← Eesti

2-07-6800/18

Obsah (7)§ 174§ 138§ 144§ 175§ 272§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Määruse tegemise aeg ja koht 19.september 2011.a. Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Tsiviilasja number 2-07-6800 Tsiviilasi T. K. M

§-s 174 lg 3 sätestatud nõuetele, kuna sellele ei ole lisatud menetluskulude nimekirja, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses endas esitatud loend ja avaldusele lisatud õigusabikulusid tõendavad dokumendid ei saa asendada seadusega nõutud ja seaduse tingimustele vastavat menetluskulude nimekirja, mille alusel oleks olnud võimalik kujundada seisukohta nende kulude vajalikkuse ja põhjendatuse suhtes. Nii on avaldusele lisatud küll neli kassa sissetuleku orderit ja üks arve, kuid nendest ei nähtu, milliseid toiminguid on teinud või millises tegevuses on osalenud T. K. seonduvalt tsiviilasjaga nr 2-07-6800 ja kui suur on olnud esindaja ajakulu iga konkreetse toimingu või tegevuse peale. Näiteks 19.03.2007.a. kassa sissetuleku orderist ei selgu, kui kaua esindus konkreetselt kestis ja millal ning millises konkreetses tegevuses see esindus väljendus (puudub spetsifikatsioon). Sama käib ka 18.01.2011.a. orderi nr 24-241 kohta - sellest ei nähtu, milleks konkreetselt on käinud ettevalmistus, millal see aset leidis ja milles on see seisnenud. Spetsifikatsioon puudub ka 01.04.2011.a. arve nr 11007 kohta. Kassa sissetuleku order ei ole maksekohustuse täitmise tõend (täitmise kviitung) VÕS § 95 lg 1 tähenduses. Sissetuleku order on arve alusel laekunud raha selle saaja poolt kassasse paigutamist kinnitav n.ö. raamatupidamise sisedokument, kuid see ei ole ei arve ega ka täitmise kviitung. Eeltoodud puudused ei võimalda M. J. seisukohta T. K. menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse suhtes ning oma võimalikke vastuväiteid selles osas kujundada ja esitada. Seega puuduvad M. J. realiseerida

§-s 176 lg 1 sätestatud õigust vastuväidete esitamiseks. Peale selle on kostja leiab, et küllaldaste aluste ja tõendite esinemisel kogumis välja saab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel silmas pidada hagi esitamisel kehtinud piirmäärasid so Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärasid. T. K. õigusabikulu summa ületab eeltoodud piirmäära 114,08 euro võrra. Pealegi ei ole antud asjas põhjendatud õigusabikulu väljamõistmine isegi hagi esitamise ajal kehtinud 2

(5)maksimaalses ulatuses so 9500 krooni ehk 607,16 eurot. Menetlus antud tsiviilasjas oli peatatud ja toimingute hulk ei olnud suur. Needki toimingud on ajaliselt, kestvuselt ja konkreetsuselt tõendamata. Puuduvad vajalikud spetsifikatsioonid. Eeltoodu alusel on kostja seisukohal, et õigusnormidega ettenähtud eelduste puudumise tõttu, esitatud avalduse ebaselguse ja ebakonkreetsuse ning asjaolude tõendamatuse tõttu puudub käesoleval ajal alus määruse tegemiseks menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Kui kohus aga peab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist sellistel eeldustel võimalikuks, tuleb seda teha maksimaalmäärast olulisemalt väiksemas summas. M. J. seisukohal, et olukorras, kus ta oli loobunud apellatsiooniõigusest seetõttu, et oli otsustanud ja ka asunud korterit hagejale üle andma (esimese astme kohtu seisukohtadega ta ei nõustunud), oleks menetluskulude väljamõistmine temalt, eriti aga maksimaalses määras väljamõistmine ka äärmiselt ebaõiglane. Kohus leiab, et hageja avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hageja on oma menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud õigeaegselt. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on esitatud loetelu hageja menetluskuludest koos nende suurusega. Asjaolu, et menetluskulude nimekiri ei ole esitatud eraldi menetlusdokumendina, ei ole kohtu arvates määrava tähtsusega. Oluline on see, et oleks arusaadav, milliste menetluskulude väljamõistmist ning millises summas pool taotleb. Avalduses sisalduvas loetelus on need andmed detailselt esitatud.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138lg 2 kohaselt on riigilõiv üheks kohtukuluks.

