← Eesti

2-10-44839/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 11. august 2011.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja k

§ 91lg 2 alusel tööandja poolse kohustuse olulise rikkumise tõttu alates 20.

detsembrist

  1. a. AS Gasell esitas kostja vastu TVK-le kaks avaldust dateerituna 07.12.2009.a. (ärakirja õigsus kinnitatud) ja dateerituna 07.12.2009.a. (ärakirja õigsus kinnitamata) ning täiendava avalduse dateerituna 10.12.2009.a. TVK juhataja on kinnitanud nimetatud dokumentide ärakirjade õigsust
  2. detsembri
  3. a. dateeringuga, kuigi nimetatud dokumentidel on vastavalt kirjendid „16 12" ja „14 12 09". Ühe avalduse, dateerituna 07.12.2009, ärakirja õigsus on kinnitamata ning sellel puuduvad ka eeltoodud kirjendid. TVK
  4. jaanuari 2010.a. dokumentide esitamise nõudest ja töövaidluskomisjoni istungi kutsest ei olnud võimalik tuvastada, millisel tähtpäeval AS Gasell kostja vastu avalduse esitas (resp. kuupäeva osas on trükk markeriga kustutatud ja lisatud käsikirjaline loetamatu number). Ka töövaidluskomisjoni otsusest ei tulene kostja töövaidlusavalduse esitamise kuupäev ega ka töövaidluskomisjoni õiguslik hinnang töövaidlusavalduse esitamise tähtaja seaduslikkuse osas. Harju Maakohtu registriosakonna andmete kohaselt (oli) on AS Gasell juhatus üheliikmeline, juhatajaks on U.L.. Avalduse (koos lisadega 14-l lehel) signeeris aga AS Gasell nimel jaemüügijuht M.A.. Avaldus ei sisaldanud mistahes viiteid M.A.a volitustele esindamaks AS-i Gasell nii nagu ei sisaldunud ka 14-l lehel paiknevate lisade hulgas esindusõigust tõendavat dokumenti. Ülalavaldatu kohaselt asus kostja seisukohale, et avalduse AS-i Gasell nimel signeeris ja esitas selleks volitusi mitteomav isik, millest tulenevalt tulnuks menetlus töövaidlusasjas nr. 9.3-2/6180-4 lõpetada. Töövaidluskomisjoni otsusest tulenevalt ei lõpetanud komisjon menetlust tööandja nõuetes töötaja vastu, kuna esitatud /täpsustamata esitamise aega/ 25.11.2009.a volikirja kohaselt olid M.A.al volitused selle esitamiseks töövaidluskomisjonile olemas (volituste olemasolu on komisjoni istungil kinnitanud ka nende andja - tööandja juhatuse liige U.L.). 2

(8)Kostja taotleb, et kohus tuvastaks tööandja avalduse esitamise tähtaja ning leiab, et tööandja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuded olid aegunud. Kostja taotleb kohtul tuvastada tööandja jaemüügijuht M.A.a volituste olemasolu AS-i Gasell esindamiseks töövaidluskomisjonile avalduse esitamisel ning jääb seisukohale, et avalduse AS-i Gasell nimel signeeris ja esitas selleks volitusi mitteomav isik, millest tulenevalt tuleb menetlus ASi Gasell töövaidlusavalduses lõpetada. Juhuks, kui kohus tuvastab nii menetlusdokumendi esitamise seaduslikkuse tähtaja osas kui ka jaemüügijuht M.A.a vastavate volituste olemasolu AS-i Gasell esindamiseks töövaidluskomisjonile avalduse esitamisel, taotleb kostja ASGasell töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamist hagimenetluse korras hagina osaliselt osas, milles töövaidluskomisjon avalduse rahuldas, s.o kostjalt hüvitise töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel väljamõistmises AS-i Gasell kasuks summas 749.68 eurot (11 730 krooni). Kostja jääb peaasjalikult eelpool avaldatud ning töövaidlusasjade nr 6180 ja 187/9.3-2. menetluse käigus avaldatud seisukohtade juurde. Küll aga soovib kostja temalt AS-i Gasell kasuks välja mõistetud hüvitise osas avaldada alljärgnevat. TVK on oma 16.06.2010.a otsuses asunud vastuolulistele seisukohtadele. Algselt ei nõustu TVK tööandjaga, et viimase kasuks tuleb välja mõista mõistliku hüvitisena summa 1278.23 eurot (20 000 krooni), kuna töötaja õigusvastase töölepingu ülesütlemise tõttu oli tööandja sunnitud algatama pikale veninud ning kuluka õigusvaidluse, kuna töötajale ei saa olla etteheidetav seadusest tulevate tahteavalduste ja nõuete esitamine oma õiguste kaitseks. Samas konstateerib töövaidluskomisjon, et tööandjaga tuleb nõustuda, kuivõrd talle on töötaja käitumisest tekkinud kahju. Analoogilises olukorras tööandja poolt töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel on töötajal õigus nõuda tööandjalt hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu määras. Komisjon luges antud asjaoludel tööandja kasuks väljamõistetava mõistliku hüvitise suuruseks töötaja kahe kuu keskmise töötasu määra summas 749.68 eurot (11 730 krooni). Kostja teatas 24.11.2009.a ülesütlemisavalduses tööandjale ette, et loeb töölepingu ülesöelduks töölepingu seaduse (

