(5)TsI.ilasi nr 2-10-49005 objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte – kostja ning hageja perekonna (üürilepingu pooleks on kirjaliku lepingu kohaselt ka hageja elukaaslane A.K., kostjale teadaolevalt oli leping vaid hagejaga) – vahel oli vähemalt 2010.a septembris kehtiv üürisuhe. Kohus on seisukohal, et sisuliselt taandub kogu vaidlus ühele küsimusele – kas üürisuhe oli kirjalikult ja tähtajalisena vormistatud (hageja positsioon) või oli tegemist suulise tähtajatu üürilepinguga (kostja positsioon). Tähtajaline üürileping lõpeb võlaõigusseaduse (VÕS) § 309 lg 1 kohaselt tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Sellise erakorralise ülesütlemise reeglid sätestab VÕS § 313 lg 1, mis lubab tähtajalist (ka tähtajatut) üürilepingut üles öelda mõjuval põhjusel. Põhjus on seaduse kohaselt mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huve kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Selline erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige VÕS § 314-319 nimetatud asjaoludel, kusjuures sõna „eelkõige“ viitab sellele, et need asjaolud ei ole loeteluna ammendavad. Kostja on oma ülesütlemisavalduse aga rajanud VÕS § 311 lg 1 ja § 312 lg 1 sätetele, millele avalduses ka viidatakse. Nimetatu kohaselt saab tähtajatut üürilepingut korraliselt üles öelda kolmekuulise etteteatamisega, kusjuures (mõjuvat) põhjust ei ole vaja esitada. Sellisel juhul saab ülesütlemisavaldus olla tühine vaid selle vastuolu korral hea usu põhimõttega vastavalt VÕS § 327 sätetele. Nii korralise kui erakorralise üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks peab üürnik pöörduma avalduse saamisest 30 päeva jooksul kohtusse või üürikomisjoni (VÕS § 329 lg 1), kusjuures üürikomisjoni või kohtumenetluse ajal kehtib üürileping edasi (VÕS § 329 lg 4). Seda on hageja üürnikuna ka teinud. Kohus on seisukohal, et esitatud tõendid ei anna alust järelduseks ja kinnitust kostja väidetele, nagu oleks 15.10.2000 kuupäeva kandev üürileping võltsitud või tagantjärele koostatud. Kahtlemata oli A. K.il temale kostja poolt 05.02.1997 antud volikirja alusel õigus kõnealust üürilepingut sõlmida (volikirjas märgitakse eraldi ära omal äranägemisel korterite üürileandmise õigust), mida tegelikult kinnitas kostja ka viis aastat hiljem Viinis notari juures antud volikirjas. Üürilepingu allkirjade ehtsuse osas on eksperdid oma aktis (akti leheküljed 46, II kd tl 4-6) märkinud, et nii A. kui K.K:i allkirjad on olnud vähemalt alates 1995 kuni aastani 2012 püsivad ega ole oma üld- ja eritunnustes muutunud, A. K. allkiri lepingul vastab tema allkirjade ülesehitusele 2006-2012 ning osaliselt aastatel 1996 ja 1999 antud allkirjadele. Kuivõrd A. K. osas ei ole hagi esitatud ning võrdlusmaterjali A. K. allkirjadest aastast 2000 ei ole, ei oma kohtu hinnangul tema osas ekspertide märgitu tähtsust. Oluline on ekspertide järeldus, et ei ole võimalik määrata, et ühegi üürilepingule allakirjutanud isiku puhul oleks tema allkiri antud 2000.aastal, 2010.aastal või hiljem. Asjaolu, et kostja üürileandjana ei olnud kirjaliku tähtajalise üürilepingu sõlmimisest tema esindaja poolt teadlik (millele viitab üürilepingu ülesütlemisavaldus), ei tee sõlmitud üürilepingut olematuks. Kui esindaja või hageja selle olemasolu tahtlikult varjas, on võimalik kaaluda kahjunõude esitamist, ent kohtu järeldusi see ei muuda. Hageja on ka hagis märkinud, et kostja ei tundnud Eestis viibides erilist huvi selle vastu, mis tema kinnistul asuvas majas toimub. Pealegi on õige hageja osundus, et kostja ei ole esitanud tõendeid ega isegi mitte asjaolusid, millal ja mis asjaoludel tema ja hageja vahel suuline üürileping sõlmiti. Kostja poolt koostatud mitmed testamendid (2001-2006 kokku 8 testamenti, I kd tl 50-57) näitavad selgelt tahet kogu kinnistu jaotada selliselt, et hageja saaks sellest 40% omanikuks. Menetluses ei ole kostja näidanud, et ta oleks enne ülesütlemisavalduse 4

(5)TsI.ilasi nr 2-10-49005 esitamist pöördunud hageja poole ettepanekuga omandivõi üürisuhete korrastamiseks/lõpetamiseks või uurinud A. K.ilt, millised on tema poolt volikirja alusel sõlmitud lepingud X kinnistu valdamise osas. Selles mõttes nõustub kohus hageja järeldustega, et kostja tegude ja tahtega ei ole esitatud üürileping vastuolus. Eelnevast tulenevalt ning VÕS § 325 sätteid arvestades on vältimatu järelm, et hagi tuleb rahuldada. VÕS § 325 lg 2 kohaselt peavad üürilepingu ülesütlemisavalduses sisalduma vähemalt järgmised andmed: 1) üüritud asi 2) lepingu lõppemise päev 3) ülesütlemise alus 4) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Kui ülesütlemine nendele (ja muudele VÕS § 325 lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud) nõuetele ei vasta, on see VÕS § 325 lg 5 alusel tühine. Kuivõrd ülesütlemise alus ehk mõjuv põhjus VÕS § 313 lg 1 mõttes on ülesütlemisavalduses esitamata, ja seda ei ole kostja ka sisuliselt tõendanud, puuduvad ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kuivõrd kohus rahuldab hagi esimese nõude alusel, puudub tsI.ilkohtumenetluse seadustiku (