← Eesti

2-12-11905/7

Obsah (16)§ 113§ 9§ 404§ 76§ 100§ 101§ 397§ 406§ 94§ 402§ 108§ 82§ 415§ 88§ 421§ 103

Tsiviilasi nr 2-12-11905 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 20.juuli 2012. a, Jõgeva kohtumaja (kirjalik menetlus) Tsivi

§ 113lg-s 1 sätestatud määras. 4. Jätta rahuldamata AS Mini

Credit nõue Axxxxx Uxxx vastu meeldetuletuse tasu summas 26 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus: Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib hageja esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, 1

(16)Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 22.03.2012 esitas AS MinCredit kohtule hagi Axxxxx Uxxx vastu 1126 euro nõudes, nõudes kostjalt laenusumma 500 eurot, intressi 100 eurot, viiviste 500 eurot ja meeldetuletuste tasu 26 eurot väljamõistmist. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni lepingus sätestatud viivisemääras võlgnetavalt laenusummalt (tl 3–5). Hagiavalduse kohaselt ei saa vaidlust olla asjaolu osas, et hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu, kostja sai selle alusel tähtaegselt laenu, kuid ei ole summat hagejale tagastanud. Hagiavalduses märgiti, et kooskõlas kehtiva seadusandluse ja laenu väljastamise tingimustega, sõlmitakse poolte vahel leping järgnevalt. Esmalt peab laenu sooviv isik registreerima hageja koduleheküljel ja esitama seejärel taotluse interneti või SMS-i teel. Enne esmakordset laenu taotlemist tuleb isikul ennast identifitseerida AS-i Eesti Post kontorites või hageja esinduses. Pärast registreerimist, laenutaotluse esitamist ja isiku identifitseerimist sõlmisid pooled laenulepingu kooskõlas

§ 9

lg-ga 1.

§ 404lg-s 1 sätestatud nõue on täidetud juhindudes Ts

ÜS § 78 lg-st

  1. Laenulepingu alusel on 09.11.2011 kostjale üle kantud tema poolt taotletud laenusumma 500 eurot kostja taotletud perioodiks, s.o 30 päeva. Laenusumma ja intresside tasumise tähtajaks oli seega 09.12.
  2. Kostja ei ole oma kohustusi tähtaegselt täitnud ega laenu tagastanud. Samuti ei ole kostja vastuolus

§-le 102 teatanud hagejale kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuste täitmisele. Kohustuse täitmise osas viitas hageja

§ 76

lg-le 1,3 ning leidis, et kohustuse täitmata jätmise ja täitmisega viivitamisega on kostja rikkunud kohustust

§ 100mõttes.

Hageja viitas

§ 101

lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 ning leidis, et antud juhul on ilmne, et kostja rikkus raha maksmise kohustust, kuna on jätnud tagastamata laenu. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on 500 euro suuruse laenu intressi summa 60%, millele lisanduvad muud kulud, mida ei arvestata krediidikulukuse määra hulka. Laenu õigeaegsel tagasimaksmisel ühe osamaksena oli osamakse suuruseks 600 eurot ning intressi ja muude kulude kogusumma 30 päevaseks perioodiks oli 100 eurot. Hageja viitas

§ 397

lg-le 1 ning märkis, et kostja ei ole sätestatud kohustust täitnud ega tasunud nõutavat intressi. Sõlmitud lepingu p 8.4 kohaselt on pooled kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse (mis on saadetud SMS-iga, e-postiga või tavapostiga) tasu 200 krooni. Hageja saatis kostjale 2 meeldetuletust – 30.11 (11.49) ja 09.01 (10.52) – kuid sellest olenemata ei ole kostja kohustust täitnud, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele ka vastav summa 26 eurot. Hageja viitas

§ 101

lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1 ning märkis, et käesoleval juhul leppisid pooled lepingu p-s 13.1 kokku, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud tähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma viivist 1,5% tagastamisele kuulunud laenusummast kalendripäevas. Kostjal oli kohustus tagastada laenusumma 09.12.2011 ning kuna kostja seda ei teinud, oli seisuga 22.03.2012 tema viivisvõlgnevus 757,50 eurot (10.12.2011 kuni 21.03.2012, summa 500 eurot, 1,5% viivis, 101 viivitatud päeva, viivis päevas 7,50 eurot). Lähtuvalt kohtupraktikast ei nõua hageja kostjalt viivist suuremas määras kui on põhinõue, s.o 500 eurot.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt on seadusandja tahe suunatud üheselt sellele, et viivist arvestatakse arvates kohustuse sissenõutavusest kuni kohase täitmiseni. Hageja leidis, et kuna kostja ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud ning teinud mingeid tegusid selleks, et 2

(16)võlgnevust likvideerida või vähendada, pidas hageja kostja edasiseks distsiplineerimiseks kohaldada TsMS §-s 367 sätestatud võimalust ning taotleda lisaks ka viiviste väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni lepingus sätestatud viivisemääras (1,5% päevas) võlgnetavalt laenusummalt. Tartu Maakohtu 13.04.2012 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse ning saadeti hagiavaldus koos lisadega kostjale ning kohustati kostjat vastama kohtule kirjalikult hiljemalt 04.05.2012 (tl 1). 03.05.2012 esitatud kostja vastuväidete kohaselt ei tunnistanud kostja hageja nõuet ning leidis, et asja on võimalik lahendada kompromissiga (tl 23–27). Kostja asus seisukohale, et kohtusse pöördumine hageja poolt võis olla ebaotstarbekas ja kulutuste teostamise seisukohalt põhjendamatu. Kostja esindaja suhtles hagejaga kirja teel, soovides selgitusi nõude osas. Hageja jättis selgitustele sisuliselt vastamata, kuid saatis e-kirja lisades 09.11.2011 sõlmitud laenulepingu, maksegraafiku ja volikirja. Kostja vastas eelnimetatud kirjale, paludes hagejal arvestada tarbijakrediiti puudutavate sätetega ning esitada sellest tulenevalt seaduspärane ja selge nõue. Hageja sellele ei reageerinud ning pöördus kohtusse, kuigi oleks saanud läbirääkimisi edasiselt pidada ka kohtuväliselt. Kostja arvates lähtub ka hageja pooltevahelise suhte määratlemisel tarbijakrediidi sätetest, mistõttu puudub vaidlus õigussuhte määratlemise üle. Kostja kinnitas, et kostja arvelduskontole laekus 500 eurot ning kostja ei tagastanud laenusummat koos intressiga lepingu lõpptähtajal. Tõele ei vasta hageja väide, et kostja ei ole laenuvõlga tagasi maksnud. Kostja tagastas osaliselt laenuvõla ning hageja on hagiavalduses selle pahatahtlikult maha salanud. Kostja jaoks on ebaselge maksegraafiku sõlmimise ja selle täitmisega seonduv. Hagiavaldusest ja hageja positsioonist lähtuvalt on kostja jaoks arusaamatu hageja seotus pooltevahelise lepingu lisaga, kus oli kokkulepe võlgnevuse ja intressi osade kaupa tasumises. Kostja on asunud maksegraafikut täitma. Juhul, kui maksegraafik on kehtiv (seda ei ole hageja üles öelnud), ei ole kõigi kohustuste sissenõudmise tähtaeg veel saabunud ja hagejal puudub alus kogu võlgnevuse täielikuks sissenõudmiseks. Kostja kui tarbija jaoks puudub selgus ja ülevaade ka kõrvalnõuetest, nende sissenõutavusest ja seetõttu ka lõplikust nõude summast, mis kuuluks tagastamisele. Kostja on 05.12.2011 tasunud 105 eurot selgitusega „pikendamine“. 10.01.2012 on kostja tasunud 22,37 eurot selgitusega „maksegraafiku tasu 35027“. 10.02.2012 on kostja tasunud 100 eurot selgitusega „maksegraafiku makse 35027“. Seega on kokku kostja tagastanud krediiti summas 227,37 eurot. Hageja ei ole nimetatud summasid arvestanud. Asja materjalide juurde lisatud laenulepingu 6. peatükist nähtuvalt rakendati kostja puhul krediidikulukuse määra 791%. Kostja viitas

