← Eesti

2-10-46075/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. detsember 2011.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tänava koh

§ 113lg 1 sätestatud määras Swedbank Liising AS-i kasuks.

Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta kostja T. V. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Tsiviilasi nr 2-10-46075 Hageja nõuded, väited ja tõendid Kohtule esitatud hagiavalduse (esialgselt esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusena, tl 3337) kohaselt sõlmisid hageja Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja T. V. 19.10.2007.a liisinglepingu nr 0180414L, mille alusel andis hageja sõiduki Peugeot Partner kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma makseid sh intressi igakuiste osamaksetega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (leping lisadega tl 3850). Samuti võttis kostja kohustuse sõlmida vara kindlustuslepingud (so kohustuslik kaskokindlustus ja 19.10.2007 kindlustuslepe, tl 51-56) ning tasuda kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning jättis tasumata lepingujärgsed maksed 113 kalendripäeva eest kogusummas 12 172.99 krooni (778 eurot, arved tl 57-66). Sellest tulenevalt saatis hageja kostjale 06.07.2009.a teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 67), milles andis veel võimaluse võlg tasuda ja/või võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtta. Kostja sellele ei reageerinud ja hageja ütles lepingu üles, kuivõrd lepingu üldtingimuste p 7.1.2 seda võimaldas. Sõiduki jääkmaksumus oli 97 230.16 krooni (6214.14 eurot). Hageja andis pärast vara valduse taastamist selle müügiks üle AS-le Saksa Auto (üleandmise vastuvõtmise akt tl 68). Hageja müüs sõiduki 33 950 krooni (2169.80 euro) eest (käibemaksuta). Vara realiseerimisel tasus hageja AS-ile Saksa Auto remonditööde ja realiseerimise eest makstavat tasu kokku 2774.69 krooni (177.34 eurot, arved ja maksekorraldused tl 69-74). Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis on hagejal kostja vastu nõue summas 84 068.95 krooni (5372.98 eurot) järgmise arvutuskäigu (tl 76) alusel. - Hageja kogunõue on lepingust tulenevalt 118 018.95 krooni, millest vara jääkmaksumus oli 97 230.16 krooni (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus moodustab 17 797.18 krooni, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 2774.69 krooni (käibemaksuta) ning viivismaksete võlgnevus on 216.92 krooni. - Vara õnnestus võõrandada hinnaga 33 950 krooni (käibemaksuta, müügiakt tl 75). Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 5372.98 eurot (84 068.95 krooni) ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Enne kohtusse pöördumist on hageja palunud kostjal võlg tasuda kohtuväliselt (tl 77). Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidetele Kostja esitas 02.02.2011.a kohtule kirjalik vastuse (tl 94), milles tunnistab nõuet osaliselt s.o 113 rendi päeva osas. Kostja vastuse kohaselt on ta kasutanud kõiki võimalusi enne võla tekkimist hagejaga kokkuleppele jõuda. Kogu nõutud summat kostja nõus maksma ei ole, kuna tema andmetel ei müüdud autot avalikul enampakkumisel ning müüdi alla turuhinna. Ühtki tõendit ei ole kostja kohtule esitanud. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga (tl 96-101). Hageja on seisukohal, et hind, millega tal õnnestus liisinguese võõrandada, vastab liisingueseme väärtusele. Hageja on arvamusel, et turuväärtuse määramisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa, sest eseme harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind. Hageja on oma nõue tõendamiseks hagiavaldusele liisingueseme müügiakti, kust nähtub hind, millega hagejal õnnestus liisinguese võõrandada. Kui kostja leiab, et liisingueseme väärtus on kõrgem, kui liisingueseme reaalne müügihind, peab ta seda tõendama. Sõiduki turuväärtus sõltub väga paljudest selle konkreetse sõiduki iseärasustest ja puudustest. Hageja toonitab, et liisinguandja huvi ei ole müüa talle kuuluvaid liisinguesemeid harilikust väärtusest odavama hinnaga, kuna liisingueseme müügist saadust sõltub otseselt liisinguandja nõuete rahuldamise ulatus. Hageja märgib, et kostja oleks võinud ise varale kõrgema hinnaga ostja leida, kuid kuna kostja seda ei teinud, realiseeris liisingueseme hageja ise. 2

