← Eesti

2-13-14850/28

Obsah (6)§ 436§ 438§ 232§ 439§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 21. november 2013, Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegem

) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 232

lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Esmalt peab kohus vajalikuks peatuda lühidalt poolte väidetel ja tõenditel puutuvalt võimalikku kahju tekitamist hagejale seoses kostjate poolt üüritud hagejale kuuluva eluruumi mittesihipärase kasutamisega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et alates 22.08.2010 kuni 15.07.2012 (võtmete üleandmine 20.07.2012) kasutasid kostjad üürilepingu esemeks olnud eluruumi 20.08.2010 sõlmitud üürilepingu alusel (lepingu tähtajalisuse kohta vt allpool).

§ 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja nõue koosneb võlgadest tasumata üüri ja kõrvalkulude (vesi ja elekter) eest, millele lisanduvad hageja arvutatud viivised. Nõuet temale tekitatud kahju hüvitamiseks hageja esitanud ei ole, hageja on üksnes märkinud, et kui kostjad tasaarvestavad tasutud tagatise tema nõudega, siis tasaarvestab tema oma kahju nõude nimetatud tagatisega (kusjuures kahju on tagatisest suurem). Kohus selgitab, et sellist kahekordset tasaarvestust

sätted ette ei näe, pealegi ei ole hageja esile toonud ühtki konkreetset kahjusummat ega tasunud ka sellise nõude eest riigilõivu. Seega jätab kohus hüpoteetilise kahjunõude ja kõik sellega seonduvad väited ja tõendid tähelepanuta. Lisaks nõustub kohus kostjate viitega võlaõigusseaduse (VÕS) § 338 lõigetele 1 ja 2, mille kohaselt on selliste nõuete (hüvitised üüritud asja muutmise või halvendamise eest) aegumistähtaeg kuus kuud asja üleandmisest. Kuivõrd üürilepingu eseme valdus anti hagejale üle 20.07.2012 ning maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 03.04.2013, oleks isegi nõude esitamise korral see aegunud ega saaks kuuluda rahuldamisele. Järgnevalt tuleks ajaliselt loogilises järjekorras käsitleda üürilepingu tähtajaga seonduvat. Nagu nähtub esitatud üürilepingu punktist 2.3., oli tegemist esialgu tähtajalisena üheks aastaks sõlmitud üürilepinguga. VÕS § 310 lg 1 sätestab, et kui üürnik jätkab pärast üürilepingu tähtaja möödumist asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Nimetatud kahenädalane tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Kuivõrd üürnikud/kostjad asja kasutamist jätkasid, kuid uut üürilepingut ei sõlmitud, on kohus seisukohal, et 20.08.2010 sõlmitud üürileping muutus 22.08.2011 tähtajatuks samadel tingimustel sõlmitud üürilepinguks. Asjaolud, kas ja kes soovis uut üürilepingut sõlmida ja millistel põhjustel see sõlmimata jäi, ei oma õiguslikus mõttes nimetatud sätteid silmas pidades tähtsust. Kostjad ei ole kohut ühegi tõendiga veennud selles, et üürileandja nõustus uue (suulise) tähtajalise üürilepinguga. Seega kehtis juulis 2012 ehk ajal, mil üürnikud soovisid lepingut lõpetada 20.08.2010 sõlmitud üürileping tähtajatu üürilepinguna. Nüüd tuleb kohtul esitatud tõendite põhjal tuvastada, millisest hetkest pooltevaheline üürileping lõppes. Hageja on õigesti viidanud VÕS § 311 lg 1 ja § 312 lg 1 sätetele, mille kohaselt saab tähtajatu eluruumi üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Tegemist on nn korralise ülesütlemisega, millele käesoleval juhul hageja ka tugineb, 7

