← Eesti

2-10-51549/64

Obsah (12)§ 416§ 415§ 113§ 65§ 67§ 14§ 149§ 127§ 103§ 108§ 101§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. juuni 2013, Pärnu Maakohtu kohtumaja kantselei kaudu Tsi

) § 415 lg 2 vähendas hageja I korteriomandi müügist ja hageja II väljamakstud tagatisest laekunud summadest Laenulepingu põhiosa jääki 923 517.06 EEK võrra. Pank saatis laenusaajatele 17.12.2009 nõude laenulepingust tuleneva võla tasumiseks summas 1 624 342.42 EEK ning andis võimaluse leppida kokku võlgnevuse tasumiseks kohtuväliselt. Samuti selgitas hageja I, et kui võlgnevust ei tasuta hiljemalt 15.01.2010 või ei esitata omapoolseid ettepanekuid võlgnevuste tasumiseks, esitab hageja I kohtusse hagi võlgnevuste sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust ning Eestis kehtinud valuuta vahetumisest paluvad hagejad kostjalt välja mõista. 1) Hagejale I 127 996.24 EUR, millest 63 956.74 EUR on tagastamata laenusumma, 3463.31 EUR on tasumata intress, 60 493.43 EUR on sissenõutavaks muutunud viivis ning 82.76 EUR muud laenulepingu rikkumisest tulenevad tasud (teatiste edastamine 57.52 EUR, trahv kindlustusnõude rikkumise eest 12.78 EUR ja kindlustuspoliisi maksumus 12.46 EUR). 2) Hagejale II 11 582.23 EUR, mis on laenulepingut taganud käenduslepingu täitmisest tulenev regressnõue. Lisaks palub hageja I mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367 alusel alates kohtulahendi tegemisest tema kasuks kostjalt välja jooksev viivis 0,1% põhivõlast päevas kuni põhinõude tasumiseni. Kostja vastuväited, hagejate seisukohad nende osas Kostja D.P. ei tunnista oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (I kd tl 70-73) ja teistes menetlusdokumentides (II kd tl 170-177, 214-215) ning kohtuistungeil hagi. Kostja avaldab, et vahetult laenulepingu sõlmimisele eelnenud ajal oli tema igakuuliseks sissetulekuks lapsetoetus 300 EEK. Esimest korda elus asus ta tööle

  1. aasta veebruaris, s.o vahetult enne laenulepingu sõlmimist, kusjuures kostja esimene töötasu laekus 09.03.
  2. Kostja on esitanud ka oma pangakonto väljavõtte perioodist 01.09.2006 – 05.03.
  3. D. P.l ei olnud laenamise hetkel piisavalt vahendeid laenu teenindamiseks. Tema kaasamine oli täiendav tagatis, kuid kostja jaoks siiski vastuvõetamatu. Kostja kirjutas laenulepingule alla, tehes seda panka usaldades. D. P. osas ei ole tehtud laenukõlbulikkuse analüüsi, samuti ei ole kostja esitanud laenutaotlust, selle esitas L.M.. Kostja on arvamusel, et pank seadis laenu andmisega kostjale ennast ise sellisesse olukorda, et kostja ei jõua seda laenu ei teenindada ega koheselt tasuda. Kostja, viidates krediidiasutuste seaduse § 58 lg 3 ja § 83 lg 3 sätetele ning Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusele nr 9 (Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord, edaspidi Kord), asub seisukohale, et tema kaaslaenusaajana laenulepingusse kandmisel ei ole hageja I järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega koostanud ettenähtud korras laenuanalüüsi. Seetõttu on laenuleping tema osas tühine kui heade kommetega vastuolus olev tehing. 6

