Obsah (7)

§ 103§ 8§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-11188 Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 20.september 2013, Pärnu kohtumaja kan

) § 103 lg-test 2 ja 3, laenulepingu nr 2006031771 punktidest 22.1 ja 22.2 ning AS SEB Pank üldtingimuste punktist 9.3 loeb kostja alates 17.03.2009 kõik OÜ Tseptrum ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise peatatuks kuni pooltest sõltumatute vääramatu jõu asjaolude äralangemiseni. Enne laenu- ja käenduslepingu sõlmimist ei osanud kostja ette näha ülemaailmset majanduslangust ja turuvapustust. Kostja toimis heas usus ja parimate kavatsustega, kinnistu ostmisel tegi AS SEB Pank poolt aktsepteeritud hindaja kinnistu väärtuse teadasaamiseks hindamisakti. Seda väärtust aktsepteerisid panga analüütikud (laenukomitee), seega pidi laenukomitee olema veendunud, et antud tagatis kindlustab krediidiasutuse kõigi nõuete rahuldamise. OÜ Tseptrum juhatajal L. M. puudub kõrgharidus, ta ei pidanud ette nägema asjaolusid, mida majandusliku kõrgharidusega ja suurte kogemustega panga analüütikud ette ei näinud. Pank on antud asjas tugevam ja pädevam pool, kui pank ei olnud laenuanalüüsi tehes piisavalt hoolas, ei vabane ta ise vastutusest. Vääramatu jõu tõttu on kostja kohustuse rikkumine vabandatav. 03.06.2010 ja 08.06.2010 e-kirjadega on kostja hagejat teavitanud, et OÜ Tseptrum laenutagatise, Jaama 9 Pärnus asuva kinnistu, omanik OÜ Rampmark on leidnud tagatisvarale ostja hinnaga 2 500 000 EEK. Kostja taotles tagatisvara vabamüüki kohtutäituri järelevalve all. Ostja oli valmis kandma ostusumma enne tehingu sõlmimist notari deposiitkontole. Kostja 08.06.2010 teavitas panka, et ostja soovib tehingu teha enne 18.06.