) § 91 lg 2 alusel alates

  1. detsembrist
  2. a.

§ 98

lg 2 kohaselt ei pea töötaja tööandjale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama. Kostja tegevus töölepingu ülesütlemisel on peaasjalikult analoogiline töölepingu korralise ülesütlemisega, mida sätestab

§ 98lg 1 ning määratleb etteteatamise tähtajana 30 (kolmkümmend kalendripäeva).

Veel enam võib töötaja tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda ning kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud tähtaegadega. Seega kaalus kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise kasutamisel kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huve ning ei pidanud töösuhte erakorralist ülesütlemist kohese lõppemisega õigustatuks vaid olukorda hinnates järgis peaasjalikult töölepingu korralisest ülesütlemisest tulenevat etteteatamise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt ei tekitanud töötaja töölepingu pea 30-päevase etteteatamisega tööandjale kahju. Tööandjal oli piisavalt aega töö ümberkorraldamiseks. TVK ei ole tuvastanud tööandjal väidetava kahju olemasolu rääkimata selle suuruse tuvastamisest ning on hüvitise suuruse määranud meelevaldselt. Ülalavaldatust tulenevalt palub kostja hageja hüvitise nõue jätta rahuldamata, tuvastada AS Gasell töövaidlusavalduse esitamise tähtaeg ning kohaldada ITVS §-st 6 lg 2 tulenevat aegumist. Hagejapoolne hüvitise nõue esitati TVK-le alles 10.02.2010.a, milliseks ajaks oli möödunud äsjamärgitud seadusesättes nimetatud 30-päevane tähtaeg. Kostja palub tuvastada AS Gasell jaemüügijuht M.A.a volituste puudumine AS-i Gasell esindamiseks töövaidluskomisjonile avalduse esitamisel ning lõpetada AS-i Gasell töövaidlusavalduse menetlus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Siinkohal märgib kohus, et on menetlusosalistele kostja avalduse alusel hageja nõude menetlusse võtmise määruses selgitanud, et lahendab kostja taotlused töövaidlusavalduse 3

(8)esitamise tähtaja tuvastamise ja avalduse esitanud isiku volituste puudumise osas aegumise vastuväite lahendamise raames. Kuivõrd kohus ei ole aegumise vastuväite osas määrusega seisukohta võtnud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 selleks kohut menetluse kestel ei kohusta, küll aga tuleb see lahendada hiljemalt kohtuotsuses tulenevalt TsMS § 442 lg 5 sätetest), siis lahendab kohus nimetatud probleemid käesolevas otsuses allpool. Hageja seisukohad, nõude täpsustus ja tõendid Hageja esitatud hagi täienduse (tl 39-43) ja 08.07.2011.a seisukoha kohaselt (tl 61-62) esitas kostja hagejale avalduse, milles palus vabastada teda töölt

§ 91lg 2 alusel alates 20.12.2009.a.

07.12.2009.a. esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile, milles palus lugeda kostja ülesütlemisavaldus tühiseks, kuna hageja ei ole omapoolseid lepingutingimusi rikkunud. Kostja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega tuvastati A.P.i poolt tema ning AS Gaselli vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus 20.12.2009.a.

§ 91lg 1 alusel tööandja poolse olulise lepingutingimuste rikkumise tõttu.