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 Hageja I märgib, et isegi kui ta ei pidanud kinni vastutustundliku laenamise põhimõttest kostja suhtes, ei muuda see laenulepingut tühiseks. Kostjal võiks olla panga vastu kahju hüvitamise nõue tasaarvestamiseks hageja nõuetega, kuid olemasolevatel asjaoludel seda ei ole. Hagejad peavad oluliseks rõhutada, et kostja on allkirjastanud nii hagejaga I laenulepingu kui ka hagejaga II käenduslepingu vabatahtlikult. Hagejale I jääb arusaamatuks, et kui kostjal puudus laenulepingu sõlmimisele eelnenud perioodil sissetulek ning ta ei olnud lepinguid allkirjastades veendunud oma võimes neid täita, miks ta siis võttis endale laenulepingust tuleneva kohustuse. Kostja säärast käitumist saab pidada vastutustundetuks ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Hagiavalduse kohaselt tekkis laenusaajal L. M.il esimesed viivitused laenu tagasimaksete osas 2008. aasta aprillis. Kostjale teadaolevalt teatas L. M. 30.07.2008 pangale, et ta on tegelenud aktiivselt laenu tagatiseks oleva korteriomandi müümisega ning on leidnud korteriomandile ostja, kes on nõus omandama korteriomandi 1 650 000 EEK suuruse hinnaga. Tasutud oli käsiraha summas 82 500 EEK, kui kuna pank ei andnud korteriomandi nimetatud hinnaga võõrandamiseks nõusolekut, tagastas L. M. käsiraha ostjale. Pank aga esitas 09.03.2009 kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteegi seadmise lepingu alusel. Täitemenetluse käigus võõrandati korteriomand ligikaudu poole madalama hinnaga. Seega on pank oma tegevusega teadlikult ning tahtlikult tekitanud olukorra, kus tagatisvara on realiseeritud mõlemaid laenulepingu pooli, kuid eelkõige laenusaajaid kahjustavatel tingimustel. Siinkohal on hageja I märkinud, et see väide ei vasta tõele. Hageja I esitas 01.08.2008 e-kirja, millelt nähtub, et ta ei ole korteriomandi võõrandamisele väljatoodud summaga vastu olnud. Ekirjast nähtub, et hageja I on olnud igati koostööaldis. Laenusaajad lubasid küll panga palutud dokumendid temale toimetada, kuid ei teinud seda. Seepärast ei saanud hageja I laenusaajate eelnimetatud avalduse osas ka konkreetset otsust vastu võtta. Lisaks on L. M. kostjale teadaolevalt pangale korduvalt ettepanekuid laenulepingust tulenevate kohustuste edasise täitmise osas, kuid need ettepanekud on tagasi lükatud. Kostja asub seisukohale, et olukorras, kus hageja I ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on ta põhjendamatult keeldunud laenu restruktureerimisest.

§ 416

lõike 2 kohaselt peab krediidiandja krediidilepingu ülesütlemisel pakkuma tarbijale hiljemalt koos kahenädalase täiendava täitmise tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Kuigi pank on oma 06.01.2009 hoiatuses formaalselt pakkunud võimalust pidada temaga läbirääkimisi laenu tagasimaksmisel tekkinud probleemide lahendamisel, ei ole faktiliselt laenusaajail nimetatud õigust/võimalust realiseerida õnnestunud, kuivõrd hageja I on sisuliselt igasugustest läbirääkimistest keeldunud (s.t L. M.i poolt esitatud ettepanekud on kategooriliselt tagasi lükatud, samas ei ole pank vastusena L. M.i ettepanekutele esitanud mitte ühtegi omapoolset ettepanekut probleemide lahendamiseks). Kostja viitab ka Korra punktile 2.7., mille kohaselt võib krediidiasutus laenusaaja või muu tehingu poole makseraskuste tõttu nõustuda lepingutingimuste muutustega, millega ta üldjuhul ei nõustuks. Kostja on samuti seisukohal, et laenuleping on üles öeldud ebaseaduslikult, kuivõrd kostjate makseraskused lepingu täitmisel olid tingitud vääramatust jõust – majanduskriisist, mida ei suutnud keegi lepingu sõlmimisel ette näha. D. P. järeldab, et kui pank tegi seaduses nõutud laenuanalüüsi nõuetekohaselt, hindas ta tagatisvara niivõrd kõrgelt, et määras laenusaajate riski suuruseks, ehk omafinantseeringu suuruseks täpselt sellise summa nagu ta tol hetkel oli, ehk 7

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 10%. Seega oli pank veendunud, et ega need hinnad madalamale ei lange ja seega on tõestatud asjaolud, et ka pank ei näinud ette tulevikus algavaid erinevaid kriise. Seega pole mõeldav, et tagatisvara oli pank nõus ära müüma 850 000 EEK eest (ostuhind oli 2 180 000 EEK) ja nüüd seda järelejäänud summat nõuda laenusaajalt. Hagejad leiavad, et majanduskeskkonna üldine halvenemine, laenusaaja töötasu vähenemine või kaotus ja tagatisvara turuväärtuse vähenemine on asjaolud, mis ei ole hagejate kontrolli all. Nimetatud riskid on laenuvõtmisele olemuslikud ning neid ei saanud ega pidanudki hagejad laenu väljastamisel ette nägema. Ülemaailmse majanduskriisi näol, millest tulenevalt kostja pere sissetulekud ja laenu tagatisvara vähenes, ei olnud tegemist vääramatu jõuga ning rahalise kohustuse täitmise eest vastutab võlgnik alati.