1. Hageja ei suutnud asjas õigeaegselt otsust teha, alustatud täitemenetluse tõttu ei olnud võimalik kinnistut hageja nõusolekuta müüa ning tehingut ei toimunud. 12.01.2012 müüs kohtutäitur Jaama 9 kinnistu enampakkumisel alghinnaga 25 000 € (s.o 391 165 EEK). Kostja oli kinnistu ostnud hinnaga 3 000 000 EEK ning panga poolt aktsepteeritud hindaja oli kinnistu väärtuseks hinnanud 12 940 000 EEK. Tagatisvara 2,5 miljoni Eesti krooniga müümise korral oleks kostja saanud ära tasuda kogu hageja nõude ja raha oleks üle jäänud. Kostja leiab, et pank käitus hoolimatult ja pahatahtlikult. Hageja on ise tekitanud olukorra, kus nõue jäi täitmata. AS SEB Pank ei soovinud probleemi lahendada, kostja korduvad pöördumised astuda läbirääkimistesse enda laenuhaldurite ja muude pädevate pangatöötajatega ei andnud tulemusi. Kostjale teadaolevalt keelati hageja töötajatel L. M. igasugune suhtlemine. Kostja leiab, et hageja on käitunud äärmiselt ebausaldusväärse partnerina, üritades kogu vastutuse veeretada väikeettevõtja kaela. 09.09.2013 istungil kostja lepinguline esindaja parandas kostja kirjalikus vastuses märgitud väite laenulepingu ülesütlemise kohta ja kinnitas, et laenuleping lõppes selles märgitud tähtaja saabumisel. Samuti kostja esindaja täpsustas, et vääramatu jõu asjaolud kehtisid kostja suhtes 01.04.2009 – 31.12.
2. Kostja vaidles vastu hageja edasiulatuvale viivisenõudele, leides, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist põhinõudest suuremas ulatuses ning seetõttu põhinõuet ületav viivis ei ole põhjendatud. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte esindajad istungil ära, kuulanud tunnistajana üle L. M. ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4. Asjas ei ole vaidlust hagiavalduses esitatud faktiliste asjaolude üle: poolte vahel sõlmiti 19.10.2006 laenuleping, millega hageja andis kostjale käibekapitalilaenu 2 200 000 EEK, intressiga 6,5% aastas ning laenu tagastamise tähtajaga 19.04.
5. Laenu tähtpäeva muudeti 17.04.2007, 18.10.2007 ja 21.10.2008 lisakokkulepetega. 18.10.2007 ja 21.10.2008 lisakokkulepetega muudeti ka intressimäära. Viimaseks intressimääraks jäi panga baasintress + 3,1% aastas ja laenutähtpäevaks 19.04.
6. Laenuleping lõppes tähtpäeva saabumisega. Pooled ei vaidle ka kostja võlgnevuse suuruse üle laenulepingu lõppemise ajal. 3 Vaidlus on selle üle, kas kostja poolt laenukohustuse täitmata jätmine on mingil ajaperioodil vääramatu jõu tõttu vabandatav ning kas seetõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt selle perioodi eest viivist. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kelle kanda peab jääma tagatisvara hinna alanemise risk, kas ja millises ulatuses hageja vastutab selle eest, et potentsiaalse ostjaga jäi sõlmimata tagatise müügitehing kõiki nõudeid rahuldava müügihinnaga.
7. Kostja esindaja 09.09.2013 istungil täpsustas, et lepinguliste kohustuste täitmist takistanud vääramatu jõu asjaolud üleilmse majanduslanguse näol tekkisid kostja jaoks 01.04.2009 ja kestsid kuni 31.12.
8. Kostja kirjalikus vastuses hagile tugineb üleilmse majanduslanguse ja turuvapustuse kui vääramatu jõu asjaolu tõendamisel ajakirjandusväljaannetes ja telesaadetes avaldatud arvamusliidrite (krediidiasutuste juhid, majandusanalüütikud, majanduseksperdid ja – professorid) seisukohtadele, mille kohaselt 2008.a leidis aset turuvapustus ning et ükski majandusanalüütik ei suutnud ette näha sellist majanduslangust, mis oli kombinatsioon Eesti kinnisvaramulli lõhkemisest ja rahvusvahelisest finantskriisist; tegemist on aastakümnete suurima globaalse kriisiga. Kostja kinnitab, et enne laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimist ei osanud kostja ega L. M. ette näha sellise olukorra tekkimist, kostja toimis heas usus ja parimate kavatsustega. Kostja leiab, et lepinguline suhe oli perioodil 01.04.2009 – 31.12.2011 peatunud, kostja on sellest hagejale 2009.a märtsis ja aprillis kahel korral kirjalikult ka teatanud. Hageja on seisukohal, et majanduskriis võis küll raskendada laenusaajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuid ei muutnud kindlasti seda objektiivselt võimatuks; lepingu rikkumise põhjustas ilmselt laenusaajal rahaliste vahendite puudumine, seda asjaolu ei saa mingil viisil pidada laenusaaja poolt ettenägematuks, mitteületatavaks või välditavaks. Kostja oli lepingu sõlmimisel teadlik võetavate kohustuste suurusest ning tagasimaksmise kohustusest ja tähtaegadest. Kostja ei täitnud kohustust ka pärast väidetava vääramatu jõu mõju lõppemist.
9. Võlaõigusseaduse (

) § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 103

lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

§ 103

lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda välguks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

§ 103

lg-st 3 tulenevalt on vääramatu jõu ajutise mõju puhul kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas. Pooltevahelise laenulepingu punktis