Maksekorraldustega ( tl 5) on tõendatud, et hageja on käesolevas asjas tasunud hagi esitamisel riigilõivu 1750 krooni so 118,85 eurot.

§ 144

punkti 1 kohaselt on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Arvestades asjaolu, et hageja on füüsiline isik, kellel endal õigusalased teadmised ilmselt puuduvad, ning vaidluse sisu, peab kohus hageja poolt kvalifitseeritud õigusabi kasutamist vajalikuks. Avalduse kohaselt on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 721,24 eurot. Sellise kulu kandmist tõendavad avaldusele lisatud L. sissetuleku orderid ( tl 109-111) ja arve ( tl 112). Hagejat esindas menetluses L. A. A. . Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kassa sissetuleku orderitega ei võiks tõendada lepingulise esindaja kulude olemasolu. Riigikohtu 14.09.2006.a. otsuses asjas nr 3-2-1-86-06 (punktis 23) on selgitatud, et seadus ei sätesta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks. Seega kehtib dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatu (

§ 272). 3

(5)Kolleegiumi arvates on kulude tõendatuks lugemine jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust. Põhjendatud on küll kostja vastuväide selles, et lepingulise esindaja kulude kohta esitatud dokumentidest ei selgu detailselt teenuse ajakulu. Vaatamata kohtu sellesisulisele ettepanekule ( tl 118) ei ole hageja oma menetluskulusid täpsustanud. Kuid nimetatud puudus iseenesest ei välista hinnangu andmist lepingulise esindaja kulude põhjendatusele. Menetluskuluks on need menetlusosalise esindaja kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kassa sissetuleku orderitest nähtub, et 22.02.2007.a. on hageja tasunud hagiavalduse H.J. koostamise eest, 19.03.2007.a. esinduse eest tsiviilasjas 2-07-6800, 21.07.2007.a. ettevalmistuse ja esinduse eest asjas 2-07-6800, 18.01.2011.a. ettevalmistuse eest asjas 2-07-6800. 01.04.2011.a. arvest nähtuvalt on tasutud esinduse eest asjas 2-07.6800. Kohtul ei ole kahtlusi selles, et kõik lepingulise esindaja kulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Lepingulise esindaja kulude tekke aeg on kohtu arvates piisavalt seostatav ka asja menetluse käiguga sh toimunud menetlustoimingute ja istungite ajaga. Kohtu arvates on võimalik anda hinnang lepingulise esindaja kulude suuruse põhjendatusele.

§ 175

lg 3 kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Õige on kostja seisukoht aga selles, et lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud piirmääradest. Sama seisukohta on avaldanud Riigikohus oma 26.01.2011.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10 ja 06.10.2010.a. määruses tsiviilasjas 3-2-1-154-

  1. Riigikohus on rõhutanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Kui pool soovib hüvitist toimingute eest, mis tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivusajal, said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega nr
  2. Käesoleva hagi esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrusega nr 306 kinnitatud Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt tsiviilasja hinna kuni 30000 krooni puhul oli maksimaalselt sissenõutav kulu 9500 krooni so 607,16 eurot. Käesoleva tsiviilasja hind

§-st 133 lg 1 tulenevalt oli 30 000 krooni. Seega ei jää hageja nõutav lepingulise esindaja kulu 721,24 eurot lubatud piirmäära sisse, mis juba iseenesest annab alust vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat lepingulise esindaja kulu. Arvestades käesoleva asja mitte eriti suurt mahtu ja keerukust, hageja esindaja poolt koostatud menetlusdokumentide mitte eriti suurt mahtu, samuti istungitel osalemiseks kulunud ajakulu ( eelistung 06.07.2007.a. poolteist tundi, eel- ja kohtuistung kaks tundi), peab kohus põhjendatuks kosja vastuväidet ka selles, et puudub alus lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrusega nr 306 lubatud maksimaalmääras. Kohus peab põhjendatuks vajalikuks ja põhjendatuks lepingulise esindaja kuluks 500 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 111,85 + 500 so 611,85 eurot. Hageja taotlusel ning

§ 177

lg 2 alusel tuleb käesolevas määruses ka märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma 4

(5)kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. ületaks 200 eurot, on määrus edasikaevatav. Kuna kaebuse hind käesoleval juhul Kohtunik Rita Kulberg 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.