Obsah (4)

§ 15§ 10§ 1§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Villem Lapimaa ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-10923 Kohtuasi XX ava

) § 10 lg 2 p 1 eeldused. Võlgniku maksejõuetus nähtub ka sellest, et võlgnik on võõrandanud kõik temale kuulunud kinnisasjad. Võlgniku omandis oli kokku 14 kinnisasja. Samuti ei olnud võlgnikul Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt

1. a teises kvartalis käivet.
2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja nõue on põhistamata ja ebaselge. Poolte vahel ei olnud kehtivat lepingut. Leping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 alusel tühine, sest see on näilik. Samuti on leping heade kommetega vastuolus ning seega tühine TsÜS § 86 lg 1 kohaselt. Kui leping ei ole tühine, siis seda saaks tühistada TsÜS §-de 92 või 94 alusel, sest võlgnik sõlmis selle eksimuses või pettuse tagajärjel. Võlausaldaja ei saa VÕS § 101 lg 3 järgi lepingust taganeda, sest võlausaldaja ise tingis rikkumise. Võlausaldaja ei finantseerinud arendustegevust. Võlausaldaja pidi lepingu p 2.1 kohaselt tasuma 30 000 eurot. Võlausaldaja ei tasunud lepingu p-s 2.2 sätestatud 20 000 eurot ega p-s 2.3 ettenähtud ülejäänud ostuhinda (10 000 eurot). Seega ei jäänud asjaõigusleping sõlmimata võlgniku süül. Võlausaldaja ja võlgnik leppisid lepingus kokku õigustlõpetavas tähtpäevas 20.04.
3. Poolte tahe oli, et pärast selle tähtpäeva möödumist ei ole lepingul enam tähendust ega õigusjõudu. 2-19-10923 Võlausaldaja leppetrahvi nõue on vastuoluline, sest võlausaldaja taganes lepingust. Ainuüksi leppetrahvi nõude ulatus, mis on seotud müügieseme turuväärtusega, on vaidlustatav. Leppetrahvi nõude eeldused ei ole täidetud. Võlausaldaja ei põhistanud võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja ei tõendanud, et võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte. Esimese astme kohtu määrus
4. Harju Maakohus jättis avalduse ajutise halduri nimetamiseks ja pankrot väljakuulutamiseks rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnikul ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tõendanud võlausaldaja enda nõuet piisavalt ning võlgnik vaidles sellele põhjendatult vastu, mistõttu tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15

lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Poolte vaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, mida on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Hagimenetluses tuleb lahendada küsimused, kas tehing on näilik või sõlmitud pettuse teel, kas taganemise sisulised ja formaalsed eeldused on täidetud, kasutades sealse menetluse tõendite esitamise ja hindamise võimalusi. Ebaõige on võlausaldaja seisukoht, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, kas võlausaldaja on lepingust taganenud võlgniku olulise rikkumise tõttu ning kas võlgnik kohustub seetõttu tagastama lepingu alusel üle antud raha ja maksma leppetrahvi. Võlgnik märkis, et võlausaldaja ei teavitanud võlgnikku väidetava leppetrahvi nõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teadasaamist. Võlausaldaja ei põhistanud pankrotiavaldust. Võlausaldaja väidetest ei saa järeldada võlgniku maksejõuetust.

§ 15

lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 235 kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Üksnes võla olemasolu ei kinnita püsivat maksejõuetust. Samuti ei kinnita seda võlausaldaja väide, et 2-19-10923 võlgnikul ei ole majandustegevust. Võlgnik ei kinnitanud ka pankrotihoiatuse kättesaamist. Võlausaldaja ei tõendanud pankrotihoiatuse kättetoimetamist. Kohtu korraldaval istungil 27.08.2019 selgitas võlausaldaja esindaja, et pankrotihoiatus tuleb kättetoimetatuks lugeda, kui tähtsaadetis on tagastatud hoiutähtaja möödumisega. Kohtu hinnangul ei nähtu võlausaldaja poolt esitatud tähtsaadetise teatest, kuhu ja kellele see on edastatud. Seega ei ole võlausaldaja piisavalt põhistanud võlgniku püsivat maksejõuetust ega ajutise halduri nimetamiseks vajalikke eeldusi. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus, alternatiivselt nimetada ajutine haldur ja määrata kohtuistungi aeg pankrotiavalduse läbivaatamiseks, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule, et nimetada ajutine haldur ja määrata kohtuistungi aeg pankrotiavalduse läbivaatamiseks. Võlausaldaja palus rahuldada pankrotiavalduse ning kuulutada välja võlgniku pankrot ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja jäi enda maakohtule esitatud seisukohtade juurde. Lisaks sellele märkis võlausaldaja, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul ei olnud
2. a esimeses ja teises kvartalis käivet.
3. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Võlgnik palus menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi tühistada ning asi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks.
6. Maakohus jättis ebaõigesti ajutise halduri

§ 15

lg 3 p-de 1 ja 4 alusel nimetamata põhjendusel, et võlausaldaja nõue ei ole piisavalt tõendatud ning võlausaldaja ei ole võlgniku maksejõuetust põhistanud.

