Obsah (5)
§ 436§ 438§ 232§ 444§ 174KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 20. mai 2013 Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegemise ae
) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
§ 436lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Vastavalt
§ 438
lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 232
lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
§ 444
lg 2 alusel piirdub kohus kohtuotsuse põhjendava otsuse lihtsustamise korras käesoleval juhul õigusliku põhjenduse ja tõenditega, millele on rajatud kohtu järeldused. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on füüsilise isikuna ja XXX XXXX OÜ kui liisinguvõtja juhatuse liikmena käendanud liisinguvõtja kohustusi hageja kui liisinguandja ees, mis tulenevad 25.05.2007 sõlmitud liisingulepingust. Käendaja ja põhivõlgnik vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kusjuures vastavalt VÕS § 143 lõikele 1 on kokku lepitud tarbijast käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ja liisinguvõtja vahel oli mitmeid teisi liisingulepingulisi suhteid, mis nähtub ka vaidlusaluse lepingu 16.01.2009 lisast nr 1 (tl 35), mis kehtib kolme erineva liisingulepingu lisana. Hageja tugineb oma nõude alusena nimetatud lepingu lisa punktile 2, mille sisu on välja toodud käesoleva otsuses kirjeldavas osas. Sisult sarnane oli ka liisingulepingu osaks olnud liisinguandja üldtingimuste (tl 14-19) p 3.7 ja 7.4 regulatsioon, mis andis hagejale nõude liisingulepingu ülesütlemise korral ja liisinguandja poolt selle müümise puhul liisingueseme müügist saadava summa vähesuse korral nõuda puudujääva osa hüvitamist liisinguvõtjalt (läbi käenduslepingu seega ka käendajalt) kahjuna. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleerib VÕS § 367, mis kõlab järgnevalt:
(1)Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. 3
(6)Tsiviilasi nr 2-12-16044
(2)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.
(3)Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
(4)Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna sisuliselt oli hagejal olemas alus liisingulepingu ülesütlemiseks seoses liisinguvõtja võlgnevustega (tasumata kolm järjestikust arvet kogusummas 6511.07 EUR, tl 36-38, kostja seda ei vaidlusta) ja poolte kokkuleppel lepingu lõpetamine oli vaid pooltevaheliste suhete lõpetamise vormiline külg (sisuline liisingueseme müügiprotsess ja sellest tulenevad tagajärjed jätkusid sarnaselt lepingu üldtingimustele), siis leiab kohus, et antud juhul on õige kohaldada VÕS § 367 sätteid. Kostja, kes liisinguvõtja juhatuse liikmena allkirjastas 16.01.2009 lepingut lõpetava lisa, kinnitas kohtuistungil, et lisa tekst oli liisinguandja poolt ette valmistatud ning mingeid läbirääkimisi ei toimunud. Oluline on märkida, et lisast nr 1 ega käenduslepingust (tl 33-34) ei nähtu, et kostja oleks käendajana võtnud endale vastutuse selles osas, kui liisinguvõtja ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes, kaldudes kõrvale VÕS §-s 367 sätestatust. Seetõttu ei saa lisa nr 1 kostja suhtes kohalduda ning lähtuda tuleb liisingulepingust. Sarnases olukorras on sellisele järeldusele jõudnud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-182-12. Seega on kostja suhtes kohaldatavad tüüptingimuste sätted liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4 osas, mille kohta on Riigikohus korduvates lahendites (nt 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-21-52-11) märkinud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Järelikult tuleb käsitleda liisinguesemete turuväärtuse küsimust ehk müügikahju. Liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 mõttes on Riigikohus sarnaselt käsitlenud korduvates lahendites, kohus toob käesolevaga esile Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, mille punktis 15 on märgitud, et „Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega.“ Sama lahendi punktis 16 on sedastatud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb 4
