Obsah (4)

§ 55§ 3§ 7§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-135057 Tsiviilasi ERGO Insurance SE hagi M K vastu võ

§ 55koosmõjus § 7 lg 2 alusel, kelleks on kostja.

KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostja esitas 06.02.2020 vastuse hagiavaldusele. Kostja viitab, et hagiavalduse kohaselt toimus
2. novembril 2018.a xxxx liiklusõnnetus. Kokku põrkasid sõiduauto xxxx (xxxx – edaspidi xxxx) ja sõiduauto xxxx (xxxx). Maanteeameti registri andmetel on sõiduki xxxx (xxxx) omanikuks M OÜ ja vastutavaks kasutajaks kostja. Politsei poolt deklareeritud andmetel põhjustati liiklusõnnetus sõidukiga xxxx, mille rolli taga oli kolmas isik - O F (i.k.: xxxx). 2 2-19-135057
3. Kostja selgitab, et juba 2018.a. septembri kuus sõiduk xxxx ei olnud sõidukorras. Kostja (volitatud esindaja A F kaudu) ja O F sõlmisid omavahel lepingu, mille kohaselt O F kohustas hiljemalt
4. septembril 2018.a võtta oma valdusesse sõiduki xxxx ja teostada autoremonditöid ühe-kahe kuu jooksul. Peale seda O F pidi tagastama sõiduki xxxx kostjale hiljemalt 20.11.2018.a. Kostja volitas A F (i.k.: xxxx), kes on tema kasupoeg, üle anda sõiduauto xxxx O File. 20 septembril 2018.a sõiduk oli üle antud O File remonditööde teostamiseks.
5. O Fil ei olnud mootorsõiduki juhtimise õigust ja sõidukil xxxx polnud kehtivat liikluskindlustust, kuna sõiduk ei olnud sõidukorras ja ei osalenud liikluses. Olles sellest teadlik ja vaatamata sellele, O F õigusvastaselt kasutas kostja teadmata sõiduki xxxx, sõites sellega, seega osaledes liikluses. Sellest asjaolust, et O. F kasutas sõidukit, sai kostja teada alles pärast seda, kui politsei teatas kostjale, et on toimunud liiklusõnnetus, ja sõiduk asub politsei parklas. Kuna kostja põhjendatult arvas, et O. F tegeleb sõiduki remontimisega, ei saanud ta isegi eeldada, et sõiduk võis osaleda liikluses. Kostja andmetel
6. novembril 2018.a xxxx O F juhtis sõidukit xxxx joobeseisundis, põhjustas liiklusõnnetuse ning õigusvastaselt ja süüliselt lahkus pärast liiklusõnnetust liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Samuti ei olnud O. Fil liiklusõnnetuse toimumise hetkeks juhtimisõigust.
7. Hageja esindaja pöördus 11.juunil 2019.a kostja poole tagasinõudega. Kostja selgitas oma vastuses hagejale, et hageja peab esitama oma nõue O Fi vastu, ja mitte kostja vastu, kuna kahju tekitamises on süüdi O. F ja mitte kostja. Kostja võttis ühendust O. Fi suhtes alustatud väärteoasja menetlejaga (uurijaga), kes teatas, et andmete saamiseks peab kindlustusandja pöörduma PPA poole e-posti vahendusel ja taotlema kindlustusjuhtumi lahendamiseks vajaliku teabe edastamist.
8. Kostja hageja nõudeid ei tunnista täies ulatuses seoses sellega, et kostja leiab, et hageja esitab oma nõuded vale isiku vastu. Vastavalt VÕS § 1043 õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab teisele isikule (kannatanu) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Selles asjas kahju tekitaja on O F, mitte kostja. Kostja leiab, et nõuda kahju hüvitamist kostjalt, kes pole juhtunus süüdi, on ebamõistlik ja ebaõiglane.

§ 55

, millele hageja viidab oma hagiavalduses sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. 11. Kostja arvamusel käesoleval juhul hageja valis

§ 55selleks, et mitte tegeleda kindlustusjuhtumi põhjaliku uurimisega.