§ 415

lõike 1 kohaselt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Hagiavaldusest võib eeldada, et hageja I viiviste arvestus ei põhine

§ 415lõikes 1 sätestatule.

Kostja hinnangul ei ole hageja I põhjendanud nõuet nn teatiste esitamise, kindlustusnõude rikkumise ja kindlustuspoliisi arvega seonduva osas. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 1. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja ja L. M. kirjutasid laenulepingule alla vabatahtlikult. Lepingu (I kd tl 7-9) p 1.2. kohaselt on L. M. laenusaaja ning kostja kaaslaenusaaja, kuid lepingu üldtingimuste mõttes ei ole nende poolt lepingujärgsete kohustuste täitmisel vahet. Neid käsitletakse koos laenusaajatena ning laenu tagasimaksete, lepingutasu, tagatise kindlustamiskohustuse vms osas on nende vastutus panga ees solidaarne.

§ 65

lg 4 kohaselt eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad peavad lepinguga täitma kohustust ühiselt. Solidaarvõlgnike puhul võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (

§ 65lg 1).

Antud juhul pööras pank oma nõude laenusaajate vastu ühiselt (solidaarselt) ning vaid kostja L. M.i pankrotistumise tõttu on tekkinud kaks vaidlust – üks on käesolev hagimenetlus ning teine on nõude tunnustamise menetlus L. M.i pankrotimenetluses. See aga ei tähenda, et hagejad ei saaks mõlemal juhul nõudeid esitada, kostjal ja L. M.il on nõude (ka osalisel) täitmisel teise solidaarvõlgniku poolt võimalus esitada vastav vastuväide

§ 67lg 1 alusel.

2.

§ 14

lg 1 kohustab lepingueelseid läbirääkimisi pidavaid isikuid mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega.

§ 14

lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kohus leiab, et ka olukorras, kus laenusaajaid on mitu, tuleb kõigi nende osas järgida 8

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 vastutustundliku laenamise põhimõtteid (vt järgmine punkt) ja teha vastav laenuanalüüs. Seda eriti olukorras, kus tegemist on solidaarvastutusega, s.t võimalusega, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmise korral võidakse kogu nõue pöörata ühe laenusaaja vastu. Panga põhjendus, et kostja „kaasati laenulepingusse noore pere ühise vastutustunde tekkimise eesmärgil“ ei ole äsjamärgitud põhimõttest kõrvalekaldumiseks piisav. Riigikohus on selles küsimuses teinud olulise lahendi – 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (mida on tsiteerinud ka pank, edaspidi Riigikohtu lahend). Nimetatud lahendis esitasid käesoleva menetluse kostjaga sarnaseid vastuväiteid laenulepingu käendajad ning kuigi käendajad maakohtu otsust (vaatamata maakohtu poolt vastuväidete käsitlemata jätmisele) ei vaidlustanud, pidas Riigikohus vajalikuks sedastada mõned järgnevad olulised põhimõtted. Kohtu hinnangul on need põhimõtted kohaldatavad ka praeguses asjas, sest käendajad saavad esitada võlausaldajale samu vastuväiteid, mis põhivõlgnik ise (

§ 149lg 1).

Riigikohtu lahendi punktides 24 ja 25 on selgitatud, et: „…iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas

§-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus

§ 14lg 2 alusel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.“ Eelnevast ilmneb, et õige ei ole kostja väide, nagu oleks vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimata jätmine tema suhtes tehingu tühisust kaasa toov asjaolu (vt ka allpool). See annab kostjale laenusaajana õiguse oma kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja selle tasaarvestamiseks laenuandja nõudega. 3. Vastutustundliku laenamise põhimõte laenulepingu sõlmimise ajal tulenes krediidiasutuste seaduse § 83 lõikest 3, mille kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise 9

