksimaalselt olla 111 eurot 35 senti (1250 – 738 eurot 65 senti – 200 – 200) kuus. Kostja sissetulek ei ole seega piisav selleks, 7 et katta kõik hagejate ja kostja kulud. Samas seisukoht, nagu vabaneks kostja sellest tulenevalt vastavas ulatuses hagejate ülalpidamise kohustusest, on ekslik. Kostja ei vabane PKS § 102 lg 2 esimese ja teise lause järgi hagejate ülalpidamise kohustuse täitmisest ulatuses, milles ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma hagejatele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja peab PKS § 102 lg 2 teise lause järgi sellises olukorras kasutama enda käsutada olevaid vahendeid hagejate ja enda ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt Riigikohtu
  72. juuni
  73. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 21.4.). Mõlema hageja vajadused moodustavad kostja kogukuludest ligikaudu 19 - 20% {[270/292 : (270/292 + 270/292 + 850 eurot) *100}. Kostja sissetulek tuleb jagada hagejate ja kostja vahel samas proportsioonis, st kostja peab oma sissetulekust 19 - 20% kulutama hageja I ja 19 - 20% hagejale II tasuda tuleva elatise katteks. Kostja sissetuleku sellise jagunemisega on kohtu hinnangul tagatud hagejate ülalpidamine ning kostja enda minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kostja varaline seis ei ole seega sedavõrd halb, et kostja ei oleks suuteline tasuma hagejatele elatist vähemalt 210 eurot kuus. Samas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus leidis, et kummagi hageja vajadused on kaetud nendele makstava toetusega 60 eurot ning et kostja täidab hagejate ülalpidamiskohustuse keskmiselt 1/5 osas muul viisil kui elatise maksmise teel. Ringkonnakohus ei saa TsMS § 651 lg 1 järgi nimetatud osas seega maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust kontrollida ning lähtub seetõttu maakohtu poolt tuvastatust. Kostja pidi seega tasuma mõlemale hagejale
  74. aasta detsembris elatist 186 eurot {[(540 – 60) / 2] – (270 *1/5)} ja alates
  75. aasta jaanuarist 203 eurot 60 senti{[(584 – 60) / 2] – (292 *1/5)}. Kostjalt on seega põhjendatud mõista mõlema hageja kasuks
  76. a detsembris välja elatis 200 eurot (kuna kostja on seda ise apellatsioonkaebuses soovinud) ja alates
  77. aasta jaanuarist kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 203 eurot 60 senti kuus. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise suuremas summas kui eelmises lauses nimetatu. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära ja sidus elatise Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd sel juhul ei ole võimalik elatise automaatset suurendamist põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu
  78. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). Maakohus on elatise summa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga sidumisel seega kohaldanud PKS § 102 lg 2 ja § 101 lõiget 2 valesti. Maakohtu otsus tuleb seetõttu vastavas osas tühistada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt ning maakohtu otsuse vaidlustamine ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades, et maakohtu poolt kindlaks määraratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades apellatsioonimenetluses vaidlustatud elatise väljamõistmise ning kaebuse rahuldamise ulatust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulusid üksnes või suuremas ulatuses alaealiste hagejate kanda. Menetluskulud on seega õiglane jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja 9 Triin Uusen-Nacke

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.