Obsah (5)

§ 72§ 74§ 15§ 1§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-17184 Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 27.august 2013 Pärnu kohtumaja kantsel

§ 72

, 74 ja VÕS § 115 lg 1 rajaneval kahju hüvitamise nõudel ning töölepingust tuleneva õiguse tunnustamise või sellise õiguse rikkumise kaitse 4 nõudel. Tegemist on erinevate nõuetega ning seadusandja on kehtestanud nõuetele erineva aegumistähtaja. Hageja on esitanud hagi

§ 74lg-s 4 sätestatud 12-kuulise aegumistähtaja jooksul ning nõue ei ole aegunud.

Hageja jääb kõigi hagiavalduses esitatud väidete juurde ja palub hagi rahuldada. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. 28.05.2013 eelistungi vahetu jätkuna peetud kohtuistungil kohus otsustas jätkata menetlust poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus andis hagejale tähtaja istungil arutatud asjaolude täpsustamiseks, pooltele tähtaja kirjalikult lõppseisukohtade ja vajadusel repliikide esitamiseks ning määras kohtulahendi teatavakstegemise ajaks 28.06.
2. Kohus 27.06.2013 ja 22.08.2013 määrustega kahel korral pikendas kohtulahendi tegemise aega.
3. Kohus, tutvunud põhjalikult poolte esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud istungil ära pooled, kuulanud üle poolte taotletud tunnistajad ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4. Hageja esitas kostja vastu töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja väidetel kostja rikkus ettevõttes kehtestatud sularaha käitlemise reegleid, mistõttu oli 10.07.2011 toimunud varguse ajal seifis sularaha ning seifi vargusega tekkis hagejale otsene varaline kahju. Kostja vaidleb hagile vastu, sest: 1) hageja nõue on aegunud, 2) ei ole kostja töökohustusi rikkunud; 3) kostja ei vastuta kahju tekkimise eest, sest kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejal kahju tekkimise vahel ei ole põhjuslikku seost ning kostja ei ole kahju tekkimises süüdi.
5. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 24.08.2010 kirjalikult tähtajatu töölepingu nr 225 (toimiku lk 8), mille alusel kostja asus alates 24.08.2010 hageja juures tööle mõõdistajapaigaldajana. Töölepingu punkt 6 kohaselt töölepingu allkirjastamisega kostja kinnitab, et talle on tutvustatud tööülesannete kirjeldust, ametinimetust, töötasu arvutamise viisi, tööandja poolt makstavate ja töötasust kinnipeetavaid makse, aega, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid, töö tegemise kohta, puhkuse kestust, töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegu ja tööandja kehtestatud reegleid töökorraldusele – s.t andmeid, millest töölepingu seaduse (

) § 5 järgi on tööandja kohustatud töötajale enne töölepingu sõlmimist teatama. Kostja on allkirjastanud ka Diapol Granite OÜ töökorralduse reeglite lisa nr 1, mis sätestab raha kulutamise korra, töövahendite ja tööriistade soetamise korra, sularaha käitlemise korra ja sõidukite haldamise korra.

