Obsah (5)
§ 436§ 438§ 232§ 162§ 174KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 8. aprill 2013 Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegemise
§ 436lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Vastavalt
§ 438
lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 232
lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Antud asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel sõlmiti 28.03.2008 töövõtuleping kostja salongi avamiseks (Helsinkis) vajalike renoveerimis- ja sisustustööde tegemiseks. Asjaolu, et kostja soovis salongi avada ning selleks lepingus nimetatud töid teha vaja oli, puudub samuti vaidlus. Lepingu kostja nimel allkirjastanud Ä.P. oli hageja juhatuse liikme E.V.i elukaaslane, kuid Ä. P.a volitusi kostja nimel tehingute tegemiseks ei olnud millegiga piiratud. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et E. V. tegi objektil vähemalt niipalju töid, et paigaldas akna. Kostja on seisukohal, et töövõtuleping oli näilik. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja ei osanud menetluses (kohus küsis seda eelistungil) nimetada, milline võiks käesoleval juhul olla varjatud tehing, mistõttu lähtub kohus kostja poolt tehingu näilikkuse kohta esitatud väite hindamisel võimalusest, et pooled üksnes soovisid jätta muljet tehingu olemasolust. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine ning sel pole seetõttu algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1) – s.t selle alusel ei saa ka nõudeid esitada. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et tehingu näilikkust peab tõendama isik, kes sellele väitele tugineb (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-11-02, 3-2-1-87-07, 3-2-1-137-09). Antud asjas ei ole kostja kohtu hinnangul suutnud veenvalt tõendada, et sõlmitud leping oleks näilik. Kohus on juba eelpool märkinud, et salongi ruumide renoveerimine oli kostja tahe. Kostja raamatupidamises kajastub hageja esitatud arve nii arve endana (lahtikirjutatuna käibemaksu osas eraldi, tl 103) kui hageja osutatud teenusena (tl 105, summa käibemaksuta). Tunnistaja E.V. kinnitas, et tööd objektil kestsid paar kuud, kuid põhitööd vaid mõne nädala ja temagi viibis tööde juures ehk paar nädalat. Ta selgitas, et E. V. paigaldas temale teadaolevalt ühe 3
(5)Tsiviilasi nr 2-11-40739 akna, kuid arvestades asjaolu, et isik viibis objektil vaid osa tööde tegemise ajast, ei saa neid ütlusi E. V.i või kellegi teise hageja volitatud isiku/töötaja tegemiste kohta veenvaks lugeda. Kostja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et E. V. sai akna paigalduse eest eraldi tasuna 4000 krooni, see ei kajastu ka kostja esitatud pearaamatu väljavõttes. Kas ja millises ulatuses ning milliseid materjale ostis kostja salongi renoveerimiseks/sisustamiseks oma vahenditest, ei saa esitatud pearaamatu väljavõttest selgitada – kohus nõustub hagejaga, et pearaamatu väljavõttel (kostja viitas kohtuistungil kontole 5013) ei ole näha, milliseid materjale osteti. Algdokumente (tšekke, poearveid) aga kostja esitanud ei ole. Samuti on lepingujärgselt kostjale makstavat tasu (üle 70 000 krooni käibemaksuta) ja kostja viidatud kontot nr 5013 võrreldes (kokku osteti materjale 8346.80 krooni eest) ebausutav, et esiletoodud ostudest piisas kõigi vajalike tööde tegemiseks. Samas on hageja esitanud kaetud tööde akti, mis on allkirjastatud 09.05.2008, mille kohaselt tehti töid ajavahemikus 04.04.2008 – 01.05.2008 ning salong avati. Kohus tegi menetluses ettepaneku ka hagejale tõendite esitamiseks tehtud tööde ja ostetud materjalide kohta (lepingu p 3.
- pidi hageja teostama tööd oma materjalidest), kuid hageja neid tõendeid ei esitanud. Samas loobus kostja väidetavalt enim töid teinud I. K.i ülekuulamisest tunnistajana ega ilmunud kohtuistungile ka kostja seaduslik esindaja L. V., keda kohus võinuks omal algatusel vande all üle kuulata (sellele võimalusele viitas kohus 12.03.2013 määruses). Esitatu põhjal ja viidatud tõendeid ning tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et hageja teostas lepingujärgseid töid vähemalt osaliselt. Akna paigaldamine oli leping p 2.
