KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-7425 Ts

§ 171lg 1 teise lause alusel võlgniku kanda.

Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-19-19179 jõudnud samale järeldusele. Kohtupraktika peab olema ühtne ja selge. Maakohus jättis põhjendamatult vähendamata

1. oktoobri
2. a kohtuistungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks kulunud aega (toiming nr 3). Arvestades tsiviilasja asjaolusid ei ole usutav, et võlgniku esindajal kulus rohkem kui 30 minutit istungi ettevalmistamiseks. Seega tuleb toimingu nr 3 ajakulu vähendada 40 minuti võrra.
3. veebruari
4. a seisukoha koostamisele ei saanud selle mahtu arvestades kuluda rohkem kui 20 minutit (toiming nr 5). Kliendi nõustamine ei olnud vajalik, kuna
5. novembril 2019 juba toimus pikkajaline nõustamine ning
6. veebruari
7. a menetlusdokumendis ei ole uusi asjaolusid välja toodud. Seega tuleb toimingu nr 5 ajakulu vähendada 1 tunni 40 minuti võrra. Võlgniku seisukohtadega, kohtu kirjadega tutvumiseks ja nõupidamiseks kliendiga kulunud aeg 3 tundi on põhjendamatu (toiming nr 6). Kokku ei ületa ajakulu 2,5 tundi. Arvestades praeguse tsiviilasja asjaolusid ja keerukust ei või kohtupraktika kohaselt võlgniku esindaja tunnihind ületada 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
8. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.
9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§-ga 659 tühistada osas, millega maakohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja võlgniku menetluskulud 720 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega määrab võlgniku maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 720 eurot. Menetluskulude jaotuse osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 3

§ 654

lg 2² alusel koosmõjus

§-ga

2. Ringkonnakohus on määruskaebemenetluses seotud kaebuse piiridega ning kontrollib

§ 651

lg 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise üle. Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lg 3). 9. Määruskaebemenetluses vaieldakse esmalt selle üle, kas maakohus jättis õigesti menetluskulud Pankr

S § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel menetlusõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldaja seisukohaga, et kohtul on diskretsiooniõigus PankrS § 15 lg 6 erinormi asemel kohaldada

§ 172lg 1 teises lauses sätestatut.

Pankrotiseaduse mõtte kohaselt tuleb ajutise halduri nimetamata jätmise korral pankrotiavalduse menetlemise kulud, sõltumata sellest, millisel põhjusel menetlus lõpetatakse, jätta võlausaldaja kanda. Sama seisukohta väljendas ringkonnakohus ka võlausaldaja viidatud tsiviilasjas nr 2-19-19179, kus maakohtu lahend PankrS § 15 lg 6 kohaldamata jätmise tõttu Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määrusega menetluskulude jaotuse osas tühistati. Viidatud maakohtu lahendi õiguslikud seisukohad ei ole ringkonnakohtu jaoks siduvad. Ringkonnakohus on varem selgitanud, et pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida kergekäeliselt pankrotiavalduse esitamist ning võlgniku survestamist pankrotiavaldusega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 215-14079, p 17;
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18307 p 12;
7. augusti
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11210, p 11).
9. Veel vaieldakse määruskaebemenetluses menetluskulude suuruse üle. Võlausaldaja hinnangul ei saanud võlgniku lepingulise esindaja ajakulu menetluses olla suurem kui 2,5 tundi, sest võlgniku lepingulise esindaja toimingutele nr 3, 5 ja 6 kulunud aeg oli osaliselt põhjendamatu. Samuti oli võlgniku lepingulise esindaja tunnihind 150 eurot (lisandub käibemaks) põhjendamatult kõrge. Kolleegium nõustub võlausaldaja väidetega osaliselt. Kolleegium märgib, et kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Kolleegiumi arvates on maakohus
3. oktoobri
4. a kohtuistungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks ja
5. veebruari
6. a seisukoha ettevalmistamiseks ja nõupidamiseks kliendiga kulunud ajakulu hinnates ületanud diskretsioonipiire, sest sellise ajakulu vajalikkus ja põhjendatus on põhjendamata (toimingud nr 3 ja 5). Ringkonnakohus saab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha menetluskulude kindlaksmääramise osas uue määruse, hinnates

§ 175lg-st 1 tulenevalt võlgniku lepingulise esindaja kulusid.

Arvestades, et

1. oktoobri
2. a kohtuistungi kestis 52 minutit ning võlgniku lepingulise esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt tutvus esindaja eelnevalt asja materjalidega, valmistas ette vastuse ja pidas nõu kliendiga, on põhjendatud ajakulu toimingule nr 3 1,5 tundi. Toimingu nr 5 põhjendatud ajakulu on 30 min, sest seisukoht on lühike ja sisult õiguslikult lihtne. Põhjendatud ei ole nõuda võlausaldajalt võlgniku ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamist (vt ka Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073, p 22). Kokku tuleb toimingutele nr 3 ja 5 kulunud aega vähendada 2 tunni võrra. 4

§ 175

lg 1 alusel võlgniku lepingulise esindaja tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14; 13). Praegusel juhul ei olnud tegemist õiguslikult keskmisest keerukama vaidlusega. Võlgniku peamine vastuväide pankrotiavaldusele oli menetluses läbivalt see, et käenduslepingu allkirjastas võlgniku asemel tema isa. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium võlausaldaja seisukohaga, et võlgniku lepingulise esindaja tunnihinda tuleb vähendada 144 euroni (koos käibemaksuga). Seega on võlgniku maakohtus kantud põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 720 eurot (5 tundi x 144 eurot).
3. Kuigi määruskaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta võlausaldaja kanda, sest

§ 178

lg 4 järgi menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Menetluskulude jaotuse osas jääb maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kolleegium määrab

§ 174

lg 1 ja § 175 lg 1 järgi kindlaks võlgnikule hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need võlausaldajalt võlgniku kasuks välja. Võlgniku ringkonnakohtule esitatud määruskaebemenetluse kulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli võlgniku lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus 156 eurot (käibemaksuga), sh määruskaebusega tutvumine, nõupidamine kliendiga ja vastuse ettevalmistamine kokku 1 tund. Advokaadist esindaja tunnitasu on 130 eurot (käibemaksuta). Praegusel juhul puudutab osa vaidlust menetluskulude kindlaksmääramist, mille vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Võlgniku määruskaebuse vastus sisaldab ka seisukohta menetluskulude suuruse osas (3. aprilli 2020. a menetlusdokumendi p-d 1–5). Arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu on põhjendatud võlgniku lepingulise esindaja ajakulu 30 minutit. Kolleegium ei pea põhjendatuks võlgniku lepingulise esindaja tunnihinda 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegiumi hinnangul on keskmise sarnase õigusteenuse eest makstav tasu 144 eurot käibemaksuga. Võlgnik kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Seega tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulu 72 eurot. 12.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 178

lg 2 ja

§ 696lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 5