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 alusel Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusega nr 9 kehtestatud korra p 3.2. järgi peab laenuanalüüs peab olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Sama korra p 3.4. sätestab, et laenuanalüüs peab hõlmama järgmisi näitajaid: 3.4.1. laenusaaja üldandmed, sealhulgas juriidilisest isikust laenusaaja omanikud ja omavahel seotud isikud, kes vastavad krediidiasutuste seaduse § 85 lõikes 3 toodud definitsioonile, ning tegevusvaldkonnad; 3.4.2. andmed laenusaaja varasemate kohustuste täitmise kohta; 3.4.3. andmed laenusaaja viimase kolme aasta finantsnäitajate kohta; 3.4.4. juriidilisest isikust laenusaaja juhtimise kvaliteet; 3.4.5. ettevõtlusega seotud laenude puhul, laenusaaja (juriidilise isiku puhul laenusaaja juhtimisorganite liikmete) ärialane võimekus; 3.4.6. laenusaaja (juriidilise isiku puhul laenusaaja omanike ja juhtimisorganite liikmete) usaldusväärsus ja ärialane reputatsioon; 3.4.7. laenusaaja omafinantseerimise osakaal finantseeritavas projektis; 3.4.8. laenusaaja maksevõime kogu laenuperioodi jooksul; 3.4.9. laenutootest (instrumendist), laenutingimustest ja laenusaaja muudest kohustustest tulenev(
  1. ad)olulisem(
  2. ad)risk(id); 3.4.10. maarisk; 3.4.11. laenu tagasimaksmise esmased ja teisesed allikad; 3.4.12. laenu sihtotstarbe ja tagasimaksmise allikate omavaheline seos; 3.4.13. tagatise olemasolu ja väärtus, sh tagatise realiseerimisega seotud kulud, aeg ja võimalikud juriidilised takistused. 4. Esitatud tõendite põhjal on ilmne, et kostja puhul märgitud nõuetele vastavat laenuanalüüsi ei tehtud. Pank on kostja puhul kontrollinud vaid maksehäirete puudumist (II kd tl 200) ning kinnisvara olemasolu (II kd tl 202). Oluline on ka see, et K. M. koostatud krediidiraportis, mis kannab kuupäeva 20.02.2007 (III kd tl 31-32) puudub kostja nimi kaastaotleja kohal, samas on kolm päeva hiljem võtnud panga krediidikomitee (protokoll III kd tl 34-35) vastu otsuse väljastada Noore Pere laen nii kostjale kui L. M.ile ühiselt. Samas puudub asjas vaidlus selles, et L. M.i suhtes teostati nõuetekohane laenuanalüüs, kontrollides nii tema enda kui temaga seotud ettevõtete (sh x OÜ, x OÜ, xOÜ – III kd tl 25-28) maksehäireid ja laenu teenindamise võimekust (laenutaotlus, kontoväljavõte, eksperthinnang ostetava korteri osas – I kd tl 175-209), kuid see ei õigusta kohtu hinnangul kostja suhtes vastavaid tegematajätmisi. Pank, hinnates kogumis perekonna (L. M. on laenutaotluses kostja märkinud abikaasana, mis küll ei ole õige) võimekust laenu teenindamisel, andis laenu välja õigustatult ning laenuleping ei ole tühine selle headele kommetele mittevastamise tõttu, kuid kostja vastuväiteid seoses kahju tekkimisega tuleb eelneva põhjal siiski käesoleval juhul hinnata. Selgelt on kostja puhul eiratud enamikke olulisi nõudeid tema maksevõime ja tagasimaksmise võimaluste hindamisel - L. M.i laenutaotluses on märgitud, et kostja töötab AS-s x müügijuhi assistendina, kuid seda asjaolu ega sissetuleku suurust ei ole kontrollitud. Kostja on ise käesolevas menetluses esitanud oma konto väljavõtte (II kd tl 180-187), millest nähtub, et kuni laenulepingu allkirjastamiseni ei ole alates 2006.a septembrist olnud tal muud regulaarset sissetulekut kui peretoetus. Arvestades selle suurust (300 EEK kuus), ei saa mingil juhul asuda seisukohale, et tegemist on isikuga, kes suudaks ise teenindada ligemale 2 miljoni krooni suurust laenu, mille ainuüksi põhiosa maksed on ca 5 korda suuremad kui igakuine 10
(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 sissetulek (I kd tl 33). Seega ei ole pank kostjat laenusaajana kaasates pidanud kinni vastutustundliku laenamise põhimõttest. Küll aga teeb kostja väidete täpsema hindamise keeruliseks asjaolu, et kostja ei ole selget kahju hüvitamise nõuet (nt vastuhagina) või tasaarvestusavaldust esitanud. 5. Nagu ülalmärgitud Riigikohtu lahendis märgitakse, tuleks laenusaaja kahjunõude hindamisel vaadata esmalt