Olles teadlik sellest, et kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, esitas hageja oma nõue kostja vastu, ignoreerides VÕS §-s 1043 sätestatut. Kostja samuti lisab, et ta pidas kinni sõidukiga liikluses osalemise keelust ning ei kasutanud sõidukit liikluses. Sõidukit kasutas kostja loata ja teadmata O. F. Seega

§ 55ei saa käesoleval juhul kohaldada.

Eelpool toodust lähtudes palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 404 lg 1 (vt dtl 46-49, dtl 57-62). TsMS § 404 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kohus varaliselt hinnatava hagi asjas määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3200 eurole ja koos kõrvalnõuetega 6400 eurole.
2. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele ja põhjendab seda alljärgnevalt. Vaidlus puudub selles, et 01.11.2018 toimus xxxx liiklusõnnetus, kus sõiduauto xxxx reg. märgiga xxxx sõitis otsa sõiduautole xxxx reg märk xxxx 3 2-19-135057 ja liiklusmärkidele. Antud juhtum on registreeritud liiklusõnnetuse nr 2187 all. Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks Politsei- ja Piirivalveameti 13.02.2020 vastusega (dtl 55). Liiklusõnnetuse toimumist kinnitavad ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmed, mille alusel kohus loeb ühtlasi tuvastatuks, et antud liiklusõnnetuse põhjustas sõiduauto xxxx reg. märgiga xxxx, millel puudus liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtiv liikluskindlustuse poliis (dtl 32-33). Viimati oli xxxx reg. märgiga xxxx kindlustatud hageja juures, poliisi kehtivuse lõpp 29.03.2018 (dtl 33). Vaidlus puudub ka selles, et maanteeameti andmetel on sõiduki xxxx (xxxx) vastutavaks kasutajaks kostja.
3. Mainitud liiklusõnnetusega põhjustatud liikluskahju kohustus liikluskindlustuse seaduse (

) § 36 lg 2 alusel hüvitama hageja viimase liikluskindlustuse lepingu järgse kindlustusandjana. Vaidlus puudub ja asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja on hüvitanud kõnealuse liiklusõnnetusega seoses tekkinud kahju kokku summas 3171 eurot (dtl 34-39). 15. Kuivõrd eelmainitud faktiliste asjaolude ja kahjusumma osas vaidlus puudub, keskendub käesolev vaidlus üksnes seaduse kohaldamisele. Nimelt leiab kostja, et hageja esitas oma nõuded vale isiku vastu. Kostja väidab, et sõidukit xxxx reg. märgiga xxxx kasutas kostja loata ja teadmata O. F, mistõttu

§ 55ei saavat käesoleval juhul kohaldada.

Kohus kostja seisukohaga ei nõustu.

§ 55

on sätestatud, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni

§ 3

lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust.

§ 3

lõikes 2 on sätestatud, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust.

§ 7

lg 2 on sätestatud, et kui liiklusregistris registreeritud sõidukil on vastutav kasutaja, on kindlustuskohustus vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud isikul. Seega näeb seadus selgelt ja ühemõtteliselt ette, et kindlustuskohustuse täitmise eest vastutab isik, kes on sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud ning seda sõltumata sellest, milliseid kokkuleppeid antud isik oli sõlminud teiste isikutega ning kas antud isik kasutas sõidukit ise või mitte. Kostjal liiklusõnnetuse toimumise hetkel liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana kantud isikuna oli vastavalt seadusele kohustus tagada kõnealuse sõiduki liikluskindlustuse olemasolu. 16. Eelnevat arvestades ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust kostja vastuväited selles, et kostja oli liiklusõnnetuses osalenud sõiduki andnud kolmanda isiku kasutusse, kes sellega väidetavalt joobeseisundis sõitis. Samuti ei ole käesoleva asja õigeks lahendamiseks oluline vaidlusaluse sõiduki seisukord liiklusõnnetuse toimumise ajal. Kohus rõhutab veelkord, et

§ 7

lg 2 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud isikul. Asjaolu, kas liiklusõnnetuse põhjustas O F, kelle valdusse kostja oli sõiduki andnud, ei saa antud juhul muuta kostja

tulenevat vastutust hageja ees. Tallinna Ringkonnakohus nõustus oma 26.08.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-19-5204 p-s 19 maakohtuga materiaalõiguse kohaldamisel ja märkis, et „

§ 55

kui erinormi alusel kindlustuskohustuse täitmise eest vastutava isiku vastu nõude esitamisel ei oma tähendust, kes rikkus

§ 3lg-s 2 sätestatud sõiduki liikluses osalemise keeldu.

