← Eesti

2-10-47314/18

Obsah (11)§ 97§ 96§ 100§ 120§ 210§ 116§ 99§ 102§ 101§ 108§ 51

2-10-47314 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 24.mai 2011.a. Haapsalu kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-47314 Tsiviilasi M H ja Ha

(1995)§ 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada üks vanem teise vastu enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist
(1995)§ 61 lg 3 järgi. Alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole. Ülalpidamist on

§ 97

p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps ja tema täisealine vanem on

§ 96järgi kohustatud talle ülalpidamist andma.

Ülalpidamist antakse

§ 100lg 1 esimese lause järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis).

Seega on elatist saama õigustatud isikuks laps, kes saab olla ka nõude esitajaks kohtus, st hagejaks. Seda ei muuda ka

§ 120

lg 4 mõneti eksitav sõnastus, mille järgi ei välista ühine hooldusõigus last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. Ka selle sätte järgi saab vanem hagi esitada lapse esindajana. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teisest lausest, on alla 18-aastane isik tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega ega oma TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses teovõimet. Alaealist last esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-10-10, p 13 ja Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13). Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on

§ 120lg 1 teise lause järgi ühine esindusõigus.

Lähtudes

§ 120

lg-st 6 ja § 180 lg 1 p-st 3, ei või vanem last esindada tema ja lapse vahelises õiguslikus vaidluses. Lapse esindamise õigust elatisehagi esitamisel teise vanema vastu kinnitab ka

§ 120lg 4.

Eelnevast järeldub, et alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12). Kehtiv perekonnaseadus laieneb

§ 210

lg 1 järgi põhimõtteliselt kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne seaduse jõustumist, kohaldatakse

§ 210lg 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Kuna hagi esitamise ajal (27.09.2010) kehtis uus

loeb kohus antud asjas hagejaks isikud, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati (so alaealised lapsed) kuna hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14). Hagi esitamiseks õigustatud isiku formaalne muutus ei peaks mõjutama menetluse korda ega tulemust (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-11 p 14, 15). 6. Vanem on

§-96 ja § 97 p 1 järgi kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Vanematel on

§ 116lg 1 järgi oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16). 4

(7)2-10-47314 Lapse ülalpidamisekohustuse täitmiseks võib vanemalt välja mõista perioodilise rahalise hüvitise (elatis)

§ 100lg-te 1 ja 2 alusel.

Kuni 1.juulini 2011 kehtinud

(1995)§ 61 lg 1 järgi mõisteti elatis välja üksnes siis, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamise kohustust. Riigikohus on varem leidnud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10;
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1108-07, p 11). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud. Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-11 p 18). Elatise määramisel lähtutakse

§ 99lg 1 järgi lapse vajadustest.

Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna

§ 99järgi.

Vastupidi,

§ 102

lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb

§ 102

lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 järgi (enne
  3. jaanuari 2011 kehtinud redaktsioonis) oli töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni, sama sätte
  4. jaanuarist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi 278 eurot 2 senti. Hagi esitamise seisuga tuli alaealisele lapsele seega maksta elatist kuu töötasu alammärast pool, s.o 2175 krooni kuus, mis alates 1.01.2011 on 139.01 eurot. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Erandlikult võib kohus mõjuval põhjusel

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi elatise suurust vähendada ka alla alammäära, eelkõige kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, võib

