Obsah (7)

§ 113§ 367§ 42§ 44§ 145§ 142§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-15495 Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 24.mai 2013, Pärnu kohtumaja kantselei

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

KOSTJA VASTUS

1. 12.06.2012 kirjalikus vastuses kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja on nõus tasuma hagejale 4000 € leides, et sõiduauto kasutamisega ilma tasumata tekitas Kaedos OÜ hagejale kahju. Töölavade ja tellingutega seotud nõudeid kostja peab ülekohtuseks. Seadmete soetamisväärtus oli ligi 970 000 krooni ja tasumata jääk oli ca 277 000 krooni, kuid hageja müüs seadmed vaid 6000 krooniga. Kostja tegi korduvalt liisinguandjale ettepanekuid probleemide lahendamiseks, sh lepingute üleandmiseks uutele ostjatele, kes oleksid tasunud kõik kohustused täies ulatuses. Kostja asjalikke vastuseid hagejalt ei saanud ning talle jäi mulje, et varade realiseerimisest saavad kaetud enam-vähem kõik kostja käendatud kohustused. Kostja teatas liisinguandjale tellingute-töölavade asukoha, neid ei olnud kostjal võimalik ise tagastada, sest tellingutetöölavade transport nõuab vastavaid tõsteseadmeid ja transpordivahendit ning hoiustamiseks 3 ladu. Kostjale jäeti mulje, et kogu vara on tagasi saadud, kuid hiljem selgus, et tellinguid tagasi ei saadud ning neid ei üritatudki kolmandatelt isikult kätte saada. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 kohaselt poolte nõusolekul kohus eelistungi järel jätkas asjas lahendamist kirjalikus menetluses. Kohus määras menetlusosalistele tähtpäeva avalduste ja tõendite esitamiseks ning teatas kohtulahendi teatavakstegemise päeva.
3. Hageja esitas hagi kostja kui käendaja vastu. Nõue tuleneb hageja ja Kaedos OÜ (endine Smallmill Invest OÜ) vahel sõlmitud kahest liisingulepingust. Asjas ei ole vaidlust liisinglepingutest enne lepingute ülesütlemist liisinguvõtjal tekkinud debitoorse võlgnevuse suuruse ega liisinglepingute ülesütlemise õiguspärasuse üle. Kostja leiab aga, et tema ei peaks vastutama selle eest, et hageja või tema koostööpartner kogu liisinguvara tagasi ei nõudnud ning müüs töölavad tegelikust väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Sõiduki liisingulepingust tulenevat nõuet tunnistab kostja 4000 € ulatuses.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 367 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (

§ 367lg 3).

Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas üldjuhul tähtsust vara müügihind, vaid välja tuleb selgitada vara tagastamisaegne väärtus. 14. Liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisega seonduvat on mitmetes lahendites analüüsinud ka Riigikohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium märgib lahendi nr 3-2-1-33-08 punktis 18 järgmist: „Kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Selliselt vastab see tüüptingimus

§ 42

lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse

§ 44

kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul.“ Kohus leiab, et sellest tõlgendusest saab lähtuda ka käesolevas asjas.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et liisingulepingu nr 0168122L esemeks olnud sõiduauto Chrysler võõrandamisel saadud müügihind ligikaudselt vastas sõiduki tagastamisaegsele väärtusele, kostja hinnangul pidi sõiduki väärtus olema müügihinnast 290 000 kroonist pisut kõrgem, sest üsna kiiresti pärast 26.05.2010 müügitehingut oli sama sõiduk uuesti müügis olnud 325 000 Eesti krooni eest, nende kahe summa vahele sõiduki väärtus kostja arvates jäi ja selle 4 järgi kostja tuletas oma kompromissettepaneku 4000 €. Liisingulepingu p 7.4.
2. sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 847TLN (I kd, lk 165) tõendab, et Margus Dreier andis liisingulepingu nr 0168122L esemeks oleva sõiduki Chrysler 300C, registrinumbriga 497AZZ, 18.05.2010 üle Credit Expert OÜ-le, kes hageja kinnitusel osutas hagejale koostöölepingu alusel liisinguesemete tagastusteenust. Aktist nähtuvalt anti sõiduk hoiustamiseks üle Autolink OÜ esindajale. Samal päeval koostas Autolink OÜ sõiduki müüki suunamise akti nr 100518-4 ja sõiduki tehnilise hindamise akti nr 100518-6-S (I kd, lk 166-167), milles on sõiduki soovituslikuks müügihinnaks märgitud 279 000 Eesti krooni (eelduslikult hind käibemaksuga, käibemaksuta hind oleks 232 500 EEK e 14 859,46 €), kommentaarides on märgitud, et sõiduk vajab keemilist sisepesu. Seega soovituslik müügihind määrati määrdunud salongi arvestades. Tegelikult müüdi sõiduk 241 666 € (hind käibemaksuta; 15 445,32 €) eest, seega 4 % tagastamisel tuvastatud väärtusest kõrgema hinnaga. Seega on hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel müügihinnast lähtumine kostjale soodsam.
3. Kõrgem müügihind võis olla tingitud sellest, et enne müüki teostati sõiduki keemiline sisepesu ja auto osaline poleerimine (I kd, lk171), teenuse maksumus kokku oli 1916 € (122,50 €, käibemaksuta). Hageja 16.10.2012 eelistungil (II kd, lk 10) küll väitis, et keemilise pesu hüvitamist kostjalt ei nõuta, kuid nii hagiavalduses kui 24.05.2013 täpsustatud avalduses on nõude suuruse määramisel sõiduki puhastuskulusid arvestatud. Asjaolu, et puhastuskulud loetakse kaetuks sõiduki võõrandamisel saadud hinnaga, ei tähenda, et kohus võib jätta hindamata, kas tegemist on