§ 127

lg 1 sätteid, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahju saanud isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju tekitanud sündmust ei oleks saabunud. Kui kostjale ja tema elukaaslasele L. M.ile ei oleks antud laenu, siis on ilmne, et kostja ei oleks saanud korteri omanikuks, mille väärtuseks oli laenu andmise ajal koostatud eksperthinnangu kohaselt 2 180 000 EEK (laenusaajate omaosalus oli sellest 10%). Asjaolu, et just kostja omandas kõnealuse korteri, ei ole asjas vaidlusalune, see nähtub ka hüpoteegilepingust (I kd tl 13-18).

§ 127

lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Seega - kui kohus ei tuvasta allpool muid pangapoolseid minetusi laenulepingu täitmisel/ülesütlemisel või laenusaajatega peetud läbirääkimistel, siis vähemalt laenu põhiosas on panga nõue kostja vastu õigustatud. Pank ei saa vastutada kostja tehingu eest, millega 09.02.2009 võõrandati korter OÜ-le X üksnes 390 000 EEK-iga (asjaolu ei ole vaidlusalune, omand läks üle 12.02.2009) ning millisest summast pangale võlgnevust ei vähendatud. Arusaamatu on kostja esindaja poolt kohtuistungil väidetu, et kostja ei osalenud nimetatud müügitehingus. Oluline on märkida, et sel hetkel ei olnud laenuleping üles öeldud ning müügihinnast moodustas lepingujärgne võlgnevus alla 10 % (32 502.31 EEK vastavalt panga hoiatusele I kd tl 21).

  1. Kostja väited, et pank ei lubanud korterit suvel 2008 hea hinnaga (1,65 miljonit EEK, mis oli peaaegu laenujääki kattev summa) ostjale müüa, ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja I on esitanud kohtule nii L. M.i 30.07.2008 e-kirjaga esitatud avalduse kui sellele 01.08.2008 antud vastuse, milles pank palus ettepaneku kaalumiseks esitada lisadokumente kontode väljavõtete ja muude laenusaajate varalist seisundi iseloomustavate tõendite näol. Kostja ei ole näidanud, et panga nõuded oleks täidetud, kusjuures kohtu hinnangul oli tegemist mõistlike nõuetega, arvestades asjaolu, et osa laenust oleks L. M.i väidetud hinnaga korteri müügil jäänud tasumata. Pank oleks selles olukorras pidanud juba eelviidatud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimiseks (millele kostja ise viitab) kontrollima laenusaajate võimekust laenujääki teenindada.
  2. Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et kostja või L. M. oleks pärast panga 01.08.2008 vastust pangale midagi esitanud enne, kui 16.01.2009 saatsid laenusaajad vastuseks panga saadetud laenulepingu ülesütlemise hoiatusele oma e-kirja (I kd tl 24-29) selgitustega ja taotlustega. Ka selle kirja osas märgib kohus, et pank on neistsamadest vastutustundliku laenamise põhimõtetest lähtudes esitanud 05.02.2009 laenusaajaile vastuse (I kd tl 30-31), mille teisel lehel on rasvases kirjas püstitatud küsimused korteri müügihinna ja laenusaajate edasise valmisoleku kohta oma varalise seisundi parandamiseks (tööleasumine, ettevõtetele kuuluvate kinnistute võõrandamine). Sisuliselt olid lepingupooled samas olukorras, kus 30.07.2008 avalduse järel – s.t korteri võõrandamisel jäänuks laenujääk, mille tagasimaksmise osas tulnuks teha muudatusi kas lepingus või lepinguväliselt uute kokkulepetega. Selleks nõudis pank õigustatult täiendavaid andmeid, mida kohtule nähtavalt ei esitatud, v.a L. M.i poolt 16.02.2009 esitatud konto väljavõte alates 01.01.2008, mille kohaselt oli tema kreeditkäive kuu kohta samas suurusjärgus laenu andmise ajaga (selles osas vaidlus puudub) ning mis seega ei saanud olla aluseks maksepuhkusele, intressi alandamisele või muule laenusaajate pakutud lahendustele. Tegelikult oli konto väljavõtte esitamise ajaks aga korter 11