1. Kostja on seisukohal, et hageja ühepoolselt kehtestatud töökorralduse reeglid ei ole kostjale õiguslikult siduvad ning neid ei saa käsitada pooltevahelise lepinguna. Seetõttu kostja leiab, et hageja on ebaõigesti esitanud hagi lepingulise kohustuse rikkumise alusel. Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega kokkulepitud töökohustuste ja hageja töökorralduse reeglite kostjale siduvuse osas. Töölepingus on pooled kokku leppinud, et kostja asub tööle mõõdistaja – paigaldajana. Töölepingu nr 225 kirjalikus dokumendis on antud kostja tööülesannete täpne ja üksikasjalik kirjeldus: kostja töökohustusteks oli klientidega suhtlemine (objektide mõõdistamine (köök, vannituba, baarilett jms), jooniste koostamine ja kliendiga kooskõlastamine, materjalinäidiste tutvustamine kliendile), tööde hinnakalkulatsioonide koostamine, hageja kui tööandja esindamine hinnaläbirääkimistel klientidega, tellimuse vormistamine ja tööandja müügiosakonnale edastamine. Töölepingu nr 225 kirjaliku dokumendi punktis 3.
2. antud kostja töökohustused seoses klientide poolt tellimuste eest tasumisega ei ole käsitatavad kassapidaja ülesannete täitmisena. Kostja kui mõõdistaja-paigaldaja kohustuseks oli leppida kliendiga kokku maksmise viis (kas tšekiga või krediitkaardiga), kostja pidi võtma kliendilt tellimuse kinnituslehele allkirja ning kliendil krediitkaardiga tasumise soovi korral märkima tellimuse kinnituslehele krediitkaardiandmed ja täitma vastavad lahtrid. Samas punktis 3.8 märgitakse, et kliendi soov maksta sularahas ei ole üldjuhul aktsepteeritav. Kui klient 5 tungivalt nõuab maksmist sularahas, siis peab mõõdistaja-paigaldaja helistama tööandjale või oma piirkonna müügijuhile ja siis juba tööandja või müügijuht lepib kliendiga ise kokku maksmise viisis. Punktis 3.
3. sätestatakse, et paigaldatud tööpindade kontrollimise ja üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise järel võtab mõõdistaja-paigaldaja kliendilt vastu krediitkaardiandmed või maksekorralduse. Kui klient avaldab soovi maksta sularahas, siis peab töövõtja helistama oma piirkonna müügijuhile ja pärast tellijalt loa saamist võib töövõtja sularaha vastu võtta. Seega eeldas sularaha vastuvõtmine igakordselt tööandja vastavat korraldust.

§ 15lg 2 p 3 järgi on tööandja seaduslike korralduste täitmine töötaja kohustus.

Kui töötaja sularaha vastu võtab, siis on ta töölepingu nr 225 kirjaliku dokumendi punkti 3.22 järgi kohustatud seda käitlema vastavalt töökorralduse reeglite lisale 1. 6.

§ 1

lg-st 1 tuleneb, et töösuhte puhul allub töötaja töö tegemisel tööandja juhtimisele ja kontrollile.

§ 15

lg 1 kohustab töötajat täitma oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt;

§ 15

lg 2 p 1 kohaselt töötaja on muu hulgas kohustatud tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et tööandja juures kehtivad töökorralduse reeglid, millest töötajat on teavitatud, on töötajale täitmiseks kohustuslikud ka siis, kui neid ei ole töölepingu tingimustena tööandjaga eraldi läbi rääkinud ega töölepingus otsesõnu poolte kokkuleppena fikseerinud ning töötaja ei saa mõjutada reeglite sisu. Lepinguvabadus töösuhtes tähendab seda, et kostja võib jätta töölepingu sõlmimata, kui tutvustatud tööülesanded või töökorraldus ei ole talle vastuvõetavad. Töölepingu seadus kehtestab miinimumnõuded, millest töötaja kahjuks kõrvalekalduvad tingimused on tühised. Töötaja on kohustatud tööandjat viivitamata teavitama ja põhjendama, kui ta mingit tööandja korraldust ei täida või tööandja juures kehtestatud reegleid ei järgi. Kostja ei ole esile toonud, et ta keeldus sularaha vastu võtmisest või hoidmisest (sularaha käitlemisest) ning informeeris sellest tööandjat. Vastupidi – kostja esile toodud asjaoludest ja tõendina esitatud e-kirjade väljatrükist nähtuvalt kostja oli Xxxxxs töötamise ajal üks kahest tiimijuhist, kellel oli juurdepääs seifile. 2011.a märtsis rahaga tekkinud probleemi järel tööandja tegi kostjale ettepaneku anda edaspidi kogu raha H. kätte, kui kostja ise sellega tegelda ei taha, kuid kostja pidas võimalikuks variandiks pigem vahetada seifi kood selliselt, et ainult kostja seda teaks (e-kirjavahetus lk 94). Kohus leiab, et kliendi soovil ja tööandjaga kooskõlastatult kliendilt tasu vastuvõtmine sularahas on Diapol Granite OÜ mõõdistaja-paigaldaja töö iseloomust tulenev kohustus