§ 108

järgi õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. 5

(7)2-10-47314
  1. Antud juhul paluvad alaealised hagejad 5.05.2011.a. esitatud menetlusdokumendis „Elatuse avalduse täiend“ /t.l. 102-103/kohtult välja mõista kostjalt nende ülalpidamiseks igakuiselt ühele lapsele 1250 krooni kuus, so elatise alla alammäära ning tagasiulatuvalt perioodi eest 1.11.2009-01.04.2010 9000 krooni ning perioodi 1.11.2010.a.-01.01.2011 eest 10 000 krooni. Kostja väitel on ta maksnud lastele elatist oma võimete piires ning viimased kaks kuud ei ole ta maksnud elatist Ha Hule kahtluse tõttu, et ta pole kostja tütar. Kui selgub, et Ha H on tema tütar on ta nõus elatist maksma.
  2. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et alaealised – elavad emaga ja on tema ülalpidamisel. Kostja on mõlema tütre isaduse omaks võtnud /t.l. 4, 5/ ega ole isadust käesoleva ajani vaidlustanud, seda ka vaatamata 3.02.2011.a. eelistungil kohtu poolt antud tähtajale nõuetekohase vastuhagi esitamiseks ning 11.04.2011 määruses antud tähtpäevale /t.l. 81-82, 88/. Kostja esitatud Swedbank AS konto väljavõttest /t.l. 44-46/ nähtuvalt on kostja tasunud laste ülalpidamiseks nende ema R M kontole 21.04.2010.a. – 1800 krooni, 13.05.2010 – 1500 krooni, 10.06.2010 – 2000 krooni, 8.08.2010 – 2000 krooni. Muid tõendeid selle kohta, et ta oleks tütarde ülalpidamiseks piisavalt rahalisi vahendeid andnud või nende ülalpidamisel muul moel osalenud, ei ole kostja kohtule esitanud. Seega on tegemist ülalpidamiskohustuse varasema rikkumisena, mistõttu on hagejate kohtusse pöördumine TsMS § 369 tulenevalt õigustatud. Hagejad on märkinud enda ema sissetulekuteks 1500 krooni kuus peretoetuse raha /t.l. 8-12, 13/, kuni septembrini 2010 on lapsevanem saanud töötutoetust 921.20 krooni /t.l 14/. Kostja sissetulekuks on igakuine töötasu 460,56 eurot (netopalk) AS-s /t.l. 96-97/, muid tõendeid oma varalise seisu kohta ei ole kostja kohtule esitanud. Sotsiaalministeerium on tellinud 2004.a. valminud uurimuse lapse ülalpidamiskulude kohta. Uurimuse „ Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ eesmärgiks oli välja töötada lapse kõikidest vajadustest lähtuvalt ühtne metoodika lapse ülalpidamiskulude arvutamiseks ühes kuus. Uurimuse kohaselt ei sõltunud arvutamise metoodika lapse/kasvatajate sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest. Hinnang on statistiline ja tugineb Eesti perede reaalselt tehtud kulutustele aastail 2000-
  3. Nimetatud uurimuse tulemusel on välja arvutatud, et terve lapse ülalpidamine linnas ühes kuus vanusegrupis 0-6 aastat on 1932 krooni. Arvestades elukalliduse tõusu on aastal 2011 eelpool nimetatud summad kindlasti märgatavalt suuremad. Seega on

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise minimaalmäär ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega. EV Riigikohus oma 09.03.2005.a. lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-7-05 on asunud seisukohale, et elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Nimetatud kohtulahendis märgitu kohaselt on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures (

§ 51

). Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Kuivõrd antud asjas paluvad hagejad elatise väljamõistmist kostja varalist seisundit arvestades alla seaduses sätestatud alammäära, rahuldab kohus elatise nõude ja mõistab kostjalt 6

(7)2-10-47314 hagejatele kokku 2500 krooni so 159.78 eurose elatise välja alates hagi esitamisest so alates 27.septembrist 2010.a. Kohtu hinnangul on laste vajadused sellises ulatuses tõendatud ja kostja varaline seis võimaldab elatist sellises suuruses maksta. Kuna kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, mõistab kohus temalt

§ 108

järgi hagejatele välja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju tagasiulatuvalt perioodi eest 1.11.2009 -1.04.2010 so 5 kuu eest enne elatisehagi kohtule esitamist summas 9000 krooni (575.20 eurot). Muus osas jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus ei pea põhjendatuks hagejate nõuet kostjalt ajavahemiku 1.11.2010.a.-01.01.2011 eest elatise väljamõistmiseks summas 10 000 krooni, kuna mõistab kostjalt elatise välja alates hagi esitamisest ja tagasiulatuvalt 5 kuu eest enne elatisehagi kohtule esitamisest. Hagejate nõuded fotode tagastamiseks ja pooltevaheliste suhete parandamiseks ei kuulu kohtu pädevusse. 9. Asjas tekkinud menetluskuludega seoses märgib kohus järgmist. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohasel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et kostja peab kandma hagejate menetluskuludest 80 %. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. R.Undrest kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.