Obsah (7)

§ 150§ 104§ 70§ 371§ 372§ 168§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Määruse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2013, Pärnu Tsiviilasja number 2-12-37327 Tsiviilasi AS Olerex hagi M.A. vastu põhivõla j

§ 150lg 1 p 2 alusel esitatava taotlusega tagasi nõuda.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu. Sisulised asjaolud 10.06.2013 määrusega kohustas kohus AS-i Olerex esitama oma nõue (esitatud Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avaldusena) hagiavaldusele ettenähtud vormis, eksemplarides ja lisadega ning nõuetekohase täiendava riigilõivu tasumisega 14 päeva jooksul nimetatud määruse kättesaamisest. Lisaks märkis kohus, et kuivõrd antud juhul on võlgniku elukoht Soome Vabariigis, siis tuleb hagejal hagiavalduses kindlasti põhjendada kohtualluvust. Hageja on esitatud hagiavalduses selgitanud kohtualluvuse küsimust ja viidanud poolte vahelisele kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisele. Hageja märgib, et müügilepingu punkt 6.5 sätestab, et kui läbirääkimistel kokkulepet ei saavutata, antakse vaidlus lahendada võlausaldaja asukohajärgsele kohtule, mis on Tartu Maakohtus. Hageja on märkinud hagimenetluse lahendamiseks Pärnu Maakohtu kuna kostja oli 26.02.2010 allkirjastatud käenduslepingus märkinud elukohaks x, Eesti Vabariik ning sellest tulenevalt oli Pärnu Maakohus kostja üldise kohtualluvuse järgne kohus. Tsiviilasi nr 2-12-37327 Kohtu põhjendused Kohtualluvuse kokkuleppe regulatsioon on sätestatud tsiviilkohtumenetluses seadustiku (

) 15 peatükis.

§ 104

alusel saab kostja suhtes poolte vahel laenulepingus sõlmitud kokkulepe kehtida üksnes konkreetse märkega

§ 104

lg 3 p 2 toodud asjaoludele (sest kostja näol ei ole tegemist juriidilise isikuga ning käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja elukohaks x, mis välistavad

§ 104

lg 1 ja 2 kohaldumise), ehk olukorras, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Vastavatele asjaoludele pooled lepingus kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisel viidanud ei ole ning seega on kohtu hinangul poole vahel sõlmitud kokkulepe vastuolus asjaomase liikmesriigi, ehk antud juhul Eesti Vabariigi, seadusega. Nimelt on käesoleval juhul poolte vahel tegemist tarbijalepinguga EL Nõukogu määruse nr 44/2001 mõttes (võlaõigusseaduse § 143 lg 1 kohaselt on tegemist tarbijakäenduslepinguga). Kostja on makseettepanekule esitatud vastuväites märkinud isiklikult enda elukohaks välisriigi aadressi, mistõttu tuleb lugeda see tema elukohaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 mõttes. Seega tuleb asja Eesti kohtus menetlemise võimalikkuse selgitamiseks pöörduda rahvusvahelise kohtualluvuse sätete poole, mida vastavalt

§ 70

lg 4 reguleerib Euroopa Liidu (EL) Nõukogu määrus nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Määruse artikli 3 kohaselt saab isikuid, kelle alaline elukoht on EL liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse 2.-

1. jaos sätestatud korras. Sellist alust nimetatud jagude sätted aga ei anna, sest antud asjas on haginõude aluseks 26.02.2010 sõlmitud käendusleping (sama kehtib ka 26.02.2010 sõlmitud müügilepingu puhul AS Olerex ja LTU Investeeringud OÜ vahel) ning seetõttu on tegemist tarbijalepinguga määruse
2. jao (artikkel 15 p 1 ap c) tähenduses. Vastavalt määruse artikkel 16 p 2 võib tarbija vastu teine lepinguosaline aga menetluse algatada üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Määruse art 26 p 1 kohaselt peab kohus omal algatusel deklareerima oma mittepädevust juhul, kui ühes liikmesriigis alalist elukohta omav kostja kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse. Seetõttu ning juhindudes

§ 371

lg 1 p 1 ja 2 keeldub kohus käesoleva määrusega avaldust menetlusse võtmast ning tagastab selle esitajale kuna Eesti kohus (sh Pärnu Maakohus) ei ole pädev asja lahendama. Kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et avaldus ei ole olnud kohtu menetluses (

§ 372lg 6).

Vastavalt

§ 168

lg 1 tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda v.a tasutud riigilõiv, mida hageja saab

§ 150

lg 1 p 2 alusel esitatava taotlusega tagasi nõuda.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik 2