§ 406

lg-le 6 ja „Tarbijakrediidi arvutamise korrale“, millest tulenevalt oli oktoobris 2011 tarbija krediidikulukuse määr 29,38%. Kostja viitas TsÜS § 86 lg-le 3 ning leidis kokkuvõtlikult, et arvestuslikult saaks kostja puhul rakendada maksimaalselt 29,38 x 3 = 88,14%, mitte hageja rakendatud 791%. TsÜS-i eelviidatud paragrahvi sätetest tulenevalt on selline intressi tasumise kohustus tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Tühist tehingut ei pea täitma. Seega peaks kostja arvates arvestamisele kuuluma seadusjärgne ehk

§ 94lg-st 1 tulenev intress (7% aastas + EURIBOR).

Sellest tulenevalt ei nõustunud kostja intressi tasumise kohustuse ja nõudega summas 100 eurot. Meeldetuletuse tasu osas leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud meeldetuletuse saatmist ega selle kättesaamist kostja poolt. Siinkohal viitas kostja TsMS § 203 lg-le 1. Lisaks jäi kostja jaoks ebaselgeks, miks tuli meeldetuletus saata enne laenu tagastamise lõpptähtaega, s.o 3

(16)30.11. Ühtlasi ei ole hageja sellesisulisel nõudel õiguslikku alust. Kostja jaoks jäi ebaselgeks, mis põhjusel valiti kuupäevad, kui sageli (millise intervalli tagant) meeldetuletusi saadetakse jne. Viiviste nõude osas leidis kostja, et juhul, kui maksegraafik on kehtiv, peaks sellest lähtuvalt hageja korrigeerima ka viivise arvestust. Hageja on lähtunud eeldusest, et põhinõue on täies ulatuses sissenõutav. Kostja ei nõustunud hageja käsitlusega, et lähtuda saaks 1,5%-lisest viivise määrast päevas. Kostja viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-120-08 p-s 12 märgitule, sealhulgas sellele, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Hageja märkis, et pooltevahelises lepingus oli intressikokkulepe 60% aastas. Kostja leidis, et laenulepingust nähtub intressikokkulepe 240% aastas. Seega saaks viivisemääraks olla 0,166% päevas (60/360) või 0,666% päevas (240/360), mitte 1,5% päevas, nagu arvestas hageja. 23.05.2012 kohtule esitatud hageja seisukohast nähtuvalt jäi hageja esitatud nõude juurde, kuna kostja poolt pakutud kompromiss ei rahuldanud. Hageja märkis, et vastavalt sõlmitud laenulepingu p-le 7.1 on laenusaajal õigus taotleda laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamist. Seda võib taotleda ka rohkem kui üks kord. Tähtaja pikendamisel omandab laenusaaja õiguse tagastada laenusumma pikendatud tähtaja jooksul. Kostja pikendas 05.12.2011 kell 10.07 laenu tagastamist vastavalt lepingu p-le 7.2 ning seega ei saa pikendamistasu lugeda põhivõlgnevuse tagastamiseks. Kuna kostja ei olnud suuteline peale laenu tagastamise tähtaja pikendamist oma laenu pikendama, taotles ta 09.01.2012 emaili teel maksepuhkust või maksegraafiku koostamist ning samal päeval edastati kostjale maksegraafik. Kostjale teavitati, et maksegraafik on tasuline – 22,37 eurot – ning ka nimetatud summat ei saa lugeda laenusumma kustutamiseks. Hageja nõustus, et kostja tasus 10.02.2012 100 eurot, mida võib lugeda laenusumma intressi tasumiseks. Hageja leidis, et kostja oli võtnud kohustused maksegraafiku näol, mida kostja aktsepteeris maksegraafiku tasu tasumisega, mistõttu oli kostja kohustatud ka oma kohustusi hageja ees täitma. 14.06.2012 esitas kostja kohtule seisukoha, mille kohaselt võtab kostja hagi õigeks põhivõla 84 euro ja osaliselt viivisvõlgnevuse osas. Ülejäänud kohustused on täidetud ning hagiavalduses esitatud nõudesummad ei olnud kõik muutunud sissenõutavaks ning hageja ei märkinud, et soovib tulevikus sissenõutavaks muutunud graafikujärgsete summade väljamõistmist. Hageja jättis tähelepanuta kostja vastuses toodud viited krediidikulukuse määrast ja sellest, et hageja intressinõue võib olla tühine. Kuna hageja jättis ümberarvestused tegemata, tegi seda kostja. Kostja märkis, et

§ 94lg 1 kohaselt oli novembris 2011 intress 2% kuus.

Seega pidi kostja tasuma seaduse kohaselt 10 eurot (500 x 2%). Kostja tasus enne maksegraafiku sõlmimist 05.12.2011 105 eurot. Seega tasus kostja enne maksegraafiku sõlmimist 95 eurot enam (105 – 10). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus sõlmida kõrgema määraga intressitasumise kokkuleppeid. Maksegraafik sõlmiti 600 euro tasumiseks, mis sisaldas ka intressi. 10.01.2012 tasus kostja 22,37 eurot maksegraafiku sõlmimise tasu. 10.02.2012 tasus kostja graafikujärgset tasu 100 eurot. 05.03.2012 tasus kostja graafikujärgselt üksnes 5 eurot ja luges varasema enammakstud 95 eurot kohustuse katteks. 23.04.2012 tasus kostja 16 eurot. 15.05.2012 tasus kostja 100 eurot. 05.06.2012 tasus kostja samuti 100 eurot. Seega on kostja täitnud graafikujärgseid kohustusi kohaselt, v.a aprillikuu tasumine 84 euro ulatuses. 4