- kohaselt üks teostatavatest töödest. Sellest aga piisab, et lepingu alusel kostjale nõudeid esitada. Asjaolu, et kostja juhatuse liikmed (Ä. P.p vs teised) olid omavahel tülis, ei muuda hageja kui kostja suhtes juhatuse liikmete ja äriühingu sisesuhtest vaadatuna kolmanda isiku jaoks ära seda, et lepingu on kostja nimel allkirjastanud ning hiljem kaetud tööde aktiga tööd vastu võtnud isik, kel selleks seadusekohane volitus olemas oli. Kui kostjal olnuks lepingust faktiliselt teada saades pretensioone esitatud arve või kaetud tööde aktis ja lepingus olevate tööde tegeliku teostamise kohta, pidanuks ta kasutama vastavaid õiguskaitsevahendeid. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks keeldunud arve tasumisest põhjusel, et tööd olid tegelikult tegemata või tehti teiste isikute poolt. Kui tehtud töö ei vasta lepingutingimustele, peaks tellija (antud juhul kostja) mõistliku aja jooksul sellest teadasaamisest töövõtjat teavitama vastavalt VÕS § 644 lg 1 sätetele. Isegi kui eeldada, et kostja teised juhatuse liikmed said lepingu ja kaetud tööde akti kätte alles 28.09.2008 (nende lepinguline esindaja võttis need siis vastu, millal dokumendid kostja juhatuse liikmeini jõudsid, ei ole asjas oluline), oli arve tehtud tööde eest kostja raamatupidamise kohaselt olemas juba augustis 2008, mida kinnitab kostja enda esitatud pearaamatu väljavõte. Arvel viidatakse konkreetsele lepingule, mis tekitab kohtus kahtlusi kostja (tegelikult osade kostja selleaegsete juhatuse liikmete) väidetes, et ta lepingu olemasolust üldse enne selle saamist ei teadnud. Lepingu p 7.
- kohaselt pidigi tellija tasuma arve ehitustegevuse lõpetamisel 14 pangapäeva jooksul kaetud tööde akti alusel. Käesoleva kohtumenetluse ajal vastuväidete esitamine tehtud tööde sisu/kvaliteedi osas on selgelt mõistliku aja möödumisel esitatu, mida kohus ei saa enam arvestada VÕS § 644 lg 3 kohaselt. Nimetatud sätte järgi ei saa lepingutingimustele mittevastava töö puhul sellele tugineda, kuid mõistlik aeg puudustest teavitamiseks on möödas. Mõistlikku vabandatavust selleks ei esine. Lisaks olnuks kostja juhatuse liikmeil lepingu sisust ja kaetud tööde aktist väidetava teadasaamise järgselt võimalus kaetud tööde akt kui kahepoolne tahteavaldus (tehing TsÜS § 67 mõttes) kostja nimel tühistada nt eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) sätetele tuginedes. Paraku on tänaseks möödunud ka tehingu tühistamise tähtajad TsÜS § 99 lg 1 p 2 mõttes, mille järgi saab tehingut tühistada kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamist. Kõike eelnevat on kohus kohtumenetluses kostjale ka selgitanud. Kuna ühtki nimetatud õiguskaitsevahendit seaduses 4
(5)Tsiviilasi nr 2-11-40739 sätestatud tähtaja jooksul kostja ei kasutanud, ei saa kostja ka väita, et hageja on temale lepinguga pandud kohustusi rikkunud ning kostjal puudus vähemalt osaliselt kohustus tasuda lepingu alusel esitatud arve eest (VÕS § 101 lg 1 p 2). Õige on kostja väide, et Ä. P.p oli hageja juhatuse liikme elukaaslane, kuid kohtule esitatu põhjal ei teki veendumust, et tehingut ja selle alusel tehtud töid ning esitatavaid nõudeid kostja eest tegelikult varjati. Seega tuleb hagi rahuldada. Viiviste suuruse ja arvestuse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud, viivise määr vastab lepingu punktis 7.4. toodule. Hagi aegumise osas nõustub kohus hageja seisukohaga ega pea seda küsimust vajalikuks otsuses pikemalt käsitleda. Kohus on kostja vastava taotluse sisuliselt lahendanud juba 04.07.2012 kirjaga.
§ 162
lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
§ 174
lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik 5
(5)