1. Võlausaldaja nõue on vähemalt osaliselt piisavalt tõendatud ning võlgnik ei ole sellele põhjendatult vastu vaielnud. Võlausaldaja nõuab võlgnikult 20 000 euro tagastamist. Lepingu p 2.2 kohaselt kinnitas võlgnik, et ostuhinnast 20 000 eurot on võlgnikule tasutud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et lepingu ese on alates 16.10.2018 kolmanda isiku (Rae valla) omandis. Praegusel juhul ei oma 20 000 euro nõude olemasoluks niivõrd tähendust see, kes konkreetselt lepingust ning millisel hetkel on taganenud. Välistatud ei ole, et võlausaldaja on lepingust kehtivalt taganenud. Toimiku materjalidest nähtub, et võlausaldaja andis võlgnikule ka täiendava tähtaja ning esitas taganemisavalduse. Võlausaldajal sai olla alus lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 5 järgi. Kui võlausaldaja ei maksnud ostuhinda õige ajal täielikult ära, võis lepingust VÕS § 116 lg 1 ning TsÜS § 68 lg 3 järgi konkludentselt taganeda ka võlgnik, kui ta sõlmis kolmanda isikuga võõrandamislepingu ja andis lepingu eseme omandi üle. Igal juhul on lepingu 2-19-10923 lõpetamine taganemisega VÕS § 116 järgi võimalik, sest lepingu eseme omand on kolmandale isikule üle antud, mistõttu ei saa enam lepingut täita. Pärast taganemist tuleb VÕS § 189 lg 1 kohaselt tagastada lepingu alusel saadu, s.o võlgnikul tuleb tagastada võlausaldajale 20 000 eurot. Kui eeldada, et poolte vahel sõlmitud leping on kehtetu, tuleb võlgnikul VÕS § 1028 lg 1 ning § 1032 järgi tagastada alusetult saadu (20 000 eurot). Eelnevat arvestades tuleb võlgnikul igal juhul tagastada võlausaldajale 20 000 eurot.
2. Ringkonnakohtu arvates on piisavalt tõendatud, et võlausaldaja andis võlgnikule üle 20 000 eurot. Võlgnik kinnitas raha saamist notariaalselt tõestatud lepingu allkirjastamisega. Üksnes võlgniku väide, et ta raha siiski ei saanud, ei ole notariaalselt tõestatud kinnitust arvestades piisav.
3. Võlausaldaja nõue ei ole piisavalt tõendatud osas, milles võlausaldaja nõuab leppetrahvi 304 500 eurot. Selles osas tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust

§ 15lg 3 p 1 järgi.

Leppetrahvi nõude olemasolu ning selle ulatuse kindlakstegemine nõuab praegusel juhul asjaolude tuvastamist ja tõenditele hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt ka Riigikohtu 06.03.2002 otsus asjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Võlausaldaja nõuab lepingu rikkumisest tulenevat leppetrahvi lepingu p 5.4 järgi. Praegusel juhul ei ole piisavalt selge, kas leppetrahvi nõude aluseks olevad eeldused on täidetud. Leppetrahvi nõude eelduseks VÕS § 158 lg 1 järgi on mh kohustuse rikkumine. Välistatud ei ole, et võlausaldaja enda tegevus tingis selle, et võlgnik ei andnud lepingu eseme omandit võlausaldajale üle. Võlausaldaja ei ole väitnud, et ta maksis täielikult ostuhinna 30 000 eurot. Võlausaldaja on üksnes nentinud, et tal oli selline kohustus lepingu p 2.3 kohaselt (tl 61). Seda arvestades võis võlausaldaja enda tegevus olla aluseks lepingu rikkumisele, kui ta ei maksnud ostuhinda täielikult. Isegi kui võlausaldajal oleks õigus leppetrahvi nõuda, tuleks leppetrahvi nõude ulatus välja selgitada kohtumenetluses. Leppetrahvi nõude ulatus oli lepingu p 5.4 kohaselt sõltuvuses lepingu eseme väärtusest taganemise hetkel. Lepingu eseme väärtus konkreetsel ajahetkel on vaieldav asjaolu, mis tuleks tuvastada kohtumenetluses tõendite hindamisega. 12. Maakohus ei hinnanud piisavalt võlgniku maksejõuetust ning lähtus osaliselt ebaõigetest eeldustest. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 15

lg 1 alusel ajutise halduri määramiseks ei pea võlausaldaja tõendama võlgniku maksejõuetust, vaid seda põhistama ja tegema usutavaks, et võlgnik võib olla maksejõuetu. 13. Maakohus lähtus ebaõigesti sellest, et võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud või selle kättesaamist kinnitanud. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte hiljemalt 15.08.2019, kui võlgnik kinnitas, et ta sai võlausaldaja avalduse koos lisadega (sh pankrotihoiatus) kätte (tl 38). Võlgnik ei ole väitnud, et ta on võlausaldaja nõude täitnud. Seega on maksejõuetuse alus