§ 15

lg 2 p 1 tähenduses, kuivõrd tööülesannete kirjelduse kohaselt mõõdistaja-paigaldaja pidi pärast paigaldustööde lõppemist ja enne kliendi juurest lahkumist kindlustama, et klient tehtud töö eest ka tasu maksab – mõõdistaja-paigaldaja pidi võtma kliendilt krediitkaardi andmed, vastu võtma tšeki, kontrollima arvutiekraanil või maksekorralduse väljatrüki järgi tasumist ülekandega või piirkonna müügijuhi loal võtma tasu vastu sularahas (töölepingu nr 225 kirjaliku dokumendi punkt 3.22).

1. Töölepingule kohalduvad lisaks võlaõigusseaduse (VÕS) üldosa sätted, s.h VÕS §-id 6 ja 7, mis kohustavad lepingupooli käituma teineteise suhtes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Kostja väide, et tema allkiri töölepingul, selle lisaks oleval töölepingu nr 225 kirjalikul dokumendil ega Diapol Granite OÜ töökorralduse reeglite lisal 1 ei tähenda mitte kostja nõustumust hageja töökorralduse reeglitega, vaid üksnes nendega tutvumist, ning et töökorralduse reeglite osas kokkuleppe puudumise tõttu ei ole nimetatud reeglite järgimine kostjale kohustuslik, on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Tööandja võis mõistlikult eeldada, et töötaja, kes töötingimuste ja töökorralduse reeglitega tutvumise järel on nõustunud töölepingut sõlmima ja allkirjastama, kes on ka reaalselt tööle asunud, täidab tööülesandeid vastavalt tööandja kehtestatud töökorralduse reeglitele. Kõike eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et tööandja poolt kehtestatud ja töötajale allkirja vastu teatavaks tehtud töökorralduse reeglite rikkumine töötaja poolt võib olla käsitatav töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena ning hageja on õigesti esitanud kostja vastu töölepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise hagi. 6
2. Kohus leiab, et kostja seisukoht hagi aegumise osas on ekslik. Hageja nõue kostja vastu on esitatud

§ 72

alusel, mis sätestab töötaja vastutuse töölepingust tulenevate kohustuste süülise rikkumise korral.

§ 74

lg 4 sätestab, et tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kohus on seisukohal, et

§ 74

lg-s 4 kasutatud sõnastus „tööülesannete täitmisel tekkinud kahju“ tähendab nii töökohustuste mis tahes viisil (v.a nimetatud olulise põhjuseta tööle mitteasumine või töölt ette teatamata lahkumine, millega tekitatud kahju nõudmise kohta on

§ 74

lg-s 3 erisäte) rikkumise tagajärjel tekkinud kahju.

§ 74

lg-tes 1 ja 2 räägitakse töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ulatusest sõltuvalt töötaja süü astmest.