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 juba müüdud kolmandale isikule, samuti koormatud täiendava hüpoteegiga ja välja üüritud (kostja ei ole neile väidetele vastuväiteid esitanud). Neid asjaolusid arvestades käitus pank kohtu hinnangul õigesti, öeldes laenulepingu võlgnevuste tõttu üles. Kostja on viidanud Korra punktile 2.7., mis sätestab makseraskuste tõttu restruktureeritud nõude mõiste. Selle järgi on makseraskuste tõttu restruktureeritud nõudeks nõue, mille puhul on krediidiasutus laenusaaja või muu tehingu poole makseraskuste tõttu nõustunud lepingutingimuste muutustega, millega ta üldjuhul ei nõustuks. Sellisteks muutusteks tuleb lugeda: 2.7.
  1. intressimäära alandamist; 2.7.
  2. osaliselt või täielikult nõudeõigusest loobumist; 2.7.
  3. võlgnevuse osalist või täielikku tasumist laenusaaja vara arvelt, mille väärtus on madalam võlgnevuse summast; 2.7.
  4. laenusaaja või muu tehingu poole asendamist teise isikuga või täiendava uue laenusaaja kaasamist antud tehingu raames; 2.7.
  5. muude lepingutingimuste muutmist, mida poleks rakendatud, kui tegu poleks laenusaaja või muu tehingu poole makseraskustega. Samas ei ole tegemist pangale kohustuslike nõuetega ning juba eelnevalt tuvastatud asjaoludel puudus pangal alus ka selliste muudatuste tegemiseks laenulepingus.
  6. Kostja viited sellele, et 2008.aastal alanud majanduskriis oli vääramatu jõud, mistõttu on vabandatav tema poolt laenulepingu järgsete maksete tegemata jätmine ning tühine ka laenulepingu ülesütlemine, ei ole õiguslikult ega esitatud tõenditega põhjendatud. Kohus juhib tähelepanu sellele, et ainsad põhjendused majanduskriisi mõjust maksevõimele on esitatud laenusaajate allkirjadega 16.01.2009 kirjas pangale, kuid selles ei viidata kordagi kostja majandustegevusele. Sisuliselt on tegemist L. M.i tegevuse kirjeldamisega ja tema väidetava raskustesse sattumisega seoses majanduskriisiga. Isegi kui majanduskriis mõjutanuks kostja laenu teenindamise võimet, märgib kohus, et raha maksmise kohustuse täitmine ei ole ebaõnnestunud majandustegevuse tõttu vabandatav

§ 103

mõttes.

§ 103

lg 1 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning

§ 108lg 1 alusel saab võlausaldaja rahalise kohustuse täitmist reeglina alati nõuda.

Sama on kinnitatud Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-118-05 ja 3-2-1-50-06. Võlgniku majandustegevus ei ole

§ 103lg 2 mõttes asjaolu, mida ta ei saanud mõjutada.

9. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et pank rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid, kuid vähemalt laenu põhiosa puhul ei saa rääkida selle tagasinõudmise alusetusest (kostja sai laenu abil korteri omanikuks), on kohtu arvates põhjendatud hageja I nõue tagastamata laenusumma osas, millele saaks lisada seadusjärgsed viivised ehk

§ 113

kohaselt

§-s 94 märgitud viivisemäär + seitse protsenti aastas. Rahalise kohustuse täitmata jätmisel on võlausaldajal õigus nõuda viivist

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel.

Kõrgemas ehk lepingujärgses määras (0,1% päevas) viivise nõudmine ei ole põhjendatud, see on kohtu hinnangul hõlmatud juba kostjal

§ 14lg 2 ja § 115 lg 1 alusel olemasoleva kahju nõudega.