(10)Tsiviilasi nr 2-13-14850 käsitledes kostjate 01.07.2012 kell 21.25 saadetud e-kirja ülesütlemisavaldusena. Kostjate väide, nagu võiks nende vastavas teates sisalduv info „oleme ootamatult kiiresti leidnud omale kena maja linna lähedale maale ja sellel nädalal ka positiivse laenuotsuse pangalt ning soovime välja kolida selle nädala, 2.
  1. – 08.
  2. jooksul“ olla käsitletav erakorralise ülesütlemisavalduse ja mõjuva põhjusena, ei ole kohtu hinnangul põhistatud. VÕS § 313 lg 1 lubab üürilepingut erakorraliselt (lg 3 järgi ette teatamata) üles öelda sellisel mõjuval põhjusel, mille esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huve kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Eelkõige on üürilepingu erakorraline ülesütlemine lubatud VÕS § 314-319 nimetatud juhtudel, millistele tunnustele kostjate märgitud põhjused ei vasta. Seadus ei välista ka muid mõjuvaid põhjuseid, kuid kindlasti ei ole selleks uue eluaseme leidmine, pangalaenu saamine ja seejärel sisuliselt nädala jooksul korterist väljakolimine ehk üürilepingu lõpetamine. Mõistlik on eeldada, et otsingud uueks eluruumiks ning pangaläbirääkimised kestsid juba varem ning kostjad oleks pidanud sellest hagejat juba varem informeerima, võimaldamaks leida paindlikumat lahendust üürilepingu lõpetamiseks puhuks, kui kostjate otsingud vilja kannavad ja pank selle finantseerimisele heakskiidu annab. Hageja huvi ja õiguspärane ootus üürida korterit teises linnas ja seda juba ligemale kaks aastat samadele üürnikele kaalub üles kostjate ootamatu otsuse lõpetada leping ja kolida välja keset suve nädalase etteteatamisega. Tegelikult ei täida kostjate e-kirjas toodud avaldus ka ülesütlemisavalduse eeldusi vähemalt selles osas, et ei nimetata, millisest hetkest võiks üürilepingu lõppenuks/ülesöelduks lugeda. Pigem on sõnastus suunatud sellele, et tegemist on ettepanekuga üürileping seaduses sätestatud tähtajast varem lõpetada. Selliselt on aga hageja kostjate kirjale ka reageerinud ja kinnitanud samal päeval 21 minutit hiljem (21.46) saadetud vastuses, et leping lõpeb
  3. augustil. Seadus ei keela lepingut poolte kokkuleppel ka varem lõpetada kui ettenähtud ülesütlemistähtaeg. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud kohtumenetluses esitatuga tõendada, et ta oleks taganenud oma pakkumisest leping 01.08.2012 lõpetada. Hageja on 15.07.2012 saadetud e-kirjas palunud tasuda juulikuu kulud ning kuigi kostjaile heidetakse ette väljakolimisest mitteteatamist, ei seosta hageja seda omapoolse taganemisega nimetatud pakkumisest. Veelgi enam, sama kirja viimases lauses on hageja märkinud, et „üks kuu on vähim, mida muutunud olukorrale reageerimiseks saab nõuda“. Ka järgmises hageja esitatud ja 01.08.2012 kirjutatud kirjas räägitakse võlast seisuga 01.08.
  4. Asjas puudub vaidlus selles, et pooled kohtusid 20.07.2012 ning kostjad andsid üle korteri võtmed, tõendeid selle kohta, et hageja oleks nimetatud kohtumisel viidanud lepingu kehtimisele kuni 01.10.2012, ei ole esitatud. Kohtu hinnangul on hageja sellise käsitluse juurde tulnud alles pärast pooltevahelise suhte lõppemist, mis aga ei vasta tegelikult asetleidnule ning mida ei oleks õiglane kostjate suhtes kohaldada. Seega loeb kohus üürilepingu lõppenuks poolte kokkuleppel 01.08.
  5. Eelnevast tulenevalt saab rääkida võlgnevusest kuni 01.08.2012 üüri ja kõrvalkulude (antud juhul vesi ja elekter) eest. Lepingu p 3.
  6. ja 5.1.
  7. järgi pidid üürnikud tasuma igakuiselt üüri (summas 1900 EEK ehk 121.44 EUR) ja kommunaalkulusid ning nõudmisel tasuma viivist iga viivitatud kalendripäeva eest 0,25% tähtajaks tasumata summast või vähemtasutud summast. Lepingu p 3.
  8. järgi pidid üürnikud kord kalendrikuus tasuma kõrvalkulude eest sularahas või hageja pangaarvele, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Nagu nähtub hageja enda 01.08.2012 ekirjast (tl 39), pidas ta üürnike võlaks vee- ja elektrivõlga jaanuari, juuni ja juuli eest 2012.aastal ning eluasemevõlga (üürivõlga) perioodi 22.06.-31.07.2012 eest. Viivise nõuet hageja kostjaile ei esitanud. 08.08.2012 on hageja ise tunnistanud (e-kiri tl 40), et tegelikult oli 2012.a jaanuari eest märtsis tasutud ning augustis ehk pärast hageja poolt vastavate summade teatamist tasusid kostjad ka juuni ja juuli kõrvalkulude eest 52.59 EUR (summa langeb kokku 8