§ 74

lg 4 annab tähtaja „tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest“ nõude esitamiseks. Töölepingu seaduse mõttega ilmselt kooskõlas ei ole kostja poolt § 74 neljanda lõike kitsalt grammatiline tõlgendamine selliselt, nagu reguleeriks 4.lõige, erinevalt sama paragrahvi eelnevates lõigetes üldsõnaliselt nimetatud töölepingu rikkumisest, konkreetselt ainult ebakvaliteetse või puudustega töö tegemisega kaasnenud kahju hüvitamise nõude aegumist. Puudub mõistlik põhjendus eristada töölepingust tulenevaid kohustusi ning sätestada erinevate kohustuste rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamiseks erinevaid tähtaegu ning mitmes erinevas seaduses. 9. Seadusandja eesmärk sätestada

§ 74

lg-s 4 ammendavalt kõikide töölepingust tulenevate tööandja võimalike kahjunõuete esitamise tähtajad nähtub otseselt ka töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjast (elektrooniliselt kättesaadav veebilehel: x), kus märgitakse: “Kahju hüvitamise nõue aegub eelnõu § 74 lg 4 alusel 12 kuu jooksul arvates ajast, mil tööandja saab teada kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul pärast kahju tekkimist. […] Kehtivas õiguses reguleerib aegumist kahju tekkimise korral individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1, mille järgi tuleb nõue esitada 4 kuu jooksul. Eelnõu koostamisel on leitud, et võrreldes ülejäänud eraõiguslike lepingutega on antud juhul tegemist tööandja õiguseid liigselt kitsendava regulatsiooniga, kuna see ei taga vajalikku aega kahju suuruse kindlaksmääramiseks (näiteks saamatajäänud tulu suuruse kindlaks tegemiseks). Pikem tähtaeg soosib ka töötajat, kuna tööandja pole kohustatud oma nõude sissenõudmiseks kiiresti kohtusse või töövaidluskomisjoni pöörduma, vaid saab töötajale anda kahju hüvitamiseks pikema aja.“ 10. Hageja heidab kostjale ette, et viimane kassapidaja ülesannetes kostja ei täitnud sularaha esimesel võimalusel tööandja kontorisse edastamise kohustust (s.t jättis töökohustuse täitmata). Kostja eitab kassapidaja ülesannete täitmist ning raha edastamiseks isikliku initsiatiivi ülesnäitamise kohustuse olemasolu. Kostja vastuväited ei anna alust käsitada hageja nõuet muu, kui töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Seega tuleb nõude aegumisele kohaldada