(6)Tsiviilasi nr 2-12-16044 teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.“ Antud juhul tõendab hageja liisinguesemete turuväärtust nende müügihinnaga, milleks oli 10.05.2010 26 629.85 eurot (tl 45). Kostja on esitanud turuväärtuse tõendina Skuba Eesti OÜ hindamisakti, mille kohaselt oli liisinguesemete turuväärtus 25.06.2008 138 049.16 EUR (tl 103), samuti hageja ja liisinguvõtja (kelle nimel kirjutas kostja) e-kirjavahetuse veebruarist 2009 ehk pärast liisinguesemete tagastamist hagejale (tl 98-102). Seega jääb hageja esitatud tõend ligemale 16 kuud hilisemasse ning kostja esitatud hindamisakt ligemale 7 kuud varasemasse perioodi võrreldes sõidukite tagastamise ajaga ehk 15. jaanuariga 2009 (vara üleandmise-vastuvõtmise akt tl 44). Just seda aega aga peab seadus turuväärtuse seisukohalt määravaks. Kohus nõustub kostjaga selles, et tema esitatud hindamisaktist lähtudes ja arvestades asjaolu, et sõidukitel ei olnud puudusi (sellele ei viidata üheski tõendis), ei ole usutav lähtuda eeldusest nagu oleks liisinguesemete väärtus kuue ja poole kuuga kahanenud enam kui viis korda. On üldteada asjaolu, et kasutamisel/läbisõidu suurenemisel sõidukite turuväärtus langeb, kuid samas on üldteada ka see, et majanduslanguse ja turu märkimisväärse kokkukuivamise tingimustes vähenesid sõidukite hinnad alates 2008.aasta lõpust (eriti just 2009.aastal) oluliselt. Hageja nimel liisinguvõtjaga e-kirjavahetust pidanud R.M. on veebruaris (vastusena liisinguvõtja 06.02.2009 kirjale, tl 100) ise märkinud, et treileri alusauto ehk ühe liisingueseme Renault hind on 60 000 EUR ja treileri A. hind on keskmiselt 55 500 EUR, kokku seega 115 500 EUR. Ka liisinguesemete müügihinnad on olnud sarnases proportsioonis s.t alusauto on veidi kallim treilerist. Hageja poolt on liisinguesemed 2009.a detsembris ehk ligemale 11 kuud pärast nende tagastamist suunatud müüki hinnaga 51 129.32 EUR (tl 124-125) ning hiljem on nende hinda korduvalt vähendatud (keskmiselt kuu tagant, vähendusega ca 5000 EUR igal korral, tl 128-135). Lisaks on hageja esitanud kuupäevata müügikuulutuse liisinguesemetele auto24.ee-st (tl 127), kus hinnaks oli 75 096.19 EUR. Selline hinnalangus (hinnad ümardatud): juuni 2008 – 138 000 EUR veebruar 2009 – 115 000 EUR teadmata aeg 2009 – 75 000 EUR detsember 2009 – 51 000 EUR jaanuar 2010 – 46 000 EUR veebruar 2010 – 41 000 EUR märts 2010 – 35 000 EUR aprill 2010 – 30 000 EUR mai 2010 – müügihind 27 000 EUR on kohtule veenev ja ilmselt liisinguesemete turuväärtust ning tegelikku ülalkirjeldatud majandusolukorda arvestav. Kohus ei näe põhjust, miks ei saa asjas liisinguesemete väärtuse ühe hinnanguna arvestada Skuba Eesti OÜ hindamisakti ega nõustu selles osas hagejaga. Nimetatud akti koostas sama ettevõte ja isegi sama isik (M.M.), kes liisinguesemed hagejale müüs (lepingud tl 20-23), akt on koostatud just konkreetsete liisinguesemete kohta ja kostja seletusel (mida hageja ei vaidlusta) põhjusel, et pärast kolmekuulise maksepuhkuse lõppemist suvel 2008 (vastav lepingu lisa tl 139) soovis liisinguvõtja lepingut muuta ning selleks oli hageja nõudel vaja hindamisakti. Kohtule ei ole teada ning ka hageja ei osanud kohtuistungil seletada, millisel põhjusel ei suunatud liisinguesemeid müüki sisuliselt terve 2009.aasta vältel, kuid kindlasti ei oleks õiglane sellises olukorras kostja koormamine kohustustega, mis tulenevad otseselt asjaolust, et hageja ei täitnud oma seadusest tulenevat kohustust teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Sellises 5
(6)Tsiviilasi nr 2-12-16044 olukorras müügihinnast lähtumine – 11 kuud ei suunatud eset üldse müüki, müügiprotsess kestis veel viis kuud ja ainuüksi müügiprotsessi käigus langes hind ligemale kaks korda - on nii liisinguvõtja kui kostja huve ebamõistlikult kahjustav. Asjaolu, et kostjat ja liisinguvõtjat hinna alandamistest müügiprotsessi käivitumisel detsembrist 2010 teavitati, ei oma asjas tähtsust ega õigusta hagejapoolseid eelviidatud minetusi. Kohus leiab, et sõidukite tagastamisaegne turuväärtus oli eelneva arutluse põhjal kindlasti oluliselt suurem (vähemalt 115 000 EUR) kui hageja nõuded VÕS § 367 lg 1 alusel, olgu need siis käesolevas menetluses esitatud 25 000 euro suurune nõue või hageja kogunõue summas 81 797.78 eurot. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
§ 174
lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik 6
(6)