§ 10lg 2 p 1 tähenduses tekkinud.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 10

lg 2 sätestab 2-19-10923 mitteammendava loetelu eeldustest, mille esinemine viitab võlgniku maksejõuetusele. Välistatud ei ole, et mõni eeldus tekib pärast pankrotiavalduse esitamist.

1. Maakohus märkis ebaõigesti, et võlausaldaja on üksnes väitnud, et võlgnikul ei ole majandustegevust. Võlausaldaja tugines avalduses sellele, et võlgnik on võõrandanud kõik temale kuuluvad kinnisasjad ning Maksu- ja Tolliameti andmetel ei olnud võlgnikul
2. a teises kvartalis käivet. Võlausaldaja esitas kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtub, et võlgnikule kuulus varem mitu kinnisasja Viinamäe teel, kuid seisuga 18.07.2019 ei olnud võlgnikul enam ühtegi kinnisasja. Avaliku andmebaasi (äriregistri) kohaselt esitas võlgnik viimase majandusaasta aruande
3. a kohta. Eelnevaid asjaolusid arvestades võib esineda piisav alus ajutise halduri nimetamiseks

§ 15järgi.

Määruskaebemenetluses esitatud võlausaldaja ning võlgniku esitatud väited ja tõendid ei ole piisavad, et lõplikult kinnitada või välistada võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja esitas määruskaebemenetluses Viinamäe tee 16 kinnistusraamatu väljavõtted, millest nähtub, et kinnisasja omanikuks on Sestling Arendus OÜ, ning Sestling Arendus OÜ äriregistri väljavõtte. Samuti esitas võlausaldaja koopia kaebusest kriminaalasja alustamata jätmise peale. Kumbki tõend ei viita võlgniku maksejõuetusele. Asjaolu, et võlgnik võõrandas vara kolmandale isikule (isegi kui see oli võlgniku juhatuse liikme tuttav), ei näita, et võlgnik on maksejõuetu. Samuti ei näita seda võlausaldaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, mille väidete kohaselt soovis võlgnik võõrandada enda vara mitte võlausaldajale, vaid kolmandale isikule. Võlgniku määruskaebemenetluses esitatud arved võivad seada kahtluse alla võlgniku maksejõuetuse, kuid ei ole praeguste asjaolude juures piisavad, et välistada ajutise halduri nimetamise. Võlgniku esitatud tõenditest nähtub, et võlgnik maksis 2019. a septembris esitatud arved (23 eurot 20 senti ja 7200 eurot). Samas ei esitanud võlgnik maksekorraldust kõige suurema arve (94 912 eurot 80 senti) maksmise kohta. Maksete tegemine ei anna iseenesest ka piisavalt ülevaadet võlgniku vara ning kohustuste kohta, et välistada ajutise halduri nimetamise. 15. Maakohtul tuleb uuesti hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on piisavalt põhistatud

§ 15lg 3 p 4 tähenduses.

Maakohtul tuleb sealjuures arvestada sellega, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 3).

Võlausaldaja väited võlgniku kohta võivad anda alust ajutise halduri nimetamiseks. Võlgniku esitatud väited ja asjaolud ei ole piisavad, et lükata ümber kahtlus, et võlgnik võib olla maksejõuetu, ning jätta ajutine halduri nimetamata. Arvestada tuleks ka sellega, et eelkõige on võlgnikul kui juriidilisel isikul, kes on raamatupidamiskohustuslane, vajalik informatsioon enda vara ja kohustuste kohta.

§ 3

lg 3 järgi peab maakohus ka vajadusel ise võtma tarvitusele abinõusid, sh koguma tõendeid, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust.

1. Asja lahendamist ei mõjuta võlgniku hinnang võlausaldaja usaldusväärsusele ega võlausaldaja viibimiskoht (tl 41-42, 79-80). 2-19-10923
2. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel vastu määruskaebemenetluses võlgniku ja võlausaldaja esitatud täiendavad tõendid.
3. Kohtunik Liis Arraku ajutise töövõimetuse tõttu asendab teda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p 17 alusel kohtunik Villem Lapimaa. (digitaalselt allkirjastatud)