§ 74

lg-s 4 sätestatud 12-kuulist aegumistähtaega alates ajast, mil tööandja sai kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust. Pooled ei vaidle, et hageja sai kahju tekkimisest teada 10.07.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-te 1 ja 2, § 136 lg –te 1 ja 2 ning § 137 lg 1 kohaselt hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema kõige varem 11.07.2011 kell 00:00 ning lõppenuks 10.07.2012 kell 24:
2. Hageja hagiavaldus saabus kohtule 30.04.2012, seega enne aegumistähtaja lõppemist. Seega nõue ei ole aegunud. TsÜS § 160 lg 1 järgi hagi esitamisega aegumine peatub. Eeltoodu alusel kohus jätab rahuldamata kostja taotluse hageja nõudele aegumise kohaldamiseks.
3. Järgnevalt kohus kontrollib tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks eelduste – töötaja poolt töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine, tööandjal kahju olemasolu, põhjuslik seos lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel ning töötaja süü kahju tekitamises - olemasolu.
4. Asjas ei ole vaidlust, et 10.07.2011 Xxxxxs, aadressil x asunud tööandja eluruumist varastatud seifis oli hagejale kui tööandjale kuuluv sularaha ning seifi vargusega tekkis hagejale 7 kahju. Kostja on seadnud kahtluse alla kahjusumma tegeliku suuruse. Kohtu hinnangul on hageja esitatud kirjalike tõenditega (kassa, panga, avansiraamatu koondväljatrükid (lk 171 – 174), kostja poolt hagejale esitatud kulu- ja kassaaruanded ning teated vastuvõetud sularaha summade ja sellest tehtud väljamaksete (lk 175 – 209) kohta) on kahjusumma suurus 24 954,08 € piisavalt tõendatud. Kostja kirjalikus seisukohas avaldas kahtlust, et kõik sularaha arvelt tehtud väljamaksed ei ole raamatupidamises kajastatud, kuid ei toonud esile ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, mis sellist kahtlust põhistaks. Kostja põhistamata ja ebamäärased kahtlused ei lükka ümber hageja väidet, et tal on tekkinud kahju hagiavalduses näidatud ulatuses.
5. Kohus leiab aga, et kostja ei vastuta kahju hüvitamise eest, sest kohtu hinnangul ei ole kostja poolt töökohustuste rikkumine tõendamist leidnud. Hageja toob kostja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena välja järgmised konkreetsed asjaolud: kostja ei toonud endaga sularaha kaasa 22.06.2011 Eestisse sõites, ei andnud sularaha Eestisse hageja kontorisse viimiseks kaasa 07.07.2011 R.R.ale ega 09.07.2011 O.T.ile. Hageja leiab, et kostja täitis kassapidaja ülesandeid ning töölepingu kohaseks täitmiseks oleks kostja pidanud täpselt järgima sularaha käitlemiseks etteantud korda.
6. Esmalt kohus märgib, et hageja sularaha käitlemise kord jätab raha käitlemisega seotud riskid ebaõiglaselt üksnes töötaja kanda. Töölepingu nr 225 kirjaliku dokumendi (tl 9 – 12) kohaselt oli kostja ametinimetus mõõdistaja-paigaldaja, kohtule esitatud kirjalikes tõendites ei ole sõnaselgelt fikseeritud, et kostja täidab kassapidaja ülesandeid. Mõõdistaja-paigaldaja tööülesannete kirjelduse punkti 3.22 järgi töövõtja on kohustatud kliendilt vastuvõetud sularaha käitlema vastavalt Töökorralduse reeglite lisale
7. Diapol Granite OÜ Töökorralduse reeglite lisa nr 1 osa „Sularaha käitlemise kord“ punkti 1 kohaselt on igal mõõdistajal ja paigaldajal õigus võtta vastu sularaha klientidelt. Punkti 3 kohaselt pidi töötaja iga kord pärast kliendilt sularaha saamist informeerima sellest oma müügijuhti ja ettevõtte raamatupidamist. „Sularaha käitlemise korra“ punktis 4 nähti ette, et kui töötaja viibib sularaha saamise ajal välismaal, siis ta peab seda hoidma oma ööbimiskohas. Kord ei reguleerinud täpsemalt, mil viisil ja kus raha tuli hoida, et oleks välistatud selle kaotsiminek (näiteks ajal, mil töötaja viibib ööbimiskohast eemal tööl). Töö tegemise kohaks oli kostja töölepingu kirjalikus dokumendis Saue, Kasesalu
8. Tegelikult töötas kostja perioodil 30.08.2010 – 28.07.2011 välislähetuses Xxxxx Kuningriigis. Asjas kogutud kirjalikud tõendid (kostja konto väljavõte lk 77 – 78 päevarahade maksmise kohta; ekirjavahetus tööandja esindajaga lk 79) tõendavad, et kostja viibis välislähetuses juba alates 30.07.2010, hagiavalduses märgitud kostja välislähetuses viibimise aja algus 10.01.2011 ei ole õige. Kostja töötasu suuruseks oli töölepingus kokku lepitud 15 000 krooni (bruto) kuus, mis sisaldab 1000 krooni eritasu konkurentsikeelu ja 1000 krooni eritasu konfidentsiaalsuskohustuse järgimise eest. Kassapidaja kohustuste täitmise eest lisatasu kostjale ette ei nähtud ega makstud. Varalise vastutuse kokkulepet ei ole kostjaga sõlmitud. „Sularaha käitlemise korra“ punkti 5 järgi töötaja peab sularaha esimesel võimalusel tooma ise ära ettevõtte kontorisse. Kui töötajal endal ei ole võimalik ettevõtte kontorisse tulla ühe kuu jooksul alates raha saamisest, siis ta peab sularaha üle andma sellele töötajale, kes kõige varasemalt on minemas ettevõtte kontorisse. Hageja väidetel pidi kostja sularaha Eestisse toomist organiseerima omal initsiatiivil. Sularaha välisriigist hageja kontorisse viimise viisi, vajalikke turvameetmeid jms ei ole töökorralduse reeglites ega selle lisas reguleeritud. Kohus möönab, et olukorras, kus töötaja võtab vastu klientidelt sularaha, vastutab töötaja selle säilimise eest kuni tööandjale üleandmiseni. Töölepingulises suhtes allub töötaja aga tööandja korraldustele. Töötaja üldjuhul ei saa ise valida töö tegemise aega, kohta ja viisi. Tööandja on muu hulgas kohustatud tagama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused (

§ 28lg 2 p 6).

Seega juhul, kui tööandja pidas töötaja töölepingust tulenevaks kohustuseks sularaha hoidmist ja transportimist ühest riigist teise, tulnuks tööandjal luua ka selle kohustuse turvaliseks täitmiseks tingimused. Tööandja on töölistele raha ööbimiskohas hoidmiseks andnud hõlpsalt teisaldatava seifi. Tegelikult tööandja korraldas ka müügijuhi poolt sularaha töötajatelt vastuvõtmise Xxxxxs ning sularaha käitlemise korda 8 praktikas ei järgitud. Samas on tööandja jätnud 2011.a märtsis rahuldamata ka kostja ettepaneku hakata sularaha kandma tööandja pangakontole, kuigi

1. Juulis toimunud varguse järel on kohe leitud võimalus sularaha kandmiseks müügijuhi isiklikule kontole.
2. Kohus leiab, et kostja ei ole sularaha käitlemise korda rikkunud sellega, et ei viinud ise raha Eestisse 22.06.2011 ega saatnud raha 2011.a juuli alguses teiste töötajatega ära. Poolte selgitustest, ülekuulatud tunnistajate ütlustest ja kirjalikest tõenditest selgub, et tegelik olukord ja väljakujunenud praktika sularaha käitlemisel erines kirjalikest töökorralduse reeglitest ja selle lisast nr
3. Kostja selgitas, et hageja juures raha käitlemine korraldatud ei olnud, tööandja juurest käis asendajaks H. nimeline inimene, kes asenduse lõppedes korjas raha kokku ja viis Eestisse. Tunnistaja H.H.i (lk 160 -161) ütluste kohaselt tema hageja juures töötamise 5 aasta jooksul käis H.R. asendamas ja viis seifis olevat sularaha ära, tunnistaja H. ise on selle aja jooksul sularaha ära viinud vist kahel korral: ühel korral võeti sularaha kaasa siis, kui kõik töötajad tulid Xxxxxst Eestisse, teisel korral sai H. korralduse võtta sularaha kaasa Eestisse puhkusele minnes; tunnistaja sõnul toimusid need raha viimised enne kostja Xxxxxs tööleasumist. Tunnistaja H.i teada perioodil 30.08.2010 – 28.07.2011 need töötajad, kes majas elasid, ei viinud kunagi sularaha Eestisse, müügijuht käis ise Xxxxxs ja viis sularaha ära. Samuti tunnistaja O.T. kinnitas, et töötajad raha Xxxxxst Eestisse ei viinud, vaid see anti Xxxxxs üle hageja müügijuhile. Hageja ei eita, et hakkas sularaha 22.06.2011 ära toomata jätmist ja 07.
4. ning 09.07.2011 R.a või T.iga ärasaamata jätmist kostjale süüks panema alles pärast 10.07.2011 toimunud vargust. Asjas ei ole tõendeid, et hageja oleks kostjale teinud märkust selle kohta, et kostja 22.06.2011 Eestisse sõites sularaha kaasa ei võtnud. Samuti ei teinud hageja kostjale märkust ega nõudnud sularaha saatmist pärast seda, kui selgus, et 07.07.2011 R.aga raha ära ei saadetud. Seega hageja aktsepteeris kujunenud praktikat, et töötajad ise ilma tööandja vastava korralduseta raha Eestisse ei toonud/saatnud. Kahju hüvitamise nõudmisel tööandja tuginemine tööandja enda kehtestatud kirjalikule reeglile, mille järgimist praktikas ta ei ole nõudnud, on vastuolus hea usu põhimõttega ning VÕS § 6 lg 2 alusel tuleb kirjalik reegel jätta kohaldamata.
5. Isegi juhul, kui kostja oleks raha käitlemise korda rikkunud ning see rikkumine oleks käsitatav töökohustuste olulise rikkumisena, välistab kostjalt kahju nõudmise