Kuna selles, s.t põhinõude, osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud, siis ei oma enam tähtsust asjaolu, millal AS Gasell on oma avaldused komisjonile esitanud. A.P. esitas töölepingu ülesütlemisavalduse 24.11.2009.a. ning seda sai vaidlustada kuni 24.12.2009.a. Tööandja pöördus töövaidluskomisjoni poole esimese avaldusega 07.12.2009.a. (TVK tl 1), mis oli puudulik, ning seejärel teise, täpsustava avaldusega ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 16.12.2009.a, seega tähtaegselt. A.P. väidab (esmakordselt töövaidluskomisjonile 26.02.2010.a. esitatud vastuses AS Gasell hüvitise nõudele ja nüüd kohtus), et hüvitise nõue tuli esitada samuti 30 päeva jooksul alates ülesütlemisavalduse saamisest, nagu ka töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue. Hageja sellega ei nõustu. AS Gasell esitas hüvitise nõude 10.02.2010.a, s.t nelja kuu jooksul, seega tähtaegselt. Tegemist on kõrvalnõudega, mida ei ole võimalik esitada enne kui on tuvastatud töölepingu ülesütlemise tühisus. Seda toetab ka

§ 109

lg 4, mille kohaselt tööandjal on töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Tööandja ei pea nimetatud õigust alati realiseerima, kui vaidlustab töötaja poolse töölepingu ülesütlemist. Kui lähtuda töötaja positsioonist, et kõrvalnõue aegub 30 päeva, mitte nelja kuu möödumisel, siis tööandja hüvitise nõue ei ole ka sellest lähtuvalt aegunud. A.P. esitas töölepingu ülesütlemisavalduse 24.11.2009.a. AS Gasell vaidlustas seda töövaidluskomisjonis 07.12.2009.a. Antud juhul nõude aegumine on katkenud 07.12.2009.a., st 13 päeva pärast. Seisuga 10.02.2010.a., millal AS Gasell esitas töövaidluskomisjonile hüvitise nõude, ei olnud põhinõue aegunud, seega ei olnud aegunud ka kõrvalnõue. 10.02.2010.a. esitas AS Gasell töövaidluskomisjonile hüvitise nõude kahe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 1322.97 eurot (20 700 krooni). Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hüvitise nõue osaliselt ja mõisteti välja A.P.ilt hüvitist küll kahe kuu keskmise kuutöötasu ulatuses, kuid täpsustatud arvestuse järgi summas 749.68 eurot (11 730 krooni). AS Gasell nõustus komisjoni arvestusega ja ka käesoleval ajal on nõus A.P.i keskmise töötasuga 374.84 eurot (5865 krooni) kuus. AS Gasell ei nõustu kostja väidetega piisavast etteteatamise ja seeläbi töö ümberkorraldamise ajast ning sellega, et TVK on hüvitise suuruse määranud meelevaldselt. TVK võttis arvesse seda, et tööandja pidi ümber korraldama töö jõulumüügi eel ja õigusvaidluse kulud. AS Gasell jääb oma hüvitise nõude juurde ja leiab, et TVK väljamõistetud hüvitis on mõistliku suurusega. Hüvitise nõudmise aluseks on töötaja õigusvastane käitumine töölepingu ülesütlemisel. Seega on hüvitis suunatud tööandja kahjude hüvitamiseks. Hüvitise nõudes on arvestatud õigusabi kulud antud töövaidlusega, kahe inimese sõidukulud Pärnu – Tallinn Pärnu koos töötasudega, töötasud töötajale, kellele pidi leidma asendaja, kuna ta käis tunnistusi andmas ja aeg, mis kulus A.P.`i poolt esitatud väidetega, mis ei osutunud tõeseks, 4

