← Eesti

2-13-27204/21

Obsah (4)§ 96§ 105§ 106§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rein Pokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 08. november 2013, Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kantse

) § 97 p 1 õigustab alaealist last ülalpidamise saamiseks.

§ 96

kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 105lg 1 kohaselt alaneja sugulane annab ülalpidamist enne ülenejat sugulast.

Seega saab vanavanemate ülalpidamiskohustus olla asenduskohustus juhuks, kui lapse vanematelt ei ole võimalik elatist saada. Hageja M.M.i isalt A.M.ilt on Pärnu Maakohtu 11.02.2011.a otsusega tsiviilasjas nr x välja mõistetud elatusraha M.M.i kasuks alates 01.01.2010.a 139.01 eurot kuus kuni M.M.i täisealiseks saamiseni s.o. xx xx xxxx.a. Hagiavaldusest ja esitatud K.V.i pangakonto väljavõtetest (tl 21-25) nähtub, et A.M. ei ole täitnud oma ülalpidamiskohustust lapse M.M.i ees.

§ 106

lg 1 kohaselt kui sugulane on

§ 102

alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist sugulane, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et

§ 106

lg 1 sätestatu kehtib, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 1 järgi aga on välistatud, et vanem vabaneks lõikes 1 nimetatud olukorras alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Riigikohus on 19.10.2011.a lahendis nr 3-2-1-75-11 asunud seisukohale, et

§ 106

lg 2 esimeses lauses on aga kolleegiumi arvates sätestatud lisaalused, millal tekib sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada nimetatud sätet selliselt, et sugulasel tekib

§ 106

lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest

§ 102lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või 2

(3)Tsiviilasi nr 2-13-27204 kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kolleegiumi arvates kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega. Hagiavalduses on märgitud, et hageja seaduslikul esindajal ei ole õnnestunud A.M.iga kontakti saada ning ka kohtuistungil kinnitas hageja, et ei tea A.M.i elukohta. Lisaks märgib ülalviidatud Riigikohtu lahendis kohus, et eelkõige tekib vanavanemal selle sätte (

§ 106

lg 2) alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Käesoleval juhul on lapse isalt välja mõistetud elatis ning nähtub, et A.M. ei ole täitnud oma ülalpidamiskohustust lapse M.M.i ees. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostjal võib

§ 106lg 2 kohaselt tekkida ülalpidamiskohustus hageja M.M.i suhtes.

Edasi peab kohus hindama, kas käesolevas asjas esinevad ülalpidamiskohustusest vabastamise alused

§ 102mõistes.

Nagu juba varem märgitud, siis

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Siin juures ei kohaldu

§ 102lg 2, kuna kostja on lapse vanavanem, mitte vanem.

Seega tuleb hinnata kohtul, kas kostja varaline seisund võimaldab anda hagejale ülalpidamist. Kostja on esitanud kohtule Sotsiaalkindlustusameti otsuse, mille kohaselt on kostja 70% ulatuses püsivalt töövõimetu. Püsiva töövõimetuse kestvuseks on märgitud 30.09.2012 – 30.09.2013.a (tl 45). Kohtule 06.10.2013.a esitatud vastuses on märgitud, et kostja loodab ka peale komisjoni otsust saada vähemalt 50% töövõimetust (tl 56). Kostja töötab osalise koormusega (0,8) ning kohtule esitatud töötasu tõendi kohaselt saab kostja igakuiselt töötasu netos 358 eurot (tl 44). Igakuised väljaminekud on üür, ravimid, igapäevased kulutused. Lisaks korterikulud, mis esitatud tõendite kohaselt jaanuaris 2013 oli 126.63 eurot (tl 47) ja juunis 2013 oli 94.56 eurot (tl 46). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja ei ole, arvestades tema kohustusi ja varalist seisundit, võimeline andma ülalpidamist hagejale. Eeltoodu alusel tuleb jätta rahuldamata M.M.i hagi A.V. vastu elatise nõudes. Menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 1 kohaselt jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.