(16)Kostja asus jällegi seisukohale, et hagiavaldus on ennatlik, kõik kohustused ei ole sissenõutavaks muutunud ning juuli ja augustikuu maksed ei ole sissenõutavad. Kostja leidis veelkord, et hageja ei ole tõendanud meeletuletuse tasu edastamist ja selle kättesaamist kostja poolt. Hageja viitas lepingu p-le 8.4, kuid kostja arvates on viidatud lepingu tüüptingimus ebamõistlik ja kostjat kahjustav, kuna kostja ei pruugi olla ega saadagi teadlikuks hageja sellekohasest teate edastamisest ning hagejal jääb võimalus edastada neid teateid oma suva järgi ja kostjal puudub igasugune võimalus seda mõjutada. Kostja leidis, et nimetatud tüüptingimus on tühine ja tühist tingimust ei pea täitma. Samas, kui kohus leiab, et tüüptingimus on kehtiv, tugineb kostja vastuväitena selle tõendamatusele. Kuna kostja leidis, et hageja nõue ei ole täielikult sissenõutav, asus kostja seisukohale, et viivist tuleks arvestada tasumata jäetud põhivõlgnevuselt, s.o 84 eurot. Kuna pooltevahelise lepingu p 6 kohaselt on intressimääraks märgitud 240%, peaks viivis olema 20% kuus (240/12) ehk 0,6% päevas (20/30). Lähtudes hageja viidatud 60%-lisest aastamäärast, oleks arvestus 5% kuus (60/12) ehk 0,166% päevas (5/30). Sellest ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-120-08 lähtudes saaks kostja arvates viivisemäär olla 0,6% päevas või 0,166% päevas, mitte 1,5% päevas, nagu väitis hageja. Juhul, kui asuda seisukohale, et 1,5%-line viivisemäär saab tuleneda hiljem sõlmitud maksegraafikust, siis saaks kostja arvates graafiku p 6 kohaselt seda viivisemäära rakendada juhul, kui maksegraafik oleks üles öeldud. Seda ei ole aga tühistatud, st üles öeldud. Seega leidis kostja, et viivise arvestuse puhul on kaks alternatiivi. Esimesel juhul saaks lähtuda lepingus kokkulepitust ja Riigikohtu lahendist. Arvestades, et laenu tasumata summa on 84 eurot, viivise määr on 0,6% päevas, periood 11.04.2012 kuni 13.06.2012 (62 kalendripäeva), oleks viivis 32,25 eurot. Teisel juhul, kui arvestada hageja kui viivisenõude esitaja selgitustest ja arvestustest, ei olnud kostja arvates hageja viivisenõuet selgelt, veenvalt ega üheselt esitanud ja tõendanud, mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata ja kohaldada seadusjärgset viivist

§ 113lg-st 1 ja §-st 94 tulenevalt.

Selle kohaselt oleks viivis 8% aastas, s.o 0,022% päevas (8/360), periood 11.04.2012 kuni 13.06.2012 (62 kalendripäeva), seega tasumata viivis kokku 1,15 eurot. KOHTU SEISUKOHT

  1. Kohus leiab, et asjas tähtsust omavad asjaolud on piisavalt välja selgitatud ja asi on võimalik sisuliselt lahendada. Kuna nii hageja kui ka kostja on avaldanud, et nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses, lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul on hagi osaliselt õiguslikult põhjendatud ja tuleb seega osaliselt rahuldada.
  2. Vaidlust ei ole asjaolus, et hageja ja kostja sõlmisid 09.11.2011 laenulepingu nr 122521738/250035027 (tl 7–14, 30–37) (edaspidi leping), mille kohaselt oli kokkulepitud laenusummaks 500 eurot ja intressiks 100 eurot. Tagasimakse tähtaeg 09.12.
  3. Kohtu hinnangul on mõlemad pooled nõustunud asjaoluga, et sõlmitud laenulepingule (ja seega ka selle lisadele) kohalduvad

§-s 402 jj sätestatud tarbijakrediidilepinguid puudutavad sätted. Nimetatud sätete kohaldumine pooltevahelisele võlasuhtele on kohtu arvates põhjendatud ka arvestades sõlmitud lepingu olemust ja eesmärki. Asjaolu, et sõlmitud pooltevaheline leping on nimetatud laenulepinguks ja väljaantud summat nimetatakse laenuks ( lepingu tekst tl.7-14, maksegraafik tl.38), omab formaalset tähendust ega muuda pooltevahelise suhte olemust, mis kõigis aspektides vastab tarbijakrediidilepingu tingimustele. 5

(16)

§ 402

sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Pooled ei vaidle ka asjaolus, et hageja on kostjale kokkulepitud laenusumma edastanud ning kostja saadud laenu tähtaegselt tagastanud ei ole ning seoses kostjapoolse laenu pikendamise taotlusega, edastas hageja kostjale maksegraafiku (tl 38, 56). Samas on käesoleval ajal poolte vahel vaidlus hageja põhivõlgnevuse, intressi ja viiviste suuruses ning meeldetuletustasude maksmise kohustuses, millistele asjaoludele kohus järgnevalt kogutud tõenditest lähtuvalt hinnangu annab. 3. Hageja on esitanud kostja vastu

§ 108lg-st 1 tuleneva täitmise nõude.

Nimetatud nõude esitamise eelduseks on lepingulise kohustuse rikkumine, mille mõiste on sätestatud

§-s 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Kuna üksnes kohustuse rikkumise tuvastamisel on võimalik võlausaldajal kasutada võlgniku suhtes

§-st 101 tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh täitmata jätmisest ja täitmisega viivitamisest tulenevaid, annab kohus järgnevalt hinnangu sellele, kas ja millises ulatuses on kostja oma kohustusi hageja ees rikkunud. Hageja taotleb kostjalt põhivõlgnevuse 500 eurot väljamõistmist. Sellest järeldub, et hageja väitel on kostja oma kohustused hageja ees tervikuna täitmata jätnud. Kostja on hagi õigeks võtnud 84 euro põhivõlgnevuse osas ning sellest nähtub selgelt kostja seisukoht selles, et ta on hageja ees täitnud kohustusi, kuid teinud seda mitte kohaselt ja jätnud osa kohustustest hageja ees täitmata. Kohus on seisukohal, et kostja on rikkunud hageja ees kohustusi ning see on käsitletav