1. nähakse samuti ette, et kohustuse rikkumist vabandab vääramatu jõud – mis tahes ettenägematu sündmus, mille üle pooltel kontroll puudub ja mis muudab võimatuks lepingu kohase täitmise. Lepingus antakse lahtine näidisloetelu, mis võivad olla vääramatu jõu asjaoluks. Samas sätestab leping, et lepingu kohast täitmist takistavaid sündmusi ei loeta vääramatu jõu asjaoludeks, kui vastav sündmus raskendab küll lepingu täitmist, kuid ei muuda seda objektiivselt võimatuks. Lisaks tuleneb laenulepingu punktist 22.2, et kohustuse mittetäitmine vääramatu jõu tõttu loetakse vabandatavaks tingimusel, et pooled on rakendanud mõistlikku jõupingutusi sellise olukorra vältimiseks. Pooled peavad oma kohustuste täitmist jätkama niipea, kui vääramatu jõu asjaolu on kõrvaldatud.
2. Kohus leiab, et kostja laenukohustuse täitmist ei takistanud vääramatu jõuna üleilmne majanduskriis, vaid eelkõige kostja valed otsustused oma äriplaani elluviimisel. Kostja äririski ei saa panna laenuandja kanda. Laenulepingust tulenev kostja põhikohustus on raha maksmise kohustus. Üldteadaolevalt jõudis üleilmse finantskriisi mõjul majanduslangus Eestisse 2008.a kevadel. Sama nähtub ka kostja enda vastusele lisatud artiklitest. Sellele vaatamata on kostja tasunud intressi- ja laenumakseid hagejale 2009.a märtsini ning kostja väidetel tekkisid 4 üleilmsest majanduslangusest põhjustatud, kohustuse täitmist takistavad objektiivsed asjaolud kostja jaoks 01.04.2009, s.o 19 päeva enne laenu tähtpäeva saabumist. Kohus kuulas tunnistajana üle L. M., kes on äriühingu ainuosanik ja pikaaegne juhatuse liige. L. M. füüsilise isiku pankroti väljakuulutamisega kaasneb ärikeeld ning Viru Maakohus ei rahuldanud L. M. taotlust lubada tal juhatuse liikmena edasi tegutseda, mistõttu L. M. ei saa menetluses osaleda kostja seadusliku esindajana. Tunnistaja L. M. esmalt andis üldsõnalisi ütlusi, et vääramatu jõud tema jaoks tuleneb seadusest määratust; kui pank on hinnanud tagatise väärtuse suuremaks, siis kostja ise ei teinud midagi, et tagatise väärtus väheneks. Kohtu abistavatele küsimustele vastates L. M. täpsustas, et maailmamajanduse langus ja kinnisvara hindade langus need asjaolud, mida pooled ei saanud ette näha. Samas ei suutnud tunnistaja L. M. ega kostja esindaja välja tuua, kuidas majanduse ja kinnisvarahindade langus konkreetselt kostja tegevust ja maksevõimet mõjutasid. Tunnistaja M. ütluste kohaselt kostja tegutses kinnisvara alal alates 2004.aastast, projektid läksid järjest suuremaks ja kulukamaks, rahastamiseks kasutati ka pangalaenu; 2008.a lõpus tekkisid kostjal raskused, tal tekkis palju võlglasi ning kostja pani ühe projekti päästmiseks ise raha juurde; kostja tasus oma võlglase laenu ja sai sellelt vastutasuks korteri tagatiseks. Olukorras, kus kinnisvaraturu languse tingimustes kostja ise on oma olemasolevad likviidsed vahendid otsustanud laenukohustuse täitmise asemel paigutada kinnisvarasse, ei saa kostja mõistlikult tugineda kinnisvara hindade langusele kui vääramatule jõule. Laenu võtmisel teadis kostja võetava kohustuse suurust ja tagastamise tähtaega. Käibekapitali laen on oma olemuselt lühiajaline laen, laenulepingus algselt kokku lepitud laenutähtpäev oli 19.04.2007, mistõttu ei oma tähtsust kostja väited, et laenulepingu sõlmimisel ta ei saanud ette näha (2008.a tekkinud) majanduslangust. Kostja soovil pikendati laenulepingu tähtpäeva kahel korral. 