RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121lg 2 p 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27.

jaanuari

1. a otsus Janar Vahtra kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
2. aprill 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus muutmata.
6. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Janar Vahtrat süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et olles Pärnu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega süüdi mõistetud mõrvas (sel ajal kehtinud

§ 114

p 1), pani ta toime uue kehalise väärkohtlemise, mis seisnes selles, et süüdistatav lõi

1. septembril 2018 Viru Vanglas teist kinnipeetavat T. A-d. Löömisega tekitas ta kannatanule valu ja tervisekahjustused.
2. Viru Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tunnistati J. Vaher süüdi

§ 121lg 1 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega.

Sellele karistusele liideti

§ 65lg 2 alusel Pärnu Maakohtu 28.

novembri 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Liitkaristuseks moodustati 8 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohus leidis, et süüdistatava süü kannatanu kehalises väärkohtlemises on tõendatud, aga talle ei saa omistada korduvust

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

Korduvad on sellised teod, mis ründavad sama õigushüve samal viisil, kuid erineva intensiivsusega. Varem toime pandud tapmine ja näiteks ka vabadusvastased kuriteod ei täida seda tunnust, sest need ründavad põhihüvena teist õigushüve. Korduvuse tunnust pole võimalik laiendada piiramatult kõikidele kuritegudele, mille objektiivne pilt võib sisaldada väliselt vägivallaakte. Seetõttu tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

1-19-5146 3. Maakohtu otsuse vaidlustas Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Liina Pikma, kes taotles J. Vahtra süüditunnistamist

§ 121lg 2 p 3 järgi.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Vahtra süüditunnistamises

§ 121

lg 1 järgi ning ta mõisteti süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Kohus leidis lühidalt järgmist. 4.1. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Korduvuse all tuleb

§ 121

lg 2 p 3 tähenduses mõista mistahes varem toime pandud kuriteoga teise inimese tervise kahjustamist. Isik ei pea olema selle teo eest süüdi mõistetud, vaid piisab, kui ta on sooritanud kuriteo, mis täidab korduvuse tunnuse. Süüdistusest nähtub, et J. Vahtra puhul on selliseks teoks talle Pärnu Maakohtu 28. novembri 2013. a otsusega süüks arvatud mõrv. Maakohtu tõlgendus looks ebavõrdse olukorra, kuna

§-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemisel koheldaks varem tapmise (

§ 113

) sooritanud isikut leebemini võrreldes varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga. Kui esimesel juhul tuleks menetletav tegu kvalifitseerida

§ 121

lg 1 järgi, siis teisel juhul aga

§ 121lg 2 p 3 järgi.

4.2. Tapmise käigus kahjustatakse vaieldamatult ka inimese tervist. Vaatamata sellele, et

§ 121ning §-d 113 ja 114 asuvad karistusseadustiku 9.

peatüki („Isikuvastased süüteod“) erinevates jagudes, on need paigutatud samasse peatükki, kaitstes inimest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotleb otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Ta leiab, et süüdistatava teo kvalifitseerimine

§ 121

lg 2 p 3 järgi pole põhjendatud.

§ 121

kaitseb tervist, samas kui

§-s 114 sätestatud kuritegu on suunatud elu vastu. Need on erinevad õigushüved, paiknedes isikuvastaste süütegude peatüki erinevates jagudes. Kui seadusandja soovinuks lugeda

§ 121

lg 2 p 3 subjektiks ka sellised isikud, kes on varem toime pannud tapmise, oleks see koosseis sõnastatud teistmoodi. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 121lg 2 p 3 põhjendamatult laiendavalt.

See toob kaasa olukorra, kus kõnesoleva sätte alla langevad ka sellised varem toime pandud vägivallateod, mis on kvalifitseeritud näiteks

§ 141või 200 järgi.

