KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 21.04.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-958 Haldusasi Politseija Piiriv

) § 15 lg 2 p 3 alusel, kuna isik pole takistanud tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. Ta ei ole esitanud eksitavaid andmeid ning PPA taotlusest ei nähtu, et oleks kahtlus tema isikusamasuses või kodakondsuses. Isik esitas 17.05.2019 VF-i konsulile Narvas taotluse tagasipöördumistunnistuse saamiseks, kuid PPA taotluse esitamise ajaks ei olnud konsulaat tagasipöördumistunnistust väljastanud. Seega ei saa üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid, olla isiku kinnipidamise aluseks, vaid isik peab oma tegevusega takistama nende hankimist. Praegusel juhul see nii ei ole. Samadel põhjendustel ei saa

§ 15

lg 1 p 3 kohaldamise aluseks olla ka asjaolu, et reisidokumentide saamine konsulaadist viibib. Isikut saab kinni pidada

§ 15lg 2 p 1 alusel.

Isik on peamiselt toime pandud varavastaseid kuritegusid, mis viitab mh sellele, et tal on majanduslikke raskusi ühiskonnas toime tulemisel. Ka viitab kuritegude korduvus sellele, et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud ning on valmis õiguskorda rikkuma. Isik vabastati küll tingimisi vangistusest, ent käitumiskontrolli kohaldamisest loobuti põhjendusel, et isik saadetakse riigist välja. Toimiku materjalidest ei nähtu, et isikul oleks Eestis selliseid sotsiaalseid sidemeid (vanemad on surnud ning üks vendadest viibib vanglas), mis õigustaksid leebemate järelevalvemeetmete rakendamist. Rahvastikuregistri andmed ei kinnita isiku väidet tema elukoha registreerimisest Kohtla-Järvel. Registris on isiku viimaseks elukohaks (perioodil 20.06.2014–23.05.2015) märgitud Narva linn. Samuti on isik määruskaebuses selgitanud, et ei soovi enam sõita Venemaale seoses vajaliku ravi puudumisega riigis. Eelkirjeldatud asjaolud kogumis viitavad isiku põgenemise ohule. 6. Tallinna Halduskohus on 26.09.2019 ja 24.01.2020 määrustega pikendanud PPA-le antud luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 24.03.2020. 7. PPA esitas 16.03.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra

§ 15lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 25 lg 2 alusel.

Kinnipidamisasutusest vabanemisest alates puudub XX-l seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA tegi isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Viru Vangla hinnangul on XX poolt toime pandud kuriteod seotud isiku majanduslike raskustega ning sõltuvusprobleemidega. Ta on kriminaalkorras karistatud 14-l korral, vanglas kannab karistust 9. korda üldjuhul varavastaste süütegude eest. Viimane kuritegu oli narkojoobes mootorsõiduki juhtimine ja asja omavoliline kasutamine. XX elustiil on aastaid muutuseta. Tal esineb alkoholi tarvitamise risk. Tal diagnoositi vanglas alkoholisõltuvus. Enne vangistust süstis ta paar korda päevas amfetamiini. Viru Vangla meditsiiniosakonna andmetel 2

§ 15lg 2 p 3).

PPA on edastanud VF-le tagasivõtutaotluse ning korduvaid päringuid ja taotlusi Eesti Vabariigi Välisministeeriumi vahendusel. VF on rikkunud tagasivõtulepingut. PPA on XX dokumenteerimiseks pöördutud nii VF Suursaatkonna, kui ka VF Siseministeeriumi poole, kuid käesolevaks ajaks ei ole isikule reisidokumente väljastatud. Vaatamata VF poolt tagasilükkavale vastusele, peab PPA jätkuvalt võimalikuks, et XX kodakondsusjärgne riik tagasivõtutaotluse rahuldab ja isikule reisidokumendi väljastab. Isiku väljasaatmist ei saa lugeda perspektiivituks ning seda toetab PPA varasem isikute dokumenteerimise praktika koostöös VF-ga (haldusasi nr 3-18-629).

§-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine baseerub usaldusel. PPA hinnangul kaasneb oht, et XX hakkab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel lahkumiskohustuse sundtäitmise menetlusest kõrvale hoidma. Seda hinnangut toetab asjaolu, et isik on korduvalt väljendanud Venemaale mittemineku soovi põhjendusega, et seal ei pakuta talle vajalikku ravi. Isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseni. Kuigi kinnipidamise tähtaja pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks. 8. Tallinna Halduskohus pikendas 19.03.2020 määrusega PPA-le antud luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 19.07.2020. Isikut võib kinni pidada

§ 15lg 2 p-d 1 ja 3 alustel.

Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid, mis ei võimalda teda VF-le välja anda. Vajalike dokumentide puudumine on tingitud VF-i tegevusest. Seega on täidetud

§ 15lg 2 p-s 3 nimetatud alus.

XX väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. VF võib anda nõusoleku XX tagasivõtmiseks. Eesti Vabariigi ja VF varasemast praktikast on näide, kus tagasivõtutaotluse osas vastuse saamine võttis aega üle 6 kuu (Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrus asjas nr 3-19-1610, p 16). Haldusasjas nr 3-18-629 võttis VF-le tagasivõtutaotluse esitamisest kuni VF poolt nõusoleku andmiseni isiku tagasivõtuks tagasivõtulepingu artikkel 6 p 3 alusel peaaegu üks aasta ja neli kuud (Tallinna Halduskohtu 12.09.2019 määrus asjas nr 3-18-629, p 10). 3

§ 10

lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmete rakendamisel ei hakka isik end varjama ning selle kaudu enda VF-i väljasaatmist takistama. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses ligi 10 kuud. Kuna seadus näeb maksimaalselt pikkuseks ette 18 kuud, ei ole kohtul põhjust kinnipidamise aega pidada ebaproportsionaalselt pikaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. XX taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja tema vabastamist. VF Siseministeerium andis PPA-le mõista, et kaebajat ei ole võimalik tuvastada, sest neil puudub määruskaebuse esitajast foto. PPA esindaja väitis kohtus, et VF muutis oma otsust ja on valmis määruskaebuse esitaja vastu võtma, kuid PPA esindaja ei esitanud selle väite kohta tõendeid. Määruskaebuse esitaja on 90% ulatuses invaliid. Tema neli jäset on halvatud ja liikumine häiritud. Põgenemine pole võimalik puude, dokumentide ja raha puudumise tõttu. Isik teeb PPA-ga koostööd. Ta on valmis laskma teha endale VF-i passi, kuid viimane keeldub isikut kodanikuna tunnistamast. 4

§ 68

p 4 järgi, kuna määruskaebuse esitaja on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Kuritegude korduvus viitab sellele, et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud ning on valmis õiguskorda rikkuma. VF-i ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud tagasivõtulepingust tulenevalt on PPA alates 18.07.2019 edastanud XX osas lisaks tagasivõtutaotlusele korduvaid taotlusi Eesti Vabariigi Välisministeeriumi vahendusel. Samuti on PPA korduvate taotluste edastamisel viidanud VF poolsele tagasivõtulepingu rikkumisele. PPA edastas viimase korduvnoodiga VF-le fotod XXst ning juhtis tähelepanu, et tegemist on VF-i ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud tagasivõtulepingu rikkumisega ning fotode puudumine registrites pole lepingust tulenev põhjendus isiku tagasivõtmisest keeldumiseks. PPA peab jätkuvalt võimalikuks, et XX kodakondsusjärgne riik rahuldab tagasivõtutaotluse ja väljastab isikule reisidokumendi. Isiku väljasaatmine ei ole seega perspektiivitu, mida toetab ka varasem praktika (nt haldusasi nr 3-18-629). Viimases vastuses kinnitas VF, et isik on VF-i kodanik ning et talle väljastati varem VF-i pass. Kinnipidamiskeskuse videoruum asub kinnipeetute elamisruumidest kaugemal ning teisel korrusel, kuhu XX tuli ise ning läks tagasi ka ise. Iga kord, kui XX käib kohtuistungil või arsti juures, on ta liikunud mööda treppe ilma kõrvalise abita. Kinnipidamiskeskuse arst ei ole hinnanud XX tervislikku seisundit selliseks, et isikul oleks vaja liikumiseks erivahendeid või abistajat. Samuti ei ole seda ära märgitud kui tähelepanu vajavat asjaolu. Põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et Viru Vangla meditsiiniosakonna poolt on isikul diagnoositud alkoholi- ja narkootikumide sõltuvus, mistõttu ei pruugi XX leebemate järelevalve meetmete kohaldamisel olla PPA-le kättesaadav lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. Isikul ei ole kindlat elukohta ja on suur tõenäosus, et vabanedes hakkab ta uuesti psühhotroopseid aineid tarvitama. Isik on ka kinnipidamiskeskuses viibides üritanud hankida ja tarbida psühhotroopseid aineid. Lahkumiskohustuse täitmise osas on määruskaebuse esitaja andnud ütlusi, mis tekitavad PPA-s põhjendatud kahtluse, et isik ei soovi tegelikult lahkumiskohustust täita. Seda hinnangut toetab ka asjaolu, et isik on korduvalt väljendanud Venemaale mittemineku soovi põhjendusega, et seal ei pakuta talle vajalikku ravi. XX ei ole oma senise käitumisega tekitanud usaldust, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid lahkumiskohustuse täitmise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määruse resolutsioon muutmata. 12. Määruskaebuse esitaja on koos määruskaebusega esitanud VF-i Eestis asuva konsulaarosakonna 05.03.2020 vastuse (lisa 1) ja VF-i Siseministeeriumi 13.02.2020 vastuse (lisa 2). VF-i Eestis asuva konsulaarosakonna 05.03.2020 vastusega soovib määruskaebuse esitaja tõendada, et VF keeldub teda tagasi võtmast. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendi asja materjalide juurde, kuna see pole ilmselgelt asjakohatu (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus ei võta VF-i Siseministeeriumi 13.02.2020 vastust vastu, kuna see on toimikus juba olemas. 5