21.10.2008 viimase lisakokkuleppe sõlmimise ajal oli Eesti majanduses ja kinnisvarahindades üleilmse finantskriisi laastavat mõju igal juhul juba tunda (kostja esitatud artikli väljatrükis (lk 101) on vaidluse all, kas turuvapustus finantsturgudel toimus kuni 3.juunini 2008 või alles septembris 2008), majandus oli pööranud langusele ning kostjal kui 2004.aastast kinnisvaraäris tegutseval ettevõttel oli võimalik ette näha ja ta pidi arvestama selle mõjuga oma rahaliste kohustuste täitmise võimele. Kostja üldsõnalised, konkreetsete faktiliste asjaoludega sidumata seletused vääramatu jõu kohta, samuti tunnistaja M. ütlused ei veena kohut, et kostjal ei olnud raskuste tekkimisel võimalik astuda samme, et oma tegevus vastavalt muutunud oludele ümber korraldada ja vältida või vähendada majanduslanguse kahjulikke tagajärgi.
3. Lisaks tunnistaja M. ütlustest nähtuvalt seisnes vääramatu jõud tema arvates eelkõige selles, et tagatisvara väärtus vähenes kostjast sõltumatult. Kostja oma kirjalikus vastuses on ette heitnud, et hageja ei teinud vajalikku laenuanalüüsi, samas kostja kinnitab, et temalt nõuti tagatise hindamisakti. Seega on kostja väited laenuanalüüsi tegemata jätmise kohta vastuolulised. Laenuanalüüsis hinnatakse kostja maksevõimelisust ning tagatisvara olemasolu ja piisavust. Tagatisvara olemasolu muutub aktuaalseks juhul, kui lepingulist kohustust rikutakse. Lepingust ei nähtu, et pooled leppisid kokku, et laenukohustuse täitmiseks vajalikud rahalised vahendid saab kostja tagatisvara müügist, mistõttu laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist ei vabanda asjaolu, et tagatisvara väärtus on pooltest sõltumatutel objektiivsetel asjaoludel oluliselt langenud. Lisaks kohus otsuses eespool kirjeldas, et kostja soovil on hageja laenutähtpäeva ja maksegraafikut mitmel korral muutnud. Kostja ei ole esile toonud, et tagatisvara oleks püütud müüa esimese laenutähtpäeva, 19.04.2007 saabumisel. Samuti ei ole kostja esile toonud, et tagatisvara väärtus oli juba selleks ajaks langenud tasemele, millest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ei oleks piisanud. Kohtule esitatud dokumentidest järelduvalt 21.10.2008 lisakokkuleppe nr 6 sõlmimisel on hageja ja kostja juhatuse liige L. M. sõlminud kostja kohustuste täiendavaks tagamiseks eraisiku käenduslepingu, s.t mõlemad pooled adusid, et sellel hetkel tagatiskinnisvara väärtus ei pruugi kostja kohustusi piisavalt tagada. Eeltoodu alusel 5 kohus leiab, et selle konkreetse laenulepingu puhul hageja ei vastuta selle eest, tagatisvara väärtus lepinguperioodil vähenes. 7.