Oluline on, et seda keeldu rikuti 12 kuu jooksul viimase kindlustuslepingu lõppemisest ja põhjustati kindlustusjuhtum.“ Ka käesolevas asjas toimus kindlustusjuhtum 12 kalendrikuu jooksul pärast viimase kindlustuslepingu lõppemist (

§ 36

lg 2) ning ei peetud kinni

§ 3lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust (vt dtl 33).

17. Seoses kostja väidetud ebamõistlikkuse ja ebaõigluse küsimusega märgib kohus, et kohtu ülesandeks on eelkõige kohaldada kehtivaid seadusi, mitte hinnata seaduste mõistlikkust ja õiglust subjektiivsest vaatenurgast. Kohtu arvates ei ole

tulenev regulatsioon, mis paneb kindlustuskohustuse sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikule, vastuolus põhiseadusega. 4 2-19-135057 Tallinna Ringkonnakohus viitas oma 14.09.2018 otsuse nr 2-17-10189 p-s 13 seadusandja eesmärkidele seoses sõiduki registrijärgse omaniku vastutusega, mis kohtu hinnangul on legitiimsed ja mõistlikud: „Seadusandja eesmärgiks uue seaduse vastuvõtmisel oli kindlustamata sõidukite liikluses osalemise vähendamine ja kehtiva

§ 7lg-s 1 sätestatud regulatsiooniga sooviti korrastada registriandmeid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt sooviti sätestada automaatne liikluskindlustus, s.o sundkindlustussüsteem, mis lülitab liiklusregistris olevad kohustusliku liikluskindlustuse lepinguta sõidukid automaatselt kindlustuskaitse alla. Läbi automaatse liikluskindlustuse saab paremini kaitsta nii kannatanuid kui ka kahju põhjustanud sõidukijuhte, suunates siiski sõidukiomanikke täitma oma seadusest tulenevat kohustust. Seaduse regulatsiooni eesmärk oli välistada vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks (vt eelnõu seletuskiri http://eelnoud.valitsus.ee/main#4E5HWayq).“ 18. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja kui viimase kindlustuslepingu järgne kindlustusandja, oli kohustatud kahju

§ 36

lg 2 alusel hüvitama ning hagejal on tagasinõue kostja vastu

§ 55, § 3 lg 2 ja § 7 lg 2 alusel.

Asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust kostja väited selles, et kõnealuse sõidukiga osales liikluses mitte kostja, vaid O F. Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2018 otsuse nr 2-17-10189 p-s 11 selgitas ringkonnakohus analoogses vaidluses, et seadusest ei tulene tagasinõude esitamise eeldusena, nagu pidanuks sõidukiga liikluses osalema kindlustuskohustusega isik.

1. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 ega VÕS § 140 alusel. Riigikohus on leidnud (vt nt 08.06.
2. a otsus nr 3-2-1-42-16), et kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ka ilma kohustatud isiku taotluseta, kuid siiski eeldab hüvitise vähendamine seda, et hüvitise võimaliku vähendamise aluseks olevad asjaolud oleksid esile toodud ja kohtule esitatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks kostjalt väljamõistetavat hüvitist vähendada. VÕS § 140 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kuna hageja nõue kostja vastu tuleneb

regulatsioonist, siis ei saa hageja nõuet kostja vastu kohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglaseks või mõistlikult vastuvõtmatuks lugeda.

1. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja on oma nõuet piisavalt selgitanud ja tõendanud. Kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Hageja tagasinõue kostja vastu summas 3171 eurot kuulub rahuldamisele.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot. Kostja pole hageja poolt tasutud riigilõivu suuruse osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 300 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu summas 300 eurot.
3. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav 5 2-19-135057 menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 6