(5)Tsiviilasi nr 2-10-46075 Kuigi hageja jääb oma seisukoha juurde, et liisingueseme võõrandamisest saadud summa vastab liisingueseme turuväärtusele, leiab hageja, et liisinguandja saab kahjunõude arvestamisel aluseks võtta liisingueseme turuväärtusest kuni 10% võrra madalama hinna, kui pooled on (ka liisinguandja tüüptingimustes) kokku leppinud, et lähtuvad liisingueseme väärtuse asemel tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7). Vastava kokkuleppe olemasolul (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud turuväärtuse asemel lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja on esitanud kohtule müügiteenust osutanud ning remonttöid teostanud äriühingute poolt hagejale esitatud arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta hageja poolt. Hageja selgitab, et kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode müük, siis puuduvad tal sõiduautode müügiks vajalik personal ning tehnilised vahendid. Seetõttu on hageja sõlminud vastavad teenuste osutamise lepingud äriühinguga, kelle põhitegevuseks on sõiduautode müük. Teenuse sisseostmine tagab korrektse asjaajamise ja eelkõige kulude kokkuhoiu. Hagejal on müügiteenuse pakkujaga sõlmitud vastav koostööleping ning sellise püsiva ja pikaaegse ärisuhte tõttu on võimalik liisinguesemeid võõrandada parima võimaliku teenustasu eest. Professionaalse automüüja kaudu on võimalik ka liisinguese müüa maksimaalselt parima hinnaga. Kuna kostja ei näidanud üles soovi ise liisinguesemele ostja leida, korraldas liisingueseme realiseerimise hageja ise. Kostjal oleks olnud ka peale vara tagastamist võimalus koostöös hagejaga vara müügi protsessis osaleda, selleks saadeti Kostjale müügiprotsessis osalemise kiri. Hageja selgitab vara realiseerimisega seonduvat veel täiendavalt (tl 109-110). Vaidlusalune sõiduk tagastati hagejale mitmete puudustega. Hageja on seisukohal, et kuivõrd vastav akt on koostatud professionaalse kasutatud ja tagastatud liisinguautode müügiga tegeleva ettevõttega, siis puudub igasugune alus kahelda selle ettevõtte poolt koostatud dokumentide usaldusväärsuses. Kinnitamaks vaidlusaluse sõiduki halba seisukorda selle tagastamisel, esitas hageja pärast sõiduki üleandmist koostatud Saksa Auto AS remondi pakkumise nr 272274 (tl 111-112). Nimetatud tõendist nähtub, et kõnealuse sõiduki iluliistuots vajas parandust, esiõõts šarniiriga tuleb välja vahetada, roolivarras parandada, rooliots parandada. Lisaks nimetatule vajas sõiduk esitatud pakkumiste kohaselt veel ka muid parendusi ning täiendavat remonti. Seega on hageja poolt tõendatud, et vaidlusalune sõiduk tagastati hagejale mitmete puudustega, mis võis vähendada sõiduki turuväärtust. Hageja ei pidanud vajalikuks remonditöid tellida. Auto remontimisega oleks hageja küll auto väärtust tõstnud, kuid oleks teinud sellega 15 332 krooni suuruse kulutuse, mis oleks lisandunud kostjalt väljanõutava summale lisaks. 25.10.2011.a kohtueelistungil ja sellele järgnevalt üritasid pooled leida asjas kompromisslahendust, kuid kohtu määratud tähtajaks kompromissi ei esitatud. Kohus lahendas asja kohtueelistungil antud nõustumustele tuginedes kirjalikus menetluses. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud ei põhivõla ega viivise summade osas. Kostja on oma vastuses märkinud vaid, et auto müüdi alla turuhinna. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese 3

(5)Tsiviilasi nr 2-10-46075 jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja

§ 367

lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samuti sätestab ka liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Kostja väide, et auto müüdi alla turuhinna, on paljasõnaline ja tõendamata. Tegemist on ka kostja ainsa sisulise vastuväitega. Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, milline oli tema arvates liisingueseme tegelik väärtus selle hagejale üleandmise ajal. Kostja on liisingueseme tagastanud liisinguandjale 3.08.2009.a, liisinguese pandi müüki 25.08.2009.a ning müüdi 20.11.2009.a. Kohus leiab, et ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati, on mõistlik. Hageja on teinud endast kõik oleneva, et vara realiseerida kiiresti, vältimaks liisingueseme hinna langust. Oluline on märkida, et liisinguese tagastati hagejale puudustega, mis on tõendatud vastav Saksa Auto AS tellimus ja remondipakkumine, samuti no üleandmise-vastuvõtu aktil märgitud visuaalse puudusena mõlk parempoolsel esitiival. Kohus nõustub hagejaga, et kuna antud aktid on koostatud professionaalse kasutatud ja tagastatud liisinguautode müügiga tegeleva ettevõtte poolt ning kostja mingeid muid tõendeid ei ole esitanud, siis puudub kohtul alus kahelda koostatud aktide usaldusväärsuses. Seega on hageja poolt tõendatud, et vaidlusalune sõiduk tagastati hagejale mitmete puudustega, mis võis vähendada sõiduki turuväärtust. Sõiduki turuväärtus sõltub väga paljudest sõiduki iseärasustest ja seisukorrast. Kohus nõustub hageja väitega, et kostja oleks võinud ise varale kõrgema hinnaga ostja leida, kuid kostja seda ei teinud ning seega realiseeris liisingueseme hageja ise. Kostja ei ole väitnud, et temale sõiduki võõrandamise protsessis osalemist ei oleks pakutud. Pärast lepingu ülesütlemist oleks kostja pidanud ise mõistma, et isegi võla osas maksegraafikuni jõudmine ei väära sõiduki müüki.

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on leping erakorraliselt üles öeldud seoses kostja poolse lepingu rikkumisega. Kohus leiab, et vara tagastamisega ja realiseerimisega tekkinud kulu 177.34 eurot (2774.69 krooni) on põhjendatud ja vajalik kulu sõiduki realiseerimiseks. Sisuliselt ei ole kostja ei sellele nõudele ega hageja arvutustele võla osas vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista liisingulepingust nr 0180414L tulenev võlgnevus summas 5359.12 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivise. Vastavalt

§ 113

lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole 4

(5)Tsiviilasi nr 2-10-46075 hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 13.86 eurot ning alates 30.12.2010.a kuni põhivõla (5359.12 eurot) tasumiseni. Tulenevalt eelpool toodust tuleb haginõue rahuldada, mis loomulikult ei välista võla tasumist osadena või kokkuleppe sõlmimist võla tasumiseks pärast kohtuotsust või täitemenetluse raames. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.