§ 367lg-s 4 sätestatud kuludega.

Kuna tagastamisel määratud müügihinna ja tegeliku müügihinna vahe on oluliselt suurem, kui sõiduki puhastamise kulu, on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada need kulud kostja hüvitamiskohustuse hulka.

1. Kostja ei vaidlustanud sõiduki debitoorse võlgnevuse 9615,29 € ja viivisvõla 5008,88 € suurust ega lepingu ülesütlemise seisuga sõiduki lepingujärgset jääkmaksumust 17 649,98 €. Hageja on liisingulepingust nr 0168122L tulenevat võlgnevust vähendanud viiviste arvelt 2098,25 € võrra ning lõplikuks nõudeks selle lepingu järgi on 15 630,67 €. Kõike eeltoodut arvesse võttes on hageja nõue liisingulepingust nr 0168122L tulenevate nõuete osas esitatud ulatuses põhjendatud ning kohus rahuldab selles osas hagi.
2. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata liisingulepingust nr 0175602L tulenevate nõuete osas, kuna hageja ei ole tõendanud, et lepingu ülesütlemise järel tema omandisse jäänud liisinguvara väärtus ei kata liisingulepingust tulenevaid nõudeid liisinguvõtja või käendaja vastu. Vaidlust ei ole ning vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 897TLN (I kd, lk 72) on tõendatud, et hagejale tagastati 16.06.2010 üksnes töölavad. Hageja sai hiljemalt 16.07.2010 teada, et tellinguid ei tagastatud ja neid ei ole võimalik tagastada. Nimelt Alan Liias CreditExpert OÜ-st teatas 16.07.2010 e-kirjaga saadetud memos (II kd, lk 58) hagejale, et töölavad kogumahus on transporditud BRC platsile, ehitustellinguid LRSP 200 paraku tagastada ei osutunud võimalikuks; Smallmill Invest OÜ andis AS-ile Swedbank Liising kuuluvad ehitustellingud Ortovero OÜ-le kasutada, kes ladustas need 2008.a algul rendilepingu alusel AS Laarmann & KO territooriumile Liiva tn 8F Pärnus; seoses Ortovero OÜ rendivõlaga AS Laarmann & Ko realiseeris (müüs maha) ehitustellingud ning oli sellest teavitanud ka Ortovero OÜ-d.
3. Kohus leiab, et liisingulepingu ja

§ 367lg 3 tähenduses on ehitustellingud on jätkuvalt hageja omandis.

Tellingute võõrandamise kohta on olemas ainult eelnimetatud memo, väidetavalt on müügiinfo saadud telefoni teel Laarmann & Ko OÜ juhatuse liikmelt, soovitud kirjalikku kinnitust Laarmann & Ko OÜ ei andnud. Teada ei ole tellingute väidetava võõrandamise aeg ega tehingu teine pool. Hageja ega kostja (ega liisinguvõtja) ei ole tellinguid müünud. Kuna osa vara on tagastamata, ei ole võimalik määrata ka selle tagastamisaegset 5 väärtust. Seega ei ole võimalik hinnata, kas liisinguvara väärtus katab liisingulepingu alusel kostja vastu esitatud nõuded või mitte. Hageja korraldaval kohtuistungil kinnitas, et ei ole tellingute võõrandamise tehingut vaidlustanud, mingeid nõudeid AS-ile Laarmann & Ko ega Ortovero OÜ-le ei ole esitanud. Samuti ei nõudnud hageja tellingute tagastamata jätmisest teadasaamise järel liisinguvõtjalt tellingute tagastamist või kahju hüvitamist ega esitanud tagastamata tellingute väärtuse hüvitamiseks kostja kui käendaja vastu kahjunõuet

§ 145lg 3 alusel.