Samuti ei saa kostjale panna intressi ja muude lepingujärgsete kohustuste täitmatajätmise kõrvalkulusid (kindlustusnõude rikkumine, teatiste tasu), kuna tema maksevõime jäeti lepingu sõlmimisel kohaselt hindamata. Samal põhjusel saab viiviseid hakata arvutama laenulepingu ülesütlemisest ehk panga enda arvutuste (II kd tl 211, kostja neid ei vaidlustanud) kohaselt alates 02.03.2009. Viivise arvutus kuni kohtuotsuse tegemiseni on järgnev: Viivise arvestuse aluseks on tegelik päevade arv kuus ja 365 päeva aastas Viivisemäär vastavalt

§ 94lg 1 ja § 113 lg 1 sätetele oli: 12

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 Alates 01.01.2009 Alates 01.07.2011 Alates 01.01.2012 Alates 01.01.2013 Alates 16.04.2013 8,00% aastas 8,25% aastas 8,00% aastas 7,75% aastas 8,75% aastas ajavahemik 02.03.2009-09.03.2009 10.03.2009-21.10.2009 22.10.2009-29.11.2009 30.11.2009-31.12.2010 Eurole üleminek 01.01.2011-30.06.2011 01.07.2011-31.12.2011 01.01.2012-31.12.2012 01.01.2013-15.04.2013 16.04.2013-07.06.2013 päevi 8 226 39 397 põhivõlg 1 925 222.56 1 925 222.56 1 924 222.56 1 181 928.06 181 184 365 105 53 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 laenu tasumine 0.00 1000.00 742 294.50 181 222.56 põhivõlg kokku 1 925 222.56 1 924 222.56 1 181 928.06 1 000 705.50 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 viivis 3375.76 95 315.50 10 102.95 87 074.01 2537.62 2660.64 5117.30 1425.90 812.57 viivis kokku 3375.76 98 691.26 108 794.21 195 868.22 12 518.26 15 055.88 17 716.52 22 833.82 24 259.72 25 072.29 Seega rahuldab kohus hageja I hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja tasumata laenuvõla 63 956.74 EUR, laenulepingu ülesütlemisest alates arvutatud seadusjärgse viivise 25 072.29 EUR ning vastavalt hageja nõudele TsMS § 367 alusel viivise alates 08.06.2013 seadusjärgses määras (

§ 113lg 1 teine lause) kuni põhivõla tasumiseni.

Laenuvõla juures on arvestatud nii täitemenetluses laekunut kui käendaja tasutud summat. Kostja väide, et täitemenetluses müüdi korter põhjendamatult odavalt, on paljasõnaline. Kohtule teadaolevalt ei ole täitemenetluses kohtutäituri toiminguid vaidlustatud, pealegi on hageja I esitanud kohtule tema ja L. M.i kirjavahetuse (II kd tl 208-212), millest nähtuvalt oli kohtutäituril takistatud pääs korterisse, mis kiire ja võimalikult menetlusosaliste huve arvestava täitemenetluse läbiviimisele kindlasti kaasa ei aidanud (sel ajal alanesid kinnisvara hinnad kiirelt). Kirjavahetusest nähtuvalt omas L. M. kontrolli ka OÜ X kui selleaegse korteri omaniku tegevuse üle, kuid esitatust ei nähtu, et ta oleks mingil moel kaasa aidanud korteri müügile kõrgema hinnaga (kokku toimus kolm enampakkumist). 10. Hageja II nõude osas ei ole kostja (arvestades laenulepingu kehtivuse tuvastamist) sisulisi vastuväiteid esitanud. SA X on täitnud oma kohustused panga ees vastavalt käenduslepingu p 2.2 sätetele ning temal on tekkinud tagasinõude õigus laenusaajate, sh kostja, vastu käenduslepingu p 4.2 ja ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 8 lg 2 alusel (viimane kohaldub tulenevalt käenduslepingu p 1.10 sätetest). Seega tuleb hageja II nõue rahuldada ning mõista kostjalt välja käenduslepingu alusel hageja II poolt hagejale I tasutud 181 222.56 EEK ehk 11 582.23 EUR. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja II nõude osas kostja kanda. Hageja I nõuded rahuldas kohus (63 956.74 + 25 072.29) : (127 996.24 : 100) = 69,56% ulatuses. Arvestades, et kostjale anti riigi õigusabi selle kulude hüvitamise kohustuseta (kohtu 11.02.2013 määrus), on kohtu hinnangul hagi rahuldamise ulatust/proportsiooni arvestades õiglane jaotada menetluskulud hagi osalise rahuldamise tõttu poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega – s.t kostja kannab menetluskuludest 69.56% ja hageja I 30.44%. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 13

(14)Tsiviilasi nr 2-10-51549 /allkrijastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.