(8)tegelemiseks antud töövaidluse perioodil. AS Gasell tegelikud kulud ületasid 1278.23 eurot (20 000 krooni). Samuti on arvestatud tööandja töötajate lisatööga seoses töö ümberkorraldamisega ja seda ei muuda A.P.i väidetu, et selleks oli piisavalt aega, kuna ta teatas töölepingu ülesütlemisest aegsasti. Kuna detsembrikuu on kaubanduses töörohke periood, siis pidi Pärnus asuvate nelja kaupluste juhataja L.U. seoses A.P.`i lahkumisavaldusega ümber korraldama kõigi nelja Pärnu kaupluse töötajate tööajad, muuta ja kooskõlastada töötajatega uued tööajad, otsustama, kes teeb tööd A.P.i asemel. Lisaks - kui oleks jätkunud töösuhe A.P.iga, ei oleks tööandja pidanud keset detsembrikuud tegema töölepingu lõppemisest tulenevaid väljamakseid (lõpparve, sh puhkusehüvitis). Nimetatud tegevuse korraldamisel osales ka jaemüügijuht M.A.a, kellele tuli sellega lisatööülesandeid, mille tõttu pidi ta külastama Pärnut rohkem kordi, kui oleks vaja olnud tavapäraste tööülesannete täitmiseks. AS Gasell juhatuse esimees U.L. ja jaemüügijuht M.A.a pidid sõitma Pärnu istungile 5 korral. Sama palju valmistas ette ja osales ka tööandja lepinguline esindaja. Tööandja arvates on tööandja kahju võimalik seostada mitte ainult reaalsete kulutuste tegemisega, aga ka tööandja majandustegevuse häirimisega, mida tingis töövaidlus. Kui töötaja ei oleks töölepingut õigusvastaselt üles öelnud, ei oleks tööandjal tekkinud vajadust ülesütlemine vaidlustada. A.P. ise märgib, et ta teatas töölepingu ülesütlemisest 26 päeva ette, st 24.11.2009.a. avaldusega. Sellest perioodist oli ta haiguslehel 03.12.-14.12.2009.a., st ajal, millal sooviti tema avalduse aluseks väidetavate asjaolude väljaselgitamisega tegeleda. Kui A.P. oleks esitanud 30 päeva ette avalduse töölepingu ülesütlemiseks oma algatusel, ei oleks tööandjal lisakulusid tekkinud. Hageja peab vajalikuks märkida, et kulutused õigusabile seoses töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisega aina suurenevad. Hageja palub jätta rahuldamata A.P.i taotlus Lääne Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 16.06.2010.a. otsuse punktis 3 lahendatud hüvitisenõude uueks läbivaatamiseks ning jätta töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõusse ning jätta menetluskulud A.P.i kanda. Kostja seisukohad hageja väidete osas 5
(8)17.06.2011.a esitatud arvamuses (tl 51-53) jääb kostja oma avaldatud seisukohtade ja taotluste juurde. Juhuks, kui kohus tuvastab nii menetlusdokumendi (AS-i Gasell esitatud töövaidlusavaldus) esitamise seaduslikkuse tähtaja osas kui ka jaemüügijuht M.A.a vastavate volituste olemasolu AS-i Gasell esindamiseks töövaidluskomisjonile avalduse esitamisel, peab kostja vajalikuks rõhutada järgnevat: A.P. möönab, et menetluses nõrgema poolena ei õnnestunud tal töövaidlusasjade nr 6180 ja 187/9.3-2. menetluses tõendada oma seisukohti, mis põhistaksid tööandja poolse(d) lepingu olulise(d) rikkumise(d) ning seega töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise

§-i 91 lg 2 alusel. A.P. teatas 24.11.2009. a. ülesütlemisavalduses tööandjale ette, et loeb töölepingu ülesöelduks

§ 91lg 2 alusel alates 20.

detsembrist 2009.a. Kostja peab vajalikuks juhtida tähelepanu

§-le 109 lg-s 1 ja 2 sätestatule, mille kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on rase, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust või kes on valitud töötajate esindajaks, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega, juhul, kui kohus hüvitise suurust muudab, tuleb arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ka hageja möönab, et hüvitise nõudmise aluseks on töötaja õigusvastane käitumine töölepingu ülesütlemisel. Seega hüvitis on suunatud tööandja kahjude hüvitamiseks. Seega kinnitab hageja, et tööandja võimalik kahju saab olla vaadeldud vaid töölepingu ülesütlemise asjaoludega seonduvalt, ning puudutab vaieldamatult vaid tööandja põhitegevust ehk kaubandustegevust. Kohtueelses menetluses kantud kulud õigusabile, kahe isiku transpordile koos töötasudega, asendustöötajale ja tööandja töötajate lisatööle seoses töö ümberkorraldamisega ei ole

§-i 109 lg 4 mõistes hüvitisena väljamõistetavad kulud. Kostja leiab jätkuvalt, et temapoolne töölepingu ülesütlemine 26 päevase etteteatamisega on peaasjalikult analoogiline töölepingu korralise ülesütlemisega, mida sätestab

§ 98lg 1 ning määratleb etteteatamise tähtajana 30 (kolmkümmend) kalendripäeva.

