← Eesti

2-11-19491/10

Obsah (10)§ 361§ 363§ 367§ 142§ 145§ 65§ 101§ 108§ 94§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 6. juuli 2012.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kan

) sätestatud liisingulepingu regulatsioonile.

§ 361

kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Juhul, kui ei toimu liisingueseme omandamist liisinguvõtja poolt, siis tulenevalt

§ 363

p-st 3 on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale seisundis, milles liisinguese liisinguvõtjale üle anti, arvestades selle tavapärasest kasutamisest tingitud kulumist ning sellega seotud eseme väärtuse vähenemist. Selles punktis sisalduv regulatsioon kehtib ka lepingu ülesütlemise korral.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (

§ 367lg 2).

Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, v.a juhul,kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud (

§ 367lg 4).

Kasutusrendilepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks on hageja ja kostja II 21.08.2007.a sõlminud käenduslepingu nr KÄ-270821HE-1.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt

§ 145

lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Antud juhul ei ole eraldi kokku lepitud täiendavates kriteeriumites, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega on automaatselt tekkinud käendaja vastutus alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Käenduslepingu p 1 ja

§ 145

lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuna käenduslepingu p 2 ja

§ 65

lg 1 annavad võlausaldajale otsustamisvabaduse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue põhivõlgniku, käendaja või mõlema vastu. Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarselt kasutusrendilepingu rikkumisest tulenevad nõuded kogusummas 2592.34 eurot. Käendus on antud juhul piiratud suurema rahasummaga. Lepingu p 1 järgi on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 245 586.90 krooni (15 695.86 eurot). Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101lg 1 p 1, 3 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda 6

(8)Tsiviilasi nr 2-11-19491 kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja on esitanud kostjate vastu kohustuse täitmise põhinõude summas 1685.37 eurot, sealhulgas on tasumata kuumaksed 721.52 eurot, kindlustusmaksed 708.21 eurot ja muud kulud 255.64 eurot.

§ 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud kasutusrendilepingu alusel oli liisinguvõtjal raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja I tasumata kuumaksete nõue lepingu ülesütlemise seisuga 04.08.2009.a on 834,55 EUR ja intress 175,87 EUR. Kostjal I oli kohustus tasuda rendimakseid ja intressi igakuuliselt vastavalt kasutusrendilepingu maksegraafikule kuni lepingu ülesütlemiseni (25.05.2009-25.07.2009) tasumata kuumaksed 31.96 EUR + intress rendimaksetelt 163.33 EUR, millele lisandub võla tasumise kokkuleppe järgsed põhisumma maksed 802,59 EUR + intress 12,54 EUR. Samuti on kostja I tasumata lepingu ülesütlemise seisuga hageja poolt koostatud graafikujärgselt esitatud liikluskindlustusmaksed. Kokku kohustus kostja I tasuma liiklus- ja kaskokindlustuse eest 708,21 EUR + intress 9,58 EUR. Seega on seadusega kooskõlas nõuda hageja kasuks kostjatelt välja põhinõue ning

§ 94tulenevalt lepinguga kokkulepitud intressi.

Seega on hageja intressi nõue tuginev õiguslikule alusele ning hageja nõue selles osas tuleb rahuldada. Muuhulgas nõuab hageja kostjalt viivist 721.52 eurot.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd põhivõlgnik OÜ Helstein Ehitus on olnud viivituses oma rahalise kohustuse täitmisega, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Hageja märgib hagiavalduses, et on viivise arvutamisel lähtunud lepingus kokkulepitud määrast 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta ja et viiviseid on arvestatud alates 31.01.2010 kuni 11.04.2011. Hageja arvestab viiviseid tasumata kuumaksetelt 721,52 EUR * 0,3% * 435 päeva = 941,58 EUR. Hageja on vähendanud viiviseid summani 721,52 EUR ehk tasumata kuumaksete summani. Kostjad ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud. Antud juhul on leping erakorraliselt üles öeldud seoses kostja poolse lepingu rikkumisega. Kohus leiab, et vara tagastamisega ja realiseerimisega tekkinud kulu 255.64 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja on krediidiasutus ega tegele oma igapäevases majandustegevuses sõidukite müügiga, ei oma selleks vastavaid sõidukite hoidmise kohti ega müügiplatse ning kasutab sõidukite hoidmiseks ja müümiseks selleks spetsialiseerunud sõidukimüüjate teenuseid. Kostja vara ei tagastanud ning vara tagastamisega seotud kulu on ülesütlemisest tingitud lisakulu ja selle hüvitamise kohustus on kostjal I

§ 367lg 4 sätetest lähtuvalt.

Hageja kandis vara realiseerimise eest kulu summas 3000 EEK (191.73 eurot), samuti on materjalidest nähtuvalt hageja kandnud vara puhastusteenusega kulu summas 1000 EEK (63.91 EUR + km) (Tehase Auto OÜ arve nr 91416). Seega on hageja nõue 255.64 eurot vajalik ja põhjendatud. Kostjate väide, et hageja tekitas olukorra, kus ainsaks lahenduseks oli sundmüük ja hageja eesmärk oli esitada kostjaile võimalikult suur nõue, on paljasõnaline. Hageja on sõlminud kostjaga I makseraskuste tekkides 11.05.2009.a kokkuleppe, millega anti kostjale kolme 7

(8)Tsiviilasi nr 2-11-19491 kuumakse osas maksepuhkust. Samuti on hageja korraldanud sõiduki võõrandamise hinnaga, mis ületab sõiduki lepingujärgset jääkmaksumust ja ülejääva summa osas lugenud tasutuks kostja põhivõlaks olnud liisingumaksed. Kostjad ei ole millegagi tõendanud, et sõidukit oleks saanud müüa kõrgema hinnaga või et kostjad oleks ise aktiivselt müügiprotsessis osalenud (liisinguvõtjat teavitati müügiprotsessist 23.10.2009.a teatisega – tl 81). Hageja sellekohane tegevus näitab, et ta ei ole tegutsenud kostja I kui liisinguvõtja huvide vastaselt või neid eirates. Tulenevalt eelpool toodust on põhjendatud haginõue rahuldada, mis loomulikult ei välista võla tasumist osadena või kokkuleppe sõlmimist võla tasumiseks pärast kohtuotsust või täitemenetluse raames. TsMS § 162 ja § 165 lg 3 kohaselt jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda Pärnu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.