(1)Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

(2)Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

(3)Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

(4)Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul ei ole kostja kirjalikus menetluses vaielnud vastu liisingulepingu ülesütlemisele ega selle põhjuseks olnud võlgnevustele. Seega loeb kohus need väited tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

(5)Tsiviilasi nr 2-11-42555 jääkmaksumuse, hagi esitamiseni arvutatud viivise, vara tagastamisega seotud kulude ja debitoorse võlgnevuse (tasumata liisingumaksed koos intressiga, trahv kindlustuspoliisi esitamise eest). Asjas on vaidlus küsimuses, milline oli lepingu esemeks olnud sõiduki turuväärtus selle tagastamise aja seisuga. Sõiduki turuväärtuse hindamisel peab kohus lähtuma eeltoodud VÕS § 367 lg 3 sätetest, mida Riigikohus on korduvates lahendites (nt tsiviilasjades 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11). Hageja lähtub antud juhul eseme lõplikust müügihinnast, tuginedes Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-33-08 lahendis märgitule, et „kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast“. Kohus nõustub selles osas kostjaga, et sellist kokkulepet poolte vahel ei ole olnud, hageja sellele ka ei viita. Isegi kui selline kokkulepe olnuks, on Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 punktis 18 öeldud sõnaselgelt, et selline kokkulepe ei kehti. Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 (p 15) on märgitud, et „Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega.“ Sama lahendi punktis 16 on sedastatud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.“ Kostja on käesolevas asjas õigesti märkinud, et vastavalt hagejapoolsele liisingueseme müügiprotseduuri (millest oli teadlik ka kostja, tuginedes ise sellele) punktile 4 pidanuks hageja koostama liisingueseme võõrandamiseks müüki suunamise akti, milles määratakse kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sellist akti ei ole kohtule ega kostjale esitatud, kuigi kostjat on 08.02.2011 kirjaga (tl 203) teavitatud, et liisinguese suunatakse müüki hinnaga 3000 EUR, sh käibemaks, s.t käibemaksuta (20%) 2500 EUR. Liisingueseme jääkmaksumus oli lepingujärgselt selle ülesütlemisel 3623.47 EUR, millises asjaolus vaidlus puudub, kusjuures nimetatud summa oli käibemaksuta. Seega suunati liisinguese hageja poolt müüki ca 30% madalama hinnaga kui eseme lepinguline jääkmaksumus. Kuna ostjaid ei leidunud, alandati hinda kuu aja pärast veel (teade kostjale tl 204) 2300 euroni, sh käibemaks, ning selle hinnaga leidus ka ostja. Kohus käsitleb otsuses (nagu hageja oma nõudes) kõiki liisingueseme väärtusesse puutuvaid arve käibemaksuta, mis on kooskõlas ka Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08 väljendatud põhimõtetega. Kohus ei nõustu kostja põhjendustega sõidukil olnud puuduste osas. Asjaolu, et kostja ei ole allkirjastanud sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakti, ei tähenda, et aktis viidatud puudusi (mida kinnitavad ka hageja esitatud fotod ja väljatrükk avariiliste autode andmebaasist tl 198-202) ei olnud. Kostja ei esita ka ise mingeid väiteid ega tõendeid selle kohta, millal, kuidas või mis seisundis ta sõiduki tagastas. Samas ei ole kohtu hinnangul oluliseks hageja esiletoodud asjaolu, et sõidukiga seoses oli 2006.aasta oktoobris ehk enam kui neli aastat enne sõiduki hagejale tagastamist kahjujuhtum. Selle kohta hageja esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi 4

(5)Tsiviilasi nr 2-11-42555 andmetest nähtuvalt oli teise juhtumis osalenud poole kahju alla 500 euro, seega mitte märkimisväärne. Eelnevat ja Riigikohtu viidatud lahendites antud suunistest lähtuvat silmas pidades peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt, leides, et käesoleval juhul on õige lähtuda liisingueseme turuväärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 mõttes selle müüki suunamise hinnast. Müüki suunamisel arvestas hageja sõiduki vigastustega (katkine tuli, mootor ei käivitu, kriimustused esistangel ja tagatiival, elektrisüsteemi rike (ajublokk maha võetud)) ning leidis õigesti, et jääkmaksumuse hinnaga ei saa sellises olukorras arvestada ja alghing peab olema madalam. Lepingu sõlmimisel pidid mõistlikud lepingupooled jääkmaksumuse arvestamisel ikkagi silmas pidama auto normaalset seisukorda selle tavapärase kasutamisel tekkiva kulumi ja seeläbi väärtuse vähenemisega. Usutav ei ole hageja enda poolt temale tagastatud sõiduki kahjustamine või kahjustada laskmine. Samas ei ole õige hageja poolt vara müügiprotseduuri käigus langetatud hinna arvestamine turuväärtusena, sellist (mahahindamise) riski ei saa jätta liisinguvõtjale. Kostja väited tema mitteteavitamisest müügiprotseduurist ei vasta tõele – selle alustamisest ja sisust pidi ta mõistma juba 20.09.2010 avaldust saades (saadetud tähitud kirjaga), hiljem on tema samale aadressile hageja poolt saadetud ka teised teavitused müügihinna ja selle langetamise kohta. Kohtu hinnangul on hageja kostja liisingueseme müügiprotsessist teavitamise mõttes teinud endast mõistlikult oleneva. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt, lahutades hageja kogunõudest 4413.54 EUR sõiduki turuväärtuse 2500 EUR ning mõista kostjalt välja 1913.54 EUR. Hagi esitamisest arvates väljamõistetava viivise osas peab kohus õigeks täpsustada viivise arvutamise aluseks olevat põhinõuet – nimelt ei saa VÕS § 113 lg 6 kohaselt intressilt viivist arvestada. Kuna hageja 02.09.2010 ja 02.10.2010 arvetel (tl 141 ja 143) olevad maksed koosnevad muuhulgas ka intressidest kogusummas 524.32 EEK ehk 33.51 EUR, on hagi esitamise hetkest edasiulatuva viivise arvutamise aluseks olev põhivõlg 1913.54 – 7.79 (hagi esitamiseni arvutatud viivis) – 33.51 = 1872.24 EUR. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ja seda suures osas ning menetluskulusid on teinud mõlemad pooled (hageja vähemalt riigilõivu, kostja aga ilmselt esindajatasu näol), siis peab kohus antud juhul õigeks