§ 74

lg 7, mis sätestab, et tööandja ei saa kahju hüvitamisel tugineda võlaõigusseaduse §-le

1. VÕS § 138 võimaldab juhul, kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, nõuda kahju hüvitamist neilt kõigilt. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt „Võlaõiguse vastav paragrahv on välistatud eesmärgiga kaitsta töötajat nn tõenäosuskahju eest ning võimaldab tööandjal kahju hüvitamist nõuda vaid juhul, kui konkreetse töötaja süüd on võimalik tõendada.“ Kostja ei olnud ainus mõõdistaja-paigaldaja, kes tegeles Xxxxxs hageja klientidelt saadud sularahaga. Tunnistajana üle kuulatud H.H. (lk 160 -161) andis ütlusi, et ka tema töötas kostja J.iga samal ajal hageja juures mõõdistaja-paigaldaja ametikohal ning võttis klientidelt sularaha vastu, aruandeid kassa kohta tegid nii H. kui J.. Aruanne oli foto tabelist, kuhu tunnistaja ja J. kandsid kliendi nime ja temalt võetud sularaha summa, foto saatsid kontorisse, kõik kliendid panid ühte tabelisse. Nii H.il kui J.il oli juurdepääs seifile, kus Xxxxxs sularahakassat hoiti ning mõlemad tegid sularahast ka väljamakseid maja püsielanikele ja teenuste eest vastavalt tööandjalt e-posti teel saadud korraldustele, näiteks maksti R.ale ja M.ile töötasu, kraana eest. Sissetulekute ja väljaminekute kohta peeti arvestust tabelis.
2. Kui hageja käsitab sularaha käitlevat mõõdistaja-paigaldajat kassapidajana, siis oli kahju tekkimise ajal kassapidajaks ka H.H.. Tõendid ei kinnita hageja väidet, et sularaha kassaga tegeles ainult kostja J.. Kostja esitatud kirjalikud tõendid (e-kirjad lk 82, 89-90, 94) ning tunnistaja H.i ütlused kinnitavad, et seifis hoitava sularaha arvelt tegi väljamakseid ka H.H.. Tunnistaja T.i ütlused, et raha käitlemine oli korraldatud nii, et tema andis raha allkirja vastu J.ile ja J. pani raha seifi, mis tunnistaja teada asus kostja toas, ei välista, et kassapidaja ülesandeid 9 täitis ka H.. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt tegutsesid hageja töötajad kahe tiimina ning kummalgi tiimil oli oma rahahoidja (hageja nimetatud kassapidaja). Tunnistajate H.i ja M.i (lk 163) ütlused kinnitavad kostja väidet, et seif asus teisel korrusel koridori nurgas põrandal maas. Tunnistaja T.i teada asus seif J.i toas teisel korrusel, kuid samas T. kinnitas, et ta selles majas teisel korrusel ei ole käinud, tema tuba asus esimesel korrusel. Seega T. esitas faktiväite, mille kohta tal kindlat teadmist olla ei saanudki. See tekitab kahtlusi, et hagejaga jätkuvalt töösuhtes olev T. püüab anda menetluses tööandja positsiooni kinnitavaid ütlusi. 22.06.2011 tuli koos J.iga Eestisse teiste hulgas ka H.H., samuti oli H. H. Xxxxxs 07.07.2011 ja 09.07.2011, kui Eestisse tulid R. ja T.. Seega H. H.il sularaha kassaga tegeleva töötajana oli kostjaga võrdne kohustus sularaha esimesel võimalusel Eestisse tuua või R.a või T.iga saata, kuid hageja H.H.ile töökohustuste rikkumist süüks ei pane.
