← Eesti

3-20-661/2

Obsah (6)§ 121§ 44§ 45§ 43§ 104§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-661 Määruse kuupäev 14. aprill 2020 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X.i kaebus Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korraldus

§ 121lg 4 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X. (kaebaja) esitas Viljandi vallale
  2. detsembril 2019 avalduse maksevõime hindamiseks, milles palus vabastada teda
  3. aastaks isa Y.i hooldusteenuse tasumisest.
  4. Y. esitas
  5. jaanuaril 2020 Viljandi vallale avalduse, milles palus abi kohamaksu tasumisel Pärsti Pansionaadis tagasiulatuvalt alates
  6. jaanuarist
  7. Viljandi Vallavalitsus otsustas
  8. jaanuari
  9. a korraldusega nr 2-3/64 järgmist:
  10. Y. tasub hoolduskulud Pärsti Pansionaadis oma vanaduspensionist 95% ja sotsiaaltoetusest puuetega inimestele 100% ulatuses tagasiulatuvalt alates
  11. jaanuarist 2020 kuni
  12. detsembrini
  13. Pensionist 5% jääb Y.ile isiklikuks otstarbeks.
  14. Z. tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 150 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates
  15. jaanuarist 2020 kuni
  16. detsembrini
  17. X. tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 100 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates
  18. jaanuarist 2020 kuni
  19. detsembrini
  20. 3-20-661
  21. Viljandi Vallavalitsus tasub Y.i hoolekandeteenuse maksumusest puudujääva osa, millele lisandub retseptiravimite maksumus tagasiulatuvalt alates
  22. jaanuarist 2020 kuni
  23. detsembrini 2020, millest on maha arvatud: 4.
  24. Y.i pension 95% ulatuses ja sotsiaaltoetus puuetega inimestele 100% ulatuses; 4.
  25. X.i poolt osaliseks hoolduskulude katmiseks makstav 100 eurot; 4.
  26. Z.i poolt osaliseks hoolduskulude katmiseks makstav 150 eurot.
  27. Kaebaja esitas
  28. veebruaril 2020 Viljandi vallale eelnimetatud korralduse peale vaide, mille Viljandi Vallavalitsus
  29. märtsi
  30. a korraldusega nr 2-3/179 rahuldamata jättis.
  31. Kaebaja esitas
  32. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Vallavalitsuse
  33. jaanuari
  34. a korralduse nr 2-3/64 ja
  35. märtsi
  36. a korralduse nr 2-3/179 tühistamiseks ning Viljandi valla kohustamiseks otsustada haldusakti andmine uuesti. Kaebaja põhjendab, et ei ole võimeline oma isa ülalpidamiskulusid tasuma ning Viljandi vald on kaebaja maksevõimet ebaõigesti hinnanud. KOHTU SEISUKOHT
  37. Kaebaja rõhutab kaebuses, et vastustaja on tema maksevõimet ebaõigesti hinnanud ning arvestades kaebaja tulu, ei ole ta võimeline omaenese ja eelisjärjekorras ülalpeetavate ülalpidamist kahjustamata oma isa ülalpidamiskulusid kandma. Seetõttu palub kaebaja Viljandi Vallavalitsuse
  38. jaanuari
  39. a korralduse nr 2-3/64 ning vaideotsuse tühistada ja kohustada valda asja uuesti otsustama.
  40. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kuigi kaebaja nõuab Viljandi Vallavalitsuse

  1. jaanuari
  2. a korralduse nr 2-3/64 tervikuna tühistamist, mõistab kohus kaebuse põhjendusi arvestades, et kaebaja vaidlustab korraldust üksnes teda puudutavas osas. Seega soovib kaebaja vaidlustada eelnimetatud korraldust osas, milles Viljandi Vallavalitsus otsustas, et kaebaja tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 100 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates
  3. jaanuarist 2020 kuni
  4. detsembrini 2020 ning et Viljandi Vallavalitsus eelnimetatud osas Y.i hoolekandeteenuse maksumusest puudujäävat osa, millele lisandub retseptiravimite maksumus tagasiulatuvalt
  5. jaanuarist 2020 kuni
  6. detsembrini 2020, ei tasu. Samuti nõuab kaebaja Viljandi Vallavalitsuse
  7. märtsi
  8. a korralduse nr 2-3/179 (vaideotsus) tühistamist ning valla kohustamist otsustada asi uuesti. 8.

§ 44

lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

  1. Kohus lähtub kaebeõiguse kontrollimisel värskest Riigikohtu praktikast sarnases asjas (
  2. märtsi
  3. a määrus asjas nr 3-18-1168). Kohus on seisukohal, et Riigikohtu hiljutist kohtupraktikat arvestades ei riiva Viljandi Vallavalitsuse
  4. jaanuari
  5. a korraldus nr 23/64 kaebaja õigusi ja kaebajal puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
  6. Viljandi Vallavalitsus tegi
  7. jaanuari
  8. a korraldusega nr 2-3/64 kindlaks, millise osa isa hoolduskuludest kaebaja peab tasuma, ning tegi osa suuruse kaebajale korraldusega teatavaks, kuid eelnimetatud korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 järgi täitedokument, mida saaks sundtäita. Eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse 2 3-20-661 kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel ei ole õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Kui kaebaja peab hoolduskulude tasumisest osavõttu põhjendamatuks, on tal võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), mille eesmärgiks on tuvastada, et kaebajal ei ole isa ülalpidamiskohustust. Kui kaebaja ei tasu hoolduskulude arveid ning kaebaja isa omaosalusest ja Z.i tasutud hoolduskulude maksumusest ei piisa, saab Viljandi vald ise täita kaebaja kohustuse ja esitada kaebaja vastu käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12-13). Selleks, et kaebajale järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab Viljandi vald pöörduma nõudega maakohtusse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. märtsi
  12. a määrus asjas nr 3-18-1168, p-d 11-13). Eeltoodust tulenevalt ei riiva Viljandi Vallavalitsuse
  13. jaanuari
  14. a korraldus nr 2-3/64 kaebaja õigusi ja kaebajal puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Samal põhjusel ei ole ka kohustamisnõue lubatav.
  15. Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Viljandi Vallavalitsuse
  16. märtsi
  17. a korraldus nr 2-3/
  18. Viimati nimetatud korralduse vaidlustamise välistab ka

§ 45

lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et Viljandi Vallavalitsuse

  1. märtsi
  2. a korraldus nr 2-3/179 rikuks kaebaja õigusi sõltumata põhivaidluse esemest.
  3. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebeõiguse puudumise tõttu X.i kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 13. Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, ei kuulu kaebajale vastavalt

§ 104lg 5 p-le 2 tasutud riigilõiv summas 15 eurot tagastamisele.

14.

§ 175

lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis X.i, Y.i ja Z.i nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.