§ 8

lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (

§ 100

).

§ 101

lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Krediidilepingust tulenevaks krediidisaaja põhikohustusteks on maksta raha kasutamise eest tasu ning saadud raha tagasi maksta.

§ 113

lg 1 viimane lause võimaldab võlausaldajal nõuda võlgnikult kohustuse rikkumise korral viivist lepingus kokkulepitud määras. Eeltoodu alusel on hageja õigustatud kostjalt nõudma tagastamata krediidisumma põhiosa, tasumata intresse ja viivist.

1. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 29 716,87 €, intressivõlga 810 €, viivist hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summas 28 714,25 € ning alates hagi esitamisest viivist protsendina põhinõudest 19,2% aastas iga viivitatud päeva eest, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude summa. Alates hagi 16.03.2012 esitamisest lisandub viivist 15,75 € päevas, kokku otsuse tegemise päeva seisuga on täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis summas 8709,75 €. Hageja on piiranud viivisenõuet põhinõude summaga, mistõttu tuleb kostjalt täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivisest välja mõista 1002,62 €, s.o summa, mille võrra hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summa on põhinõudest väiksem. Seega hageja lõplik nõue on kokku summas 60 243,74 €, millest põhivõlg 29 716,87 €, samas summas viivis ja 810 € intress.
2. Kostja on seisukohal, et hageja on ise süüdi selles, et sellised nõuded täitmata on, sest hageja viivituse tõttu ei õnnestunud kostjal 2010.a juunis sõlmida tehingut tagatisvara müümiseks 2,5 miljoni krooni (159 779,12 €) eest, mis oleks olnud kohustuste täitmiseks enam kui piisav. Kinnistu müüdi 2012.a jaanuaris hinnaga 25 000 €. Kohus leiab, et kostja tõendid – 31.05.2010 tagatisvara omaniku OÜ Rampmark ja Robert Banks vahel lihtkirjalikus vormis sõlmitud kokkulepe kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja käsiraha maksmiseks (lk 128 – 129) ning hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus 03.06.2010 ja 08.06.2010 (lk 102 – 106) – ei tõenda usaldusväärselt, et 2010.a juunis oli olemas reaalne välismaine ostja, kes oleks kinnistu Jaama tn 9 ostnud 2,5 miljoni Eesti krooni eest. Esitatud dokumentide ja kostja selgitustest järelduvalt oli R. Banks Jaama 9 kinnistu ostmisest huvitatud ainult tingimusel, et tehing vormistatakse 18 päeva jooksul alates tehingu tegemise kokkuleppe sõlmimisest. Nimelt kostja väidab, et tehing jäi ära seetõttu, et hageja andis põhimõttelise nõusoleku tagatise müümiseks 08.06.2010, kuid lõplik kindel nõusolek saabus 18.06.2010 pärastlõunal, kui R. Banks juba Eestist lahkumas. Võõras riigis 2,5 miljoni krooni väärtuses kinnisvara ostmine ei ole igapäevane tegevus. Kohtu hinnangul ei saa tõsiseltvõetavaks ostjaks pidada välismaist investorit, kelle äkitselt tekkinud huvi Eestis kinnisvara ostmise vastu lõpeb isiku enda Eestist lahkumisega. Tõsise ostusoovi korral oleks ei oleks ostja lahkumine takistanud tehingu vormistamist, seda oleks olnud võimalik vormistada ka volituse alusel. Seega isegi juhul, kui R. Banks potentsiaalse ostjana reaalselt eksisteeris, oli tehingu ärajäämise põhjuseks eelkõige ostja loobumine, mitte hageja väidetavalt hilinenult antud nõusolek.
3. Kostja heidab hagejale ette nõusoleku andmisega viivitamist. Samas on kostja selleaegne juhatuse liige L. M. 08.06.2010 kell 20:53 hageja esindajale Liisu Arulale saadetud e-kirjas (lk 104) teatanud, et pakkumine 2,5 miljonit EEK Jaama tn 9 kinnistu eest kehtib veel kuni 18.06.2010, kostja ei teatanud, et hageja peaks oma nõusoleku andma enne selle kuupäeva saabumist või et tähtaeg on ka kellaajaliselt piiratud. Lisaks OÜ Rampmark ja R. Banksi vahelise kokkuleppe punkti 5.
4. kohaselt pooled leppisid kokku, et Jaama tn 9 kinnistu notariaalne ostu-müügi ja asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt 6 18.06.2010 mõnes Pärnus asuvas notaribüroos. Kostja ei ole kohtu ette toonud, et tehingu tegemiseks oli kindel aeg konkreetse notari juures kokku lepitud, et määratud ajal tehinguosalised olid notari juures kohal ning et tehing jäi ära üksnes kostja kui hüpoteegipidaja ja täitemenetluses sissenõudja nõusoleku puudumise tõttu. Kui notariaega enne hageja nõusolekut ei määratud, ei oleks kohtu hinnangul olnud mõistlikult võimalik tehingut vormistada 18.06.2010 ka siis, kui hageja oleks nõusoleku andnud 17.06.2010, sest notar vajab esitatud dokumentide kontrollimiseks ja tehingudokumentide ettevalmistamiseks aega. 31.05.2010 kokkulepe ei ole kohtu jaoks usaldusväärne tõend ostja olemasolust ka seetõttu, et lepingu inglisekeelsele tekstile (lepingust ei ole aru saada, millises keeles tekst on originaalleping, lepingul on märge selle kahes eksemplaris allkirjastamise kohta, millest kummalegi poolele jääb üks; kohtule on esitatud poolte allkirjadega lepingud nii eesti kui inglise keeles) käsiraha saamise ja tagasimaksmise kohta tehtud käsikirjalised märkused on visuaalselt hinnates allkirjastanud üks ja sama isik, müüja esindaja Russel Thompson. Kohtu hinnangul on põhjendatud kahtlus, et käsiraha tegelikult ei makstud ning kokkulepe on fiktiivne ja koostatud tagantjärele. Lisaks nähtub, et käsiraha on sularahas tagastatud 19.06.
5. Eeldusel, et käsiraha maksmine ja tagastamine ka tegelikult toimus, pidi R. Banks 19.06.2010 olema veel Eestis ning seega ei saa õige olla kostja väide, et hageja nõusoleku andmise ajaks oli R. Banks juba Eestist lahkumas. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõude vähendamiseks alust ei ole. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja 60 243,74 € põhinõude, viivise ja intressivõla katteks.
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja on menetluskuluna nimetanud riigilõivu 3195,58 €. TsMS § 174 lg 1 kohaselt hageja võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik 7