lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: R I; ik: xxx; elukoht: xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta R Ii kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 05.02.2020 otsusele nr 2302,19,020033 R Ii karistamises
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 05.02.2020 otsus nr 2302,19,020033 R Ii karistamises
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.03.2020. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 29.04.2020. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.04.2020. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 05.02.2020 otsusega nr 2302,19,020033 karistati R Iit
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 20.12.2019 kella 18:27 ajal juhtis Xxx tee 15 suunaga Xxx põik poole, Liikva küla, Harku vald, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Asjaolud Marilin Vaarik koostas 20.12.2019 väärteoprotokolli, mille kohaselt R. I juhtis 20.12.2019 kell 18:27 mootorsõidukit Xxx tee 15 suunaga Xxx põik poole, Liikva külas, Harku vallas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg. Sellise tegevusega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg. 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg. 2 järgi. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles selgitab toimunut, kirjeldab konflikti tunnistajaga, kes ründas Iit tema maja juures enne politsei saabumist. Seoses sellega, et tunnistaja ja Ii vahel toimunud kaklus pöördus I traumapunkti ning hiljem kuriteokaebusega politseisse, kuid kriminaalmenetlust jäeti alustamata. Kohtuväline menetleja Kairi Palits tegi 05.02.2020a otsuse, millega karistas kaebajat Liiklusseaduse § 224 lg. 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o. 600.00 eurot ja Liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Kaebaja seisukoht Kaebaja leiab, et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus kuulub tühistamisele. 2 Käesolevas asjas tuvastas kohtuväline menetleja, et R. I juhtis 20.12.2019 kell 18:27 mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Antud asjasolu oli tuvastatud tunnistaja M R ütluste põhjal, muid tõendeid ei ole selles osas kogutud. Kaebaja leiab, et tunnistaja M R on ebausaldusväärne tõend. Kaebaja leaib, et tegu on rõõnaga, sest tunnistaja ja kaebaja vahel toimus füüsiline konflikt, ta helistas poltiseisse ning esitas oma versiooni toimunust. Kirjeldatud sündmused viitavad sellele, et tunnistaja andis ütlusi lähtudes sellest, et tema ja Ii vahel on vihavaenu. Seejuures R. I ei ole kunagi eitanud, et ta juhtis autot 20.12.2019, kuid väidab, et oli auto juhtimise ajal kaine. Kaebaja leiab, et isegi siis, kui poleks käesolevas asjas vaidlust faktiliste asjaolude osas ning R. I oleks etteheidetud teoga nõus, ei ole kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas põhjendatud. R. I ei ole varem joobes juhtimise eest karistatud, ei ole tekitanud liikluses füüsilist või materiaalset kahju, 20.12.2019 liikus tema õhtusel ajal külas, kus oli hõre liiklus. Kõik need asjaolud viitavad süü suurusele. Need asjaolud lubavad määrata leebema karistuse. Khtuväline menetleja on oma otsuses märkinud ka seda, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna kohtuväline menetleja pole eelpooltoodud asjaoludega arvestanud, leiab kaebaja, et määratud karistus on liiga range ning võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus. Otsuse põhjendustest jäi arusaamatuks, miks peab R. Iit liiklusest kõrvaldama. Kohtuväline menetleja märgib deklaratiivselt, et arvestab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, kuid otsusest ei nähtu millised on need konkreetsed asjaolud, mis mõjutavad süü suurust ning tingivad suure rahatrahvi määramist koos juhtimisõiguse äravõtmisega. Otsuses on vaid öeldud, et suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud juba kriminaalkaristus. Kaebaja märgib, et juhul, kui oleks kriminaalmenetlus alustatud, oleks kaebajal võimalik taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel (tingimusel, et isik kohustub täita teatuid tingimusi). Pealegi, KarS § 424 lg 1 järgi ei ole juhtimisõiguse äravõtmine kohustuslik ning süüdlane peab kohtuotsusega liiklusest kõrvaldatud olema ainult korduva kuriteo puhul. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks varem karistamata isik, kelle süü suurus ei ole suur sai väärteo eest karmima karistuse, kui kuriteo eest. Ei ole mõeldav, et väärtegu oleks palju ohtlikum ja raskem, kui kuritegu. Käesoleval juhul võib väita, et kaebajale väärteomenetluses määratud karistus on ebaproportsionaalne ning ei vasta karistusõiguse põhimõttele. Arvestades eeltoodut, palun: 1. tühistada Põhja Prefektuuri otsus väärteoasjas nr. 2302,19,020033 ning lõpetada väärteomenetlus. 2. alternatiivselt palub kaebaja tühistada otsus väärteoasjas nr. 2302,19,020033 karistuse osas ning jätta juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses Harju Maakohtule taotleb kaebaja esindaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt palub kaebaja otsuse tühistamist karistuse osas ja jätta juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud kaebuse ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik 20.12.2019 Harjumaal Xxx tee 15 juures mootorsõidukit isikuna kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/1 (0,75+-0,05). 3 Menetlusaluse isiku joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510 seerianumbriga ARKM 0086. Mõõteseade on regulaarselt kontrollitud ja omab kehtivat taatlustunnistust. Tõendusliku alkomeetriga mõõdetakse etanooli massikontsentratsiooni kontrollile allutatud isiku väljahingatavas õhus. Tulenevalt korrakaitseseaduse § 38 lg 1-st politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Enne tõendusliku alkomeetri kasutamist on menetlusalusele isikule tutvustatud korrakaitseseaduse § 38 alusel tema õigusi ning menetlusalune isik on seda ka oma allkirjaga kinnitanud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusalusel isikul tuvastati lõpliku mõõtetulemusena 0,70 mg/l. Tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholi kogus ühes liitris väljahingatavas õhus on lähedane