A.P. kaalus töölepingu ülesütlemisel kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huve ning ei pidanud töösuhte erakorralist ülesütlemist kohese lõppemisega õigustatuks vaid olukorda hinnates järgis peaasjalikult töölepingu korralisest ülesütlemisest tulenevat etteteatamise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt ei tekitanud töötaja töölepingu 26 päevase etteteatamisega tööandjale kahju. Tööandjal oli piisavalt aega töö ümberkorraldamiseks. Ülalavaldatust tulenevalt tuleb tööandja hüvitise nõue rahuldamata jätta. Juhul, kui kohus tuvastab, et kostjalt kuulub

§ 109

lg 4 alusel hüvitis väljamõistmisele, palub kostja seda vähendada mõistliku summani. Kohaldatavad õigusnormid, kohtu põhjendused ja tuvastatud asjaolud Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. ITVS § 24 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITVS ei välista töövaidluskomisjonile esitatud nõude osalist läbivaatamist (nagu kostja antud juhul taotleb), sellisel juhul on TVK otsus muus osas jõustunud ning kohus sellega seotud (ITVS § 25 lg 1 2. ja 3. lause). Oluline on sellest aspektist märkida, et TVK on seega oma jõustunud otsusega tuvastanud, et kostja poolt 6

(8)töölepingu ülesütlemine

§ 91

lg 1 alusel ehk tööandja poolse olulise lepingutingimuste rikkumise tõttu, oli tühine. TVK on otsuses (lk 5) pikalt põhjendanud oma järeldust ja lükanud ümber kõik kostja etteheited (kokku viis erinevat punkti) hagejale, mis võinuks olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Igal juhul oli kostja poolt töölepingu ülesütlemine aga erakorraline, sest tööandjale ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg oli vähem kui korralise ülesütlemise puhul ehk alla 30 päeva (

§ 98lg 1).

Seega on ilmne, et antud nõude puhul kohaldub

§ 109

lg 4, mille kohaselt on tööandjal õigus töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Kostja viide

§ 109

lõigetele 1 ja 2 on asjakohatu, sest nimetatud sätted räägivad juhtumeist, mil tööandja on õigusvastaselt töölepingu üles öelnud. Kohus märgib, et kuigi antud hagimenetluses ei vaata kohus läbi TVK otsust ega anna sellele jõustumata ehk vaidlustatud osas hinnangut, vaid vaatab nõude algusest peale uuesti läbi (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11), tuleb esitatud asjaoludel lugeda TVK järeldused hüvitise suuruse osas põhjendatuks. Asjaolu, et töötaja teatas töölepingu ülesütlemisest 26 päeva ette, ei väära tööandja poolt esiletoodud vaidlustamata asjaolusid, et nelja Pärnus asuva kaupluse töö tuli enne aasta lõppu ümber korraldada, jaemüügijuht pidi tegema tavapärasest rohkem Pärnu-külastusi, detsembris tuli välja maksta lõpparve ja puhkusehüvitised jne. Kohus peab vajalikuks märkida, et TVK toimikust nähtuvalt ei esitanud tööandja koheselt hüvitise nõuet, vaid tegi seda alles 10.02.2010.a, mil oli selge, et kostja asub igast aspektist vastu vaidlema tööandja nõuetele (sh nõue tuvastada ülesütlemise tühisus, mis on tänaseks osutunud põhjendatuks) ja esitab ka ise omapoolse vastuavalduse. Juba selleks ajaks oli ilmne, et tööandjal tuleb seoses TVK menetlusega ja muudel eelnimetatud asjaoludel teha ettenägematuid kulutusi ja tööalaseid ümberkorraldusi. Seadus ei piira hüvitise suurust muuga kui mõistliku määraga ning kohtu hinnangul on eelnevat arvestades kahe kuu palga suurune hüvitis mõistlik, katmaks vähemalt osaliselt tööandja vaevusi seoses tekkinud vaidlusega. Kostja ei vaidlusta hageja väiteid, et tema kulutused seoses töövaidlusega on kaugelt ületanud ka hetkel nõutava hüvitise suuruse. Kohus nõustub pooltega, et