20. Hageja eelistungil loobus töölavade tagastamisaegse väärtuse tõendamisest, pidades seda võimatuks, kuna konkreetse vara asukohta ei ole enam võimalik kindlaks teha ning tagantjärele ei ole võimalik vara tagastamisaegset väärtust määrata, sest vara tagastamise ajal vara väärtust ei hinnatud, vara seisukorda täpselt ei fikseeritud ning tegemist on kiiresti amortiseeruvate esemetega. Kohus leiab, et need argumendid ei anna alust määrata liisinguvõtja ja käendaja hüvitamiskohustuste ulatus liisinguvara ühe osa müügihinna alusel. Hageja vähendas selle liisingulepingu alusel kostja vastu esitatavat nõuet 23 909,44 € võrra, lugedes vähendamise toimunuks debitoorse võlgnevuse, viivisnõude ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude arvelt. Hageja leiab, et esitatud nõue 3542,82 € on vara jääkmaksumuse nõue. Hageja ei osanud kohtule põhjendada, millest lähtudes hageja otsustas nõuet vähendada just sellise summa ulatuses. Kohus ei nõustu hageja 24.05.2013 menetlusdokumendis avaldatud nõude vähendamise tõlgendusega tinglikult selliselt, et hageja on arvestanud vara turuväärtuseks müügihinna + vähendatud summa = 24 229 €. Otsuses eespool viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast nähtuvalt tuleb eelkõige kindlaks teha vara tagastamisaegne väärtus. Liisingulepingu nr 0175602L üldtingimuste punkt 7.4.1, mis seob liisinguvõtja hüvitamiskohustuse vara müügihinnaga, on praegusel juhul

§ 42

p 5 alusel tühine, sest kostjalt on võetud võimalus tõendada hageja tegeliku kahju suurust. Seega tuleb kostja kui käendaja hüvitamiskohustuste kindlaksmääramisel lähtuda vara tagastamisaegsest väärtusest. Tagastati üksnes osa vara, mistõttu ka juhul, kui lugeda töölavade tagastamisaegseks väärtuseks 24 229 €, jääb üles küsimus tellingute väärtusest ja selle arvestamisest hüvitatava summa määramisel. Veenvad on kostja selgitused, et väärtuslikud on just tellingud, töölavad ilma tellinguteta ei ole ehituses eesmärgipäraselt kasutatavad. Seega on tõenäoline, et tellingute ja töölavade väärtus koos kataks kõik hageja nõuded. 21. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt, liisingulepingust nr 0168122L tuleneva nõude 15 630,67 € ulatuses, millest põhinõue vara jääkmaksumuse näol on 12 720,04 € ja 2910,63 € enne lepingu ülesütlemist osamaksete tasumisega viivitamise eest arvestatud viivis. Selle summa kohus mõistab välja kostjalt kui käendajalt.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. 22. Lisaks põhivõlale taotleb hageja kostjalt välja mõista viivise protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

§ 101

lg 1 p-st 6 tuleneb võlausaldaja õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokkulepitud viivisemäär. Liisingulepingu nr 0168122L punktis 5.

1. on lepingupooled kokku leppinud viivise määras 0,25 % päevas. TsMS § 367 kohaselt võib nõuda viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest. Kostja 6 viivisenõudele vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise rahuldatud põhinõudest 0,25% päevas alates 18.04.2012 kuni põhinõude täitmiseni.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 81,52% ulatuses. Kohus jätab hagi rahuldatud osale vastava osa hageja tasutud riigilõivust kostja kanda, s.o summas 1563 €. Ülejäänud menetluskulud jäävad iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel kohus mõistab riigilõivu kostjalt hageja kasuks käesoleva otsusega välja, otsuse jõustumise järel täiendava menetluskulude määramise menetluse läbiviimine ei ole selles asjas otstarbekas. Hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamisel viivist seaduses sätestatud määras. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik 7