1. Prokurör palub kassatsioonivastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalasjas on vaidluse all küsimus, kuidas sisustada korduvuse tunnust

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

Sellest sõltub, kas J. Vaher täitis talle süüks arvatud teoga kehalise väärkohtlemise põhi- või enamohtliku koosseisu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kvalifitseeris õigesti süüdistatava käitumise

§ 121lg 2 p 3 järgi.

8. Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (

§ 24

lg 1).

§ 121

lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline 2

§ 121

lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (

§ 121

) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust.

1. Paljud karistusseadustiku eriosa kuriteokoosseisud sisaldavad ühe tunnusena vägivalda, mille all mõistetakse muu hulgas sellist tegu, mis vastab kehalise väärkohtlemise koosseisule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus nr 1-18-5540/50, p 14). Kui isik on varem pannud toime niisuguse kuriteo (nt

§ 200

lg 1 või § 263 lg 1 p 1), mille käigus ta täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, avaldub uues kehalises väärkohtlemises tema retsidiivsus. Et ta on varemgi toime pannud sama teo, siis näitab see kalduvust kasutada vägivalda

§ 121tähenduses, täites kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse.

Öeldu ei sõltu sellest, kuhu on kehalise väärkohtlemise koosseisulisi tunnuseid hõlmav kuriteokoosseis karistusseadustiku eriosas paigutatud ja milliste õigushüvede kaitsele on see lisaks

§-ga 121 kaitstavale õigushüvele veel suunatud (nt

§ 263lg 1 p 1 puhul avalik kord).

Mõistagi langeb

§ 121

lg 2 p 3 alla ka varasem raske tervisekahjustuse tekitamine (

§ 118

), mis sisaldab kehalise väärkohtlemise koosseisu realiseerimist (täpsemini tervise kahjustamist) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 1-17-105/35, p 11).
3. Samuti täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse varem toime pandud tapmine (

§ 113

) või mõrv (

§ 114

).

§ 121

kaitseb teise inimese tervist ehk kehalist ja vaimset heaolu (vt otsus nr 1-18-5540/50, p 14). Inimese tervis on olemuslikult seotud elu kui õigushüvega. Elu kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud on suunatud sisuliselt inimese kehalise puutumatuse kõige intensiivsema ründe vastu. Kuna elu on tervisest õigushüvena kaalukam ehk siis seda kaitsvad koosseisud ületavad oma raskusastmelt kehalise väärkohtlemise koosseisu, siis seda enam täidab kehalise väärkohtlemise korduvuse tunnuse ka varem toime pandud tapmine või mõrv. Kui isik paneb toime kehalise väärkohtlemise ja ta on varem süüdi mõistetud näiteks mõrva eest, näitab seegi tema retsidiivsust

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

12. Eelnevat silmas pidades jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et maakohtu arusaam asetaks isikud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda ja kohtleks põhjendamatult leebemini varem raskema kuriteo toime pannud isikut. Sellisel juhul oleks soodsamas olukorras isik, kes on varem pannud toime näiteks tapmise (

§ 113

lg 1), võrreldes isikuga, keda on varem karistatud kehalise väärkohtlemise eest (

§ 121lg 1).

Arvestades seda, et kalduvus tarvitada vägivalda

§ 121

mõistes avaldub sisuliselt mõlemal juhul, pole põhjust neid isikuid erinevalt kohelda. Liiati ei saa asetada varem raskema kuriteo toime pannud isikut soodsamasse olukorda. 13. Kolleegium märgib sedagi, et korduvuse tunnuse olemasolu on üks tõendamiseseme asjaoludest (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 62 p 2). Prokuratuur peab näitama, et varem toime pandud kuritegu kätkes kehalist väärkohtlemist. Näiteks kui isik on varem mõistetud süüdi vägistamises (

§ 141

), siis tuleb talle

§ 121lg 2 p 3 tähenduses korduvuse 3

§ 121mõttes.

14. Eeltoodu alusel on J. Vahtra süüdimõistmine

§ 121lg 2 p 3 järgi õigustatud. Juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4