§ 109

lg 4 kohase hüvitise eesmärk on hüvitada tööandja kahjusid, mis temal on töötaja õigusvastase tegevusega tekkinud. Kui töötaja ei oleks öelnud töölepingut õigusvastaselt (seaduse nõuetele mittevastavalt – lähtuvalt TVK otsusest) üles, puudunuks tööandjal vajadus seda vaidlustada ja selliseid kulutusi teha. Kahe kuu palga ulatuses hüvitis arvestab nii töötaja poolt tööandja alluvuses töötamise aega (üle aasta) kui ka aspekti, et õigusvastane ülesütlemine leidis aset enne aasta lõppu, mil üldiselt teadaolevalt on kauplustes kiire aeg. Seega tuleb hageja nõue lugeda põhjendatuks 2 kuu palga ehk 749.68 euro (11 730 krooni) suuruse hüvitise osas, kostja palga suurust ei ole pooled vaidlustanud. Hagi aegumise osas sedastab kohus järgmist: Kostja käsitlus hüvitise nõude aegumisest ITVS § 6 lg 2 alusel ei ole kooskõlas seaduse mõtte ja olemasoleva kohtupraktikaga. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11 (p 11) selgitanud, et juhul kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1. Kohus leiab, et antud juhul tööandja poolt sarnase hüvitise nõude esitamisel (hageja nõue tugineb asjaolule, et kostja ütles lepingu tühiselt üles) kohalduvad samad põhimõtted. ITVS § 6 lg 1 järgi on aga töösuhetest tulenevate rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtajaks TVK-sse pöördumiseks neli kuud ja seega ei olnud hageja hüvitise nõue selle esitamise ajaks 10.02.2010.a aegunud. Ka ITVS § 6 lg 2 sõnastus ei toeta kostja seisukohta, sest selle kohaselt on ühekuuline aegumistähtaeg just töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks. Sellise tähtaja jooksul on hageja aga töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustanud, esitades 07.12.2009.a avalduse tuvastada töötajapoolne töölepingu ülesütlemise tühisus (TVK tl 14). Asjaolu, et koos avaldusega ei olnud esitatud volikirja selle esitaja 7

(8)nimele, ei tee avaldust olematuks, tühiseks ega tähenda selle aegumist. Hageja seaduslik esindaja on TVK istungil 10.02.2010.a (TVK tl 45 ülemine rida) kinnitanud, et M. Aasal olid volitused esindada hagejat juba avalduse esitamisel detsembris 2009.a ning on esitanud ka sellekohased volikirjad nii 25.11.2009.a kui 07.12.2009.a kuupäevadega (tl 48 ja 49). TVK on võtnud avalduse(d) vastu ja menetlenud seda vastavalt ITVS sätetele, küsides seisukohta ja määrates asja läbivaatamisele istungile. Kohus selgitab, et ITVS sätted ei näe otsesõnu ette volituste kontrollimist, kuigi kostjale saadetud TVK istungi kutsel (TVK tl 17) ja istungi protokollist (TVK tl 44) nähtuvalt soovis TVK kontrollida ja kontrollis hageja esindaja volitusi. Kohus juhib kostja tähelepanu lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 sätetele, mis lubavad ka kohtumenetluses ebaselge esindusõiguseta isikut hageja nimel esineda, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 128 lg 2 ja § 129 lg 1 sätetele, mille kohaselt saab kindlale isikule suunatud ühepoolset tehingut tagantjärele heaks kiita. Nimetatud sätetest saab teha järelduse, et avalduse saanud TVK, kelle menetluse regulatsioon on võrreldes kohtu tegevust reguleeriva TsMS-ga oluliselt üldsõnalisem, käitus avalduse menetlemisel õigesti ning hiljem on ka selgunud, et hageja nimel avalduse esitanud isikul olid avalduse esitamise ajal olemas vastavad volitused. Kui volikirjad olnuks koostatud tagantjärele (sellist kahtlust on kostja avaldanud TVK-le esitatus), ei ole kohtule mõistetav, miks pidi neid tegema mitu. Eelnevast tulenevalt ei ole kostja taotlus aegumise kohaldamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hagi aga tuleb juba ülalmärgitud põhjendustel rahuldada. Menetluskulud TsMS § 162 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.