3. Võttes arvesse, et ütluste andmise ajal tunnistaja T.i töösuhe hagejaga jätkus, ei ole kohtu jaoks tõendina usaldusväärsed tunnistaja T.i ütlused ka selles kohta, et enne 09.07.2011 Eestisse tulekut tunnistaja küsis kostjalt, kas raha on vaja Eestisse viia. Tunnistaja selgitus sellise küsimise põhjuse kohta ei ole eluliselt usutav ega veenev: tunnistaja väidetel sai ta oma tööülesandeid müügijuhilt, kuid raha Eestisse viimise kohta küsis ta J.ilt kui usaldusisikult kohusetundest, tunnistajal oli meeles see lepingu punkt, et raha tuleb esimesel võimalusel Eestisse viia; samas tunnistaja ütles, et tema enda lepingus on see punkt, et tema vastutus lõpeb ära, kui ta annab raha allkirja vastu üle. 10.07.2011 oli tunnistaja töötanud hageja juures alla nelja kuu, katseaeg ei olnud veel läbi.
4. Väidetavalt tööandja eluruumis pärast vargust toimunud töötajate koosoleku kohta, mis hageja arvates tõendab seda, et kostja tunnistas enda süülist töökohustuste rikkumist, ei ole asjas muid tõendeid peale tunnistaja M.i ütluste ja tema nimel koostatud, V.-le (V.V.) adresseeritud, allkirjastamata ja kuupäevata seletuskirja tekst (lk 27). Sellest seletuskirjast nähtuvalt olevat koosolekul arutatud, mida vastata V. V. kirjale, et miks ei antud O. T.ile raha kaasa Eestisse. Maja elanikud olevat kokku leppinud vastuse variandi, et O. T. ei küsinud raha. Hagiavaldusele on lisatud ka R. M.i kuupäevata ja allkirjastamata seletuskiri (lk 29), millele ilmselt hageja on käsikirjaliselt kirjutanud „Lisa 1.4.6 3 lk 11.07“, ning R, M.i 31.10.2011 omakäeline allkirjastatud seletuskiri. Kahes viimases seletuskirjas maja koosolekust ei räägita, 11.
5. kuupäevaga tähistatud seletuskirjas R. M. märgib, et tema ei oska öelda, miks ei antud raha R.R.a kätte. Tunnistaja M.i ütlused ei ole usaldusväärsed, sest just tema jättis 10.07.2011 Xxxxxs tööandja eluruumist viimasena lahkudes uksed lukustamata, mis võis olla varguse toimumist soodustav tegur. Seetõttu võib M.i ütluste ja seletuskirjade eesmärk olla ka enda vastutuse välistamine. Kõige eeltoodu alusel kohus leiab, et tõendatud ei ole, et kostja oli ainus, kes sularaha käitlemise korda pidanuks järgima ning et kostja rikkus hageja juures väljakujunenud raha Eestisse toomise korda. Kuna kostja ei ole väidetavaid töökohustusi rikkunud, ei saa kostjal tekkida ka vastutust kohustuste rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt analüüsida põhjusliku seose olemasolu ja kostja süüd. Kohus jätab hagi täielikult rahuldamata.
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kostjal on kohtulahendi jõustumisest alates 30 päeva jooksul õigus esitada kohtule avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp 10 Kohtunik 11