(10)Tsiviilasi nr 2-13-14850 hageja teatatuga). Eelmärgitud üürivõla on kostjad tasunud summas 39.20 EUR 02.10.2012 ning teatanud samal päeval e-kirjaga hagejale (kes on ise selle kirja esitanud), et ülejäänud osas on nad teinud tasaarvestuse enne üürilepingu sõlmimist tasutud tagatisrahaga ehk 121.44 euroga. Lisaks tasusid kostjad hageja poolt pärast võtmete üleandmist teatatud vee hinnatõusu 0.53 EUR. Kuivõrd hageja nõue üüri osas oli vastavalt tema 08.08.2012 kirjale 161.17 EUR, saab seda lugeda eelmärgitud summadega tasutuks järgmistel põhjendustel: 1) Nagu nähtub pooltevahelisest vaidlusaluste kõrvalkulude summade tasumise praktikast ja lepingu punktist 3.3., on kostjad tasunud nõutavad summad mitte igakuiselt kindlaks kuupäevaks, vaid pärast vastavate summade teatamist hageja poolt. Kostjad on esitanud hageja e-kirjad 04.04.2012 ja 03.06.2012 (tl 76-77), millest nähtub, et hageja on elektrija veenäitude alusel arvutatud summad teatanud alles järgmisel või ülejärgmisel kuul. Alusetu on hageja väide, et kostjad oleksid sellises olukorras ise pidanud vaatama kehtivaid teenusetariife, arvutama enda näidu põhjal õige arve ning tasuma selle (kusjuures otse teenuse osutajale tasumist ei ole lepingus ette nähtud). Kohtu hinnangul käitusid pooled igati mõistlikult – kostjad teatasid näidud, hageja teatas summa, misjärel kostjad selle tasusid. Kohus juhib lepingu punktide 3.3., 3.
  1. ja 5.1.
  2. tõlgendamise juures tähelepanu VÕS § 29 lg 5 p 3 ja 6 sätetele, mille järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kuivõrd hageja ei nõudnud vaatamata maksete ebakorrapärasele laekumisele viiviseid, vaid esitas ka pärast kostjate väljakolimist oma rahalisi nõudeid põhivõlana, siis arvestades varem asetleidnut ja lepingu p 5.1.
  3. sõnastust („nõudmisel tasuma viivist“), ei saa hageja tagantjärele enam viiviseid nõuda. Viiviste nõudmisele või selle nõudmise võimalusele ei ole hageja viidanud ei 08.08.2012 e-kirjas ega 11.09.2012 e-kirjas, kusjuures viimases märgitakse juba võimalust kohtusse pöördumiseks; 2) Kostjail oli õigus tasutud tagatisraha tasaarvestamiseks vähemmakstud üüriga. Tagatisraha mõte ongi VÕS § 308 lg 1 kohaselt eluruumi üürilepingust tulenevate nõuete (ehk võimalike tekkivate võlgade) tagamine. Hageja mõistab vääralt VÕS § 308 lõike 3 sisu – selle sätte järgi saab üürnik nõuda tagatisraha tagastamist juhul, kui üürilepingu lõppemise järgselt ei ole üürileandja oma nõudest üürniku vastu teatanud. Käesoleval juhul teatas üürileandja oma mitmest erinevast nõudest alates 01.08.2012 korduvalt ning kostjad tegid oma 02.10.2012 kirjaga VÕS § 197 lg 1 kohase tasaarvestusavalduse, kinnitades sellega sisuliselt tagatisraha eesmärgi täitmist. Tagatisraha tagastamist ei ole üürnikud soovinud ega saaks seda pärast tasaarvestust enam ka nõuda; 3) Kohus ei nõustu hageja käsitlusega VÕS § 88 sätetest. Hageja enda 08.08.2012 e-kirjast ning kostjate poolt hagejale tehtud 07.08.2012 (52.59 EUR) ja 02.10.2012 maksete (39.73 EUR) selgitustest on selgelt näha, et hageja mõistis või pidi mõistma, mille eest vastavad summad on tasutud. VÕS § 88 lg 1 järgi määras võlgnik nimetatud summade tasumisel selgitustes, millise kohustuse täitmiseks summa on makstud, kusjuures 07.08.2012 makse tegemisel olid võlgnikud õigesti arvamusel, et üürivõlg on tagatud tagatisrahaga (VÕS § 88 lg 2) ning tasusid seetõttu kõrvalkulude võla. Hageja viide VÕS § 88 lõigetele 8 ja 9 ei ole asjakohane, kuivõrd võlgnikel olidki eelmärgitud maksete tegemisel kaks rahalist põhikohustust – üür ja kõrvalkulud tarbitud vee ja elektri eest. Kõrvalkulude all peetakse seaduses siinkohal silmas nt viiviseid või võla sissenõudmise kulutusi, mitte aga üürilepingu alusel esitatud nõudeid kommunaalteenuste eest tasumiseks. 9
(10)Tsiviilasi nr 2-13-14850 Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostjad on üürnikena tasunud kõik lepingust tulenevad maksed kohaselt ja vastavalt poolte vahel kujunenud praktikale ning poolte käitumisele (hageja kui üürileandja nõuetele). Kuna kohus luges lepingu lõppenuks alates 01.08.2012, ei ole hilisema perioodi eest esitatud nõuete käsitlemiseks põhjust.

§ 162

lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda.

§ 174

lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.