lg 2 maksimummäärale, seega saab lugeda menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks. 0,70 mg/1 on selline alkoholikogus, mis oli menetlusalusele isikule tajutav nii häirunud tasakaalu kui motoorsete võimete langusega. Sellises seisundis sõidukit juhtima asudes on tegemist teadlikult ja tahtlikult toime pandud raske rikkumisega. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (s.o 1200 eurot), aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Menetlusalusel isikul oli olemas teadmine, et mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on karistatav ja ühe karistusliigina võidakse kohaldada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. See teadmine aga ei takistanud juhti viimaks end alkoholi tarvitamisega mootorsõidukijuhile keelatud seisundisse ning hiljem ka asumast mootorsõidukit juhtima. Menetlusalune isik ei eita 20.12.2019 mootorsõiduki juhtimist, kui kaebaja väitel oli ta auto juhtimise ajal kaine. Menetlusaluse isiku väitel juhtis ta sõidukit kohas, kus liiklus oli õhtusel ajal väike. Tunnistaja ütluste kohaselt märkas ta sõidukit liikumas Tallinnast Tabasalu suunas ja reede õhtul kella 18:00 paiku on tegemist väga suure liikluskoormusega teega. Tunnistaja ütluste kohaselt juht sõiduki peatumise ja politsei saabumise vahelisel ajal alkoholi ei tarvitanud. Rikkumise kohta on tunnistaja andnud põhjalikud ütlused ning menetlejal ei ole alust kahtlustada tunnistajat pahatahtlikkuses ja kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja on kinnitanud oma allkirjaga, et tal puudub seaduslik alus ütluste andmisest keelduda, ning teda on kriminaalmenetluse seadustiku sätete kohaselt hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses tehtud karistusettepaneku osas, peab kohtuväline menetleja oluliseks ära märkida, et karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku 4 mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ja menetlusaluse isiku isikut ning õiguskorrakaitsmise huvidega. Menetlusaluse isiku käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus rahatrahvi näol sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol sanktsiooni miinimummääras vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kirjas märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni.
Menetlusaluse isiku kaebuses esitatu kohaselt on käesoleva juhtumi puhul R Ii poolt 20.12.2019 mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis tuvastatud tunnistaja M R ütluste põhjal ning muid tõendeid kogutud ei ole. Kaebaja leiab, et tunnistaja on ebausaldusväärne tõend ja et tegu 5 on rõõnaga, sest tunnistaja ja kaebaja vahel toimus füüsiline konflikt, tunnistaja helistas politseisse ja esitas oma versiooni juhtunust. Tunnistaja kirjeldused sündmusest viitavad kaebaja arvates asjaolule, et tunnistaja andis ütlusi lähtudes sellest, et tema ja kaebaja vahel on vihavaen. Kaebaja ei eita, et ta juhtis 20.12.2019 sõidukit, kuid auto juhtimise ajal oli ta kaine. Tunnistaja M R ülekuulamise protokolli kohaselt 20.12.2019 liikus ta sõiduautoga Tallinnast Muraste suunas. Kella 18:00 ajal liikus Õismäe ringi pealt Tabasalu suunas, kui märkas enda ees liikumas mööda Rannamõisa teed Kloogaranna suunas sõiduautot xxx reg.märgiga xxx. Sõiduk liikus mööda tee kesktelge ja aeglase kiirusega. Sõiduk kaldus sõites vasakule ja paremale. Ta otsustas helistada 112 häirekeskusesse. Sõiduk liikus väga ohtlikult Tabasalu suunas. Sõiduk kaldus pidevalt paremale teepervele ja ka vastassuunda. Tunnistaja hinnangul võis juht olla alkoholi või muu aine joobes. Samal ajal oli ta häirekeskusega telefoni teel ühenduses. Sõiduk keeras Tabasalust Sõrve poole. Sõiduk peatus mõneks minutiks paremal tee ääres. Ta jälgis sõidukit eemalt. Ta nägi, et sõidukis oli üks meesterahvas. Kiia-Vääna-Viti teel keeras sõiduk Oru teele. Oru teelt pööras Xxx teele. Sõiduk peatus Xxx tee 15 maja lähedal suunaga Xxx põik poole. Tunnistaja peatas enda sõiduki. Teisest sõidukist tuli välja meesterahvas, kes tuikus ja haises alkoholi järele. Juht oli agressiivse olemisega ja küsis, mis toimub ja mida tunnistaja temast tahab. Ta palus juhil käed taskust välja võtta. Ta tutvustas ennast juhile kui politseiametnik. Juht eiras tema korraldust ja pani käed taskusse tagasi. Juht lähenes tema suunas. Ta otsustas juhi korralduste ja mahaviimise liigutusega pikali viia. Ta andis juhile korralduse „politsei“, „pikali“ ja suunas juhi pikali. Juht põikles vastu aga rahunes. Selline tegevus oli tema turvalisuse tagamiseks vajalik, sest oli pime, ta oli üksi ja juht varjas oma käsi. Kohe saabusid kohale ka kaks politseipatrulli ja võtsid juhi enda valdusse. Patrullid saabusid kell 18:30 ning sõiduki peatumise kellaaeg oli 18:
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 7 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,70 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,70 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning lõike 3 p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem
Seega on seadusandja
väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
Arvestades, et
lg 2 kohaselt võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja kuna lisakaristust on
lg 3 p 1 alusel võimalik kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni, siis on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,70 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mis on
§-is 224 lg-s 2 ettenähtud ülemmäära lähedases määras, mistõttu maksimumi lähedast süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,70 mg/l, mis on isikule selgelt tajutav joove. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates üheselt teadma oma juhile 8 keelatud seisundit nii sõiduki juhtimisele eelnenud alkoholi tarvitamise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Sellist alkoholisisaldust organismis on võimalik saavutada vaid ohtra alkoholi tarvitamisega, mis ei saanud kaebuse esitajale kuidagi märkamatuks jääda. Seega asus kaebuse esitaja sõidukit juhtima teadmises oma juhile keelatud seisundist. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,05 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Kaebuses esitatud väide, et kaebuse esitajal oleks kriminaalmenetluse alustamise puhul võimalik taotleda menetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel vastab tõele, kuid ainult selles osas, et tal oleks õigust selline taotlus esitada. Arvestades aga sellelaadiliste süütegude rohkust on vähetõenäoline sellise taotluse rahuldamine ja menetluse lõpetamine KrMS § 202 sätestatud alusel. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli vägagi teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid tahtlikult. Kuivõrd kaebuse esitaja, kellele on omistatud juhtimisõigus ja kes eeldatavalt teadis ka liiklusnõudeid, juhi kohustusi ja juhile sätestatud keeldusid, oli teadlik, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumisega paneb ta toime liiklusalase süüteo ja tahtis seda või vähemalt möönis, et paneb toime süüteo, on tegu toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Hinnates R Ii süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,70 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud
lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalsele määrale väga lähedases määras. Kohus juhib siinkohal veel kord tähelepanu asjaolule, et vaid 0,05 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtueelses menetluses menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, seega ei saanud kohtuväline menetleja sellega ka arvestada. Menetlusalune isik ei ole kahetsust avaldanud ka 9 kohtule esitatud kaebuses ning seetõttu ei ole ka kohtul ühtegi kergendavat ega raskendavat asjaolu, millega arvestada. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku suurt süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga, olles tegelikult süü suurust arvestades isegi suhteliselt leebe ja kohus loodab, et selline karistus täidab eripreventiivse eesmärgi ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena
Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,70 mg/l, mis on
Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus
ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o
lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad 10 selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on
lg-ga 2, kuid juba
lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Seejuures ei ole kaebuse esitaja seisundi puhul tegemist mitte ainult olulise piirmäära ületamisega, vaid peaaegu et maksimaalse ületamisega, millise puhul on isiku käitumist veel võimalik väärteona kvalifitseerida. Arvestades aga asjaolu, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit sellises seisundis suhteliselt pikaajaliselt, sõites ka suhteliselt tiheda liiklusega teelõigul, ja seda mitte ainult Liikva külas, vaid läbis eelnevalt pika teekonna sinna jõudmiseks, siis näitab selline käitumine ka hoolimatut suhtumist oma teosse. Tunnistaja ütluste kohaselt ilmus menetlusaluse isiku juhitud sõiduk tema ette kella 18.00 ajal ja sõiduk peatus alles kell 18.27. Seejuures on teadmata kui kaua jõudis menetlusalune isik juhtida sõidukit enne tunnistaja vaatevälja sattumist. Seega osales menetlusalune isik juhina liikluses vähemalt pool tundi. Seda hoolimatut suhtumist iseloomustavad ilmekalt ka kaebuse väited, millede kohaselt ei pea kaebuse esitaja oma süüd kuigi suureks. Seega on kõik lisakaristuse määramise eeltingimused täidetud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust vaatamata kaebuse esitaja maksimumi lähedasele süüle kohaldatud vaid ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kergemat lisakaristust nii või teisiti kohaldada ei saaks. Seega vastavad kohaldatud põhikaristuse keskmine määr ja lisakaristuse alammäär nii kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule ning on ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.