§ 15

lg 2 p-dele 1 ja 3.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). PPA ja halduskohtu hinnangul seisneb põgenemise oht selles, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (

§ 68

p 4) ning ta ei soovi Eestist lahkuda VF-i (

§ 68p 6).

14. Halduskohus asus seisukohale, et isikut saab kinni pidada

§ 15

lg 2 p 3 alusel, kuna tal puuduvad kehtivad reisidokumendid ning nende saamine on tingitud VF-i tegevusest. Ringkonnakohus asus 21.06.2019 määruses seisukohale, et isikut ei saa kinni pidada

§ 15

lg 2 p 3 alusel, kuna isik pole takistanud tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. Ringkonnakohus on sarnaselt 21.06.2019 määrusele ka käesoleva määruse tegemisel seisukohal, et isikut ei saa kinni pidada

§ 15lg 2 p 3 alusel (vt käesolev määrus, p 5).

15. Ringkonnakohus hindas XX kinnipidamise õiguspärasust

§ 15

lg 2 p 1 alusel 21.06.2019 määruses, leides, et nimetatud aluse kohaldamise eeldused on täidetud ja põgenemise ohule viitab isiku korduv karistamine varavastaste süütegude toimepanemise eest. Lisaks põgenemisohule ei õigusta leebemate järelevalvemeetmete rakendamist sotsiaalsete sidemete puudumine Eestis (vt käesolev määrus, p 5). Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas varem esitatud seisukohtade juurde. Asjaoludes ei ole muutusi toimunud, mistõttu pole põhjust varem tehtud hinnangut muuta.

1. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et põgenemisohule viitab isiku varasem käitumine. Isikut on 14 korda kriminaalkorras karistatud ning ta on vanglakaristust kandnud 9 korda. Kohtupraktikast tulenevalt on isikust lähtuva ohu hindamisel võimalik arvesse võtta mh minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus haldusasjas nr 33-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused haldusasjas nr 3-19-334). Varasem karistatus viitab isiku kalduvusele rikkuda ühiskonnas kehtestatud norme. Isiku elamisluba on kehtetuks tunnistanud ning talle on tehtud lahkumisettekirjutus. Sellises olukorras on võimalik jaatada suuremat tõenäosust, et isik võib hoiduda võimalikust väljasaatmisest kõrvale. Kaebaja puue ja dokumentide puudumine põgenemisohtu ei maanda.
2. Isiku väljasaatmist VF-i ei ole põhjust pidada praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise olukorraga oleks tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu (Riigikohtu 19.06.2011 otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 29). Puudub vaidlus, et isik on VF-i kodanik. VF-i saab endiselt pidada vastuvõtvaks riigiks, kust dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks. PPA on Välisministeeriumi kaudu pöördunud VF-i Siseministeeriumi poole isiku dokumenteerimiseks ja saatnud korduvaid noote (viimati 11.03.2020). Arvestades halduskohtu poolt viidatud kohtupraktikat (Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrus asjas nr 3-19-1610, p 16; Tallinna Halduskohtu 12.09.2019 määrus asjas nr 3-18-629, p 10), puudub käesoleval ajal mõistlik põhjus arvata, et väljasaatmine on muutunud ilmselgelt võimatuks. Selleks, et väljasaatmismenetlus lõppeks tulemuslikult, on vajalik, et isik oleks PPA-le kättesaadav ning aitaks ka ise kaasa vajalike dokumentide hankimisele. 6

§ 25lg 2).

Teisi asjaolusid, mis tingiksid kohaldatava meetme ebaproportsionaalsuse, ei esine. Isikule on ka kinnipidamiskeskuses tagatud ravivõimalus. 20. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi

§ 15lg 2 p 3 aluse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 7