§-s 100 sätestatud mittekohase täitmisena. Kohus põhjendab väljendatud seisukohta järgnevalt. 3.1 Vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule nr 122521738/250035027 kohustus kostja tasuma laenusummana saadud põhivõlgnevuse 500 eurot hagejale 09.12.2011 (tl 7). Nimetatud summat kostja tähtaegselt ei olnud võimeline tasuma ning esitas enne tasumistähtaja (09.12.2011) saabumist ehk hiljemalt 05.12.2011 (tl.44) lepingu pikendamise taotluse. Hageja on kohtule esitatud vastuses kinnitanud, et kostjaga sõlmitud lepingu pikendamise aluseks oli lepingu p 7.2, milles on muuhulgas sätestatud, et laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamine on tasuline ning selle eest tuleb laenusaajal tasuda (tl 11). Arvestades, et kostja sai lepingu alusel laenu 500 eurot, tulnuks eelviidatud lepingus märgitu kohaselt tasuda kostjal lepingu pikendamise tasuna 30 päevaks 105 eurot. Nimetatud summa on kostja vastavalt kontoväljavõttele ka hagejale 05.12.2011 tasunud, selgitusega „pikendamine“ (tl 44). Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul vaidlust ka asjaolu osas, et tulenevalt kostjapoolsest soovist lepingut pikendada, selle eest tasudes, edastati kostjale maksegraafik (tl 38), mida viimatinimetatu aktsepteeris tehes hagejale vastavalt kontoväljavõttele 10.01.2012 ülekande 22,37 euro suuruses summas, lisades ülekandele selgituse „maksegraafiku tasu“ (tl 45). Seega leiab kohus, et maksegraafikuga muutsid pooled olemasolevat võlasuhet, vähemalt laenu tagasimakse tingimuste osas, ning hindamaks kostja kohustuste sissenõutavust ja hageja õigust nõuda kohustuste täitmist tuleb lähtuda sõlmitud lepingu lisast 1, s.o maksegraafikust nr 35027 (tl 38). Nimetatud lepingu lisa sõlmimisega muudeti laepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega, määratledes lepingust tuleneva võlgnevuse ning sellelt tekkivate intresside tasumise ositi pikema perioodi jooksul, s.o veebruar 2012 kuni august 2012. 6

(16)Maksegraafiku kohaselt oli kostja võlg hageja ees 600 eurot, mis kohtu hinnangul tuleneb pooltevahelisest lepingust, milles moodustas 500 eurot põhivõlg ning 100 eurot intressid. Kostjal tulnuks vastavalt maksegraafikule tasuda hageja ees tekkinud võlg järgnevalt: 10.02.2012 – 90 eurot põhiosa, 10 eurot intress (kokku 100 eurot), 10.03.2012 – 91,50 eurot põhiosa, 8,5 eurot intress (kokku 100 eurot), 10.04.2012 – 93,03 eurot põhiosa, 6,98 eurot intress (kokku 100 eurot), 10.05.2012 – 94,58 eurot põhiosa, 5,42 eurot intress (kokku 100 eurot). 10.06.2012 – 96,15 eurot põhiosa, 3,85 eurot intress (kokku 100 eurot), 10.07.2012 – 97,75 eurot põhiosa, 2,25 eurot intress (kokku 100 eurot), 10.08.2012 – 36,99 eurot põhiosa, 0,62 eurot intress (kokku 37,61 eurot). Kokku tuli maksegraafiku kohaselt kostjal hagejale tasuda põhiosa 600 eurot, intresse summas 37,61 eurot, s.o makseid kokku 637,61 eurot. Siinjuures osundab kohus TsMS §-st 439 tulenevale, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus kordab, et vastavalt hagiavaldusele, on hageja taotlenud kohtult tema kasuks välja mõista võlgnevuse põhiosa 500 eurot. Sealjuures tugineb hageja poolte vahel 09.11.2011 sõlmitud lepingule. Kuna hageja ei ole menetluse käigus nõude suurust muutnud, tuleb kohtul lähtuda esitatud nõuetest ning võtta aluseks lepingus kokkulepitud summad. Samas ei pea kohus põhjendatuks jätta tõendina kõrvale poolte vahel sõlmitud lepingu lisa 1, s.o maksegraafikut, kuna sellest tulenevad kostjale kohustused saadud laenusumma tagastamiseks pikendatud tähtaja jooksul. Kuivõrd käesoleval ajal tuleb hinnata kostja võimalikke tasumise kohustuste rikkumisi hageja ees, on vältimatu nimetatud tõend maksetähtaegade kindlakstegemiseks aluseks võtta. Tuvastamaks, millises ulatuses on kostja hageja ees maksekohustusi täitnud, tuleb lähtuda kohtule esitatud kostja kontode väljavõtetest. Vastavalt konto väljavõttele on kostja 10.02.2012 hagejale üle kandnud 100 eurot, selgitusega „maksegraafiku makse 35027“, 05.03.2012 üle kandnud 5 eurot selgitusega „maksegraafiku makse 35027“, 23.04.2012 üle kandnud 16 eurot selgitusega „maksegraafiku makse 35027“, 15.05.2012 üle kandnud 100 eurot selgitusega „põhivõla katteks“ ja 05.06.2012 üle kandnud 100 eurot selgitusega „põhivõla katteks“ (tl 63). Seega on kostja täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi kokku summas 321 eurot. 3.2 Kohus nõustub kostja seisukohaga ning on arvamusel, et käesoleval ajal ei ole maksegraafiku kohaselt kõik igakuised maksed sissenõutavatena käsitletavad ning tulevikus sissenõutavaks muutuvaid makseid ei oleks võimalik kostjalt nõuda ja põhjendab seda järgnevalt.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Sama paragrahvi lõike 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kuna maksegraafiku sõlmimisega muutsid lepingupooled omavahelist võlasuhet selliselt, et laenusaaja kohustus laenuandjalt saadud laenu tagastama igakuuliste osamaksetena, tuleb eelviidatust, aga ka lepinguvabaduse ja lepingu siduvuse põhimõtete kohaselt lähtuda lepingu lisas määratud maksete osadest (niivõrd, kui see arvestades hageja nõuet on võimalik), aga ka kokkulepitud tasumistähtaegadest. Seega tulnuks hagejal tasuda maksegraafikus kindlaksmääratud summad vastavalt 10.02.2012, 10.03.2012, 10.04.2012, 10.05.2012, 10.06.2012, 10.07.2012 ja 10.08.2012. Sellest tulenevalt on põhjendatud kostja osundus 7

(16)asjaolule, et 10.08.2012 makse tasumise tähtaeg ei ole käesolevaks ajaks saabunud, kuna vastavalt eelviidatud sätetele on kostjal võimalik nimetatud kohustust täita.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul järeldub igakuuliste maksete kokkuleppest, et nõuded muutuvad sissenõutavaks määratud tähtpäeva saabumisel. See omakorda tähendab, et käesoleva otsuse tegemise ajaks ei ole tõepoolest kõik maksegraafikust tulenevad osamaksed sissenõutavad, kuna augustikuu osamakse tähtpäev saabub alles 10.08.2012. Üksnes pärast nimetatud tähtpäeva oleks hagejal võimalik kostjalt nõuda osamakse täitmist, kuivõrd selle ajani on kostjal võimalus kohustust täita, kuid see ei ole sissenõutav, st selle täitmist ei saa praegu nõuda. 3.3 Kohus on seisukohal, et kostja poolt 05.12.2012 hagejale ülekantud summa suuruses 105 eurot selgitusega „250035027 pikendamine“ ei ole käsitletav hilisemalt sõlmitud maksegraafiku täitmisena ning seda ei saa lugeda märtsikuu 2012 puuduoleva makse tasumisena. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 7.2 tuleb laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamise eest tasuda sõltuvalt laenusumma suurusest ja pikendamisperioodist sõltuvalt. 500 euro suuruse laenusumma pikendamise eest 30 päevaks tuleb tasuda 105 eurot (tl 11). Kohtu hinnangul on kostja, kandes hagejale üle 05.12.2011 summa 105 eurot, selgitusega „250035027 pikendamine“, pidanud silmas tasumist lepingu pikendamise eest. Selle summa tasumine on olnud eeltingimuseks, et esialgselt sõlmitud lepingut ja tagastamistingimusi on muudetud.

§ 415

lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks (p 1), teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks (p 2), kolmandas järjekorras intressi katteks (p 3), neljandas järjekorras muude kohustuste katteks (p 4). Kohus selgitab, et eelviidatud säte on erinormiks

§ 88lg 8 suhtes.

Poolevahelise lepingu p 8.7 sätestab, et kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt lepingust tulenevaid erinevaid summasid, arvestatakse makstuks esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmise kulud, seejärel lepingutasu, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest, seejärel viivis, trahvid ning seejärel tähtajaks tasumata laenusumma (tl 11–12). Maksegraafiku p 4 kohaselt arvestatakse laenusaaja poolt tasutud maksetega makstuks esimeses järjekorras menetluskulud, seejärel intressid, seejärel viivis ning seejärel põhivõlg (tl 38). Kohtu hinnangul on eelviidatud lepingutingimused tõepoolest vastuolus

§ 415

lg-ga 2.

§ 421

kohaselt on

  1. peatüki
  2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt asutakse põhivõlga tasutuks arvestama kõige viimases järjekorras, on kahtlemata tarbija kahjuks kõrvalekalduv, kuivõrd kõrvalnõuete suurus, eelkõige viivise nõue, on paratamatult sõltuvuses ajast, millal laenusaaja likvideerib põhivõlgnevuse laenuandja ees. Seega on eelviidatud lepingus ja maksegraafikus sätestatud lepingutingimused kui tarbija kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduvad kokkulepped tühised ning nende tingimuste asemel tuleb lähtuda

§ 415lg-st 2.

Siinjuures peab aga kohus vajalikuks rõhutada, et viidatud säte rakendub olukorras, kus tarbija on teinud ettenähtust erinevalt ebapiisava makse. Kuigi kostja on teinud hagejale märtsis 2012 ebapiisava makse, ei ole võimalik arvestada selle juurde kostja poolt varasemalt hagejale 8

(16)tehtud põhjendatud makset, mis ei seondu otseselt võlgnevuse likvideerimisega (nt lepingu pikendamine). Seega, kuna kostja on maksegraafikut asunud kokkulepitu kohaselt täitma, ei ole võimalik arvestada kostja poolt hagejale 05.03.2012 üle kantud 5 eurole lisaks kostja poolt hagejale 05.12.2011 tasutud lepingu pikendamise tasu summas 105 eurot (vastavalt kostja seisukohale). Nimetatu ei oleks kooskõlas lepingu vabaduse ning

§ 415

lg 2 eesmärgiga vältida tarbijatelt esmajärjekorras kõrvalnõuete, sh intressi ja viiviste, täitmise nõudmist, kuna selle tulemusena võib omakorda tekkida olukord, kus tarbija tasub järjepidevalt makseid, kuid kuivõrd neid ei arvestata põhivõlgnevusest maha, kasvab järjepidevalt viivise suurus ning selle tõttu omakorda suurenevad tarbija kohustused laenuandja ees. Kohtu hinnangul ei täidaks eelmärgitud eesmärki olukord, kus vastavalt kokkulepitud ja juba täidetud kohustusi tuleb laenuandjal hakata ümber vaatama, kui laenusaaja on teinud ebapiisava makse. Kohus rõhutab, et pooltevaheline leping on poolte jaoks siduv, sh ka tarbijast laenusaajale. Juhul, kui lepingus on ette nähtud tasu lepingu pikendamise eest ja teine pool on selle kohustuse täitnud (seega aktsepteerinud pooltevahelist võlasuhet), puudub igasugune alus hilisemalt kantud lepingu pikendamiseks tehtud kulutusi hakata ümber vaatama ja hindama. Sellisel juhul tekib olukord, kus tuleks lugeda, et lepingu pikendamiseks ei ole makset tehtud ja seega ei ole ka lepingut pikendatud. Küll tuleb vastavalt

§ 415lg-le 2 arvestada kostja põhivõlgnevusest maha tasutud, kuid ebapiisavad summad.

Kohus peab vajalikuks korrata, et hageja on esitanud nõude põhivõlgnevuse summas 500 eurot väljamõistmiseks, kuid vastavalt lepingu lisale ei ole võimalik tuvastada, millis(t)e osamakse(te)ga kohustub kostja tasuma lepingust tulenevat intressi summas 100 eurot ning millis(t)e osamakse(te)ga põhivõlgnevust summas 500 eurot. Maksegraafikus on eelnimetatud nõuded, st 600 eurot, jagatud osamakseteks, jättes määratlemata millise suuruse moodustab põhiosa ja millise suuruse sellelt arvestatud intress. Seega peab kohus vajalikuks järgnevalt käsitleda intressiga seonduvat ning seejärel tuvastada, millises ulatuses on kostja oma kohustusi hageja ees täitnud. 4. Hageja on taotlenud kostjalt 100 euro suuruse intressi väljamõistmist. Samas, nagu eelnevalt kohus märkis, on hageja viimases kohtule esitatud seisukohas leidnud, et kostja on intressid summas 100 eurot juba hagejale tasunud. Seega on kohtu hinnangul hageja esitatud nõue ja positsioon ebaselged ega ole menetluse kestel olnud järjekindlad. Ühtlasi ei arvesta kohus maksegraafikus toodud intressi põhivõlalt suurusega 600 eurot, lähtudes TsMS §-st 439, mille kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja on taotlenud intressisummana 100 euro väljamõistmist, viidates sealjuures pooltevahelisele lepingule (mitte maksegraafikule!). Sellest järeldab kohus, et hageja on esitanud nõude selle kohta, et kohus mõistaks kostjalt välja lepingus (mitte hilisemalt maksegraafikus!) ettenähtud intressid. Maksegraafikus (tl.38) p.1 on pooled konstateerinud, et laenusaaja võlgnevus on 600 eurot. Selleks võiks järeldada, et pooled on lugenud ka intressivõlgnevuse põhivõla hulka. Selline lähenemine ei ole kooskõlas ei pooltevahelise lepinguga ega tulene seadusest, mistõttu kohus sellisest järeldusest ei lähtu. Olukorras, kus tasumata intress loetakse põhivõlaks, on hageja asunud ka tasumata intressilt intressi nõudma (vaata maksegraafikut), mis

§ 113lg.6 järgi ei ole lubatud. 9

(16)Kostja on vaielnud vastu hageja intressinõudele ning leidnud, et lepingus rakendatud krediidikulukuse määr on heade kommete vastasuse tõttu tühine ning seega kuulub kohaldamisele

§-st 94 tulenev intressimäär. Esmalt peab kohus vajalikuks osundada, et arusaamatu on hageja poolt hagiavalduses toodud intressi suurus 60%, kuivõrd juhul, kui intressi suuruseks oleks põhivõlast, s.o 500 eurost, 60%, moodustaks intress 300 eurot. See ei oleks aga kooskõlas isegi pooltevahelise lepinguga, mille p-st 6 tuleneb, et 500 euro suuruselt laenult 30 päevaks tuleb tasuda intressi 240% aastas, s.o 20% kuus (tl 32–33). Arvestades nimetatud intressisumma põhivõlgnevuselt, s.o 500 eurot, moodustab see 100 eurot, millise tulemuseni on ka hageja hagiavalduses jõudnud. Seega on nõude esitamisel lähtutud siiski lepingus kokkulepitud intressist. Kokkuvõtlikult nõustub kohus kostja seisukohaga ning leiab, et lepingust tulenev krediidikulukuse määr on heade kommetega vastuolu tõttu tühine ning käesoleval juhul kuulub kohaldamisele seadusest tulenev intressimäär (

§-s 94 sätestatud) ja seda järgnevatel põhjustel. TsÜS § 86 lg 2 p 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et kui TsÜS § 86 lg 2 p-s 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Poolte vahel 09.11.2011 sõlmitud lepingust tulenevalt on krediidi kulukuse määraks 791% aastas (lepingu p.6 tl.10). Krediidi andmise ajal oli Eesti Panga poolt viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 27,13%, s.o oktoobris 2011. Nimetatud kulukuse kolmekordne määr on 81,39%. Seega ületab lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt krediidi andmisele eelnenud avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 29 korda. Kohus, lähtudes TsÜS § 86 lg-st 2,3 on seisukohal, et sellesisuline lepingutingimus on heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine. TsÜS § 86 lg 4 sätestab, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lg-s 1 sätestatud suuruses.

§ 94lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga 10

(16)põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Enne 01.07.2011 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli 1,25%. Kuna vastavalt lepingule arvestati intressi 30 päeva eest, lähtub käesolevas intressiarvestuses sellest ka kohus. Seega kuulub intressina tasumisele ja ühtlasi ka kostjalt väljamõistmisele 0,51 eurot (Intress 1,25% aastas tähendab 0,0034% päevas. 500 eurot x 0,0034% x 30 päeva= 0,51).
  3. Kuna kohus eelnevalt leidis, et lepingus kokkulepitud intressimäär on heade kommetega vastuolu tõttu tühine ning tuvastas seadusjärgse intressisummana 0,51 eurot, kuid vastavalt maksegraafikule ei ole võimalik eristada põhivõlgnevuse ja intressi tasumise tähtaegu ning nende osade suurust, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks lähtuda kostja kohustuste täitmise hindamisel

§ 415

lg-s 2 sätestatud põhimõttest (mida tuleks kohaldada kindlasti alates kostja poolt teostatud maksest märtsis 2012, kui kostja teostas hagejale kokkulepitust väiksema makse). Seega arvestab kohus kostja tasutud summad esmalt maha põhivõlgnevusest ning seejärel hindab, kas kostja on tasunud ka seadusjärgset intressi, arvestades, et kostja maksekohustus hageja ees on 500,51 eurot (500 eurot + 0,51 eurot). Vastavalt maksegraafikule oli põhiosa summas 90 eurot tasumise tähtpäev 10.02.2012. Nimetatud kuupäeval tasus kostja hagejale 100 eurot. Seega tuleb graafikujärgsest tasumiskohustusest ülejääv summa, s.o 10 eurot (100 eurot – 90 eurot) maha arvestada järgmisest põhiosa summast. 10.03.2012 saabus tasumise tähtpäev põhiosa suurusega 91,50 eurot. 05.03.2012 tasus kostja hagejale 5 eurot, millele tuleb lisada eelmisel tasumistähtpäeval nn ettemakstud summa. Seega tuleb lugeda tasutuks 15 eurot (5 eurot + 10 eurot) ning tasumata põhiosaks ehk põhisosa võlgnevuseks 76,50 eurot (91,50 eurot – 15 eurot). 10.04.2012 saabus tähtpäev tasuda hagejale 93,03 eurot. 23.04.2012 tasus kostja 16 eurot. Seega tuleb lugeda kostja võlgnevuse suuruseks hageja ees 153,53 eurot (76,50 eurot – 16 eurot + 93,03 eurot). 10.05.2012 saabus tähtpäev tasuda põhiosa suuruses 94,58 eurot. Kostja tasus 15.05.2012 summa suurusega 100 eurot, misjärel jäi kostjal tasumata põhiosa suuruseks 148,11 eurot (153,53 eurot – 100 eurot + 94,58 eurot). 10.06.2012 saabus tähtpäev põhiosa suurusega 96,15 eurot tasumiseks. 05.06.2012 tasus kostja 100 eurot, mistõttu tuleb tasumata põhiosa suuruseks lugeda 144,26 eurot (148,11 eurot – 100 eurot + 96,15 eurot). Rohkem kohtule teadaolevalt kostja hagejale võlgnevust tasunud ei ole. Arvestades, et kohus tuvastas kostja võlgnetava summana 500,51 eurot, jääb kostjale 10.07.2012 makseosaks 35,25 eurot (500,51 eurot – 90 eurot – 91,50 eurot – 93,03 eurot – 94,58 eurot – 96,15 eurot), mille hulka tuleb arvestada ka intress 0,51 eurot. Kuivõrd kohtule teadaolevalt ei ole kostja juulis 2012 makseid teinud, on kostja võlgnetava summa suuruseks 179,51 eurot (144,26 eurot + 35,25 eurot). Arvestades maksegraafikus kokkulepitud summade suurust, kostja poolt tasutut ning kohtu poolt tuvastatud intressi, tuleb lugeda kostja tasumata põhivõlgnevuseks 179 eurot ja tasumata intressiks 0,51 eurot. Siinjuures arvestades maksegraafikus kokkulepitud makseosasid ja nende tasumise tähtaega, pidanuks kostja eelnimetatud võlgnevuse tasutud saama 10.07.2012, mistõttu tuleb lugeda, et kogu hageja nõue muutus sissenõutavaks juba eelnimetatud kuupäeval. Seega puudub hagejal alus kostjalt sisse nõuda 10.08.2012 maksegraafikus kokkulepitud makseosa tasumist (v.t otsuse p 3.2). 11

(16)Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kostja seisukohaga, justkui kostja on hagejale tasunud kokku 227,37 eurot ning hageja arvamusega selles, et tema põhinõue kostja vastu on 500 eurot. 6.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus leiab, et kostja on rikkunud hagejaga sõlmitud lepinguga võetud kohustusi ning mittekohaselt täitnud lepingu lisas 1 kokkulepitud raha tagasimaksmise kohustust, vaatamata sellele, et käesoleva otsusega kohus on vähendanud tagasimaksmisele kuuluvat summat. Esimese makse on kostja vastavalt maksegraafikule küll õigeaegselt tasunud, kuid järgmisest maksest alates on kostjal tekkinud võlgnevus, kuna kostja on hagejale tasunud kokkulepitust vähem. Ka kostja ise on kinnitanud võlgnevuse olemasolu hageja ees (kuigi väiksemas määras, kui kohus tuvastas). Ühtlasi ei ole kohtule teadaolevalt kostjapoolne kohustuste rikkumine vabandatav – sellele ei ole tuginenud ka kostja ise – mistõttu tuleb kohtu arvates lähtuda

§ 103lg-s 1 sätestatud eeldusest, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja täitmise nõue

§ 108

lg 1 alusel, mis sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on põhjendatud hageja kasuks kostjalt välja mõista tasumata laenusumma 179 eurot ja tasumata intress 0,51 eurot. 7. Hageja on taotlenud kohtult ka kostjalt viiviste väljamõistmist alates 10.12.2011 kuni 21.03.2012, s.o 101 päeva, 1,5% päevas, aga vastavalt kohtupraktikale summas 500 eurot (kostja viivisvõlgnevus 757,50 eurot), ning alates hagiavalduse esitamisest, s.o 22.03.2012, kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 1,5% päevas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud 10.12.2011 kuni 21.03.2012 tekkinud viivise väljamõistmist kindla summana ning alates hagi esitamise ajast protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

§ 101

p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega leiab kohus, et hagejal on alus kostja vastu viiviste nõude esitamiseks.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 12

(16)Kuigi

§ 113

lg 1 kohaselt tuleb viiviste arvestamisel lähtuda lepingus ettenähtud viivise määrast. Lepingu p 13.1 sätestab, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas

(13). Vastavalt maksegraafiku p-le 6 on juhul, kui laenusaaja ei maksa tähtaegselt p-s 3 ettenähtud maksed, on laenuandjal õigus maksegraafik tühistada ja laenusaaja on kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata põhivõlasummalt viivist 1,5% kalendripäevas (tl 38). Eelnevast nähtuvalt on viivise määr pooltevahelises lepingus kindlaks määratud, kuid siinkohal on oluline rõhutada, et kuna pooltevahelise võlasuhte näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga, tuleb lähtuda viiviste nõude osas

§ 415lg-s 1 sätestatud erinormist.

Nimetatud sätte kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seega kohus, arvestades

§-s 421 sätestatut, et jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, leiab, et pooltevahelises lepingus ja maksegraafikus märgitud viivise määrast ei ole võimalik tingimuse tühisuse tõttu lähtuda ning viivise arvestamisel tuleb aluseks võtta

§ 113lg-s 1 toodud viivise määr.

Kuigi eelkirjeldatud õiguslikule lahendusele ei ole viidanud ka kostja oma seisukohtades, peab kohus vajalikuks osundada TsMS § 436 lg-le 7, mille kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus nõustub kostja seisukohaga ja leiab, et maksegraafiku olemasolu faktist tulenevalt tuleb korrigeerida ka viivise arvestust, kuivõrd kohtule arusaamatutel põhjustel on hageja jätnud maksegraafiku olemasolu täielikult arvestamata ning nõuete esitamisel lähtunud üksnes pooltevahelisest lepingust. Kohtu hinnangul tuleb aga vältimatult lähtuda maksegraafikust, kuivõrd pooled on selle sõlmimisega kokku leppinud maksetingimuste muudatustes, eelkõige maksetähtaegades. Kuna õigus viivise nõude esitamiseks tuleneb otseselt sellest, millal kohustus on sissenõutav, tulebki hinnata maksetähtaegadest kinnipidamist. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 10.12.2011 kuni 21.03.2012. Kohus on seisukohal, et kostjal ei tekkinud alates 10.12.2011 viivitust kohustuste täitmisega hageja ees. Kostja on vastavalt lepingus sätestatule hagejale 05.12.2011 üle kandnud summa 105 eurot, selgitusega „250035027 pikendamine“ (tl 63). Seega on kostja avaldanud kokkulepitud summa tasumisega soovi lepingu pikendamiseks enne, kui lepingus sätestatud tähtpäev oli saabunud (09.12.2011), mistõttu ei saa lugeda, et kostja oleks kohustuste täitmisega viivitanud. 09.01.2012 on sõlmitud poolte vahel maksegraafik, milles nähti ette muutunud laenu tagasimakse tingimused. Kohtu hinnangul tuleb eelnimetatutest lähtuda. Sellest tulenevalt tekkis kostjal võlgnevus 10.03.2012, kui kostja tasus ettenähtust väiksema summa, st kostjal tuli tasuda kokku 81,50 eurot (91,50 eurot – 10 eurot), kuid tasuti 5 eurot. Seega muutus

§ 82lg 7 kohaselt 11.03.2012 sissenõutavaks nõue summas 76,50 eurot.

Arvestades, et hageja taotleb kindlaksmääratud summas viiviste väljamõistmist kuni 21.03.2012, oli kostja olnud viivituses 10 päeva. Vastavalt

§ 94

lg-le 1 on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit. Enne 01.01.2012 ja enne 01.07.2012 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1%, millele tuleb vastavalt

§ 113lg-le 1 lisada 7% aastas. Seega on viivise määraks 8% aastas, s.o 0,022% päevas (8/366). 13

(16)Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista kohustuse täitmisega viivitamise eest alates 11.03.2012 kuni 21.03.2012 viivis summas 0,17 eurot (76,50 eurot x 0,022% x 10 päeva). Puutuvalt hageja nõudesse mõista kostjalt välja viivis kindla protsendina võlgnetavalt summalt, leiab kohus, et nimetatud nõue on põhjendatud ja tuleb ka rahuldada ning kostjalt välja mõista võlgnetavalt summalt viivis alates 22.03.2012 kuni otsuse tegemiseni 20.07.2012 0,022% määras. Kohus peab vajalikuks osundada, et kostja poolt tasumisele kuuluva viivise kindlakstegemiseks tuleb arvestada kostja poolt tasutud osamakseid ning maksete sissenõutavaks muutumiste tähtaegu ja sellest tulenevalt leida kohustuse täitmisega viivituses oldud päevade arv. Lisaks tuleb iga kostja poolt tehtud makse laekumisel arvestada

§ 415

lg-s 2 sätestatud põhimõtet ning korrektselt arvestada laekuvad summad juba tekkinud põhivõlgnevusest maha ja pärast põhivõlgnevuse kohast täitmist, arvestada laekuvad summad intressi ja muude kulude katteks (

§ 415lg 2).

Ühtlasi viitab kohus

§ 113

lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Järgneva viivise arvestuse tegemisel lähtub kohus eelnevalt tuvastatud kostja võlgnevusest hageja ees (v.t otsuse p 5). 10.03.2012 tekkis kostjal viivitus põhiosa võlgnevuses 76,50 eurot. Kuna kohus mõistis vastavalt esitatud taotlusele kostjalt välja viivise kuni 21.03.2012, tuleb arvestada viivist alates 22.03.2012. Kostja oli alates 22.03.2012 kuni 10.04.2012 võlgnevuse 76,50 eurot tasumisega viivituses 20 päeva, s.o viivis 0,34 eurot (76,50 eurot x 0,022% x 20 päeva). Alates 11.04.2012 kuni 22.04.2012, s.o 12 päeva, oli sissenõutavaks muutunud hageja nõue summas 169,53 eurot, millelt tuleb arvestada viivist summas 0,48 eurot (169,53 eurot x 0,022% x 12 päeva). Alates 23.04.2012 kuni 10.05.2012 oli kostja võlgnevuseks 153,53 eurot, mille tasumisega oli kostja viivituses 18 päeva, s.o viivis summas 0,60 eurot (153,53 eurot x 0,022% x 18 päeva). Alates 11.05.2012 oli sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 248,11 eurot (153,53 eurot+94,58 eurot) ning viivist tuleb sellelt arvestada kuni 14.05.2012, s.o 4 päeva summas 0,22 eurot (248,11 eurot x 0,022% x 4 päeva). 15.05.2012 on kostja tasumata summaks 148,11 eurot ning kuni 04.06.2012 tuleb sellelt arvestada viivist 21 päeva eest summas 0,68 eurot (148,11 eurot x 0,022% x 21 päeva). Alates 05.06.2012 kuni 10.06.2012 oli kostja viivituses 48,11 euro tasumisega 5 päeva, s.o viivis summas 0,05 eurot (48,11 eurot x 0,022% x 5 päeva).11.06.2012 kuni 10.07.2012, s.o 30 päeva, oli kostja võlgnevuseks hageja ees 144,26 eurot, mistõttu tuleb sellelt arvestada viivist summas 0,95 eurot (144,26 eurot x 0,022% x 30 päeva). Alates 11.07.2012 kuni 20.07.2012, s.o 10 päeva, oli kostja viivituses põhivõlgnevuse 179,51 eurot tasumisega, mistõttu tuleb sellelt arvestada viivist summas 0,39 eurot (179 eurot x 0,022% x 10 päeva). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis alates 22.03.2012 kuni 20.07.2012 summas 3,71 eurot (0,34 eurot+0,48 eurot+0,60 eurot+0,22 eurot+0,68 eurot+0,05 eurot+0,95 eurot+0,39 eurot). Lisaks eeltoodule tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja viivis alates 21.07.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni

§ 113lg-s 1 sätestatud määras, mis käesoleval ajal on 0,022%.

8. Hageja on taotlenud kostjalt meeldetuletuse tasu summas 26 eurot väljamõistmist. Siinjuures on hageja tuginenud lepingu p-le 8.4, mille kohaselt võib laenuandja edastada 14

(16)laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, e-posti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laenutaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. /…/ Kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse (mis on saadetud SMS-iga, e-postiga või tavapostiga) tasu 13 eurot (tl 11). Hageja väitel on saadetud kostjale 2 meeldetuletust – 30.11.2011 ja 09.01.
  1. Kohus leiab, et hageja nõue mõista kostjalt välja meeldetuletuse tasu 26 eurot ei ole põhjendatud. Kuigi võla sissenõudmiseks tehtud kulutused on võimalik võlgnikult välja mõista, ei kinnita nimetatud hageja väidet sellekohane kohtule esitatud tõend. Hageja on esitanud dokumendi „SQL tulemus“ (tl 16), mille kohaselt oleks justkui esimene meeldetuletus kostjale tehtud 30.10.2011 (märgitud 211-10-30). Teise meeldetuletuse tegemise aeg on kohtule arusaamatu, kuna esitatud tõendile on märgitud 2012-10-
  2. Sellest lähtudes ei saa kohtu arvates tõsikindlalt järeldada meeldetuletuse ajaks 09.01.
  3. Hageja ei ole lisanud selgitusi tõendi paikapidavuse ja tõendist nähtuva kohta (ehkki kostja on selle vaidlustanud), mistõttu ei saa lugeda hageja väidet tõendatuks. Isegi juhul, kui hageja väide oleks paikapidav, välistab kohtu arvates meeldetuletustasu väljamõistmise asjaolu, et hageja poolt toodud aegadel, s.o 30.11.2011 ja 09.01.2012, ei olnud hageja nõue kostja vastu sissenõutav. Nimelt tuli vastavalt lepingule kostjal laenusumma koos intressidega tasuda 09.12.2011 ning pärast nimetatud tähtaega muutsid pooled lepingu lisaga 1 maksetingimusi, mistõttu ei olnud ka 09.01.2012 hageja nõue sissenõutav. Sellest tulenevalt tuleb hageja nõue meeldetuletuse tasu väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Esmalt osundab kohus asjaolule, et hagi rahuldati osaliselt oluliselt väiksemas ulatuses, kui oli hageja nõue, mistõttu oli hagi osaline rahuldamine kahtlemata ka kostja huvides. Samas tuvastas kohus, et kostja on oma hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning tema sellesisuline tegevus on tinginud tema vastu nõude esitamise. Kohus arvestab ka asjaolu, et kostja esindaja tegi pingutusi ka asja lahendamiseks kohtuväliselt, kuid hageja ei olnud huvitatud kompromissläbirääkimistest ning pöördus hagiga kohtusse. Kohtu hinnangul on hageja käitunud pahauskselt, mitte seetõttu, et ta ei soostunud läbirääkimistega kompromissi saavutamiseks, vaid seetõttu, et hageja ei esitanud kohtule asjaolu, et poolte vahel oli tegelikkuses sõlmitud lepingu lisa. Nimetatud asjaolu oli kohtu arvates hagejale kahtlemata teada. Kohus osundab sellele, et kuigi kostjal tuli esindaja tõttu ilmselt kanda ka teatud määral õigusabikulusid, tegutses kostja esindaja juba kohtuväliselt, püüdes hagejaga läbi rääkida kompromissi sõlmimiseks. Seega tulnuks kostjal kanda õigusabikulusid ka asja kohtuvälisel lahendamisel. 15
(16)Menetlusosalised võivad nõuda kohtult hüvitatavate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Selleks tuleb esitada kohtule ettenähtud tähtaja jooksul hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. (TsMS § 174 lg 1, 3) Kohtunik Ü. Raag 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.